See on tegelikult väga lihtne, ma tahan mäletada ja tahan, et mu mäluteave jääks, tahan, et teatud hetkest teaksid ka teised, mida mina pean väärtuslikuks teadmiseks. Ma arvan, et mulle ei tee selgeks, et see võib vaid minu jaoks olla väärtuslik, teistele on see igav. See ei ole asja tuum.

*

Esimesed kohtumised. Esimesed esimesed kohtumised jäävad meelde, mida rohkem neid esimesi koguneb, seda vähem on nad meeles.

Ma mäletan, kui palju ma hiljaks jäin, millise näoga ta ootas ja kus, tal oli käes kott õppematerjalidega, sest ta tuli otse töölt, kus me istusime, st mitte ainult restorani, vaid ka lauda, ja peamiselt mäletan ma, kuidas ta ühel hetkel keset õhtusööki mu käe oma kahe käe vahele võttis ja mis tunde see minus tekitas. Ma arvan, et see tunne sulatas mu lõplikult. Ma jäin temaga kaheteistkümneks aastaks.

*

Ja teise puhul mäletan ma teekonda kohtumisele, enda riietust, hirmu, et jään hiljaks, tema nägu, kui ta teatri ees ootas, ta mantlit, mütsi, ta riietust, kui olime kohvikus istet võtnud ja üllatust, et ta on veel palju ilusam kui olin mäletanud, ma oleksin eelistanud, et ta on vähem ilus, et mu närvipinge väheneks, ja igat teist asja, mis juhtus meie vahel sel esimesel kohtumisel.

Kui ma mõtlen sellele täna tagasi, siis näen, et olen nagu metsast linna eksinud kits, kelle uitjooksu tänavatel on kütkestav ja õudne vaadata.

*

Ma tahan, et ma mäletaks seda lõpuni. Aga ma tahan ka, et see oleks avalik teave.

Reklaam: Luks Ekspress

Eksklusiivsed nahast isted…mmm palju loomi tapetud minu mugavuse nimel.

loll on see, kes jääb kinni halli kuupi, mida ta tunneb, kui tema fantaasia lennutaks ta kaugele teise maailmasse.

Riias. konverentsil.

üks viimaseid ehk, sest see on piin, vaimu nüridus, vaimu madalus.

*

ta libistas sõrmega üle teise käe küünte, äkki ma olengi…kes? kes?, läbistas teda mõte, ja veel, talle meenus, et ta ongi.

 

 

kassaoledvõisaoledkassaoledvõisaoledkassaoledvõisaoledkassaoledvõisaoled

Mingil tasandil põlgan seda, mida teen, ning seda rohkem innustun, teen seda südame ja elevusega, sest ma ei suudaks sügavale juurdunud romantilise moraali juures leppida iseenese tühisuse, tegelikult, lihtsakoelisusega.

Kui järele mõtlen, laieneb mu põlgus või tühisuse hinnang paljule, mis sunnib ümbritsevat vaatlema läbi õhukese mind muust eristava vahekardina.

Mis on vältimatu? – Tagasi selle küsimuse juures, kuid nüüd on see kombineeritud teiste küsimustega, mida ma ei oska veel sõnastada.

*

Innustuda tühjast, mitte millestki… vajamata survet, raha, teisi inimesi, nende eeskuju või tunnustust – kust selline ideaal tuleb? Piiblilugudest? Kas tõesti ei ole midagi peenemat, mis oleks minusse samavõrd sügava jälje jätnud? Miks on vaja kuskil rippuda ning samas seda eitada.

Need inimesed…

http://www.lexpress.fr/actualite/societe/attentats-de-paris-hommage-129-morts-autant-de-vies-brisees_1736616.html

Uudis: Loomse rasva dieedist tekkinud tervisekahjustused on jõudnud Eesti meesteni

Mõtlen, kuidas oli jääda. Jah, ka minemine on raske, aga otsus jääda tundmatu kurja meelevalda, panna ka oma lähedased selle ohtu.

Ma ei teagi, mida lugeda, mis jutustab, kuidas oli jääda, milline oli elu võimalikkus (ja see oli, st neid võimalikkuseid oli mitmeid). Traat?

(Jälle mängin ja veeretan seda mõtet.)

Ära karda pimedust

Naine ütles: “Ma tahan suurt ruumi, ruumi, mida on vaja hingamiseks, olemiseks. Üks maja keset suurt välja, ainult rohi selle ümber, mõned puud eemal.

Ma tahan, et oleks peaaegu tühjus, et ei oleks peaaegu mingisugust häält, ehk natuke tuulekohinat, mõni lind, kelle möödalennul on kerge sahin, mu enese sammud üle rohu maja poole.

Maja on tühi, üks voodi ja Ingu-Bingu valge jäik ja range kuju nurgatoa aknal, küljelt küljele liikumas vaid tema pea.”

*

Me ei taju aega, üksnes ruumi, sellepärast ma keskendun majadele, parkidele, tiikidele ja lindudele. Kui ma vaatan eemalt lossimaja või lähenen sellele, ei tea ma midagi ajast, tean, et see on koht Tallinnas, mis mulle meeldib, ma tulen siia tagasi jne. Millal või kui kaua ma siin olen olnud, mitu korda, on teadmine, mida mul ei saa päriselt olla, minu taju on selles osas ekslik.

