Eesti Loomakaitse Selts
PRESSITEADE
26.01.2016

Sõbrapäeval astuvad 12 tuntud Eesti meest loomade eest korvpallilahingusse

Eesti Loomakaitse Seltsi eestvedamisel astuvad 12 tuntud Eesti meest sõbrapäeval, 14. veebruaril Audentese spordihallis korvpallilahingusse Eesti edukaima korvpallinaiskonnaga „1182 Tallinn“ aidates sellega tasuda hättasattunud kodu- ja metsloomade raviarveid. Kõik huvilised on oodatud võistlusele kaasa elama!

Eesti esimene loomadele head tegev korvpallilahing toimub sõbrapäeval, 14. veebruaril 2016, kell 12-14 Tallinnas, Audentese spordihallis. Võistlustulle astumist on tänaseks kinnitanud Jüri Ratas, Tomi Rahula, Raimondo Laikre, Rainer Vakra, Robert Rool, Tõnis Niinemets, Indrek Raadik, Marko Kiigajaan, Velvo Väli ja Rauno Märks. Vastamisi minnakse Eesti edukaima korvpallinaiskonnaga “1182 Tallinn”. Kuulsuste treeneriks on Jaanus Levkoi. Publiku hulka oodatakse nii loomasõpru, korvpallifänne kui ka kõiki teisi huvilisi. Piletite eelmüük toimub pakkumisteportaalis Cherry.ee (https://cherry.ee/heategevuslik-korvpallivoistlus-eesti-loomakaitse-seltsile) ja pileteid müüakse ka üritusel koha peal. Kogu piletimüügist saadud tulu läheb Eesti Loomakaitse Seltsile 2016. aastal hättasattunud kodu- ja metsloomade raviarvete tasumiseks.

„Möödunud aastal kulus Eesti Loomakaitse Seltsil abivajavate loomade raviarvete tasumiseks 24021,63 eurot. Uus aasta on alanud väga raskelt: külmunud ja hüljatud loomadest teatatakse meile varasemast rohkem ning tegemist vajavad mitmed kulukad protseduurid. Juba ainuüksi ühe koera Reksi raviarved ületavad lähikuudel kokku üle 2500 euro: operatsiooni ja ravi vajavad tema mõlemate tagakäppade põlveliigesed, et suurepärase iseloomuga, ent lühikese keti otsa aastateks hüljatud koer saaks tulevikus joosta ja elust rõõmu tunda,“ selgitab heategevusliku korvpalliürituse vajadust Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Merli Jürisoo ning lisab: „Meil on hea meel tõdeda, et Eesti Meistritiitli võitnud korvpalliklubi ja 12 tuntud Eesti meest on valmis loomade nimel osalema sel suurepärasel üritusel. Nüüd veel jääb üle loota, et saali 1000 istekohta täituvad publikuga!“

„Ma olen väga tänulik võimaluse eest ühendada minu lemmikspordiala korvpall nii ülla eesmärgiga.  Loodan 14. veebruaril saalis näha paljusid oma sõpru ja tuttavaid. Hättasattunud loomade raviarvete tasumiseks raha kogumine on äärmiselt tore viis, kuidas valentinipäeva tähistada,“ kommenteerib üritusel osalemist Riigikogu aseesimees ja Eesti Korvpalliliidu president Jüri Ratas.

Eesti Loomakaitse Selts on 2000. aastast tegutsev loomasõpru ühendav mittetulundusühing, mille missiooniks on abi vajavate loomade heaolu tagamine ja parandamine ning loomade väärkohtlemise ennetamine.

See

See on nagu nahkkarp, milles hoian fotosid – keset riiulit, suur ja punane. Võin selle iga kell võtta ja avada, pildid pudenevad välja, iga aastaga rabekamad. Karp aga kestab, selle nahkne karkass on tugevam kui raamatuseljad, riiul, see kodu siin.

Hääbuv vanameestekultuur ei ole maailma lõpp

Tunnen, et see on peaaegu maitsevääratus või julmus kirjutada sellest, millest hakkan kirjutama, nagu filmiksin üles oma jõuetu isa inetut surmaagooniat.

Kahtlemata on tegu Valge väljaandega. Ka õpikulaadse sisuga esseed üllitades, kus defineeritakse neokolonialismi või kultuurilist konstruktivismi, on paigas, kes on Valged ning kes on “tšurkad”. (Ma ei imestaks, kui autorid oleks kasutanud muid sõnu, aga kõrge keele-eetikaga toimetajad asendasid need vana hea n-sõnaga.)

Esiküljel võinuks olla pilt, mis on üheksandal küljel. Vana kurb tühja pilguga mees, keda hoiavad püsti aumärgid ja teiste meeste austus; ta arvab, et tema ning tema usu ja uskmatuse kadumisega kaob ka maailm. Ta väga loodab seda, st see oleks tema pärand. Aga kahjuks seda ei juhtu. Maailm jääb püsima, teistsugusena, aga jääb püsima.

