klaaslinn

Mäletan Klaaslinna ennekõike kui eset, mitte teost. Mu emakodu elutoas, st ema toas, oli Penguini 1987. aasta kõvakaas sarjas “Contemporary American Fiction” asetatud kõrgusele, kuhu silmad pidama jäid, kui sohval istuda. Lisaks oli raamat kuidagi eraldi, st kutsus end vaatlema – võibolla oli tema ümber hõredamalt teisi väljaandeid või oli riiul seal kohas avaram.

Olen istunud seal palju ning silmad on tahtmatult peatunud Austeri New Yorgi triloogia esimese raamatu köitel, mille valgel seljal olid purpurtähed mulle ehtläänelikuna tundunud kandilises kirjaviisis.

P A U L A U S T E R – – – CITY OF GLASS – – –

Kaanel oli kolmevärvitrükis aknast suurlinnale vaatav mees, kes oli seljaga lugeja poole. Kujundus pidi aimama järele film noir stiilis stseeni detektiivibüroos, v.a vaade pilvelõhkujatele. Mäletan, et mulle ei meeldinud see kujundus, aga intrigeeris ometi. Ma ei tea, kui kaua ma raamatut vaatlesin enne kui emalt selle sisu kohta küsisin. Küsisin tihti emalt raamatute, eriti ingliskeelsete, kohta, et kas see on hea või millest see on, ja ta vastas tavaliselt napilt ja täpselt. Ma usaldasin ta kirjeldusi, sest vähemalt anglo-ameerika kirjandus oli tema ala ning lisaks puudus mul igasugune vajadus teismelisena tema väärtussüsteemi vastu mässata, see tuli palju hiljem. (Ometi ei jaganud ma kunagi vaimustust tema kirjanduslike iidolite, nagu Kerouac, Ginsberg jt suhtes. Ma tõesti üritasin neist vaimustuda, mõista, miks nt Kerouaci isik, mitte ainult raamatud, teda nii väga huvitas. Ühel hetkel tekkis mul kahtlus, et see huvi on kuidagi anti-intellektuaalne à la Kerouac kui kobe mees ja seksapiilne isane, kes juhuslikult ka midagi kirjutanud oli, mis tegigi temast sensatsiooni. Kui see kahtlus tekkis, kadus igasugune huvi teda lugeda. Alles hiljem olen ta juurde tagasi tulnud ja mõistnud, kui palju Kerouacis eksisin. Kas ka emas, seda ei tea.)

Ma ei mäleta, mida ema Klaaslinna kohta ütles, aga see ei olnud üleliia kiitev. Võibolla ta ütles, et olen selle jaoks liiga noor, ehkki seda ütles ta väga harva. Hakkasin lugema ootusega, et selles on imetabane maailm, mis peaks mind nagu köide ise oma ühtaegu eemaletõukavuse ja magnetilisusega endasse tõmbama. Raamat pettis mu ootusi kohe alguses – keskealise mehe üksildane ja tühi tume elu, mille kirjeldus, sain nüüd aru, oli kaanel kujutatud, ei suutnud mu tähelepanu köita. Vaene Auster!

“Elu on äraelatud väga tagasihoidlikult

ilma suurte nõudmiste ja tahtmisteta,” kirjutas ta lahkumiskirjas. Me teadsime seda väga hästi, mamma pahandas tihti temaga sellepärast. 13. oktoobril käisime mammaga tal viimast korda külas. Ta kinkis mammale järjekordse mündi – ristikheinaga õnnemündi, ja oli sellest ise elevil. Mamma naeratas õrnalt, aga peaaegu ei näidanud oma tundeid välja, nagu ikka, see pole ka kingitus, mis teda heas mõttes üllataks. Minu meelest oli see liigutav, tegin pilti sellest, kuidas nad kahekesi mündi kohale kummarduvad. Ta vanal kušetil olid lisamadratsid, mis vajusid öösel voodilt maha, segasid ta und. Ta ei jaksanud neid hästi enam tagasi panna. Sikutasin neid kohvilaua ääres õigeks nii palju, kui oskasin. Mõtlesin, et talle kuluks tõesti ära uus voodi. Aga kas polnud see alatine hurjutamine vahetada vanu asju välja meist taktitundetu.

