Teisipäev

28. aprill 2009, Kuressaare lossi vallikraavil

“Siin on jahe, aga nii ilus, et ma ei raatsi ära minna.

Eestis on veel sellist ilu, mis ei tõmba inimesi ligi. Võid istuda kevadises pargis pea ihuüksi. Ma ei teagi teist sellist kohta, kus on vesi ja loss ja park, ja meri on lähedal, nii et on ka kajakad ja tuul, aga inimesi ei ole. Ma tunnen end päevavargana, peakski tundma. Mis sest, et väga õnnelikuna ning et ma ei tahaks kusagil mujal olla. Ma kujutan väga selgelt ette neid aegu, kui konstaabel võiski keset päeva logelejal kraest kinni võtta. Peale minu on pargi varjulisemas osas neli punase näoga meest, kes istuvad pingi seljatoel, jalad istmel. “Hulgused”.

Hulguksin rohkem, aga seljakotis on vahtkustuti ja kümme paksu raamatut, mille linna ainsast raamatupoest 10 krooniga “päästsin”. Kriisi positiivsed nähud – raamatuid antakse ära ühe krooni eest tükk. (Sain E. Mihkelsoni, Th. Dreiseri, I.Murdochi jne jne.)

Noorus kestab veel.”

;)

Kolmapäev ja neljapäev

“Kui ma seda teen, siis ma ei mõtle üldse.”

Jaan Toomik filmis “Toomiku film”

Ideede ja nende väljendusvormi paaniline otsimine (kaevudes enesesse (-aa, kuhu veel siis täna kaevuda!?)) muudab idioodiks. Hea kunstnik on üldjuhul idioot. See polegi üldtuntud teave!? Miks šokeerib see veel kedagi? Samas on võib-olla inimene tänavalt tabanud kõige paremini ära pühendunud spetsialiseerumisest (enesele ning enda loomisele ja loomingule) tuleneva idioodistumise, millest ei jää üldjuhul puutumata ka teosed! Tavainimesele, kes ei ole idioot, või kui on, siis on ta ju pelgalt tavaline idioot, pole loomingut ega selle sõnumit vaja. Ma ei usu (enam?) seda retoorikat väikekodanlase piiratusest ja taipamatusest. Või ei jõua uskuda. Seda retoorikat on kunstnikule ja kunstikriitikule vaja rohkem kui kellelegi teisele.

Aga film oli ju sümpaatne, portree sümpaatne, retrospektiiv videofilmidest üldjoontes huvitav. Aga eelmisel õhtul “Klimti” vaadanule kaks õhtut (mees-)Kunstnikuga liig mis liig. ;-) No see oli nali.

Mul on tunne, et vaataja-kuulaja väsib ja tüdineb kiiremini ühe inimese sügavuste mõõtmisest. Või, ehk peaksin ütlema, ühe kunstniku sügavuste mõõtmisest. Allakirjutanul on muidugi kerge rääkida – alati võib peituda oma komplikatsioonideta juristi-identiteedi taha.

PS Alustasin tänu Tallinnast saabunud raamatu-eribussile Susan Sontagi  noorusaja päevikute valimiku “Reborn” lugemist. (Pean pidevalt endale lugedes meelde tuletama, et kirjutamise aasta on 1949, 1950…! Mulle on seletatud ja ma tean, et 50ndate ühendriigid olid materiaalselt midagi, milleni ei ole  võib-olla veel praegugi Euroopas jõutud, aga see vaimne õhkkond, milles valitud kolledžinoored hingasid, liikusid, pidutsesid… ikka püüad kõrvutada seda ettekujutusega 49. aastast näiteks siin… ma ei teagi…) 15- või 16aastasena on ta välja kirjutanud François de La Rochefoucauld’ tsitaadi: “Meil on kõigil piisavalt jõudu, et taluda teiste kannatusi.” (Orig.: Nous avons tous assez de force pour supporter les maux d’autrui.)

