Kui kaua võtab, et muuta ära nimi?

Ühe hetke võtab.

Ja sind ei ole enam.

Meediast: naised ja ühiskond (tehnika, võim, töö, seksism); abielu kõigile

http://www.theguardian.com/women-in-leadership/2013/oct/15/being-a-geek-is-cool-i-am-one

http://www.theglobeandmail.com/commentary/age-of-the-alpha-woman/article14917148/

http://www.liberation.fr/societe/2013/10/18/premiere-adoption-pleniere-accordee-a-un-couple-de-femmes_940615

http://www.independent.co.uk/voices/comment/see-sexism-challenge-it-because-nice-girls-do-make-a-scene-8887167.html?origin=internalSearch

“Terve mõistus pole seni kedagi kaitsnud ega tee seda edaspidi, kuigi te süütus lapseusus seda loodate, sest ta õigustab inimkonnagi hävitamist. Ta on vähk teie sees, kellele ohverdate kõik. Ta sureb nagu vähk.” (2009, lk 103)

*

Ma loen teda kohati nagu loeksin väikevenna siiraid ja armsaid, aga äärmusesse kalduvaid mõttearendusi, mida ei saa lõpuni tõsiselt võtta. Millest minu matroneerimine? Millest tema viha?

Sherlock Rebane esineb Groucho Marxi sõnadega:

“Ma ei unusta iial ühtegi nägu, aga Teie puhul olen meeleldi valmis tegema erandi.”

http://thecreatorsproject.vice.com/blog/video-anthony-howes-wind-sculptures

 

 

Avastus

Miks on see kann veega siin laual?

Sest lilled vajavad kastmist.

Siin ei ole ühtegi elusat lille!

Kuidas, ei ole?

See lill siin? See on kunstlill!

See e i o l e kunstlill! Ma võin sulle murda ühe lehe, et sa näeksid, kuidas tema rootsust voolab välja mahl.

Näed! Kui kaua sa juba kastad seda? Ma vaatasin sind seda kastmas ja ma ei mõistnud, miks sa seda teed.

Ma tõesti arvasin, et see on päris. Vahel imestasin, kuidas ta suudab ellu jääda nii vähese veega ja nii väikeses potis, sest unustasin ta ikka ja jälle.

Viska ta ära!

Ei! Ta paistis mulle elusam kui ükski teine lill, mis pole plastist. Tema vahased lehed olid justkui nahk ja liha selle all. Ma hoolitsesin ta eest, sest tahtsin, et ta elaks. Kavatsesin ta istutada värskesse mulda, suuremasse potti, ja nüüd peaksin ta ära viskama?

 

 

This slideshow requires JavaScript.

Sugu, teadus, sport, kunst…

http://www.liberation.fr/evenements-libe/2013/10/16/forum-de-montpellier-le-programme_939682

Nagu vaataks peeglisse

Ta imestab peatükis tahtest ja heaolust, kuidas kaasaja uus mõtlemine küsib ikka ja jälle  “inimese tegude ajendite” järele, kui varem piisas, kui teati, mida üks tegema peab (mis on tema kohus) ja see sai tehtud.

Aga nüüd? Ma võin eksimatult öelda, miks keegi midagi(gi) teeb, st mis on tema ajend, tema tõuge, aga see ei aita mul näha ega mõista (teist). Ja vahel on tunne, et me elame enam kui kunagi varem ajas, mil peamiselt läheme hommikul kodust välja, et teised näeks, et me kohus on täidetud. Kusjuures kohus on pea alati metafüüsilise mõõtmega (mitte üksnes teha ära töö, vaid teha see ära selliselt, et see viib meid lähemale Maailma Rahule vms).

*

Mitte Tegija (nagu räägitakse), vaid (kohuse) Täitja ei tohiks unustada, et “metafüüsika” eest ei ole veel kedagi tänatud ja maailma rahust oleme ühtviisi kaugel.

Naine võtab vähe ruumi, vol ….

http://transports.blog.lemonde.fr/2013/10/14/dans-le-metro-les-hommes-occupent-plus-d-espace-que-les-femmes/

 

Samal ajal

küsib üks tuntud väljaanne, kas naised India majanduses on midagi enamat kui lehmapidamine.

*

Mul on tunne, et sel sügisel olin ma 10m kõrguse laine poolt uhutud Terreiro do Paco’s ja kohas, kus Voltaire maavärinast ja tsunamist kirjutas. Võimalik, et samal ajal.