Ärasaatmise kõne oli K-l hästi kirjutatud – sellest vaatas tõesti vastu tema, keda mamma tundis pea 80 aastat, mina 40 aastat. Olin kavatsenud olla väärikas, lubada endale maks. 1-2 jahedat pisarat, aga tönnisin pea kogu tseremoonia, nägu punane, kuumad pisarad voolasid mööda põski alla. Nagu rumal hormonaalne mutt! Mind ei saa sellises olukorras usaldada, see tekitab meelehärmi. Mõtlesin ka, et ta ei oleks sellist vääritut vesistamist heaks kiitnud. Mis teha! Kangus lahtub põlvkondade veres. Mida edasi, seda lahjem lurr.

Millegipärast olen selle paari nädala jooksul läinud oma kujutluses mitmeid kordi tema korterisse – seal on kõik nii, nagu tean seal asju ja mööblit olevat olnud aastakümneid, aga teda ei ole. See on esimene kord, kui olen korteris nii, et tema ei võta mind seal vastu.

Monumendid eksidele

Seltskonnas võib kuulutada, et õige monument armuloole on laps, vähesed saavad aga selle vägiteoga hakkama. Vähemalt üks raamat, isegi kui selle annab kokku vaevalt 10 lühiteksti, needki lõpetatud ajal, mil suhe hakkas juba lõppema. Üks juba valmides rääma väljanägemisega metsaonn, kus suvepäevadel lugeda. Laisemad saaksid teise nõusolekul publitseerida sõnumivahetuse. Kes seda aga loeks?

Edevad nagu olime, rääkisime küllap juba suhte ajal monumendist Weserstrassel. Veel üks suudlevate inimeste skulptuur, aga tavapäratum – kväär, üks pikk ja teine lühike figuur, poos koomiline, kujud peaaegu ümber lendamas, kellegi prillid maha kukkunud. Välja võiks anda ka metrookaardi, kus märgitud avalike musitamiste keelutsoon, see oli kindlaks määratud metroopeatuste täpsusega, ja vabadusepiirkonnad – Mitte, Prenzlauer Berg…, kuhu minemise pidi ekstra ette võtma. Kõige kivistunum ja ebapopim selles linnas sai meie lemmikuks. Pompöössed nikerdustega hotellid ja vanapaare täis kehva toiduga Itaalia restoranid Charlottenburgis, Sans souci park jne jne. Keelatud armastuse võlu.

iga päev igatsen

sigarette, tobi, suitsu

majad

Vana ja kasutu, aga siiski seisab. Vana maja on olend, kellesse oleme kiindunud, kui ta kallale minnakse, märkame oma tundeid ta vastu. Tema lammutamise pealtnägemine on paramatuse valus tunnistamine.

Sel päeval, kui paargut tükkideks hakati võtma, sai P. teate, et ta vanemate maja lammutatakse.

Ma ei pea midagi üles kirjutama, sest mu mälestused sellest majast on nii elavad nagu oleksin selle tubades terve elu elanud, sealt alles eile välja kõndinud.

P. õde sõitis vahel nädalavahetuseks kohale, tal hakkas paari esimese tunni jooksul igav, ta tahtis kuhugi minna. Ma võisin käia hääletult toast tuppa, nuusutada vana puidu lõhna, tunda esimese korruse põrandakahheli jahedust, läbida tumeda ja järsu trepi heidetud varju, milles räägiti telefoniga – jutt kostus õrnalt ka suurde elutuppa; mul ei olnud seal kunagi igav. Maja, mis oli midagi palju enamat kui see, millest ma olin osanud unistada. Koduta tüdruk, kes kiindub majadesse, ei oska inimesi vastu armastada.