Vedeledes diivanil – lk 48

Onu on tulnud külla ja karjub keset õue

kurat miks poiss ei või auku kaevata miks

poiss ei või auku kaevata no on ikka looder

Kas laiskadel päevadel loed lais(k)a luulet? Laiskadel päevadel ei loe (peaaegu) midagi. Või lõpetad mõne poolelioleva novelli, ütleme sellise, mille lõpust on veel lugeda mõni lehekülg, ja kus kõik on juba ette aimatav. Laiskadel päevadel mõtled, et võidki nii lõputult elada. (Lõunapool heinaküüni. Lõputu päev – lk 62) Lõputult laiselda. Olla aktiivses laisklemises. Ja selle üle rõõmus, sest pärastlõunaks on ka see sind väsitanud. (Päevatöö – lk 41) Laiskadel päevadel vaatad kunstilist filmi (böääh-aha) Indiast, tunned India ära –

– Jaa, see helekollane valgus…

– See ei ole lihtsalt sudu. See on midagi muud.

– Ma olen kõigis neis rikšades sõitnud!

– Turisti kaasamine palvetamisele ei ole tegelikult naeruväärne või naljakas.

– jne jne, ja mõtled, et kui nii laiseldagi, ei oleks iial Indiat näinud ega näeks kunagi enam. (Väsinud ränduri laul – lk 55) Vahel võiks ikkagi ettevõtlik olla. Et saaks laiselda ka mujal. Kuid mitte praegu või lähitulevikus. (Olen logard – lk 5). Luterlik õpetus hakkab vaikselt maha kuluma. Ja ma isegi ei tee midagi selleks, et see üldse ununeks. (Laisa hinge laul – lk 43)

*
Viited pealkirjadele ja lehekülgedele: Andrus Kasemaa, “Poeedirahu”, Ilmamaa, 2008.

* * *

– üks nägudest, mis annab tegeliku sisu sõnale “silmarõõm”. (Miks sellistele meestele modellid meeldivad? I don’t get these guys!)

Töötoad töötutele

Kunstiakadeemia tudengid avavad neljapäeval töötoad töötutele, kus õpitakse ennast kunsti kaudu avama. Töötuid oodatakse Tallinna postkontori teisel korrusel, kus saab töötubades kätt harjutada nii foto- ja videokunstiga kui ka aidata kaasa näiteks töötute oma ajalehe valmimisele.

Töötute kunstiteraapia projekt kestab 23.–30. aprillini Tallinna postkontori (Narva maantee 1) teisel korrusel. Päevasel ajal töötavad töötoad, õhtupoole on kõigile avatud kunstiprojektid. Korraldatakse kohtumisi kunstnikega, koos külastatakse galeriisid.

Korraldajad rõhutavad, et eelnev kokkupuude kunstitegemisega ei ole kindlasti kohustuslik. Osalejaid oodatakse end registreerima internetilehel www.kkk.artun.ee. Sealtsamast saab ka täpsemat teavet. Igasse töötuppa mahub kuni 15 inimest.

Loe pikemalt EPLst.

EVA & ADELE Tallinna Ülikoolis

Kolmapäeval, 22. aprillil kell 18.00 presenteerib Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi (TLÜ RASI) soouuringute keskus Tallinna Ülikoolis (Uus-Sadama 5, ruum U-218) maailmakuulsaid saksa tegevus- ja maalikunstnikke Evat ja Adelet. Ülikoolis toimuvale avatud
vestlusringile on oodatud kõik huvilised.

Ennast “kunstimaailma hermafrodiitsete kaksikutena” defineeriv kunstnikeduo EVA & ADELE vaidlustab oma perfomance`ites näiliselt enesestmõistetavaid soorolle ja ühiskonna soolist süsteemi.

