Cocteau Proustist

isolatsiooni lõpus unistasime ööklubidest

Olin võetud moekate L.A. ja L.M.-i seltskonda. Logelesime suures mahajäetud lasteaias – kõikjal tolmune või krohvi alt väljunud betoon, nõukogudeaegsed valged kahhelkivid seintelt maas, basseinist järel vaid süvend. Meiega oli ruumis ka paar polti, väga noored, saledad ja arvatavasti laksu all. Kuskil polnud näha sigarette ega õllepudeleid, aga me jõime ja suitsetasime. Kuulda polnud muusikat, aga me hõljusime tolmustes ruumides nagu oleksime peol. Siis oleksin nagu magama jäänud ja ärgates olin tagasi samas hoones, L.A. ja L.M. näitasid mulle mustvalgeid fotosid meie olengust. Mitmel olin palja seljaga objektiivi poole, võibolla mingis räämas vannis, pildistaja suhtes kõrvaltoas, minu all keegi, kes pildile polnud jäänud. L.A. ja L.M. leidsid, et pildid olid hästi õnnestunud ja ma nõustusin, et olin neil ilus. Imestasin, et nende tavapäraselt rõhutatud kombekus oli kadunud, neid ei häirinud, et olin meie olengul kellegagi kõrvalruumis aelenud. Veel enam, nad olid mind minu teadmata pildistanud. Remonditud lasteaiast oli saanud ööklubi, ehituse ja rahastuse oli korraldanud L.A., ja seal käis päriselt pidu. Astusin “kohviruumi”, mille seinu kattis koobaltsinine mosaiikkeraamika, mille geomeetrias vaheldus sinine tumepunase samas suuruses kiviga. Seinte ääres olid sisseehitatud pingid, mille ees lauakesed valge-sini-punase teksti ja taustaga, mis pidid jäädvustama eriti õnnestunud pidusid. Monument-lauake, mida silmitsesin, kandis peo nimetust (rida mingist luuletusest?), mis pidi tähistama tolle pildistatud päeva olengut – nüüd igavikustatud kivisse kõigile külastajatele teadmiseks. Ma olin siin läikivas ja peenes ruumis osa glamuursest minevikust. Peolisi oli vähe, muusika vaikne, tundsin end väga hästi, ja keegi juhatas mind ruumist ruumi, justkui tagamaks, et märkaksin ruumide erakordset transformatsiooni.

Reserved, Zara, jt, teil pole aimugi, mis on unisex

http://rebirthgarments.com/#rebirthgarments

vabadus

Alates oma esimesest töökohast arhiivis oli ta kaitsnud kiivalt oma aega. Ka kaks minutit enne kella 9 hommikul pidi kasutatama kohvile, sigaretile või mõne lehekülje lugemisele raamatust, mida ta oma õlakotis kandis.

Lõuna ajal sai lipata mõnda väiksesse antikvariaati või istuda tühjas kohvikus, mille sisustus oli 90ndate algusest – odav valgeks võõbatud puit, kuldne tüür jms, mis pidi aimama järele laeva sisemust. Talle oli mõistmatu “efektiivsete” inimeste elunorm, mis sättis elu ümber töö, tegi elust, söömisest ja magamisest töövõimelisuse allika. Töö oli talle vaid raha teenimiseks, raha ja töö pidid teenima tema elu, mitte vastupidi.

alla eapiiri?

Unes A.K. Väga õbluke ja väike – tema sõrmed mu ees kohvikulaual peenemad kui pliiatsid, lühikesed nagu laste rasvakriidid. Tema välimuses ei meenutanud miski päris A.K.-d. Ega tema käitumises. Ta tahtis panna oma põse minu põse vastu, et lapsikult õrnade puudutustega enda nägu kõditada. Mõtlesin teda vaadates, et ta on ära keeranud, et kas see ei ole ebageilik käitumine, ja et kas me ei ületaks sellega sõpruse piire. Lasin tema näo enda põse lähedale ja sulgesin naudingust silmad.