Pimekurtide inglise viipekeele tähestik

30 a tagasi

kolmas saal

Ärgates oli vaja haarata mõne asja järele – raamatu, kaisukaru või vibraatori -, et tõrjuda peast kehast lähtuvaid impulsse, mis materialiseerusid küsimustena: kus ma olen?, miks ma siin olen?, milleks ärgata? 

Kehale oli vaja tähelepanu, kasvatust ja korda. Keha tuli kohe hommikul allutada jõu- ja painutusharjutustele. Sellesse tuli viia toitaineid, korrapäraselt ja piisavalt, et taltsutada tema potentsi ja potentsiaali. Tööd tehes hõlmas kehahoid õiget hoiakut. Kehalt tuli võtta tema võim.

Kolmanda saali põrandal on muru. See on aiasaal, kuhu on paigutatud lamamistoolid. Külastajalt oodatakse heitmist toolile. Läbi tooli hõreda katteriide paistavad rohulibled, mõni üksik punane ese rohus – õun! Siin on soojem kui mujal ja siin võib suitsetada.

Kõlaritest kostub erinevaid hääli. Alguses on tuult, mõni lind, tihane, mets-lehelind, siis paisuvad hääled valjemaks. Kuulda on puude liikumist tuules, võib-olla õige kaugel olevat merd. Siis ilmuvad aeda inimese hääled. Esialgu on kõmin arusaamatu, varsti on aga hääled eristatavad, see, kes räägib, mida ütleb ning kuidas sellele reageeritakse. Peagi tahab külastaja siit edasi liikuda.

teine saal

Kõrvaltvaatajana oli talle tundunud, et parteid ei soodusta nn mitme pea kokkupanemisest sündivate kõrglennuliste ideede sündi. Pigem kujutas ta ette koledate ripplagedega päevavalgustatud kitsast ruumi, kuhu telerist ja ajalehtedest tuntud figuurid, ministrid, spiikrid jt, pidid end ja oma paisunud egosid vaevaliselt ära mahutama, et siis oma poliitkamraadide ees kaalutletult mõni lause öelda, mis midagi ei muutnud ega valimistele vastu minevat inimeste rühma kuidagi valijatele meeldivamaks ei teinud. Neil oleks olnud vaja küsida mõne väljast tulnu arvamust selle kohta, kuidas nad teistele paistavad, mida valesti teevad, mida peaks muutma jms, aga küllap oli neil raske tõsiselt võtta ühegi oma pundis mitte oleva inimese ettepanekuid, nood ei teadnud senise tegutsemise tagamaid, seda, mis on võimalik ja mis mitte. Üleüldse, kuidas sai usaldada kedagi, kes ei ole oma. Ehkki ka omasid ei saanud üldjuhul lõpuni usaldada. Poliitiku elu tragöödia.

Pool aastat enne uusi üldvalimisi kammis ta läbi oma lemmikpartei veebilehte. See oli masendavalt tühi ja kohitsetud igasugusest väärtuspõhisest või selgelt väljendatud maailmavaatelisest infost. Nad kartsid, selge see. Kõikuva populaarsuse juures oli nende meelest vaja hoida keskmist joont, mis ehk hea õnne korral mõni tuhat häält neile juurde toob. Vahel tundis ta, et peab pakkuma end vabatahtlikuna kampaaniat tegema, õigemini kampaaniat ette valmistama, et endasuguste tavakodanikest poliitikavaatlejate selget pilku sellesse kitsasse ruumi tuua. Teisal sai ta aru, kui naiivne ja võimatu oleks see ettevõtmine olnud. Nii otsustas ta kõnetada neid teisel moel.

Teises saalis ripub kümmekond A4 kuni A2 mõõdus värvifotot, millel valik Euroopa riikide peaministreid. Üleminek peamiselt genitaale kujutavatelt akvarellidelt fotole on ootamatult loogiline ja mittehäiriv, sest piltide värvikvaliteet aimab 90ndate alguse ajaleheillustratsiooni paletti.