Majade vaikelu, kust lapsed on lahkunud, kus vanemad vananevad. Ma mäletan fotode asetust söögitoa seinal, lauavakstu mustrit, kõiki lilli ja nende paigutust aias. Isa suve hommikul vara midagi aias tegemas, juba on väga palav. “Tere hommikust! Kuidas magasite? Ärge suudelge mind, ma olen higine.” Pesukuivatusresti ja triikimist verandal. Maja, kus iga ese on omal kohal, milles üha korduvad ühed ja samad rituaalid.

Ma õnneks ei sattunud kordagi sinna, kui üks neist pidi allkorrusel magama, kui majakord oli segamini pööratud, või kui üks neist oli ära viidud. Käisin vaid korra isa vanadekodus vaatamas, hetketi tundis ta mu ära, küsis vanaisa järele, aga vanaisa oli juba surnud, läksin selle peale endast välja. Liiga nõrvanärviline.

Kui maja läks müüki, pidid lapsed viima ära kõige olulisemad mööblitükid ja esemed. Olin nende murelike maja tühjendamise juttude juures, oma mõttes läksin viimast korda inimestest tühja majja. Nüüd mõtlen, et ehk selline viimane hüvastijätt toimuski, võibolla võtsin reisi ette, et viimast korda läbi maja kõndida. Näen ennast majas kõndimas, talletamas mälusse iga märki, mis meenutab seda teist aega.

võõrutus

Ma teen asju, mis võivad võõrutusele kaasa aidata. Luban minna vaatama vanaema sõpra, luban olla kontoris, käin meres ujumas, panen pesumasina käima jne jne. Täiskasvanulik lahkuminek on pigem masendav kui kurb.

A. juures. Ta ei näe välja 90, võibolla 70? Mitte et talle selline triviaalsus korda läheks. Nii et seda ma talle ei ütle. Istun ta kohvilauas sirge seljaga, olen kivikuju, nagu tihti inimeste juuresolekul. Ta küsitleb mind. Mul ei ole mingit probleemi talle kõik ära rääkida, mida mamma ei ole suutnud talle nende 70aastase sõpruse jooksul rääkida. Ta ütleb paar väga isiklikku asja, mida ta ei ole minu ees veel kunagi ütelnud. 83ndal tappis end ta teismeline poeg. “Ma ei saa endiselt temast rääkida”, ja ta hääl murdub. – See ongi kõige isiklikum. Mõtlen, et kõige püsivam on trauma, valu, mälu, aga tahan uskuda, et aeg on sellest hoolimata minu poolel. Mäletan lapsest peale, et ta toas on esil mustvalged fotod pojast beebina, siis moodsa soenguga varateismelise poisina, kelle näojooned meenutavad A. omi. Tean lapsest saati tapmise lugu, millise keemiaga ta end mürgitas, arvatavat põhjust, hiljuti rääkis mamma mulle loo poisi viimasest õhtust. Ta tappis end selles samas korteris, ma ei suuda seda ette kujutada, nagu ei oska ma ka arvata, kuidas on seal edasi elada. Korteris ei ole vähemalt sellest ajast remonti tehtud. A. suitsetab ja korteris on tugev suitsulõhn. Ta elab oma õega tagasihoidlikult – kõik materiaalne ta ümber laguneb silmnähtavalt. Mamma peab talle mõnikord telefonis epistlit, kuidas vana diivan tuleks välja visata, voodi välja vahetada, raamatuid riiulites vähendada (“Mõtle, tal on endiselt riiulis kõik Balzaci teosed! Kes loeb täna veel Balzaci, kes kunagi ta teosed läbi on lugenud!”, teatab ta peaagu ärritunult mulle. – Otsin silmadega riiulitelt Balzaci kogutud teoseid, aga ei leia, ei taha ka talle näidata, et ta riiulite vastu ebaviisakat uudishimu ilmutan.). A. kuulab mamma jutu ära, naeratab ning ütleb, et ta ei saa või seda kõike ei ole vaja teha, see oleks liigne pingutus vms. Sel korral saan päriselt aru, miks remondi tegemine on võimatu, mööbli uuendamine ebavajalik, isegi kui rikas sugulane selle kinni maksaks.