*

Mõtlen, kas ta on nt Houellebecqi lugenud. Kas ta tunneks ta raamatuis ära iseenda? Vähemalt mõtleb Houellebecq oma mõtted lõpuni, mida ei saa nende ohkajate kohta öelda. “Oeh, ma ei teagi, mida seekordne tulv kaasa toob või mille ta meilt ära viib!”

Kui tõesti on tulemas suur mudapais, siis ei ole vaja oma surnuid mattagi. Pealegi, kas pole see Jeesuse õpetuse üks alustalasid – lase surnuil oma surnud matta.

Ohhoo

Cannes’i festivalil parima režissööri tiitliga pärjatud ja parima võõrkeelse filmi Oscari nominatsioonile kandideeriv Hou Hsiao-hsieni “Salamõrvar” on ülima elegantsusega komponeeritud majesteetlik surmatants.
Hiinas valitsenud Tangi dünastia aegades toimuva sündmustiku peategelane on imekaunis röövitud tütarlaps Nie, kellest tema vangistajad on koolitanud julma palgamõrtsuka. Kui tapja saab ülesandeks surmata oma kunagine kallim, peab Nie langetama raske valiku perekonna, südame ja palgamõrvari au vahel.
Pealtnäha klassikalisest loost on lavastaja Hou Hsiao-hsieni geniaalsus võlunud ekraanile hingematvate kaadritega lummava ja intelligentselt paeluva loo, mille juured paistavad võrsuvat otse Hiina iidse kultuuri südamest.
Paeluv ja müstiline “Salamõrvar” voolab kui elujõgi kõigi oma ekstaaside, ilu ja ka õudustega ning uskumatult lihtne on sukelduda enigmaatilise kinokunsti ülevatesse ja unustust pakkuvatesse voogudesse.

Me teame, kes sa oled

Ma ei ole kindel, kas teate. Võimalik, et ajakirjanik on midagi segamini ajanud või seostanud seostamatut, aga jutust jääb mulje, et massilisi ahistamisi, avalikus ruumis viibivate naiste jahiloomaks ja karistatavaks muutmist seostatakse Euroopas sündinud, kuid võõramaalastest vanematega algatajate kõrval põgenike hulgas olevate kurjategijatega. Nagu lähtuks seksuaalne vägivald vaid teatud inimkultuuridest, poleks aga omane Euroopa omale.

Seda on alati huvitav vaadata, kuidas lääne valgeid heteromehi üllatab ja ehmatab (“nende”) naiste kallal toime pandud vägivald, samas kui valge mehe vägivald valge naise ja võõraste naiste kallal, neid eriti ei “kõneta”, miks muidu ei leia just palju valgeid mehi soopõhise vägivalla vastu igapäevaselt võitlemas. (Ah jaa, see ei puuduta neid isiklikult. Ma ei arvanud, et selline inimene nagu T, kellega eile vestlesin, võib mulle Eesti ühe pakilisema inimõiguste probleemi kohta nii öelda. Tõepoolest, on palju asju, mis meid vahetult ja isiklikult ei puuduta, ometigi kujundame oma seisukoha, vaidleme ja tunneme empaatiat.

Ma olen vist jälle muutumas õrnemaks ja haavatavaks ning ei suuda inimlikku robustsust ja tüma-olekut isegi kõnes välja kannatada, eriti kui see ei tule rehvitöökoja meeste suust. Mul on tunne nagu mind on isiklikult solvatud, reedetud, tahaksin oksendada, küsida teiste käest, kas see võib tõesti nii olla nagu on. Ennast kaitstes olen alati lootnud, et asjad ei ole nii hullud, st on lootus ning inimliku moraalituse rõlgus ei ole nii sügaval, aga aegajalt näen, et see on vaid mu naiivne usk.)

Me oleme läbi imbunud rassismist ja seksismist.

Soovin, et loodaks palju tugevaid feministlikke kogukondi, kus kehtivad uued reeglid, uus kasvatus, sünnib uus reaalsus.

 

For the last few years I’ve been trying an experiment. I speak at a lot of feminist events, and often these involve an all-female panel. Often, a man pops up in the Q&A, or buttonholes me afterwards to ask why feminism has to make men feel so unwelcome. Aren’t men’s contributions valuable? Absolutely, I cry with all the fake enthusiasm I can muster – and there is one, huge contribution that men can make to feminism: the washing up. Or the laundry, I’m easy. Or going part-time while the kids are small.