 

http://blog.indewulf.be/post/58634735842/in-flanders-fields-the-poppies-blow

Bibi-bibi, vaata mu trikke!

Ma sõidan vahel kiiresti, aga pea alati teadlikult ohtudest, teadlik iga minut, korrates oma mõtetes seda, mida ma kardan ja tahan vältida. Ja ma kardan kõige rohkem mõne looma alla ajamist. Videvikutunnil üritan neid näha enne, kui nad teele jõuavad, ja sõita hästi aeglaselt. 90 km/h ei jõua enam midagi teha, kui loom su teele hüppab, aga 70 km/h juures saad veel jänesegi päästa. Üksi sõites saab sõita looduse rütmis.

*

Ma ei pidanud eile pimedale jääma, aga jäin. Sõitsime rongis, mitte liiga kiiresti. Nägin, et ees on midagi. Hakkasin korduvalt pidureid vajutama, et taga minu pidurdamist nähtaks. Jõudsin teel kohale, kus oli kolm autot peatunud, ülejäänud sõitsid juba ümber nende ja edasi. Teel maas oli midagi. Hetk hiljem nägin, et see on loom. Noor emapõder. Ma pidin seisma jääma. Otse tema ees. Ta oli elus, vaatas mu poole. Silmad hirmul ja juba klaasistumas. Esijalad tõmblesid mõned korrad, rinnaesine tuksus nähtavalt. Mulle tundus, et ta tahab püsti tõusta. Verd immitses vaikselt ta lamava keha alla. Mu esimene reaktsioon oli minna ta juurde ja teha midagi, silitada ta kaela. Aidata ta tagasi metsa, tõsta ta üksi teelt ära. Eemale neist inimestest ja autodest. Siis mõtlesin, et ta võib sattuda paanikasse, tõusta veel püsti, ma hirmutaks teda veelgi, ta teeks mulle viga. Järgmine hetk oli ta surnud. Ühe loomale otsa sõitnud auto mees jooksis mu poole ohukolmnurgaga, silmapupillid suured ja nägu kalbe. Minu kolmnurk jäi märkima põdra surnukeha keset teed, et keegi talle veel otsa ei sõidaks.

Tuli teine mees, ta olevat helistanud jahimeestele, nood tulevad ja veavad ta ära. Mees ütles, et tal ei ole relva kaasas. Hetk tagasi oli põder surnud. Alles hiljem mõtlesin, milline väike jälk mehike, kes sai sellisel hetkel ära märkida, et tal on relv. Ja miks on inimesed alati nii kindlad, et loom sureb või on haavatud nii, et ta tuleb kiirelt surmata?! Mina arvasin, et ma aitan põdraema tagasi metsa, patsutan talle turjale ja ta longib ise koju. Mina jään aga muretsema, kas ta haav paraneb, kas autode nägemine lähedalt teda ei traumeerinud…

Ma tean ka, et kui ma peatusin ja autost välja tulin, fastsineeris mind ühtlasi see, mis valgusvihus veel elusana, aga surma piirimail mu ees võitles, kelle tunded minu tundeid mõjutasid… Ebatavaline silmade jaoks, sisemine tuleb välja jne. Esimene reaktsioon ei olnud palvetada, et põdra hingel oleks kerge tee minna. Et mul endal oleks seda surma kergem pealt näha. See tuleb hiljem, kui mõistus hakkab reageerima.

Järjejutt

Moi, votre ami?

Jõudsime reedel tagasi 17ndasse, meie vanasse hotelli. Hüvastijätulõunal hakkasid aafriklased nutma ja eurooplased vandusid igavest sõprust. Kõige külmem ja reserveeritum mees pigistas endast välja sooja käepigistuse ning kinnitas, et me kohtume veel. Oli veel üks muuseum, mida ma ei olnud külastanud. Mul ei olnud vaja puhata, mul ei olnud aega end maha keerata. Läksime koos, jooksime läbi Fabre’i sarvestatud nägude, inimene on nii lähedal, nii vähe see tavapäraselt hõlpsasti jälestatav teine, kui ta on pronksist või alabastrist.

