Monthly Archives: aprill 2009

Teisipäev

kuressaare pargi monument28. aprill 2009, Kuressaare lossi vallikraavil

“Siin on jahe, aga nii ilus, et ma ei raatsi ära minna.

Eestis on veel sellist ilu, mis ei tõmba inimesi ligi. Võid istuda kevadises pargis pea ihuüksi. Ma ei teagi teist sellist kohta, kus on vesi ja loss ja park, ja meri on lähedal, nii et on ka kajakad ja tuul, aga inimesi ei ole. Ma tunnen end päevavargana, peakski tundma. Mis sest, et väga õnnelikuna ning et ma ei tahaks kusagil mujal olla. Ma kujutan väga selgelt ette neid aegu, kui konstaabel võiski keset päeva logelejal kraest kinni võtta. Peale minu on pargi varjulisemas osas neli punase näoga meest, kes istuvad pingi seljatoel, jalad istmel. “Hulgused”.

Hulguksin rohkem, aga seljakotis on vahtkustuti ja kümme paksu raamatut, mille linna ainsast raamatupoest 10 krooniga “päästsin”. Kriisi positiivsed nähud – raamatuid antakse ära ühe krooni eest tükk. (Sain E. Mihkelsoni, Th. Dreiseri, I.Murdochi jne jne.)

Noorus kestab veel.”

;)

Lisa kommentaar

Filed under Ühe silmaga lugemiseks

Kolmapäev ja neljapäev

“Kui ma seda teen, siis ma ei mõtle üldse.”

Jaan Toomik filmis “Toomiku film”

Ideede ja nende väljendusvormi paaniline otsimine (kaevudes enesesse (-aa, kuhu veel siis täna kaevuda!?)) muudab idioodiks. Hea kunstnik on üldjuhul idioot. See polegi üldtuntud teave!? Miks šokeerib see veel kedagi? Samas on võib-olla inimene tänavalt tabanud kõige paremini ära pühendunud spetsialiseerumisest (enesele ning enda loomisele ja loomingule) tuleneva idioodistumise, millest ei jää üldjuhul puutumata ka teosed! Tavainimesele, kes ei ole idioot, või kui on, siis on ta ju pelgalt tavaline idioot, pole loomingut ega selle sõnumit vaja. Ma ei usu (enam?) seda retoorikat väikekodanlase piiratusest ja taipamatusest. Või ei jõua uskuda. Seda retoorikat on kunstnikule ja kunstikriitikule vaja rohkem kui kellelegi teisele.

Aga film oli ju sümpaatne, portree sümpaatne, retrospektiiv videofilmidest üldjoontes huvitav. Aga eelmisel õhtul “Klimti” vaadanule kaks õhtut (mees-)Kunstnikuga liig mis liig. ;-) No see oli nali.

Mul on tunne, et vaataja-kuulaja väsib ja tüdineb kiiremini ühe inimese sügavuste mõõtmisest. Või, ehk peaksin ütlema, ühe kunstniku sügavuste mõõtmisest. Allakirjutanul on muidugi kerge rääkida – alati võib peituda oma komplikatsioonideta juristi-identiteedi taha.

PS Alustasin tänu Tallinnast saabunud raamatu-eribussile Susan Sontagi  noorusaja päevikute valimiku “Reborn” lugemist. (Pean pidevalt endale lugedes meelde tuletama, et kirjutamise aasta on 1949, 1950…! Mulle on seletatud ja ma tean, et 50ndate ühendriigid olid materiaalselt midagi, milleni ei ole  võib-olla veel praegugi Euroopas jõutud, aga see vaimne õhkkond, milles valitud kolledžinoored hingasid, liikusid, pidutsesid… ikka püüad kõrvutada seda ettekujutusega 49. aastast näiteks siin… ma ei teagi…) 15- või 16aastasena on ta välja kirjutanud François de La Rochefoucauld’ tsitaadi: “Meil on kõigil piisavalt jõudu, et taluda teiste kannatusi.” (Orig.: Nous avons tous assez de force pour supporter les maux d’autrui.)

