Category Archives: Kohvikud

Ma võin olla igakell piinatud geeniuste seltsis, aga peamiselt tüütavad mind igavusega lihtsalt piinatud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Kohvikud

Seekord ma ei vaadanud kõrvale.

Sõitsin kolmapäeval Pompidou’ eskalaatorit pidi üles, kohe madalal nägin, et keskuse väljakul oli vana küürus habemesse kasvanud kodutu, kelle loomakest (kassi? väikest koera?) ja asju olid ära võtma tulnud kolm eriüksuslast automaatrelvadega, üks sotsiaaltöötaja/loomakaitsja ning kolm politseinikku. Mees hakkas vastu – sõneles ja kõneles eriüksuslaste suunas. Noor naine, kes hoidis loomakese transpordikasti, oli pulksirge ja segaduses. Loom oli arvatavasti juba kastis. Füüsilist kontakti nende vahel ei olnud, mees hoidis eemale, aga ei läinud ka ära. Ma muudkui vaatasin ja vaatasin ning hakkasin nutma, sest kujutasin ette, mida see lemmik võis talle tema elus tänavatel tähendada, kui võimetu on ta enda eest seisma riigiesindajate “meetmete” vastu, mõtlesin, et mida kuradit ma muuseumisse lähen, ma peaks minema välja, sekkuma sellesse vägivaldsesse olukorda, aga mida ma saan teha?, mida ma saan teha.

Kõndisin muuseumi läbi, vaatasin üle näitused ja läksin katuseterrassile espressot jooma, äsja ostetud raamatuid ja ajakirju lugema. Siis tuli vanamees mulle teravalt (süümepiinu valmistavalt) jälle meelde, ja ma ei teadnud, kuhu ma rohkem kuulun, kas Pariisi ühe parima vaatega restorani varasele lõunale kogunevate kõrgkeskklassi esteetide hulka või olen samasugune punk aux chiens/chats nagu õnnetu Pompidou’ habemik.

Lisa kommentaar

Filed under Elu, Kohvikud, Kunst, Linn, Vägivald, Võim

I Am Fucking Art

– selle peale ei tule võrgust ühtegi huvitavat kreisit kunstnikku, vaid porno, kus keegi nussib Arti.

Ja milleks üldse on mul vaja midagi väljast, välist, kui on superioorne absoluutne unikaalne täiusliku teostusega pilt mu peas.

Well, I am the fucking art.

Lisa kommentaar

Filed under Ilu, Isamaa, Kõne, Kirg, Kohvikud, Kunst, Kuulutus, Stiil, Töö, Usk, Vägivald, Viha

Loomne ring ehk (l)ihavõtted

Helistasin talle (siiski) 1. aprillil. Ta ütles, et oli just näinud pealt õudset kassikaklust. Aias oli punane kass, keda ründas äkitselt must kass (Mr Black). Kassi asus kaitsma naabri koer.

*

Ma tean, kes mina siin olen – mina olen punane kass. AGa nüüd on küsimus, kes on koer, kes asub mind kaitsma ja kes ründama.

Või olen mina ikkagi koer?

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Öko, Ühe käega lugemiseks, Haigus, Headus, Kohvikud, Püha, Tallinn

Kerjus

õhtutest ei saa enam laulda – sõbrad

õhtuid ei olegi enam

Indrek Hirv

Ta ütles hilisel pärastlõunal latte kõrvale: “Mina olengi selline kunstikerjus, kelle vaene olukord ei lase teda kunsti kõrgemate sfäärideni tõusta ja seda mõista ja nautida. Millegipärast ei taha ma “omadele” – oma eakaaslastele, oma kolleegidele, oma “kaasmõtlejatele”, oma kaasteelistele… – kaasa noogutada. Ja mind hoiab tagasi teatud enesealalhoiuinstinkt. Juba päris mõnda aega olen tahtnud selle ära lõpetada ning alustada võib-olla hoopis teistsuguse leheküljega. Täna, ja seda on muidugi ka varemalt mitmeid kordi juhtunud, kõnelen mõeldes konkreetsetele inimestele. Inimestele, kellele tahaksin rääkida seda, aga ei saa, sest… Noh, ma leian juba mõni aeg, et inimesed ei kuula mind. Ei suuda kuulata, või ei taha. Või mõlemat. Ja ma ei ole sellele kuulsusele, et olen ebahuvitav, ka vastu pannud. Või noh, olen ikka ka, aga see on toimunud nii-öelda poole südamega. Ja olen näinud, et inimesed, kes on olnud aastaid su kuulajateks, st vestluspartneriteks, kaovadki ära…”

Ja kui ta lõpetas, või hetkeks vakatas, ei olnudki seal enam kedagi, ainult tühjad lauad ja toolid ning ettekandja tulemas küsima, kas ta soovib veel midagi tellida.

Lisa kommentaar

Filed under Kohvikud