1989. aastast Berliinis koos elavate ja töötavate EVA & ADELE esimene performance toimus 1991. aastal. Paralleelselt näituste ja muuseumide avamisele “ilmumisega” ning enese välise kuvandi süstemaatilise dokumenteerimisega on käesoleval kümnendil järjest suuremat rahvusvahelist tunnustust pälvinud ka EVA & ADELE omamüüdi tõlgendustel põhinev ekspressiivses laadis ning popi kujundeis autoportreeline maalikunst ja joonistused. Nende ülevaatenäitus “Stereoefekt” on alates 22. aprillist avatud Tallinna Kunstihoones.

Eva ja Adelega vestleb TLÜ RASI teadur Barbi Pilvre, nende kunstiprojekte kommenteerib kunstiteadlane Harry Liivrand. Kohapeal näidatakse ka visuaalseid materjale EVA & ADELE töödest.

Lisainformatsioon:

Barbi Pilvre
Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi teadur
e-post: barbi@tlu.ee

Reede puhul ka üks lõbus asi

See ei ole minu unenägu, aga see on nähtust-kuuldust üks… toredamaid, naljakamaid, imelikumaid? Nähtud vist G-de suure kohtumise ajal või pärast seda.

Laual on tass piimaga. Barack Obama nägu on tassi kohal. Obama tõmbab kuuldavalt ninaga kopsudesse õhku. Ja piim kaob ta sõõrmeisse.

Paranoia? Paranoia.

16. veebruar 2009, 21:40

“Ühiskonna tugevuse, stabiilsuse, mehisuse märgid on sžandarmid (ahh, fakk EKI) kohtukoridorides, Siseministeerium, politseinikud. (Uudistes Korsika prefekti ehk maavanema mõrva lugu.) See on väga rahustav, innustav ja meeldiv sellisesse süsteemi kuuluda. Enesekindlad mehed. Kuni oled “nende” poolel. Või saad seda poolt valida. Hetkest, mil oled nende objekt, märklaud, tunduvad nad väga ahistavad, võitmatud, ebademokraatlikud. Ohustavad, isegi kui olen kõrvaltvaataja, oma tugevate käsivarte, lühikeste juuste ja kurjade enesekindlate nägudega. Muidugi on see küsimus tundlikkusest ja fantaasia käivitusvõimest. (90ndate alguses rääkisid mu kodutänavasõbrad lugu, mille järgi pidasid politseinikud/miilitsad (?) mingis Tallinna lähiste baari tagaruumis vangis üht noort tüdrukut, keda korduvalt vägistasid; hiljuti kõneldi prantsuse meedias, kuidas ühe vasakpoolse noorte ökokommuuni liikmed keset ööt ilma suurema kahtluseta vahistati ja nendega nagu terrorismis süüdistatutega ümber käidi.) Vahel mind hirmutab, kui siseministeeriumis, politseistruktuuris on eesotsas “kogenud”, “enesekindlad” ja “efektiivsed”. Kas Pihl polegi siiski hirmutav tegelane? [Jäi millegipärast lugemata see EE artikkel sellest, miks teda ja ta prokurörist naist peljatakse. Kas Pihli tähelend sotsdemokraatide parteis ei näita mitte, et viimased on erilised kotikud!]  Eesti puhul, erinevalt Prantsusmaast, kus tundub (mulle lihtsalt tundub!), et vangivalvuriks, žandarmiks saavad teatud tüüpi inimesed, millega kaasnevad siseringi tavad, solidaarsus jms, seisneb alatine oht rahva väiksuses – sõbramehed võivad saada immuunsuse. Ah, ma võiksin sellest lõputult jahuda…

Mul on tunne (jälle “tunne”!), et nii kaua, kui Eesti kohus on selline nagu ta on – naise näoga, natuke ebakindel (tegude “süüteoks kvalifitseerimisel”) ja kirutult (ka kiretult?) leebe, ei ole suuremat karta.” Miks sellest üldse kirjutasin? Päevikud on ikka täis paska.

PS Ma tundsin aastaid tagasi mitut väga sümpaatset ja ohutut žandarmi. Loon stereotüüpset ettekujutust – minu suur hirm, minu viis, minu deviis.

