Eesti-Vene koostöö võitluses naiste ja laste vastu suunatud vägivallaga

18. veebruaril leidis Tartus aset projekt, kus Eesti ja Venemaa esindajad arutasid erinevate kohtumiste ja ümarlaudade kaudu võitlust naiste ja laste vastu suunatud vägivallaga. Üritusest võtsid osa Pihkva oblasti ja Peterburi ühiskondlike organisatsioonide ja riigistruktuuride, Tartu Laste Tugikeskuse ning Eesti Vabariigi Lõuna Ringkonnaprokuratuuri esindajad.

Eelteatest:

Kolmepäevase külaskäigu eesmärk on suurendada spetsialistide teadmisi perevägivallaga seotud probleemidest ning edendada igapäevaselt mingit liiki vägivalla all kannatavate naiste ja lastega tegelevatest organisatsioonidest koosnevat kohalikku ja rahvusvahelist võrgustikku. Kohtumise üks tähtsamaid eesmärke on luua võimalused kahe riigi spetsialistide koostööks. Vägivald on üldine probleem, mistõttu on sümpoosioni põhirõhk rahvusvaheliste koostöösidemete loomisel kahe naaberriigi vahel.

Uus regionaalne inimõiguste kohus Aafrikasse

Monday, 23 March 2009 17:30 – 19:00

Introducing Africa’s New Human Rights Court

Judge Bernard Ngoepe, African Court on Human and Peoples Rights (to be confirmed)

Ms Sanji Mmasenono Monageng, Chairperson of the African Commission on Human and Peoples’ Rights

Ms Nobuntu Mbelle, representative of African civil society

Against the backdrop of human tragedies in many countries of the continent, a new pan-African human rights court is about to open for business.

The advent of the African Court on Human and Peoples’ Rights marks the third instalment in efforts since the Second World War to create regional human rights courts. This new Court innovates in important ways, including its ability to enforce socio-economic and collective or ‘group’ rights.

On the eve of its first cases, this event aims to introduce the Court to a wider audience and explore the opportunities and many challenges it faces.

Chatham House will be launching a new briefing paper at this event by Sonya Sceats, Associate Fellow, International Law. The briefing paper is called “Africa’s New Human Rights Court: Whistling in the Wind?” and will be available on the Chatham House website following the event.

This is a free meeting. The meeting will take place at
Chatham House, 10 St James’s Square, London, SW1Y 4LE.

To register please email Irum Khan-Lodhi stating your name,
affiliation and phone number: ikhan-lodhi2@chathamhouse.org.uk

University of Amsterdam: Summer Institute on Sexuality, Culture and Society

July 07-30, 2009 Amsterdam, The Netherlands The Summer Institute on Sexuality, Culture and Society at the Graduate School of Social Sciences , Universiteit van Amsterdam, is an intensive four-week summer programme, which focuses on the study of sexuality across cultures and is taught by an international faculty team. See http://www.ishss.uva.nl/SummerInstitute/

In Memoriam Hilja Rüütli (Aili Helm)

Eile saadeti Tallinnas viimsele teekonnale Hilja Rüütli (kirjaniku nimega Aili Helm), pikaaegne Pelgulinna haigla ülemõde ja nõukogude poliitvangide elust jutustava romaanitriloogia autor.