At this point, the light in their eyes tends to die. It turns out that when they said they wanted men to be involved in feminism, what they actually meant was “have someone listen to their ideas about what feminists are currently doing wrong”.

http://www.theguardian.com/commentisfree/2016/jan/14/men-feminism-washing-up-unpaid-labour

Ma olen loodusõnnetuste vastane!

– Kas pole see sama, mis öelda, et ollakse põgenike vastu või rändekriisi vastu, aga inimlikkuse ja vägivallatuse poolt! Umbes, et: “Ma ei ole küll rassist, aga olen vastu, et Euroopasse põgenikke tulvab.” Kuidas vaene vana Euroopa küll vastu peab? Võibolla uputab uute inimeste raskus siinsed alad enne maailmamere veetaseme tõusu?

 

Hea teada

mis ajakirjanikele tegelikult peale läheb.

valguse pimedusest

-“Mõtlesin, kui nad neid koeri mõrvasid, et nad põgenevad oma koeraga…”

-“Aga see koerade tapmine oli vajalik, et näidata vaatajale, kellele me rohkem kaasa tunneme, kellele inimene kaasa tunneb.” Eelkõige iseendale, iseendale suudan kaasa tunda, siis loomadele ning alles siis vaesele õnnetule hulgusele. Naabrile ealeski.

-“Ja naabreid ei olnud kunagi näha!”

-“Välja arvatud, kui mindi seda õnnetut meest peksma.”

-“Ainult see uuriv preester oli kohe algusest peale liiga ebameeldiv, mis pani vaataja pilastajate poolele. Kui uurija oleks olnud natuke lahkem ja inimlikum, ei oleks filmi orkestreeritud emotsioonide mäng nii lihtne.” Võib-o oligi see film suurepärane seetõttu, et iga vaataja nägi, et temast endast sai lapsepilastaja, kes tahab siiski edasi elada, mugavalt elada, tahab natuke rõõmu ja kiindumust, isegi kui see on vaid koeralt. Me ei taha saada karistatud ega piinata end üleliia oma patu peale mõeldes.

-“Ei ole lihtsalt pimedust eraldi valgusest – lapsena pilastamise ohvriks sattunu oli armastanud ühte preestritest, see oli olnud tema esimene armastus. Ta oli õnnetu.” Mul on tunne, et uurija-preester leidis, et õnnetule kulus ka natuke peksu ära. 

(Houellebecqilik väiklane minus rõõmustas, et noori, vaid ilusat keha omavaid ihaldusväärseid surfareid kujutati moraalsete värdjatena, jälkide robustodena.)

Originaalpealkiri

El Club

Aasta

2015

Riik

Tšiili

Režissöör

Pablo Larraín

Stsenaarium

Guillermo Calderón, Daniel Villalobos

Osades

Roberto Farías, Antonia Zegers, Alfredo Castro

Kestus

98 min

 

Tütarde isatapp

Lahti isakestest, …kujuteldavat kaitset ja ettevaatlikku, kitsit tunnustust on…; isakestest, kes on innustanud ja juhtinud tõearmastuse ja otsingutega. Isa õrn käsi …pea kohal – tule ja astu mu jälgedes, ees ei lookle laiemat rada kui minu käidu, ei pääseks läbi tihniku, kui mina ees ei läeks.

*

Ilma kriitikata isakesi jumaldanud, ennast usaldamata ja …seltskonda otsimata.

Isake on naeruväärne kloun, kes ei näe kaugemale oma hirmudest. Ei jätku talle kaastunnet, …ta ja tema …

Vt ka kalamehe vööpannalt.

http://www.parnupostimees.ee/3459909/parnu-pakasepolgur-pole-veel-nii-kulm-et-sark-selga-panna

Lugemissoovitus

Lugesin ja nautisin Evelin Tamme luulet detsembrist 2014: https://evelintamm.wordpress.com/

Valmis rannahooajaks

 

AUSTRALIA – TRANSCRIPT OF HISTORICALLY FAMOUS MISOGYNY SPEECH BY THEN PRIME MINISTER JULIA GILLARD

Thank you very much Deputy Speaker and I rise to oppose the motion moved by the Leader of the Opposition. And in so doing I say to the Leader of the Opposition I will not be lectured about sexism and misogyny by this man. I will not. And the Government will not be lectured about sexism and misogyny by this man. Not now, not ever.

The Leader of the Opposition says that people who hold sexist views and who are misogynists are not appropriate for high office. Well I hope the Leader of the Opposition has got a piece of paper and he is writing out his resignation. Because if he wants to know what misogyny looks like in modern Australia, he doesn’t need a motion in the House of Representatives, he needs a mirror. That’s what he needs.

Mets on ühegi hääleta. Meri teeb natuke häält. Lähen kuni rannaosani, kuhu paistab veel päike. Kalju alla jooksev vesi on jäätunud ja vees on jäähelbed, aga neid ei ole veel palju, jäätumiseni läheb veel aega.