PS II Mulle meeldis mu soomlasest juhendaja jutt, et Soomes usaldavad inimesed kõige enam politseinikke. Ah, oleks meilgi nii!

PPS Ma ei tea enam, mis märgistab ülekantud tähendusi, mis irooniat, mis mu segadust (kogu õigekirjutuse peapeale pööramine).

Loomake pärast metsapõlengut

Vaimuhaiguse kasulikkusest

Huvitav sissekanne psühhiaater R.D. Laingist blogis “Mind Hacks”. Katke:

Inspired by existential philosophers, Laing produced a series of humane and revolutionary books during the sixties that argued that we undervalue both the experience of mental illness and those who are mentally ill.

Madness, he argued, was a transformative experience, rich with personal meaning, that functions like an existential rite of passage. Delusions and hallucinations were the expression of the unmentionable, illustrating the emotional double-booking keeping of the family with an unignorable tear in the fabric between the conscious and unconscious mind.

Üks raamatupood Pariisis

Ma olen Wintersonile juba nii palju kordi viidanud, link tema kodulehele on Soo(b)loogi püsiviidete seas, kuid pean seda veel kord tegema. Ta kirjutab  The Guardianis ilmunud loos “Down and Out in Paris” legendaarsest  “Shakespeare and Company” raamatupoest Pariisis, selle erilisest boheemlaslikust ja lugemishardast atmosfäärist ning  tegutsemise põhimõtetest, vanahärra George Whitmanist, kes peab Pariisis oma raamatupoodi alates 1951. aastast (alates 1962. aastast kannab pood “Shakespeare and Company” nime) ja kelle tütar Sylvia Beach Whitman (nimi pandud algse Shakespeare’i poe pidaja Sylvia Beach’i järgi) juhib kuulsat inglisekeelse kirjanduse poodi täna. Nagu ikka, väga helge ja ülendav lugemine.

Jäädvusta oma päev Eesti Rahva Muuseumile

EESTI RAHVA MUUSEUMI PRESSITEADE:

Täna 100. sünnipäeva tähistav Eesti Rahva Muuseum kutsub kõiki üles oma tänast päeva jäädvustama, et seda muuseumi arhiivides tulevastele põlvedele uurimiseks hoida. Jäädvustamise viis on osaleja enda otsustada, oodatud on nii tekstid, videomaterjalid, esemed kui ka näiteks ajaveebi sissekanded, MSNi vestlused jne. Oluline on detailirohkus. Päeva kirjeldus/salvestus peaks andma aimu sellest, milline on meie üks argipäev. Mida põhjalikum ja emotsionaalsem on kirjeldus, seda väärtuslikum on materjal muuseumi jaoks.

Saadud lood leiavad koha järgmisteks sajanditeks ERMi arhiivis ning valitud lood uues majas püsinäitusel. Oma päeva jäädvustamiseks saab alates 15. aprillist kuni 1. juunini 2009 oma materjalid tuua või saata Eesti Rahva Muuseumi (Veski 32, Tartu). Kõik on oodatud oma päeva jäädvustusi tooma juba 15. aprillil ERMi lahtiste uste päevale näitusemajja (J. Kuperjanovi 9, Tartu), kus on avatud mälupank.

Osalustingimused ja -ankeedi ning auhinnafondi leiate veebist: www.erm.ee/kingipaev Koostööpartnerid: portaal Eesti hetked (vt: www.eestihetked.ee), Nagi (vt: http://nagi.ee/contest/25/) ja Toru (vt: http://toru.ee/contest/25)

Ööd nähtud filmidega

It takes a remarkably short time to withdraw from the world. I travelled until I arrived at a life of my own. What really makes us is beyond grasping, is way beyond knowing. We give in to love because it gives us some sense of what is unknowable. Nothing else matters. Not at the end.

Louis Malle’i filmi “Damage” lõpukaadritest.