Praamil Saaremaale vaatan eestlaste viimase mudeli maastureid, volvosid jne ja see tundub mulle sügavalt maitsetu omada neid läikivaid autosid, tülgastav presenteerida oma kodu sisustust ajakirjas, rääkida kolleegidele uue sohva ostust, kanda paljaste päevitunud säärte juurde heledaid pea uuena näivaid riideid jne jne.

isade tolm

Vanad ja väärikad perekonnad, uhked oma ilmajäetuses.. ei ole hullemat viisi perekonda reeta kui jätta minevikutolmus püherdamata, valides ükskõik mille muu suure Olnu asemel. Häbistav tegu. Ka mina leian, et elu valimine on alati kuidagi alam & vulgaarne, ometi tahan elada.

aasta aega hiljem

mu arm vaid välispidi nõrgem näib, ent tugevneb ja kasvab üksijäri. ma laulsin siis, kui arm meil oli uus. ma hõiskasin, kui õitest paisus kevad, õisi õitses kevad, õitest lõhnas! kevad, kuid vaikib laul ka Philomela suus, kuid vait jääb laul ka Philomela suus, kui küpsed suvepäevad lühenevad, kui suve küpsed päevad lühenevad. mm….kaunis üksnes siis, küll polnud suvi kaunis ainult siis, kui ööbik õitses öös, kui ööbik hüüdis! öös, ta veetleb veelgi, liig täis on pöörast vilet hiis, ent pöörast vilet liiga täis on hiis….tuimub maitsemeelgi, eks magususest tuimu maitsemeelgi. ma vaikin vahel – nagu künnilind -, et mitte lauldes tuimaks teha sind.

Nägin unes, et oli mai, päike oli pimestav ja soe. Kissitasin silmi ja mõtlesin, et jõudsin selle ära oodata, et taas on mai ning ma isegi ei mäleta enam pimedust, nii nagu ei mäletanud maipäikest pimeduses. Olime Mariaga Tartus, aga me ei olnud noored, ülikooli asemel kammisime läbi mingit riidepoodi ja rääkisime oma rasketest lahkuminekutest, vandusime meeste suunal ja järsku nägin ühte tema Vahemere eksidest (kaunis Olivier Martineze moodi) pesuriiulil sobramas. Pidin tegutsema, tõmbama Maria eemale, et ta teda ei märkaks või  hüüdma hoopis mõne vandesõna või solvangu mehe poole, aga siis olime juba allahinnatud kosmeetika korvi juures ja poes olid ka mu pereliikmed. Teema vahetus. Poest sai otse Kaarsillale, mida oli suuremaks ehitatud, selle alla oli lisatud valgest puidust terrasse ja promenaade, need olid tulvil päikest nautivaid inimesi. Ka oli Raatuse tänava alguse arvelt laienenud Emajõe äärne park, sild läks pikalt parki sisse ja ka jõgi tuli kaasa. Uuendus oli nii ulatuslik, et hetkeks eksisin sillaalustel platvormidel. Mõtlesin kui suurt rõõmu oleksime neist lebotamisaladest ülikooli ajal tundnud. Kerge uni, ükski enda eks ei kollita otse.

*

Miks Martinez? Mu viimatine eks on Vahemere äärest, samas ei seostu mul temaga mingeid negatiivseid tundeid, seega pidi Eks kujutama kedagi teist või mitut teist, sh ehk tõesti ka mõnda Maria eksi, võibolla sellepärast ilmus ta unes mehena. Martinez mängis filmis Unfaithful, mille üle me Mariaga arutasime, kui see 2002. aastal välja tuli. Mäletan, et ahvisin järele Martineze trafaretset prantsusekeelset vandumist. Toona paelusid meid filmi seksistseenid; vägivald ja truuduse murdmine ei olnud teema, mis meid oleks köitnud, aga võibolla  mäletan valesti. Unes on aga ehk viide just vägivallale?