Ma olen kohtunud Hilja Rüütliga üksikud korrad. Üks, arvatavasti esimene, on jäänud väga selgelt meelde. Olime külas vanaema sõprade Karin ja Enn Sarve juures Kloogal. Istusime maja ees varjualuses ning Hilja Rüütli ja Ageeda Paavel – mõlemad suured suitsetajad – tõmbasid sigarette. (Arutasime pärast koduteel vennaga, kellega mõlemad olime tolles varases teismeeas väikset viisi suitsetama hakanud, et üks selline kõss, nagu Hilja Rüütli neid enda kopsu tõmbas, oleks meid pikali pannud.) Hilja istus jalg üle põlve, ta korpulentne kuju, enesekindlus ja sarkastiline eneseväljendus sisendasid aukartust. Tal oli madal kähe hääl, juuksed olid helehallid ning silmad väga tumedad, nagu need paistavad ka ühel tema noorepõlve pildil, mis ilmus aastaid tagasi vist Eesti Ekspressis kõrvu artikliga tema eluloost. Mäletan, et pildil oli eestlase kohta erakordselt tõmmu ja ilus fotogeeniline naine. Tema elulugu, ja kuidas ta seda jutustas, oli aga veel palju mõjusam. Rüütli oli üks vähestest poliitilistest naisvangidest, keda ülekuulamistel Pagari tänaval räigelt peksti. Kirjeldus ühest kurikuulsast peksust, kus Hiljale rulliti kõigepealt “jälgede peitmiseks” ümber Jakobsoni kabineti punane põrandavaip, on ka Imbi Paju filmis “Tõrjutud mälestused”.

Hilja Rüütli oli üks mu vanaema sõbrannadest, vanadest võitlus- ja vangikaaslastest, kes käisid koos Ageeda juures Mustamäel, küllap ka teiste kodudes. See oli grupp vanu naisi, kelle juuresolekul ei kippunud väga rääkima, ja mõtlesid üldse kaks korda, kuhu istusid või astusid. Väga vintsked ja terava ütlemisega, ümber kohvilaua poliitikat ning uuemat ajaloo- ja memuaarkirjandust vaagiv seltskond. Alles mõni aeg tagasi, seoses  Imbi Paju filmiga tema ema ja tädi saatusest, sain aru, kui kardinaalselt erinevad Eesti lähiajaloo käsitused ja suhtumised on  võimalikud ka nende seas, kes “ise veel mäletavad”. Ma olen harjunud, sõna tõsises mõttes kasvanud üles nende keskel, kes võtsid arreteerimist ja 5-10 aastat vangilaagris, vahel ka selle järel asumiselesaatmist (st keeld pärast vanglakaristuse ärakandmist Eestisse pöörduda) kui paratamatust või midagi, mille sundis peale kuritegelik võõrvõim, mille vastu tuli võidelda või millega vähemalt ei lepitud ega kohanetud kiirelt (jah, ma süüdista(ksi)n selles nii üht kui teist, aga eks igaüks laulab seda laulu, millega harjunud – kommarite ja kohanejate kodus kasvanud mõtlevadki teisiti võrreldes rahvuslaste järeltulijatega). Arreteerimine ja Patarei kambrid ei tulnud neile üllatusena. Nad ei nutnud selle üle siis, ega nuta nüüd. (Mu vanaema, kes on oma õige nime all üks tegelane Aili Helmi romaanis “Kuradil ei ole varju”, ei nutnud kordagi, erinevalt romaani ilukirjanduslikust väljamõeldisest, haarangul, kus ta isa surma ja ta ise haavata sai, ega ülekuulamistel, Patarei kartseris – seal kaotas ta küll oma sõnul oma niigi vähese usu Jumalasse – või Venemaal erinevates vangilaagrites oma viieaastast karistust kandes. See “faktiviga” oli ka tema ainuke etteheide Hilja romaanile.)

Ageeda Paavli ja Aili Jõgi (sünd. Jürgenson) lugu on sellest seltskonnast üks tuntumaid. Ageeda oli 15-aastane, kui korraldas ühes oma kooliõpilaste organisatsiooniga pronkssõduri eelkäija – punase ja puust (!) monumendi – õhkulaskmise Tõnismäel. Õhkulaskjad olidki Ageeda ja Aili. Aili pidi ilusa tüdrukuna ausammast valvava vene sõduri tähelepanu hajutama, kui Ageeda lõhkeainega “puulobudiku” juures toimetas. Ma võiksin seda lugu asjaosaliste poolt omade seas räägituna lõpmatuseni kuulata.