This slideshow requires JavaScript.

Kui inimene ei mõista või vihkab oma kirjutuse subjekti, siis võiks jätta kirjutamata. Seksismist ja eidšismist selles tekstis ma üldse ei räägi. P. Matsin Õnnepalu viimasest http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/tonu-onnepalu-puhapaevakool/

 

Postimehe aastalõpu pikem intervjuu oli Mart Laariga, kes pidas vajalikuks mainida kaks korda, et just sallivuse ja õiguste eest kõnelejad on kõige vihasemad, sallimatumad ja  õhutavad vaenu. Postimees tõstis selle esikaanel esile Laari oluliseima mõttena. Minu silmis tasakaaluks pilas 2015. aasta Tujurikkuja lõpulaul “Ei ole üksi ükski maa” eestlaste rassistlikkust ja vaenumeelsust.

Vaatajad, kes on 2015. aasta avalikku debatti “pagulasohust” tajunud rassistliku, kitsarinnalise või ebainimlikuna, rõõmustasid, et Sepp/Avandi võtsid peegeldada nõmedust. Mitte kõik aga ei tajunud seda nii. Lugesin mõnda kommentaari youtube’i klipi juures. Üks neist kiitis Tujurikkuja eneseiroonilist võtet, aga ka seda, et mustanahaline laulja D. Benton laulis kõige rassistlikumat osa, sest nii ei saa poliitkorrektsed sallijad laulu kritiseerida. Osale meeldis, et eestlased suudavad ja saavad oma neegriviha ja -hirmu üle nalja teha, sest see tugevdaks justkui rassistlikku positsiooni Eestis.

Ja siis on inimesed, kes on häiritud, et Eesti rahvas ja pühad laulud on tule all. Üks inimene väitis mulle, et nüüd on mindud liiga kaugele, nüüd alles lööb viha lõkkele. Ja andes tagasisidet neile vähestele, kes kõnelevad inimõiguste ja humaansete väärtuste seisukohast, et midagi teevad sallivuse eest kõnelejad valesti, sest nende töö ei kanna vilja, vaid inimesed lähevad veel vihasemaks.

Erinevalt seksistlikust mõtteviisist, mis on paljude seas au sees, ei meeldi   üldjuhul rassistile, et teda  rassistiks peetakse. Ma ei tea, miks see nii on. Kas sellepärast, et see on eestlusega seotud tabu, mida nüüd igapäevaselt liiga palju torgitakse või ongi üks keskne ja olemuslik element eestluses/rahvusluses rassism. Just 2015. aastal tekkis mul tunne, et eestlusel/rahvuslusel ei ole enam nn positiivset programmi, st rahvuslus ilmneb, püsib, õilmitseb läbi vastanduse, ära tõukamise ning sisse/välja sulgevate piiride tõmbamise. Kõik positiivne, mis esmalt eestlusega meenub, nt eestikeelse ja -maise kultuuri ja keeleruumi kaitse ja elujõulisuse hoidmine, ei vaja eksisteerimiseks puhastverd või valgenahalist või eesti emakeelega Eesti rahvast/rassi. Muidugi oleneb kõik sellest, kuidas Eesti kultuuri defineerida. St kas Dave Benton, Kaur Kender, Jaan Kaplinski Белые бабочки ночи jne jne on Eesti kultuur. Mina arvan, et on. Võimalik, et see on naiivne, kuid ma arvan, et tulevikus võib briljantse uurimuse Eesti ajaloost, kirjandusest, suurepärase ilukirjandusliku teksti vms kirjutada just mõni 1., 2. või 3. põlvkonna Eestisse tulnu, st mitte põlisrahva esindaja (mõistagi on mul probleeme selle mõistega), inimene, kelle esimene keel ei ole eesti keel.

 

Ujusklev sugu moemaailmas

Gender-fluid (nim. gender fluidity), fluid gender ehk ujuva sooga või virdsooga või sorasooga või vulasooga (kõik eestikeelsed vasted autori ettepanekud), ja natuke erineva tähendusega gender queer, non-binary jne jne, on saanud osades riikides teatud kogukondades tavaliseks (viimatised uudised Leedu nooremapoolsest transkogukonnast, Soomes olla see juba aastaid mainstream). Tegemist on soolisusega, mille puhul inimene ei identifitseeri end ühe konkreetse sugupoolega või ujub mõlema soo vahel või identifitseerib end mõlema sugupoolega korraga (see võiks olla uudissõnadest tähistatud vulasooga). NYT kirjutab moereklaamist, mis kujutab teiste seas virdsoolist.

Mis saaks olla toredam kui palju kirjum pilt sugude maastikul.

Loe ka:

http://gender-fluid.livejournal.com/

http://nonbinary.org/wiki/Andreja_Peji%C4%87