17. aprill 2005

“Täna käisime L.G. juures. Ta on väga otsa jäänud. Just vaimselt. Ütles, et tahtis end tappa, aga pole selleks piisavalt tugev ega tark.

Ta olevat noorena, kui oli vaene ja raha raamatute otsmiseks polnud, Hamleti käsitsi ümber kirjutanud.”

*

Ühel neist külaskäikudest palus L. mul valida endale tema raamatukogust mõned raamatud. Ta kogu oli mulle pisuke pettumus, otsustasin teadlikult väga tagasihoidliku valiku kasuks, sest teadsin ka ta kitsidust. Paar nõukogudeaegset eesti kirjanduse väljaannet, mõni vana sõnaraamat ja ehk paar võõrkeelset romaani. L. ütles seepeale, et need raamatud jätab ta pärast surma mulle. Naersime mammaga selle üle Tähtverest bussi peale kõndides. Nüüd aga mõistan teda rohkem, see ei olnud kadedus – kui raske peab olema surma liginedes elust lahti öelda.

Mulle jäi temalt üks vana tumepruun merevaigukee, kaunis inetu, ja väike marmorplaadiga lauake, ilusaim mööbliese, mida oman, aga mitte ühtegi raamatut.

*

Ühel korral ootas ta meid oma maja teise korruse trepiotsal, seljas must kõrgekaelusega särk, kaelas kett võtmetega. “Ma olen nagu Peetrus!”.

 

Alles aastast

aastast jäävad mõned üksikud laused. Hahrim ütleb tööl ilma et see konteksti sobituks, et ta vihkab cis-mehi. Siiralt nagu laps, nagu keegi, keda on solvatud nii et ta ei saa sellest iial üle. Ja siis Avia, kes sisistab keset kõrgetasemelist ekspertkohtumist minu poolt reserveeritud skandinaavia stiilis hotellis, mille arve on üks suurimaid, mida mu tööandja on väikese ürituse eest maksnud: “Ma vih-hkan riike!”

Ma jään selle üle mõtlema. Nii jäävad aastast need laused.

+3 Delete everything

Are you sure?

Cancel

Clear all

Delete media from my phone

 

lahkuminekupäev

Mälestused on piiratud kõige sagedamini külastatud piltidega, nagu operett-balett merevees, tunne, mis on seotud tema keha puudutamisega, lähedusega..lebada ta juures vaatega paljale seljale. Suudan fotosid vaadata, mõelda, et see on viimane kord, sest panen need pikaks ajaks ära.

Postkaardid peavad veel välja jääma, see oleks pühaduse teotus need kokku korjata. Mu naiivne guašš temast vedeleb raamatukapil, see on millegipärast neutraalse tundeväärtusega. Oleks pateetiline liialdus hakata seda pakkima kuhugi ümbrikku, millel märge xxx arhiiv.

Veel ei toimu mitte mingit mälu avardumist, see on kaugel ees.

Viimaseid öid valges toas, millest kunagi unistasin. Valgel raudvoodil, kus vaid Immanuel Cuntiga magasin.

2 aastat Bataclanist

http://www.lemonde.fr/attaques-a-paris/visuel/2015/11/25/enmemoire_4817200_4809495.html

Ene Mihkelsoni meenutuseks

Kui ma mõtlen Ene Mihkelsoni peale, tuleb meelde nimetamise jõud (ja mitte ainult nime vaev), nagu tema ühe romaani pealkiri oli. Matsi põhi (kas saab veel sügavamale Eesti identiteedi süvahavvasse?), Ahasveeruse uni, Katkuhaud. Keel, milles on paine sees, sest otsib selgitust ja kombib sõnade kaudu raskesti püüdmisele alluvaid asju, nagu mälu, järjepidevus ja enesemääratlus.