Täna – Ave Maria ja kodukakk

Kuulasin allolevat McFerrini nalja- ja esinemisvideot. Järsku kostuvad klappidest õrnad (looma-) kriisked ja kiljed. “Ave Maria ajal juhtub, inglid ise sekkuvad, ning see ongi SuLohvi kvaliteet,” mõtlen. Hääled jäävad vaiksemaks. Siis taipan, täna olin esmakordselt jälginud kodukaku kodulehelt kakupere pesa. Ka arhiivivideot ajast, mil kakulapsed olid veel munakoores, aga tegid juba häält! Ma, rumal, ei olnud iial midagi sellist endale ette kujutanudki. Jüri Tuuliku “Varese” traagiline algus saab nüüd veel eriti õudse varjundi. Aken kakumaailma oli jäänud lahti ning reaalajas keriv pesajälgimine ja pealtkuulamine kestis mu kõrvaklappides edasi. (Muide, mul on selle linnujälgimise, erinevalt linnuvaatlusest, suhtes kahetised tunded, ent ma olen ka igaõhtune ARTE vaataja! – nt eile näitlikustati lääne ühiskonna tänavakaamerate võrgu ebaeetilisust saksa inseneri abil, kes oli loonud oma kassi käikude jälgimiseks väikese kaelakaamera. Õhtul sai insener oma naisega vaadata arvutist kaadreid sellest, mida nende kass päeva jooksul õues läbi oli elanud – näha oli iga sõidutee, mille kass oli emme-issi hoiatustest hoolimata ületanud, iga naabrikõuts, kellega mõne auto all “seisuks” oli läinud jne jne. Iga kord, kui vahetan Tulirebases tab’i (mis see maakeeli on? veebi perfokas, perfokaart?), et piiluda kakukesi, keerab vanakakk oma näo üles ja vaatab mulle läbi kaamerasilma otse silma sisse. Loomulikult ta teab, et see silm seal on. Ma ei ütle, et ta teaks, mida see silm teeb või näeb, ja kui mitu miljonit ei-tea-mitmelt maalt selle kaudu teda piiluvad, aga seda, et see seal on, teab ta kindlasti. See kaamera on talle häiriv element nagu meile on me magamistoa seina tapeedi mustrivääratus, mida haigena koikul lebades tundide kaupa  vahti võib, lootes, et see kaob, või et kujundivärd end jälle õigeks käänab. Ja üldse, miks ta vaeseke oma kodu autotee lähedale on teinud?!)

Ja siin teile punase muna asemel Gounod’ Ave Maria karaokeversioon nootidega.

Bobby McFerrin – Ave Maria

Ebaõnnestunud manifestist saab abipalve

Tahaks vahel unustada, et olen naine. Tahan lihtsalt olla. Tahaks olla vaba kehade rähklemisest, vaba liigutustes.

Kes ütleb, et teda ei häiri, et naisi hinnatakse nende keha ja alastuse tõttu (maasturite ja meeste deodorantide müümisel jm), püüdku end ette kujutada naisena, kes kõnnib päise päeva ajal näiliselt sihituna ühe linna tänavatel. – Tartus unelen Emajõe ääres ja vaatan koolitüdrukuid parte söötmas, jään hetkeks jõge tuiutama ja ei märka, et üks joodik-vanamees on ujunud mulle külje alla, tahab mu tervet vasakut kehapoolt korraga puudutada… Teistel vaadata, kabistada ja haarata. Tänaval on naine tänavatüdruk. Jah, näen seost plakati-naiste müügi- ja väljapakkumise ja minu – päris-naise – mu tahte vastase krabamise vahel.

See seksuaalse, ja veel üldisemalt soolise ahistamise kultuur on väga raske taluda! Selles kultuuris on naine Naine. Iga naine on “kõik naised”, mitte indiviid, vaid mingi suurema naissoost kehandi osa. Kui te ei mõista, siis mõelge sellele, kuidas iga mees on üksikult võetuna lihtsalt üks individuaalne mees. Iga naine pole eraldivõetuna sugugi üks ja individuaalne naine. (Nt: naisminister ei saa tööga hakkama – iga naine tunneb end puudutatuna, sest see puudutabki kõiki neid.)

