Ema, ma pean sulle midagi ütlema…

Vaikusest

Ma imestan ikka, kuidas mõte võib kapata tuhatnelja, kui ma tulen oma sisemuse vaikusest.

Laupäeval, 1. oktoobril 2011 toimub Tallinnas, Solarise keskuse aatriumis Eesti esimene Taimetoidumess, mida korraldab Eesti Loomakaitse Selts. Messiga tähistab selts ülemaailmset taimetoitlaste päeva.

Taimetoidumessi eesmärk on tutvustada taimetoitluse võimalusi ja retsepte, tuua messile kokku taimetoitu propageerivad ning tooteid ja toorainet müüvad ettevõtted ja organisatsioonid. Lisaks tutvustatakse toitumise mõjusid inimese tervisele, loomade heaolule, loodusele, kliimale ja kogu ühiskonnale. Üritus algab kell 12 päeval ja on kõigile tasuta.

Messil teevad ettekandeid MTÜ Kuulikodu juhataja ja Eesti Loomakaitse Seltsi koolitusjuht Kadri Taperson, taimedel põhineva toitumise instruktor, toitumisnõustaja ja Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni liige Sille Poola, “Looduslik toit. Täisväärtuslik elu” raamatu autor ja holistiline tervisenõustaja Marika Blossfeldt, India Veedaliku Kultuuri Keskuse Krishna Templi kokk ja bhakti-jooga praktiseerija Lennart Eistre ning planeeritava taimetoidustuudio rajaja Sirje Paju.

Muusikalise poole eest hoolitseb “Eesti otsib superstaari” finalist Taavi Peterson.
Messipäeva lõpetuseks kutsub Eesti Loomakaitse Selts huvilised tasuta kinno. Kell 19:00 linastub kinos Artis dokumentaalfilm “Taluloomad ja meie”. Filmi vahendab rahvusvaheline loomakaitseorganisatsioon Compassion in World Farming.

Taimetoidumessi õnnestumisele on õla alla pannud Solarise keskus, MTÜ Kuulikodu ja U.T.S. Stuudio. Ürituse kohta saab lisateavet kodulehelt aadressil http://www.loomakaitse.ee/taimetoidumess.

Ülemaailmset taimetoitlaste päeva tähistatakse 1. oktoobril. Esimest korda tähistati taimetoitlaste päeva 1977. aastal Põhja-Ameerika taimetoitlaste ühingu poolt. Rahvusvaheline taimetoitlaste liit kiitis taimetoitlusele pühendatud päeva tähistamise heaks 1978. aastal. Ülemaailmse taimetoitlaste päeva eesmärk on edendada taimetoitlust kui positiivset, kaastundlikku ja tervislikku eluviisi.

Eesti Loomakaitse Selts (ELS) on loomasõpru koondav mittetulundusühing, mille missiooniks on abi vajavate loomade heaolu tagamine ja parandamine, loomasõbraliku eluviisi edendamine ning loomade väärkohtlemise ennetamine. Seltsil on üle Eesti ligikaudu 500 liiget. 2006. aastal sai ELS Euroopa Liidu juures tegutseva lobbiorganisatsiooni Eurogroup for Animals vaatlejaliikmeks.

Lisateave:
Annika Lepp
Taimetoidumessi projektijuht
E-post: annika.lepp@loomakaitse.ee
Tel: +372 55 165 64

Taimetoidumessi koduleht: www.loomakaitse.ee/taimetoidumess
www.loomakaitse.ee
Info@loomakaitse.ee
+ 372 52 67 117

Aita meil aidata loomi, anneta Eesti Loomakaitse Seltsi kontodele SEBpangas 10002019856000 ja Swedbankis 221041248998, helista telefonidele 900 7225 (2 eurot / 31,29 krooni) ja 900 7200 (5 eurot / 78,23 krooni).

Sel suvel

avastasime, et “kidu” tähendab murdes mh vittu.

Alinast

Igale rohuliblele lille staatus? Vabaneda hinnangutest, normi kohustusest*. Et ei jääks ilma neist, kes võivad näidata, et ilu on eetilisus (ja eetiline!), ilu on headus, ilu on armastus.

Ilu ei ole tilulilu. Ega lihtsalt osavus, siledus, selgus vms. Nagu sile ja valge nahk Carl Gussowi maalil kirjanik Aloisa Kirchnerist Mikkeli muuseumi näitusel portreedest, nii et seda tahaks puudutada, sest see toob meelde kallikese, armukõse. Aga käe all oleks vaid lõuend.

Iga sammu, sõna, pilgu ja mõtte eest vastutada? Ennast ei hetkekski unustada. Ent ise ON harvadeks hetkedeks. (Tegin vea ja kirjutasin – hardadeks! – No ja harrasteks!)

___

Mari

 

________________________________________________________________________________________________________

*Kas ma olen ikka juba väljendanud, et homofoobseid kommentaare EI AVALDATA, need KUSTUTAKSE; autor, ole õnnelik, kui asi sellega piirdub!

NYT on hulluks läinud

Mõned aastad tagasi ilmus NYTis artikkel, millele siin ka vist viitasin, mis üritas veenda (mind tookord veeniski), et bipolaarsed on sagedasti andekamad, süvenevad rohkem, (potentsiaalsed) kirjandusgeeniused jms. Nüüd silmasin NYTis arvustust raamatule, milles vaagitakse seoseid poliitilise eliidi ja bipolaarsuse üle! Tuletab meelde vana Gräzini intellektuaalset “kõrvalehüpet” ajaloo maniakaaldepressiivsetest poliit- ja võimuhiidudest, mille üle ülikooli ajal, kui me veel ise kõik mõistuse ja igatepidi tervise juures olime, teatud kahetseva kaastunde ga kõvasti naersime.

Lugesin üle pika aja oma lemmikblogi (tegelikult loen vaid ühte blogi, sest enda oma enam mõni aeg ei loe), seal oli ühe sissekande kõrval ka kommentaare. Need olid muidugi õudsed. Ja samas tahaksin vahel ise ka neid lemmiku (mõnikord väga) häid asju lugedes kohe oma ülespoole pöidla või lõkerdava näokese kuhugi teksti alla torgata. Hea, et seda võimalust seal pole!

Kuhu edasi?

Kui läks igavaks, siis hakkas kõigil väga halb. Tuju oli põrandal. See kestis mõnda aega, tehti igasuguseid sigadusi. Siis võeti end kokku. Hakati tegema asju, mida enne ei oldud tehtud või mida vihati. Otsast peale, kuid teistsuguse suhtumisega. Kuid nüüd…  Täiskasvanud naine – korpulentne, üksik, hea palgaga, aga peas on vildist kübar isetehtud lilledega, kaelas vana fotoaparaat, näos suhtumine – ma olen selle kõik läbi teinud, seljatanud, ma olen põrandalt kõik üles korjanud ja kokku lappinud, kõik näeb peaaegu välja nagu varem, nagu peab. Kui nüüd ollakse naeruväärsed, siis mis järgmiseks?