Ahasveeruse uni on nii tugevalt kehaline mälukirjandus (peategelase vererõhu kõikumine peegeldamas perekonnaloo sõlmede kallal kakkumisel ette tulevaid pidevaid, ootuspäraseid ja ikkagi nii häirivaid tagasilööke). Selle raamatu esimene lugemine oli niisamuti kogu keha läbistav kogemus.

On varasuvi Tartus, ülikool on lõpusirgel, me hakkame “õdedega” üliõpilasorganisatsioonist minema külla Valgamaale ühele vanale ellujäänud metsavennale, kelle loomulik elujaatus ja rõõm – ja niisama enesestmõistetav teise käega surma läheduse tunnetamine – ühtaegu võimendab ja vastandub eelmisel ööl värskelt loetud Ahasveeruse unele. Kui hiljaaegu ja puntras see kõik oli, see aeg oma Eesti väikeste ja suures plaanis nähtamatute lugudega, mis mitme põlve elukäikusid siiski nii põhjalikult mõjutasid. Miks ma olen, kes ma olen; mis häirib? Mi(k)s on katkestatud, nihkes? (Eraldi huvitav küsimus on, kas mõnel teisel ajal huvitanuks ehk Mihkelsoni perekonna ja rahva omaelulugude kõrval ka näiteks nende küsimuste puurimine soolise (enese)määratluse vaatevinklist.) Reis raamatu-metsavendade tragöödia juurest endise päris-metsavenna koju on segu elevusest ja iiveldusest; kurbusest, mida tekitab äratundmine emotsionaalsete enesekaitsemehhanismide käivitumise paratamatusest niisuguse kaliibriga valikute ja nende elumuutvate või fataalsetegi järelmite endale päris lähedale laskmise suhtes. Siis ei olnud ma veel päriselt kohanud inimesi, kes lapsendatud või vanemateta kasvanud; siis ei olnud mul veel endal lapsi. Muster, raamküsimus, kui ajalooline kontekst ja Eesti-loo dekoor maha koorida, on aga Ahasveeruse-loos ju baaseksistentsiaalne: kuidas me teame, kes me oleme, kui me ei tea, kes on me lähim eelkäijate ring? Kuidas me saame elada, kui me ei tea, kes me oleme? Kas teadvustamata “omaelulugu” võrdub uneskäimisega?

Teine pilt. On talv, selline tatine, nagu ta Tallinnas ikka on. Lõputu hall Eesti suurima rändrahnu, Rahvusraamatukogu akna taga. 6. korruse humanitaarsaali plinkivas kunstvalguses kaevan lõpuks need teised Mihkelsoni romaanid välja. Paber ja trükk on, nagu nad sellel ajal olid. Aga painet ei ole. On hea selge mõte, rabav keel, tekst, mis võtab kinni.

Mingeid suuri kujundeid või lõpuhüüde pole siinkohal vaja. Mihkelsoni mälutöö Eesti Teise maailmasõja kogemuse ja sellele järgnenud loo kallal on seni ületamatu. Kuiv ja kiretud ajalookirjutus ei saa siin mälu(ilu)kirjutuse vastu. Selle kõrgepinge kogemise võimaluse eest sügav kummardus kirjanikule.

Kõnelda tõtt

Või kõnelda, mida tead

*

Jah, ajalugu on kurjuseajalugu on kurbuseajalugu on surmaajalugu. – Nüüd nad on avastanud selle, need lapsed ja lapselapsed, ning on vihased. Keegi on süüdi!, võibolla meie oleme süüdi?. See teeb nad veel vihasemaks. Naabrit tuleb kontrollida, kallimat tuleb testida, et ta ei oleks orjapidaja, kurnaja.

*

Selles on midagi groteskset – nagu kütt või sõdalane, kes paneb kogu oma jõu võitlusesse nähtamatu vaenlasega, vaenlasega, keda ta ise ka ei näe, kes on ehk juba langenud, keda võibolla ei olegi. Vaatan seda kõrvalt, nagu vaataksin mängupüstoliga mängivat last, nagu jälgiksin Printsut, kes jahib hommiku esimeses valguses mu voodil kujuteldavat hiirt.