Nii et teadagi, kuidas selles seltskonnas pronkssõdurisse suhtuti. Või, kas  Vabadussõja võidusamba püstitamise rahaline toetamine nende jaoks küsimus oli või mitte. (Mul ei ole mingit häbi tunnistada, et olen absoluutselt selle suure vabadusristi poolt, isegi kui eesti kunstnikele ja arhitektidele kavandikonkursil kott pähe tõmmati, või nad lasid seda endaga teha – J.Arraku arvamuse kohaselt. Tase on eesti intellektuaalide ja kunstnike pöördumine, kus vabadusristi kujundi kasutamise kontekstis fašismile viidatakse!) Iga kord, kui keegi esitab olemuslikku laadi kriitikat Vabariigi (!) – st mitte poliitikute või konkreetsete huvigruppide võimu kuritarvitamise – aadressil, mõtlen ma nende vanaema sõbrannade peale, kelle suust eales sellist kriitikat ei tulnud ega tule. Tunnen väga suurt piinlikkust, kui mõni vabariigi ajal nende enamuses üksikuna pensionipõlve veetnud naistega võrreldes palju paremini äraelanu nõukogude ajalehti (olen kuulnud seda tehtavat nii sisu – veel paar päeva enne tänavust Vabariigi aastapäeva ühe endise vallavanema suust -, rääkimata hinna osas), hindu, valitsus- või põllumajanduskorraldust taga nutab.

Hilja Rüütli kohta sissekanne Eesti biograafilises andmebaasis.

Aili Helmi romaanitriloogia “Kuradil ei ole varju” ilmub raamatusarjas “Eesti lugu” k.a. 9. mail.

Loe ka: “Õpetaja Paavel sai, mis tahtis”, Õpetajate Leht

Ma magasin

Yael Naim – Yashanti

How to Murder Your Wife

“Have you seen this film – How to Murder Your Wife? Awfully good! I’ve seen it six times.”

Basil Fawlty

Lapssõdurite kasutamise vastu

Valikuliselt Human Rights Watch’i pressiteatest aadressil: http://www.hrw.org/en/news/2009/02/12/un-strengthen-action-end-use-child-soldiers:

“Former child soldiers and other youth representing a grassroots campaign from around the world will present thousands of symbolic “red hands” to Secretary-General Ban Ki-moon today to demand stronger action by international leaders to end the use of child soldiers.

A UN treaty prohibiting the forced recruitment or use of children under the age of 18 in armed conflict, the Optional Protocol to the Convention on the Rights of the Child on the involvement of children in armed conflict, has been ratified by 126 countries and entered into force on February 12, 2002, a date commemorated annually as ‘Red Hand Day.’ But child soldiers are still being used in 15 countries or territories, including some that have ratified the treaty.

… On behalf of the campaign, they are calling for:

* Stronger UN action against governments and armed groups using child soldiers, including Security Council arms embargoes and other sanctions against persistent violators;

* Prosecution of military leaders who recruit or use child soldiers;

* Universal ratification and enforcement of the optional protocol; and

* Increased support for the rehabilitation and reintegration of former child soldiers. …”

Euroopa Liidu deklaratsioonist (Declaration by the Presidency on behalf of the European Union on the International Day against the Use of Child Soldiers): http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_Data/docs/pressdata/en/cfsp/106014.pdf

“On the International Day against the Use of Child Soldiers, the European Union underlines the need to step up efforts at all levels to protect children from the effects from war, including being abducted to serve as combatants, sex slaves or servants. The EU highlights the necessity to address the short, medium and long-term impacts of armed conflict on children in an effective, sustainable and comprehensive manner.

