türannidest

Lugu ise oli lihtne. Heategijast kunstnik, maailmavalitsemise kihuga türann, armus. Et muuta maailm heamaks ja hoida armastust, sulges ta armastatu vanglasse ja kongi läks ka õukonna laulik, keda armastas armastatu. Olimegi siis kolmekesi vangitornis. Ometi olime kunagi olnud ballisaalides, laulik oli seisnud kuninganna kõrval, ilus võõras oli tantsinud all põrandal jne jne.

Ühel päeval tuli türann armastatu kongi. Too pakkus pakti – luba mu kallil minna ja ma saan päriselt sinu omaks. Türann võttis armastatu hinge ja sidus selle kui paela ümber vasaku käe. Poeet pääses vabadusse. Armastus suri vanglas ja maeti müüri taha. Kui türann tundis, et käes on tema viimane tund, lasi ta kutsuda lauliku, et öelda, kes oli end ta vabaduse nimel ohverdanud ja näidata talle kätte tolle haud. Juba küürus laulik kummardus haua kohale ja lasi kuuldavale nuukse. Hauast tõusis käsi ja haaras lauliku järele. Sinna ta kivines. Sellest ajast peale teeb rahvas oma poeetidele kivikujusid.

Teadmine

1981. aasta väljaandes vendade Grimmide muinasjuttudest on lugu “Vennake ja õeke”. See ei olnud mu lemmiklugu ega üks neist, mille illustratsioone (autor Jaan Tammsaar) õudus- või erutusvärinaga ikka ja jälle tudeerisin. (Selles vanuses oli mu lemmikkunstiraamatuks F. Goya verdtarretavate õõvapiltidega venekeelne album, mis asus vanavanemate raamatukogus. Vaatasin seda nii tihti kui julgesin, sest teadsin, et minu suurt huvi Goya suhtes peeti perekonnas natuke perversseks. Minu eelistust kommenteeriti siiski vaid põgusalt, keegi ei keelanud albumit vaadata.)

Lugu algab sellega, et vennake võtab õekesel käest ning paneb ette kodust lahkuda, sest pärast ema surma on neil “paha põli” – võõrasema peksab, tõukab lähedusesooviga tema juurde tulnud lapsi endast julmalt eemale jne jne. (Küllap oli mullegi juba “kasvatuslikul” eesmärgil sisendatud, et pean oma pere austama, sest võrreldes võõrasemaga või lastekodus elavate lastega olen õnnega koos.) Teksti eel on väike pilt ahastavast naisest metsas, tema ees põlvitab allikal joomiseks mees, kellel on hirve pea. Nad tunduvad täiskasvanud, mitte “õeke ja vennake”. Seda pilti vaadates teadsin ja mõistsin lapsena midagi, mis loost endast otse välja ei tule. See pilt kutsus minus alati esile ka suure ängi, nagu oleksin ma ise see naine ja minu lihane vend moondunud loomaks. Mina aga jäänud metsa ainukese inimesena, võimetu takistama jahimehi mu hirv-vennale jahti pidamast.

Teksti lugesin, ent, nagu ikka väikesed tüdrukud. Minu arvates reetis õde kuningaga abielludes venna. Täiskasvanud mehega abiellumine tundus mulle toona jälk ja arusaamatu, eriti kui tegu oli võimupositsioonil oleva enesekindla kuningaga – tõekspidamine, mida arvatavasti siiani aegajalt evin. Võimalik, et arvasin, et õde oli ärateeninud selle, et võõrasema ta mõrvas, ja et ta oma imikut pidi öösel vaimuna söötmas käima.

Isegi kui lugu on muuhulgas hoiatus intsesti eest, ja selle avajoonistusel hõlpsalt tõlgendatav sümboolika, on Tammsaare illustratsioonil veel vähemalt üks lugu, mis on nüüdseks mulle oma detailides kaduma läinud.

kõige kaunimale

koorid ja koorid ja koorid ning roppude, vahel jälestusväärsete kihtide alt tuleb välja kuldne südamik, teine kiiskab nagu kuldne õun, aga sügavaim tuum on mäda. ööl, mil avastad kuldsüdame, peegeldub säravalt pinnalt tagasi mädasüda.

Album: Vali Myers

http://www.wornthrough.com/2011/03/anarchists-of-style-vali-myers/comment-page-1/

This slideshow requires JavaScript.

Su-ve-öö-l

Kannan ikka oma südant varrukal

Kuninganna, kelle üks silm nuttis kaks, teine ühe pisara