*

“Ma avastasin kolonialismi kurjuse kuuesena ning astusin selle vastu iga päev. Rassistid minu ümber jäid, aga, rassistideks ning ma õppisin neid armastama. Nad õpetasid mulle midagi inimlikkusest, mis oli mulle võõras, midagi mu naabritest, keda ma tundsin.

Hiljem elasin majas, kus kahekümnest korterist neljas elasid sõjakurjategijate lesed, lapsed, lapselapsed. Ma aitasin neil toidukotte neljandale tassida..vaatasin, et kastmisvesi mu lillepottidest nende rõdudele ei tilguks, hoidsin neile uksi lahti ning paitasin nende labradori. Mulle meeldis selles majas elada, ehkki astmed olid kõrged.”

 

 

 

 

Olen jälle samas hotellis, isegi samal korrusel, käin sellest vanast toast mööda.(Iga hetk võib juhtuda, et teen ise ukse lahti ja näen koridoris tuleviku mina – üksi ja teise näoga, aga ma ei tunneks end ära ega mõistaks seda, mida näeksin.)

Mulle anti kõige vaiksemasse kohta – koridori lõppu tuba, milles on gobelään Oleviste kiriku ja Paksu Margareetaga. Tüdruk registratuuris oli äraseletatud näoga, ta sai panna ühe eestlase Tallinna sviiti :)

Berliin on olnud udus juba nädalaid, minu ja Eesti vahele on kerkinud pehme läbipaistmatu kardin, piltide ja häälte summutaja. Aga siin olen lähemal, ehkki ikka udu sees, ning mu vasaku rinna all annab kivi end tunda, kui annan talle sisse hingates ruumi, kasvab ta suuremaks, kui tema vastu ei võitleks, siis leviks ta kogu kehas. Käed muutuvad seda kirjutades raskemaks. aga ma ei maga siin, nagu ei oleks mul vaja ööd magamiseks.

Jaanus Samma “NSFW. Esimehe lugu”

Ma tegin märkmeid Jaanus Samma näitusest ning panin need koolilapselikud tähelepanekud ka hoolikalt kirja. (Tunnen, et tasun oma võlga, et pole kirjutanud olulistest sündmustest.)

Jaanus Samma “NSFW. Esimehe lugu” (kuraator Eugenio Viola) on nõukogudeaegsete geimeeste kohtutoimikute kontsentraat – ühe mehe lugu, millega loob Samma uue Eesti 20. sajandi ajaloo kangelase. Näitusel on muuseumilaadsete pedagoogiliste infotahvlite ja vitriinide kõrval lavastatud fotod ja videoinstallatsioonid, mis võimendavad loo mõju vaatajale.

Lähimineviku kunstiline käsitlus peab end paratamatult positsioneerima juba olemasolevate klišeedega nõukogude aja repressioonide, ohvrilugude jms kujutamisest. Samma paigutab end sellesse väga huvitavalt, kasutades lavastuslikel fotodel pea kitšilikke sümboleid kristlikust esteetikast ning popkutuuri kulunud võtteid nõukogude “halli” aja ja ruumi kujutamisest. Minu tähelepanu pälvis ka see, kuidas oli Samma lahendanud toonastes geielulugudes kesksel kohal olnud pinge eraelu ja avaliku sfääri vahel. – Vastamisi asetatud videod, mida vaataja võib jälgida samaaegselt, kõrvutavad ebakindla intiimsfääri avaliku kohturituaaliga, selle uurimismeetodite grotesksusega. Totalitaarse riigi uurimisasutused on tunginud inimese eraellu, tema magamistuppa, nii et ka kodusest elust saab kohtutribüünile sarnanev lavataoline dekoor, kus inimeste liigutused on arglikud ja teatraalsed.

/../

Thus they both took an oath

In love and friendship they sealed a pact.

Then the two slept together

And spoke about the past.

Gurgani

This slideshow requires JavaScript.