Seksistlikult ilkuva meesõppejõu pilge ütleb: Naised ei kuulu siia, st sellele erialale! Või üldse kooli? Teda ei huvita see üks konkreetne naistudeng (või võib-olla on täna neid seal elektrikute ametikoolis juba mitu), vaid tema enda ettekujutus kõigist naistest.

Naised on jõudnud võimu juurde vaevaliselt, nina kirtsutamise ja topeltstandardite saatel. “Naine peab olema kaks korda nii tubli kui keskmine mees [või kõige parem mees?],” öeldakse naiste erinevat kohtlemist märganute poolt “…et saada kultuuriliselt mehele määratud kohta.” See kultuur, mis on määranud naise kohaks kodu, on sünnitanud ka veendumuse, et iga naine on eelkõige meie kõigi ema, meie kõigi kasvataja, meie kõigi põetaja, meie kõigi armuke, meie kõigi tentsik, meie kõigi koristaja…

Kõigepealt peaks kaduma see meie kõigi mõtteviis. Iga naine ei ole toateenija! Iga naine ei ole kaup ega reklaami dekoor! Iga naine ei ole sekstöötaja! Märgatagu seda seost, mis eksisteerib naisele määratud erasfääri ehk kodu-maailma “valitsemise” ja avalikust sfäärist ehk tänava-maailmast ikka veel jätkuva tõrjumise vahel.

Avalik ruum tuleb hõivata täieõiguslikuna, st vabana ahistamise pidevast hirmust. Kardan, et selleks on appi vaja lisajõude.

______

PS Võetagu seda kirjutist ka kui üht võimalikku põhjendust kvootidele ja poliitilisele korrektsusele. Olen mõlema veendunud pooldaja.

Sally Ann

Natalie Merchant – Sally Ann

http://www.azlyrics.com/lyrics/nataliemerchant/sallyann.html

Kas annaks alla? Jääkski alla?

Nii mõneski küsimuses, kuid sugudevaheliste võimusuhete puhul eriti, tuleb vaatlejal-huvitatul, analüüsijal, kriitikul vahel astuda diskussiooni “vastaspoolt” ja teistsuguseid seisukohti esindavate isikute ja/või institutsioonidega. Juba kriitikat tehes tekib kritiseeritavaga mõttevahetus. Diskussioon võib olla (teise poole,  tema tooni, argumentide, üldisemalt vestluskultuuri poolt) determineeritud selliselt, et diskrediteerime sellesse laskudes (!) end ja esindatavat seisukohta. (Kui palju kordi on feministid selle orgi otsa lennanud! Ja küllap lendavad veelgi.)

Soo(b)loogis kirjutatust on ennegi läbi käinud väsimust ja võimetust (võimutust?!) näitav ohe – kuidas kaitsta end naisevihkajalike arvamusavalduste-veendumuste vastu? -Vaimse ja emotsionaalse kuritarvitamise vastu ei olegi kaitset! Seega ei arutle ma sisuliselt selle üle, milline lõik/mõte/mõttekäik või -pööre täpsemalt meie vaimsema ajakirjanduse lipulaevas ilmunud essees vägistamisest autori sõnavõtu vulgaarseks provokatsiooniks muutis, vormilise ja loogilise elegantsuse puudumisest rääkimata. Selle asemel tulen tagasi aastaid tagasi kirjutatud lõigu juurde:

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt 2001. aasta suvel korraldatud küsitluse[1] tulemuste kohaselt leiab Eestis 2/3 naiste vastu suunatud vägivaldsetest tegudest aset kodus. Koos korduvate juhtumitega (st kannatanu on üks, vägivallategusid mitu) pannakse Eestis aastas naiste vastu toime arvestuslikult 104 000 füüsilist ja/või seksuaalset vägivallategu. Arvestuslikult umbes 12 000 naist kogesid küsitlusele eelnenud 12 kuu jooksul seksuaalvägivalda. Kuuest tuhandest füüsilise vägivalla juhtumist, mille tulemusena oli kannatanul raske kehavigastus, esitati vähem kui 1/10 juhul vägivallatsejale süüdistus või langetati tema suhtes süüdimõistev kohtuotsus (Pettai, Iris (2001), “Naistevastane vägivald – tabuprobleem Eestis”, raamatus “Vaikijate hääled I”, Helve Kase (toim.), Tallinn, lk 435-437).