Portreede all on kleebised rahvusvärvikombinatsioonide, partei- ja ususümbolitega, nagu keeleoskust tähistavad rinnamärgid Stockmanni kaubamaja müüjatel. Külastaja käsutuses on kleebiste lehed, millelt iga pildi alla seinale uusi sümboleid juurde võib kleepida. Kleepsuvalikuga näitab vaataja, kelle või millega poliitikut tema silmis seostada võib. Tavakülastaja näeb seinal peamiselt rahvarohkel avamisel osalenud kunstiinimeste õhukesi üldkultuurilisi teadmisi.

Saali keskel on mängukaubarong, mis on tõmmatud kettidega lae alla nagu kellapomm. Rongi lahtistesse vagunitesse saab asetada valgeid kuulikesi vastavalt sellele, kas ollakse tasuta linnatranspordi poolt või vastu. Kui pooldajaid on piisavalt palju, sõidab rongi kui kaalupommi toimel lae alla lipuke motoga “kui saan, siis teen”, mille pärast pealinnal Kareda vallaga aastaid jagelemist oli, kuni Kareda peale jäi ning aegumatult väärikas tunnuslause kaotusega leppis.

artikkel

Vapaa radikaali

esimene saal

on pühendatud saartele. täpsemalt kahele saarele ja kahele inimesele.

saar ei ole sümbol, vaid vari, mille alla inimene kaob.

saared on vastandid, inimesed mitte.

välja on pandud saarte maastikud, millele ilmuvad kehad. ka need, mis varjus olid.

lõpus on vaid kehad, austusavaldused kehaosadele. näiteks vesivärviseeria vitust – helepunane ja must. ilusaim neist meenutab väiksema saare õhtumaastikku.

Ambitsioon

on nagu bumerang – kui oled sellega ükskord vastu pead saanud, kaob igasugune isu tema lennule hoogu anda.

Juba ammu ei ole tegu enese-hermeneutikaga. Pigem on see kõne, mis ei sarnane küll kõneldud keelega, millele kirjutatu ju harva sarnaneb.

Ta luges nüüd H-i raamatuid nagu eneseabimantrat või piiblit. Need pakkusid lohutust ja rahustasid, nagu oleks selle “kõige ühiskonnakriitilisema ja provotseerivama” kirjaniku maailm ikkagi kümme korda mugavam koht kui teda ümbritsev.

Romaani, mida ta sellel esmaspäeval lugema hakkas, oli ta juba ühe korra lugenud.

Iga kell võis tõsta pilgu paberilt ning vaadata aknast avanevat vaadet, mida ta hästi tundis. Suur ja võimas laiuv kadakas, mis oli lõpuks taastanud oma täisringi, mille oli temalt kunagi röövinud majja vee toomisel kraavi kaevava kopa poolt tekitatud vigastus. Üldjuhul enam-vähem muru kõrgusesse jääv rohi ning vanusega hõrenema kippuv sirelihekk. Ja taevas, mis oli iga päev erinev ning mille muutumine pilgu aknast välja heitmise üldse mõttekaks tegi.

ma ei mäleta, mida ma öelda tahtsin …

 

Pime. Taeva taustal on näha vaid puude tumedaid piirjooni. Vaikus. Kuulda on üksikuid veepiisku, mis eemal aias okstelt maha kukuvad. Kui metsast astuks välja mõni loom, kuuleks rohus ta jalaasteid. Kui kuskil luurabki Mr Black, et minu eest aegsasti plehku panna, tunneksin oma selja taga ta liikumist. Mitte ühtegi teist häält. Siis kauguses jäära kaebed.

Näen järjest rohkem, silm harjub. On tõsi, et vanemana muutuvad asjad selgepiirilisemaks. Näed enda tahtmisi, erisuunalisi soovimisi, mida üks inimene ei saagi korraga saada.

Nüüd näen selgemini suuri onusid, kelle ärplemine tavaliselt mulle ette kanti, kes olid aga püksi sittumise äärel, kui nad minuga ühes toas pidid olema. Üritasin mitte tähele panna, et endale ja neile mitte piinlikkust valmistada.

Tundub, et näeksin minna läbi pimeda metsa, jalg ei väärataks, nina ei põrkuks tüvega.