Pinacoteca

Esimesest korrast mäletan, et jäime reserveeritud ajale hiljaks, teised olid juba muuseumis sees, napilt jõudsime kohale. Sellest külastusest on üks pilt, kus vaatame arvatavasti muuseumi plaani, mina väga tõsine ja kaitseseisundis nagu ikka, temal tundlad püsti, et mõista mind. Me oleks välimuselt nagu vastandid ja seda huvitavamaks ja ilusamaks teeb see pildi.

Ma ei mäleta teoseid, ehk mäletan mõnda momenti, kui ta mind varrukast mõne oma meelistöö juurde tõmbas. Kas ma olin ikka siis veel nii armunud, et ei näinud midagi muud? Ööbisime kaugel Rooma südalinnast, kauni aiaga äärelinna hotellis, kus ta kordagi meie ühise viie öö jooksul ei nõustunud minuga armatsema, tundsin end hetketi kui petetud noor abielumees, kelle naine on ta mesinädalate sihtkohta vaatamisväärsuste, mitte armastuse pärast viinud. Rooma tänavatel kõndides säras ta aga nagu ei kuskil mujal ning see täitis mind rahu ja õnnega.

Teisel korral, oma kolmanda abikaasaga, lähenesime müüridele aeglaselt, sest elasime Vatikanis, suurepärase vaatega toakeses, mille ta meile oli välja valinud. Kõik oli ideaalne, et Vatikani rikkusi avastada, aga olime vaevalt sisenenud varakristliku kunsti – ühe mu lemmiku – saali, kui tal hakkas paha. Ma arvan, et vaatasin mõnda suurepärast Monaco Lorenzo tööd vms, ning tundsin arvatavasti väikest sadistlikku mõnu juhtides tema tähelepanu töödele, mis tema haiglast surmahirmu pidid suurendama. Aga ta ei pidanud kaua vastu ning järgnenud tunni või enamgi veetsime karabinjeeride kahtlustavate pilkude all muuseumi avaras esmaabitoas. Kõigile oli selge, et tegu on ärevushäirega, üksnes ta ise nõudis täielikku läbivaatust või soovitust minna mõnda suurde haiglasse ning kinnitust, et ta ei hakka surema. Minu meelehärmiks nõudis ta ka veel ataki möödudes, et loobume muuseumi külastusest ja lähme omal käel haiglasse. Mõtlesin, et ta on naeruväärne ning pidin kogu jõu kokku võtma, et paista toetav ja mõistev. Ma ei olnud nõus lahkuma, piletid olin mina ostnud, võimalik, et need olid mulle maksnud kokku ca 70 euri, ning tugeva veenmise ja survestamise peale veetsime muuseumis vähemalt neli-viis intensiivset tundi, mina külastasin mulle olulisemaid saale mitu korda.

Elasime selle nädala temaga väga erinevates hotellides ning mõnedel öödel ka eraldi, olin vist jälle ületöötanud ning tema seltskond koormas ning tüütas mind, kui ta tegi järjekordse ettepaneku proovida anaalseksi, tahtsin teda ignoreerida üleüldiselt, tahtsin teda karistada, siduda ta hotelliks muudetud kiriku askeetliku toa raudvoodi külge, et tekitada valu ta roosakale lihavale pehmele ihule, ma arvasin, et ta ei eruta mind enam iial.

Esialgu tundus “rikkuse vastu võitlemine” eksitava keelekohmakusena, aga järele mõeldes, on sel sisu. Vaesust toodab ka rikkus, ehk rikkuse koondumine üksikute kätte. (Vt mida paavst F arvab: http://news.yahoo.com/pope-expected-address-refugee-crisis-climate-u-n-110455308–sector.html) Kellegi rikastumine (teise arvelt jne jne). Seega ei peaks võitlema vaesuse vastu või heaolu eest kõigile, vaid just rikkuse vastu (luksuse, raiskamise, ihade ja mugavussoovi tekitamise jne jne).

Omalt poolt lisaksin veel ka selle: viha ei tekita mitte ilmaolek/karskus või armukadedus, vaid just armastus (või selle osaks saamine mõnele, aga mitte kõigile). Seega on Sul õigus, kui tahad sõdida ka armastuse vastu.

Ühe loo lõpp

Viimasel aastal tuli minu juurde Kantsler, andide ja käsualuse saatjaga, et mitte üksi tulla. Võtsin ta vastu ukse ees, ta tahtis sisse tulla. Ütlesin, et võin ju ta ka sisse kutsuda, ehkki ta ei ole kutsutud. Ma ei lasknud tal rääkida, vaid küsisin ainukese asja, mida olin tahtnud teada. Kui oleksin tahtnud valitsejamajja edasi jääda, millal oleksid nad minu välja ajanud. Kantsler oli ärritunud ja ütles, et ta ei välista, et minu soovi oleks ta isiklikult eraldi kaalunud, mind erijärjekorras ette võtnud, eraldi teistest majasse soovijatest. Ma ei oodanud nii ausat vastust tema aususe puudumise kohta. Siis ei olnud mul enam midagi öelda.

Tema toodud neos püsis kõige kauem.

http://www.theguardian.com/global/2015/nov/01/women-baking-feminism-sisterhood

A r m a s t u s – tehnika, mille abil valitseda oma keha. Inimkeha keemilis-bioloogilised protsessid on allutatavad armastusetehnikale. See tähendab, et vastupidiselt populaarsele arvamusele, et armastus valitseb keha, juhtub kehale iseeneslikult jne, tuleb tehnikat kehale kohaldada.

A g a, et armastada, tuleb osata tehnikat.