Raamat algab lausega, milles on sõna “tühi”. See ei peegelda seda, mis tegelikult on. Et ei ole mitte midagi. Või et veel ei ole midagi. Või et enam ei olegi midagi. Ega tulegi midagi.

Ma olin unistanud, et mu tuba, vahelduseks vaid üks tuba, näeb välja nagu hotellituba. Suur mugav voodi, kuhu saab juurde mõlemalt poolt – nii ebapraktiline kõigis mu lapsepõlve ja hilisemates Mustamäe jms kodudes, kus mööbel peab olema vastu seina. Mööbel tume, seinad ja tekstiilid heledad. Kõik toanurgad täis hotellilampide sumedat valgust. Vähe asju, palju patju. Palju voodit, kus olla ja aeleda.

Miinimumturvalisus. Miinimum, et jääda püsti, ehkki aelemise ruumi on nii palju. P mu jalgades, O mu kaenlaaugus ja G lambanahal, millel ta oma esimesed elukuud magas.

 

 

Eesti kirjandus

“Eesti kirjanduses on alati liiga palju Eestit ja liiga vähe kirjandust,” ütles ta vastuseks reporterile, kes temalt viiteid loetavatele autoritele oli palunud, nende hulgas liiga vähe kaasmaalaste nimesid leides, selle põhjuse kohta päris.