Lisa kommentaar

Filed under Kino, Kunst, Lugemine

Vedeledes diivanil – lk 48

Onu on tulnud külla ja karjub keset õue

kurat miks poiss ei või auku kaevata miks

poiss ei või auku kaevata no on ikka looder

Kas laiskadel päevadel loed lais(k)a luulet? Laiskadel päevadel ei loe (peaaegu) midagi. Või lõpetad mõne poolelioleva novelli, ütleme sellise, mille lõpust on veel lugeda mõni lehekülg, ja kus kõik on juba ette aimatav. Laiskadel päevadel mõtled, et võidki nii lõputult elada. (Lõunapool heinaküüni. Lõputu päev – lk 62) Lõputult laiselda. Olla aktiivses laisklemises. Ja selle üle rõõmus, sest pärastlõunaks on ka see sind väsitanud. (Päevatöö – lk 41) Laiskadel päevadel vaatad kunstilist filmi (böääh-aha) Indiast, tunned India ära –

– Jaa, see helekollane valgus…

– See ei ole lihtsalt sudu. See on midagi muud.

– Ma olen kõigis neis rikšades sõitnud!

– Turisti kaasamine palvetamisele ei ole tegelikult naeruväärne või naljakas.

– jne jne, ja mõtled, et kui nii laiseldagi, ei oleks iial Indiat näinud ega näeks kunagi enam. (Väsinud ränduri laul – lk 55) Vahel võiks ikkagi ettevõtlik olla. Et saaks laiselda ka mujal. Kuid mitte praegu või lähitulevikus. (Olen logard – lk 5). Luterlik õpetus hakkab vaikselt maha kuluma. Ja ma isegi ei tee midagi selleks, et see üldse ununeks. (Laisa hinge laul – lk 43)

*
Viited pealkirjadele ja lehekülgedele: Andrus Kasemaa, “Poeedirahu”, Ilmamaa, 2008.

* * *

adrien-brody – üks nägudest, mis annab tegeliku sisu sõnale “silmarõõm”. (Miks sellistele meestele modellid meeldivad? I don’t get these guys!)

Lisa kommentaar

Filed under Ühe käega lugemiseks, Ühe silmaga lugemiseks, Kino

Töötoad töötutele

Kunstiakadeemia tudengid avavad neljapäeval töötoad töötutele, kus õpitakse ennast kunsti kaudu avama. Töötuid oodatakse Tallinna postkontori teisel korrusel, kus saab töötubades kätt harjutada nii foto- ja videokunstiga kui ka aidata kaasa näiteks töötute oma ajalehe valmimisele.

Töötute kunstiteraapia projekt kestab 23.–30. aprillini Tallinna postkontori (Narva maantee 1) teisel korrusel. Päevasel ajal töötavad töötoad, õhtupoole on kõigile avatud kunstiprojektid. Korraldatakse kohtumisi kunstnikega, koos külastatakse galeriisid.

Korraldajad rõhutavad, et eelnev kokkupuude kunstitegemisega ei ole kindlasti kohustuslik. Osalejaid oodatakse end registreerima internetilehel www.kkk.artun.ee. Sealtsamast saab ka täpsemat teavet. Igasse töötuppa mahub kuni 15 inimest.

Loe pikemalt EPLst.

Lisa kommentaar

Filed under Kunst

EVA & ADELE Tallinna Ülikoolis

Kolmapäeval, 22. aprillil kell 18.00 presenteerib Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi (TLÜ RASI) soouuringute keskus Tallinna Ülikoolis (Uus-Sadama 5, ruum U-218) maailmakuulsaid saksa tegevus- ja maalikunstnikke Evat ja Adelet. Ülikoolis toimuvale avatud
vestlusringile on oodatud kõik huvilised.

Ennast “kunstimaailma hermafrodiitsete kaksikutena” defineeriv kunstnikeduo EVA & ADELE vaidlustab oma perfomance`ites näiliselt enesestmõistetavaid soorolle ja ühiskonna soolist süsteemi.

1989. aastast Berliinis koos elavate ja töötavate EVA & ADELE esimene performance toimus 1991. aastal. Paralleelselt näituste ja muuseumide avamisele “ilmumisega” ning enese välise kuvandi süstemaatilise dokumenteerimisega on käesoleval kümnendil järjest suuremat rahvusvahelist tunnustust pälvinud ka EVA & ADELE omamüüdi tõlgendustel põhinev ekspressiivses laadis ning popi kujundeis autoportreeline maalikunst ja joonistused. Nende ülevaatenäitus “Stereoefekt” on alates 22. aprillist avatud Tallinna Kunstihoones.

