Category Archives: Mälu

Ene Mihkelsoni meenutuseks

Kui ma mõtlen Ene Mihkelsoni peale, tuleb meelde nimetamise jõud (ja mitte ainult nime vaev), nagu tema ühe romaani pealkiri oli. Matsi põhi (kas saab veel sügavamale Eesti identiteedi süvahavvasse?), Ahasveeruse uni, Katkuhaud. Keel, milles on paine sees, sest otsib selgitust ja kombib sõnade kaudu raskesti püüdmisele alluvaid asju, nagu mälu, järjepidevus ja enesemääratlus.

Ahasveeruse uni on nii tugevalt kehaline mälukirjandus (peategelase vererõhu kõikumine peegeldamas perekonnaloo sõlmede kallal kakkumisel ette tulevaid pidevaid, ootuspäraseid ja ikkagi nii häirivaid tagasilööke). Selle raamatu esimene lugemine oli niisamuti kogu keha läbistav kogemus.

On varasuvi Tartus, ülikool on lõpusirgel, me hakkame “õdedega” üliõpilasorganisatsioonist minema külla Valgamaale ühele vanale ellujäänud metsavennale, kelle loomulik elujaatus ja rõõm – ja niisama enesestmõistetav teise käega surma läheduse tunnetamine – ühtaegu võimendab ja vastandub eelmisel ööl värskelt loetud Ahasveeruse unele. Kui hiljaaegu ja puntras see kõik oli, see aeg oma Eesti väikeste ja suures plaanis nähtamatute lugudega, mis mitme põlve elukäikusid siiski nii põhjalikult mõjutasid. Miks ma olen, kes ma olen; mis häirib? Mi(k)s on katkestatud, nihkes? (Eraldi huvitav küsimus on, kas mõnel teisel ajal huvitanuks ehk Mihkelsoni perekonna ja rahva omaelulugude kõrval ka näiteks nende küsimuste puurimine soolise (enese)määratluse vaatevinklist.) Reis raamatu-metsavendade tragöödia juurest endise päris-metsavenna koju on segu elevusest ja iiveldusest; kurbusest, mida tekitab äratundmine emotsionaalsete enesekaitsemehhanismide käivitumise paratamatusest niisuguse kaliibriga valikute ja nende elumuutvate või fataalsetegi järelmite endale päris lähedale laskmise suhtes. Siis ei olnud ma veel päriselt kohanud inimesi, kes lapsendatud või vanemateta kasvanud; siis ei olnud mul veel endal lapsi. Muster, raamküsimus, kui ajalooline kontekst ja Eesti-loo dekoor maha koorida, on aga Ahasveeruse-loos ju baaseksistentsiaalne: kuidas me teame, kes me oleme, kui me ei tea, kes on me lähim eelkäijate ring? Kuidas me saame elada, kui me ei tea, kes me oleme? Kas teadvustamata “omaelulugu” võrdub uneskäimisega?

Teine pilt. On talv, selline tatine, nagu ta Tallinnas ikka on. Lõputu hall Eesti suurima rändrahnu, Rahvusraamatukogu akna taga. 6. korruse humanitaarsaali plinkivas kunstvalguses kaevan lõpuks need teised Mihkelsoni romaanid välja. Paber ja trükk on, nagu nad sellel ajal olid. Aga painet ei ole. On hea selge mõte, rabav keel, tekst, mis võtab kinni.

Mingeid suuri kujundeid või lõpuhüüde pole siinkohal vaja. Mihkelsoni mälutöö Eesti Teise maailmasõja kogemuse ja sellele järgnenud loo kallal on seni ületamatu. Kuiv ja kiretud ajalookirjutus ei saa siin mälu(ilu)kirjutuse vastu. Selle kõrgepinge kogemise võimaluse eest sügav kummardus kirjanikule.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Kirjandus, Mälu, Surm

Kõnelda tõtt

Või kõnelda, mida tead

*

Jah, ajalugu on kurjuseajalugu on kurbuseajalugu on surmaajalugu. – Nüüd nad on avastanud selle, need lapsed ja lapselapsed, ning on vihased. Keegi on süüdi!, võibolla meie oleme süüdi?. See teeb nad veel vihasemaks. Naabrit tuleb kontrollida, kallimat tuleb testida, et ta ei oleks orjapidaja, kurnaja.

*

Selles on midagi groteskset – nagu kütt või sõdalane, kes paneb kogu oma jõu võitlusesse nähtamatu vaenlasega, vaenlasega, keda ta ise ka ei näe, kes on ehk juba langenud, keda võibolla ei olegi. Vaatan seda kõrvalt, nagu vaataksin mängupüstoliga mängivat last, nagu jälgiksin Printsut, kes jahib hommiku esimeses valguses mu voodil kujuteldavat hiirt.