---

[1] Küsitleti 1007 15-74aastast isikut (536 naist ja 472 meest) üle kogu Eesti.

USA ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus

“US says ‘under no obligation’ to arrest Beshir,” AFP, 24 March 2009, http://ca.news.yahoo.com/s/afp/090324/usa/sudan_politics_diplomacy_us_icc_1

“The United States said Tuesday it is ‘under no legal obligation’ to act on an International Criminal Court (ICC) warrant and arrest Sudanese President Omar al-Beshir for alleged war crimes.

State Department spokesman Robert Wood gave the reply when asked if he thought there were merits in the ICC, which the preceding administration of George W. Bush strongly objected to when it was launched in 2002.

‘We have said over and again that those who commit atrocities need to be held accountable. And that’s where we stand on it,’ Wood told reporters during the daily news briefing.

‘We are under no obligation to the ICC to arrest President Beshir. We’re not a party to the Rome Statute. And let’s leave it at that,’ he said….”

See full statement at US State Department’s website at : http://www.state.gov/video/?videoid=17390030001

Mõtisklusi migreenist

Kirjanik Siri Hustvedt kirjutab NYT-i peavalublogis migreenist, selle seosest L.Carrolli raamatuga “Alice Imedemaal”, liliputtidest, mõttetust võitlusest pulseeriva valuga pea ühes pooles jne jne.

“Kornél Esti paljastamine”

“Provints on imede maa. […] Seal, kus ei ole mingeid sündmusi, vaid ainult vein, kaardid ja sügav-sügav kurbus, kasvab hinge elu, ei avardu, vaid süveneb, muutub tihedaks, intensiivseks, iseäralikuks.”

Dezső Kosztolányi

Kas olete pärast “seltskondlikke kohustusi” pidanud ise endale teraapiat tegema? Näiteks teatud kindlate autorite tekste lugedes, et “puhastuda”. Tekste, mis on vastandid teie külaliste ja nende poolt teis esile kutsutud, või välja toodud, vaimuvaesusele.

Maal seisadki silmitsi ennekõike iseendaga, ja see võib olla talumatu. Võid avastada, et oled, vastupidiselt oma varasemale arvamusele, väga nõrk nii kehalt kui vaimult. Ja intervjuu neelab viimse jõu…

Tuule sisemine pool

Tarmo Jüristo kirjutab Varraku ramatublogis: “Pavić on ise kirjeldanud ideaalset kirjandust unenäo-sarnasena ning öelnud, et lood peaksid meenutama linnuparvi…”.

Tuule sisemise poole raamatus mõtleb tornimüüriladuja: “[…] talle tundus vahel, et iga sõna, mille all pole midagi kõva ja rasket, iga sõna, milles pole midagi, mis tõstaks ta kindlal alustoel kõrgusse või kannaks ühest kohast teise, et see sõna on nagu jalutu lind, kes ei saa maa peale laskuda ning peab endale pesa tegema ja pojad kasvatama vee peal.” (lk 46). Veel lindudega seonduvaid kujundeid ja mõtteid: “Ilmselt ületame iseeneses iga päev suuri vahemaid, ja sedasama võivad meis teha ka teised […].” lk 10.

*

Raamatu ühest otsast lugema hakates saab teada loo mehepoolse versiooni, tagantpoolt alustades aga naise oma! Nt: “Unenäod reinkarneeruvad, kusjuures naiste unenäod sagedamini meeste kehas, ja vastupidi…”, lk 9 raamatu naispooles (mis on, nagu nainegi, terviklikum?  – raamatu motost tulnud mõte).