Eva ja Adelega vestleb TLÜ RASI teadur Barbi Pilvre, nende kunstiprojekte kommenteerib kunstiteadlane Harry Liivrand. Kohapeal näidatakse ka visuaalseid materjale EVA & ADELE töödest.

Lisainformatsioon:

Barbi Pilvre
Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi teadur
e-post: barbi@tlu.ee

Lisa kommentaar

Filed under Kunst, Seks&Sugu

Reede puhul ka üks lõbus asi

See ei ole minu unenägu, aga see on nähtust-kuuldust üks… toredamaid, naljakamaid, imelikumaid? Nähtud vist G-de suure kohtumise ajal või pärast seda.

Laual on tass piimaga. Barack Obama nägu on tassi kohal. Obama tõmbab kuuldavalt ninaga kopsudesse õhku. Ja piim kaob ta sõõrmeisse.

1 kommentaar

Filed under Huumor

Paranoia? Paranoia.

16. veebruar 2009, 21:40

“Ühiskonna tugevuse, stabiilsuse, mehisuse märgid on sžandarmid (ahh, fakk EKI) kohtukoridorides, Siseministeerium, politseinikud. (Uudistes Korsika prefekti ehk maavanema mõrva lugu.) See on väga rahustav, innustav ja meeldiv sellisesse süsteemi kuuluda. Enesekindlad mehed. Kuni oled “nende” poolel. Või saad seda poolt valida. Hetkest, mil oled nende objekt, märklaud, tunduvad nad väga ahistavad, võitmatud, ebademokraatlikud. Ohustavad, isegi kui olen kõrvaltvaataja, oma tugevate käsivarte, lühikeste juuste ja kurjade enesekindlate nägudega. Muidugi on see küsimus tundlikkusest ja fantaasia käivitusvõimest. (90ndate alguses rääkisid mu kodutänavasõbrad lugu, mille järgi pidasid politseinikud/miilitsad (?) mingis Tallinna lähiste baari tagaruumis vangis üht noort tüdrukut, keda korduvalt vägistasid; hiljuti kõneldi prantsuse meedias, kuidas ühe vasakpoolse noorte ökokommuuni liikmed keset ööt ilma suurema kahtluseta vahistati ja nendega nagu terrorismis süüdistatutega ümber käidi.) Vahel mind hirmutab, kui siseministeeriumis, politseistruktuuris on eesotsas “kogenud”, “enesekindlad” ja “efektiivsed”. Kas Pihl polegi siiski hirmutav tegelane? [Jäi millegipärast lugemata see EE artikkel sellest, miks teda ja ta prokurörist naist peljatakse. Kas Pihli tähelend sotsdemokraatide parteis ei näita mitte, et viimased on erilised kotikud!]  Eesti puhul, erinevalt Prantsusmaast, kus tundub (mulle lihtsalt tundub!), et vangivalvuriks, žandarmiks saavad teatud tüüpi inimesed, millega kaasnevad siseringi tavad, solidaarsus jms, seisneb alatine oht rahva väiksuses – sõbramehed võivad saada immuunsuse. Ah, ma võiksin sellest lõputult jahuda…

Mul on tunne (jälle “tunne”!), et nii kaua, kui Eesti kohus on selline nagu ta on – naise näoga, natuke ebakindel (tegude “süüteoks kvalifitseerimisel”) ja kirutult (ka kiretult?) leebe, ei ole suuremat karta.” Miks sellest üldse kirjutasin? Päevikud on ikka täis paska.

PS Ma tundsin aastaid tagasi mitut väga sümpaatset ja ohutut žandarmi. Loon stereotüüpset ettekujutust – minu suur hirm, minu viis, minu deviis.

PS II Mulle meeldis mu soomlasest juhendaja jutt, et Soomes usaldavad inimesed kõige enam politseinikke. Ah, oleks meilgi nii!

PPS Ma ei tea enam, mis märgistab ülekantud tähendusi, mis irooniat, mis mu segadust (kogu õigekirjutuse peapeale pööramine).

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Haigus, Vana uudis, Võim