*

“Ma avastasin kolonialismi kurjuse kuuesena ning astusin selle vastu iga päev. Rassistid minu ümber jäid, aga, rassistideks ning ma õppisin neid armastama. Nad õpetasid mulle midagi inimlikkusest, mis oli mulle võõras, midagi mu naabritest, keda ma tundsin.

Hiljem elasin majas, kus kahekümnest korterist neljas elasid sõjakurjategijate lesed, lapsed, lapselapsed. Ma aitasin neil toidukotte neljandale tassida..vaatasin, et kastmisvesi mu lillepottidest nende rõdudele ei tilguks, hoidsin neile uksi lahti ning paitasin nende labradori. Mulle meeldis selles majas elada, ehkki astmed olid kõrged.”

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Etno, Iha, Mälu

Olen jälle samas hotellis, isegi samal korrusel, käin sellest vanast toast mööda.(Iga hetk võib juhtuda, et teen ise ukse lahti ja näen koridoris tuleviku mina – üksi ja teise näoga, aga ma ei tunneks end ära ega mõistaks seda, mida näeksin.)

Mulle anti kõige vaiksemasse kohta – koridori lõppu tuba, milles on gobelään Oleviste kiriku ja Paksu Margareetaga. Tüdruk registratuuris oli äraseletatud näoga, ta sai panna ühe eestlase Tallinna sviiti :)

Berliin on olnud udus juba nädalaid, minu ja Eesti vahele on kerkinud pehme läbipaistmatu kardin, piltide ja häälte summutaja. Aga siin olen lähemal, ehkki ikka udu sees, ning mu vasaku rinna all annab kivi end tunda, kui annan talle sisse hingates ruumi, kasvab ta suuremaks, kui tema vastu ei võitleks, siis leviks ta kogu kehas. Käed muutuvad seda kirjutades raskemaks. aga ma ei maga siin, nagu ei oleks mul vaja ööd magamiseks.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Füüsiline, Mälu

Jaanus Samma “NSFW. Esimehe lugu”

Ma tegin märkmeid Jaanus Samma näitusest ning panin need koolilapselikud tähelepanekud ka hoolikalt kirja. (Tunnen, et tasun oma võlga, et pole kirjutanud olulistest sündmustest.)

Jaanus Samma “NSFW. Esimehe lugu” (kuraator Eugenio Viola) on nõukogudeaegsete geimeeste kohtutoimikute kontsentraat – ühe mehe lugu, millega loob Samma uue Eesti 20. sajandi ajaloo kangelase. Näitusel on muuseumilaadsete pedagoogiliste infotahvlite ja vitriinide kõrval lavastatud fotod ja videoinstallatsioonid, mis võimendavad loo mõju vaatajale.

Lähimineviku kunstiline käsitlus peab end paratamatult positsioneerima juba olemasolevate klišeedega nõukogude aja repressioonide, ohvrilugude jms kujutamisest. Samma paigutab end sellesse väga huvitavalt, kasutades lavastuslikel fotodel pea kitšilikke sümboleid kristlikust esteetikast ning popkutuuri kulunud võtteid nõukogude “halli” aja ja ruumi kujutamisest. Minu tähelepanu pälvis ka see, kuidas oli Samma lahendanud toonastes geielulugudes kesksel kohal olnud pinge eraelu ja avaliku sfääri vahel. – Vastamisi asetatud videod, mida vaataja võib jälgida samaaegselt, kõrvutavad ebakindla intiimsfääri avaliku kohturituaaliga, selle uurimismeetodite grotesksusega. Totalitaarse riigi uurimisasutused on tunginud inimese eraellu, tema magamistuppa, nii et ka kodusest elust saab kohtutribüünile sarnanev lavataoline dekoor, kus inimeste liigutused on arglikud ja teatraalsed.

Lisa kommentaar

Filed under Kunst, Mälu

/../

Thus they both took an oath

In love and friendship they sealed a pact.

Then the two slept together

And spoke about the past.

Gurgani

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Filed under Kunst, Kuulutus, Mälu, Armastus, Kirjandus, Füüsiline

Kui inimvaim on nõmm

on lootus selle hunditubak.

Natuke valgust ja juba õitseb.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Mälu

Uurijal olid väga väikesed käed.

Uurijal olid väga väikesed ja

kahvatud näpud.

*

Eksamil ei tohi öelda näpud

on sõrmejäljed. Ärge tulge mulle ütlema, et

näpujäljed! – Ainus, mida krim-menetlusest mäletan.

*

Väga väikesed ja kahvatud näpud.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Mälu