Allez, vous devriez mourir de pure honte

Suurest galeriist ostsime ühekäegalugemiseks Araki. Jõime koos ülejäänud linnaga kiirelt ja läbisegi veini ja õlut. Inimesed, nagu loomad, hullusid sporti vaadates, kartsin, tänaval olid kambad, kes tahtsid õhtu lõpetada taplusega. Politseinike kõrval käisid veel nähtavate kaklusarmidega koerad. Olime juba Jimmyga tülitsenud, tüdinud kõigest ja kõigist, ümber kukkumas, mind ärritas iga ta poliitiline arvamusavaldus, iga žest, kui ta tõstis oma käe, et ma kuulaks, et ma usuks teda… Xavier jõudis saatkonnast tagasi ja meil olid veel mõned tunnid. Ta ei olnud toonud mulle nimekirja autoritega, mille oli lubanud, tõstsin häält.

Puisque entre humains, ainsi, vous vivez en vrais loups

Suurele turule viib Madeleine’ilt üks kitsas tänav, millel olin hommikul jooksnud, seal on üks pime punaste kardinatega koht, eesruumis on kantud kostüümid ja kasukad ning muu krabu, tagatoas on mõni laud. Jim nõudis, et läheksime sinna, seal pidi teda ootama pudel punast, me ei saanud veel laiali minna. Poepidaja tuli vastu, lükkas meid tugitoolidesse ja tõi plekilisele linale klaasid ja pudeli. Olime selle õhtu vangis, meid ei lasta siit niipea. Kõik pidid nii tundma.

Keegi lööb esimesena, keegi on nõrgem kui teised. Keegi solvub, me rikume kõik ära, sest kõik on rikutav, sest kõik, mis tekib, mis on tekkinud, on õrn. Üks mälestus ühest õhtust maal ei päästa midagi, see teeb veel närvilisemaks. Kuuled Sa üldse mind?!  Non, mon cœur.

…

Järjejutt

 

Iha ei lahtunud, vaim ei tüdinud, ning ka keha pidas vastu. Ta võttis küll maha, jäi haigeks, lakkas sügiseti magamast kuni õhtuti sai seltskonna teiste liikmetega rääkida vaid nuttes, aga iha oli ikka seal.

Vaid ühe korra, keset esimest suve, ärkas ta ühel hommikul ning ei saanud jälle, nagu kunagi varem veel külas elades, aru, kus ta on, kellega on, miks on. Ta vaatas otsa oma öise ilusa, mitte kunagi ebardliku või inetu nagu Oscar Wilde’il, naudingu objektile ning ei tundnud mitte midagi, kui midagi, siis vaid kahetsust, segadust, mõistmatust – miks oli ta järgnenud just sellele inimesele, jätnud tema pärast kõik. Ja teda haaras oma seisundit adudes õud. Ma olen eksinud, see on viga, mõtles ta.

…

indewulf

Näpud endiselt suus. Kui söök on eales provotseerinud seksi, olnud erootiline, siis täna.

North Sea crab binded with cauliflower

Inimeseks olemise üks tahk selle sügavustes

Scallop of Dunkerque roasted in algae and ashes

Nautlejate soov anduda kunstnikele, ka kunstnik-kokkadele

Meadow sweet sees, vihurimäe kotedži akna taga.

http://www.gaystarnews.com/article/france-most-homoerotic-anti-gay-protest-ever190413

 

Lesbian couples twice as likely as gay men to end civil partnership as ’divorces’ up by 20% (The Independent, 08/10/2013)

 

Reisikirjade asemel

Tulen teiega kohtuma et sukelduda iseenesesse Vaatleja isegi kui jälgib teisi vaatleb iseennast

*

Peaksin küünitama su poole tarkade sõnade ja värvikate kirjeldustega aga ma otsustan rääkida vanast ja tuntust lähedasest ja labasest: Seal autos teel rannas metsas…

*

Ma olen seda kõike juba näinud aga kirkamalt Need jutud on juba räägitud aga vaimukamalt Etnoloog keda ei saa erutada vana mustri järgi tehtud uus kindapaar Ise poolelijäänud labakirjas

*

Teeme lepingu et me ei pretendeeri tõesele Joome end juba pärastlõunal šampusest purju Jääme Sebastiani tuppa Meie lalina seob jutukimbuks kokku ükskõik milline aju loodud seos Me ei tea midagi peale värskeima klatši Mõnel on meeles Shakespeare’i või Vergiliuse tsitaadid Nii uputab vaikuse- ja vagadusediplomaat kongressi lõpupidusöögi verre

Neis tubades on kunagi ehk vaimutsetud Need kelle privileegid oleme pärinud on ehk osanud siin käituda Meie kardame haihtuda kui on joodud üleliigne veiniklaas “Sa oled mulle tõesti võõras!” ütleme õhtu lõpul oma lauakaaslasele ja aurustumegi.