Category Archives: Mälu

Kõnelda tõtt

Või kõnelda, mida tead

*

Jah, ajalugu on kurjuseajalugu on kurbuseajalugu on surmaajalugu. – Nüüd nad on avastanud selle, need lapsed ja lapselapsed, ning on vihased. Keegi on süüdi!, võibolla meie oleme süüdi?. See teeb nad veel vihasemaks. Naabrit tuleb kontrollida, kallimat tuleb testida, et ta ei oleks orjapidaja, kurnaja.

*

Selles on midagi groteskset – nagu kütt või sõdalane, kes paneb kogu oma jõu võitlusesse nähtamatu vaenlasega, vaenlasega, keda ta ise ka ei näe, kes on ehk juba langenud, keda võibolla ei olegi. Vaatan seda kõrvalt, nagu vaataksin mängupüstoliga mängivat last, nagu jälgiksin Printsut, kes jahib hommiku esimeses valguses mu voodil kujuteldavat hiirt.

*

“Ma avastasin kolonialismi kurjuse kuuesena ning astusin selle vastu iga päev. Rassistid minu ümber jäid, aga, rassistideks ning ma õppisin neid armastama. Nad õpetasid mulle midagi inimlikkusest, mis oli mulle võõras, midagi mu naabritest, keda ma tundsin.

Hiljem elasin majas, kus kahekümnest korterist neljas elasid sõjakurjategijate lesed, lapsed, lapselapsed. Ma aitasin neil toidukotte neljandale tassida..vaatasin, et kastmisvesi mu lillepottidest nende rõdudele ei tilguks, hoidsin neile uksi lahti ning paitasin nende labradori. Mulle meeldis selles majas elada, ehkki astmed olid kõrged.”

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Etno, Iha, Mälu

Olen jälle samas hotellis, isegi samal korrusel, käin sellest vanast toast mööda.(Iga hetk võib juhtuda, et teen ise ukse lahti ja näen koridoris tuleviku mina – üksi ja teise näoga, aga ma ei tunneks end ära ega mõistaks seda, mida näeksin.)

Mulle anti kõige vaiksemasse kohta – koridori lõppu tuba, milles on gobelään Oleviste kiriku ja Paksu Margareetaga. Tüdruk registratuuris oli äraseletatud näoga, ta sai panna ühe eestlase Tallinna sviiti :)

Berliin on olnud udus juba nädalaid, minu ja Eesti vahele on kerkinud pehme läbipaistmatu kardin, piltide ja häälte summutaja. Aga siin olen lähemal, ehkki ikka udu sees, ning mu vasaku rinna all annab kivi end tunda, kui annan talle sisse hingates ruumi, kasvab ta suuremaks, kui tema vastu ei võitleks, siis leviks ta kogu kehas. Käed muutuvad seda kirjutades raskemaks. aga ma ei maga siin, nagu ei oleks mul vaja ööd magamiseks.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Füüsiline, Mälu

Jaanus Samma “NSFW. Esimehe lugu”

Ma tegin märkmeid Jaanus Samma näitusest ning panin need koolilapselikud tähelepanekud ka hoolikalt kirja. (Tunnen, et tasun oma võlga, et pole kirjutanud olulistest sündmustest.)

Jaanus Samma “NSFW. Esimehe lugu” (kuraator Eugenio Viola) on nõukogudeaegsete geimeeste kohtutoimikute kontsentraat – ühe mehe lugu, millega loob Samma uue Eesti 20. sajandi ajaloo kangelase. Näitusel on muuseumilaadsete pedagoogiliste infotahvlite ja vitriinide kõrval lavastatud fotod ja videoinstallatsioonid, mis võimendavad loo mõju vaatajale.

Lähimineviku kunstiline käsitlus peab end paratamatult positsioneerima juba olemasolevate klišeedega nõukogude aja repressioonide, ohvrilugude jms kujutamisest. Samma paigutab end sellesse väga huvitavalt, kasutades lavastuslikel fotodel pea kitšilikke sümboleid kristlikust esteetikast ning popkutuuri kulunud võtteid nõukogude “halli” aja ja ruumi kujutamisest. Minu tähelepanu pälvis ka see, kuidas oli Samma lahendanud toonastes geielulugudes kesksel kohal olnud pinge eraelu ja avaliku sfääri vahel. – Vastamisi asetatud videod, mida vaataja võib jälgida samaaegselt, kõrvutavad ebakindla intiimsfääri avaliku kohturituaaliga, selle uurimismeetodite grotesksusega. Totalitaarse riigi uurimisasutused on tunginud inimese eraellu, tema magamistuppa, nii et ka kodusest elust saab kohtutribüünile sarnanev lavataoline dekoor, kus inimeste liigutused on arglikud ja teatraalsed.

Lisa kommentaar

Filed under Kunst, Mälu

/../

Thus they both took an oath

In love and friendship they sealed a pact.

Then the two slept together

And spoke about the past.

Gurgani

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Füüsiline, Kirjandus, Kunst, Kuulutus, Mälu

Kui inimvaim on nõmm

on lootus selle hunditubak.

Natuke valgust ja juba õitseb.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Mälu

Uurijal olid väga väikesed käed.

Uurijal olid väga väikesed ja

kahvatud näpud.

*

Eksamil ei tohi öelda näpud

on sõrmejäljed. Ärge tulge mulle ütlema, et

näpujäljed! – Ainus, mida krim-menetlusest mäletan.

*

Väga väikesed ja kahvatud näpud.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Mälu

Mul oli meeles, et vana vürst Volkonski pügas oma aias kohusetundlikult hekki vahetult enne 1917. aasta revolutsiooni, st eelolev (ennustatav) hävitustöö ei takistanud tal jätkamast oma elu ja tööd, ning mõtlesin kirjutada, et ka mina tean peatsest hävingust ette, kuid seda innukamalt lõikan, kujundan ja istutan uusigi puukesi, aga see oli pärast. Ma ei tea ka täpselt, mida ma 2013. aastal ette nägin, igatahes mitte seda, mis on nüüd pea õuele astumas.

*

Sarjast loobumise ja alandlikkuse suured õppetunnid.

*

Lisa kommentaar

Filed under Aed, Mälu