Linn da Quebrada

Jumalik naine:

Neuköllni kuldnokad

Reedel kuulsin kaugelt, täna olin puu all, millel üks istus ja laulis. Puhang lootust.

Berlinalel vendade Damiano & Fabio D’Innocenzo La terra dell’abbastanza. https://www.berlinale.de/en/programm/berlinale_programm/datenblatt.php?film_id=201816365#tab=video25

 

Boiband

Eile Schwuzis Boiband. lummav. publikus Peaches.

Öösel tuli ka C. väga lihtne ja hea olla.

Naaseb kuriteopaigale

Mind intrigeeris lapsena see ütlus – kurjategija naaseb alati kuriteopaigale. Ma ei saanud sellest aru. Miks peaks keegi nii rumal olema? Kas ta siis ei karda?

–

Mineviku võib vahelduseks jätta, aga ta on siin nagu see vana prantsuse auto rehealuse nurgas – siin ja seal minu minevikus, ma olen roolis ja katus on poole peale keritud, mu juuksed on tuules. Fotodramaatika huvides olen pooliku punase veini pudeli suule tõstnud. Noor ja elust mittehuvitunud. Siin nagu need massiivsed palgid, mis on tõstetud selle suure ruumi kohale, hoidmaks püsti seinu, lage, katuseroove. Ma olen neid alati vaadanud, neid näinud, aga need pole minu. Pole minu minevik.

Kas ta siis ei karda? Mina kartsin väga vahele jääda. Kirjutan kõigest muust kui sellest, mis mind vahele võtaks, võib-olla mõni  saab siiski aru.

 

 

 

Marie Reisik Lilli Suburgist (nekroloog ajalehes Vaba Maa)

Marie Reisik kirjutab 1923. aasta nekroloogis:

“Lilli Suburg on olnud esimene Eesti naiste eestvõitleja.
Koidula oli ärkamisaja femme inspiratrice. Peale oma luuletaja teenuste on tema tähtsam elutöö olnud see seletamatu loomiswõime ja waimustaw mõju, mis temal oli oma aja kaaslaste-meeste peale.
Lilli Suburg aga on olnud oma arenemise algusest saadik feminist. Juba tema esimestes kirjatöödes, tema tütarlaste koolide ellukutsumises ja naisajakirja wäljaandmises võime meie jälgida seda joont.
Ja feministiks on Lilli Suburg jäänud kogu oma eluaja.”

Suurepärane saade (vt alates 10 min 20 s) ajaloolase Terje Hallikuga Marie Reisikust ning Eesti naisliikumisest 1920ndatel ja 1930ndatel. Saate lõpetab 1908. aasta salvestis Aino Tamme esitusega laulust “Ei saa mitte vaiki olla”. ❤️

Kobav ja kohutav järelehüüe Lilli Suburgile 1923.a. Postimehes:

http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19230210.2.26

Kaja oma on teine tera:

http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kaja19230211-1.2.21

Nagu vahe praeguse PMi ja EPLi vahel.

*

Suburgi viimastest päevadest 1923. a. Päevalehe artiklis: http://laiapea.eu/lilli-suburgi-viimased-paevad/

*

1928. a. (või 1926?) pandi Eesti Naisliidu algatusel Suburgile Vändra kalmistule hauasammas (autor skulptor Ferdi Sannamees), millel seisnes kiri: “Lilli Suburgile Eesti naised”.

Hauasamba kohta andmed ja 1965.a. foto (andmebaasi teises kirjes on ka 2000ndate fotosid) kultuurimälestiste registri kodulehel: https://register.muinas.ee/public.php?menuID=photolibrary&action=view&id=3490

Uks

Sel päeval, kui me selle koha ostsime, tulime notari juurest otse siia. Toona käidi majja mitte esiuksest, vaid rehealuse õuepoolsest laudaukse moodi sissekäigust, millel oli vana sepistatud taluukse link, mis väljast nupule vajutades sees riivi üles tõstis, ja lukuks taba. Vana peremehe poeg, kelle arvele osturaha läks, otsis taskust suure kimbu võtmeid, astus siis ukse eest kõrvale ja ütles mulle võtmeid ulatades, et perenaine tehku ise uks lahti. See uks ongi jäänud minu ukseks. Ka nüüd, kui elumaja eesuks on töökorras ja kaasaegse lukuga.

Uks ise ei ole enam see vanauks, millel põiki üle laudade ümar peenike roigas, mida mööda kiisud ukse kohal olevasse aknaavasse ja veel kõrgemale katusealusesse ronisid, nii et roigas  käte ja käppade paljudest puudetest tumedaks ja siledaks, peaaegu läikima läks. (Kui mugav oli rasket ja suurt ust laudadest eemale kaarduvast roikast haarates kinni tõmmata!) Ka nüüdne uks on ise tehtud, lauad on uued ning vana, mu käele nii tuttavaks saanud, lõgistatavat linki ja roigast ei ole enam.

Täna õhtul, selge taevaga, paistis Uksele madalate hangede vahelt üle õue looklev kitsuke must rada, sest viimatisel sulapäeval ajasin kuurini käru jaoks lume lahti. (Kui lund annab ajada, tuleb seda teha, sest iial ei või teada, mis ilm on tulemas. Kui pärast sula külmetab, ei liiguta enam lund kuhugi. Praegu on lumi “kandma” hakanud. St et võisin täna kuurist metsani joosta pealmisel jääkirmel lumme vajumata.)

Juba tean, et ka sel korral ei ole pidamist. Küllap läheb nii nüüd lõpuni. Olen aasta jooksul kolinud kolm korda ja ees seisab veel üks kolimine kohta, kuhu ma tõenäoliselt pidama ei jää. Ju siis igale ei ole paiksust antud, nagu ei ole ka muist muud antud. Loen üle ühe eesti Vana Perekonna lugu (suured tähed ilma igasuguse irooniata! Vana pigem selles tähenduses, et mitme põlvkonna (tuntud ja vähem tuntud) inimesi ühendab nende elus ja Eesti kultuuriloos perekondlik side.) ja imetlen ning kadestan nende ühes olemist, meil ei ole see välja tulnud. Võibolla oli 1950ndateks (mil ka minu loetu perekonnaloo jutustus algab) liiga vähe alles, et midagi kandvat luua. Ja ometi on meid järel veel tervelt neli ning ühel neljast uus põlvkond inimesi kasvamas.