The EU remains deeply concerned about the situation of children affected by armed conflict around the world. 13 years after the groundbreaking Graça Machel’s study ‘The Impact of Armed Conflict on Children’ progress is still too slow for the tens of thousands of children who still fight in forces in different countries or are victimised as part of armed conflict. Children continue to be abducted, killed, maimed, raped or otherwise sexually abused. Schools and hospitals caring for children continue to be attacked and children continue to be denied humanitarian assistance. The changing character of conflict where civilian life is not necessarily safe further enhances children’s suffering. Girls are particularly affected by the increasing use of sexual violence as a weapon of war.

/…/The EU reaffirms its full support to the work of the International Criminal Court (ICC) in the fight against impunity for the recruitment and use of child soldiers.

/…/The EU also continues to support initiatives of civil society organisations promoting children’s rights in armed conflict. …”

Veri kuul, veri kuum

Tuleb aeg, jõuab iga, kui tuleb korraldada/taluda üllatus-sünnipäevapidusid – Miks neid “üllatusi” täiskasvanutele korraldatakse? Lastele seda ju ei tehta. Neid ei saa nii lihtsalt lollitada, ega nende sõpru. Laps teab, millal tal sünnipäev on, ta ootab seda ja tal on aegsasti valmis nimekiri kinkidest, mida ta saada soovib. Täiskasvanud aga teavad, et iga sünnipäev on lähemale vanadusele, surmale. Ning pole midagi kurvemat vanadusest. Või ehk vaid eelviimase surm sellele, kes on viimasena järgi jäänud. (Aasta või paar tagasi liigutas mind väga vanaema räägitud lugu ühest tuttavast vanadaamist, kes oma väga kurvale seisule – puue, kehv tervis, üksielamine ja lähedaste-hooldajate puudumine – vaatamata – mu vanaema on suur praktik – kurtis ühel tänavavestlusel talle, et ta ei tahaks küll surra nüüd, kui kevad on tulemas, kui kõik läheb ilusaks, lööb õitsele.) Seega teevad nad just sünnipäeva aegu  rohkem tööd, et see päev ununeks, ja teised täiskasvanud tunnevad sadistlikku mõnu selle meelde tuletamisest, “laste moodi” tähistamisest. Ja kõige tobedam on esmane seletus – st “Üllatame teda sellega, et MEIE ikkagi mäletame, hoolime temast!” Võib-olla aga kõige loogilisem.

Kes keda represseerib

R-Kioskis tutvusin täna esimest korda väljaandega “Lilit”, sest blond eesti “kaunitar” Mai Loog lausa karjus pealkirjas feministi näkku provokatsioone. Elli lugudes reageeritakse sissekandes “Vabadus! Võrdsus! Õelus!” EE-s ilmunud intervjuule. (Olen osaliselt nõus J. Adamsoniga – vt kommentaare Elli juures -, et meedia omamoodi kuritarvitab intervjueeritavat, eriti rõhutab seda fakt, et temaga on vestlema saadetud intellektuaal-ajakirjanik Kalev Keskküla, mis sest et vanad kursusekaaslased, või eriti selle tõttu.)

Mind huvitab doktorikraadiga Playboy-jänku puhul kõige rohkem see, et paradoksaalselt tunneb ta, et TEDA represseeritakse. Ta peab võitlema oma õiguse eest olla seksikas ja bravuurikas (jääb muidugi iseküsimuseks, kas ta ikka on bravuurikas) n-ö feministlikult ahistavas ühiskonnas, kus normiks on tõsised kuivikutest naised, kes teavad, mis on nende eale kohane? Mis ju ei ole nii!? Eesti puhul vähemalt mitte. Iga teine majanduslikult kindlustatud (!) 20-, 30-, 40- ja tegelikult ka 50-aastane ongi Eestis selline nagu Mai Loog, või igatseb olla. Mitte võibolla elustiililt (tants ja trall Taimaa baarides jms), aga väärtustelt ja välimuselt. Seetõttu on huvitav, kuidas Loog heidab kinda just feministidele (“Loopige siis kividega!”), keda meil on (niigi) vähe ja kelle sõna ei maksa. Et ta tunneb end ohustatuna eelkõige just selle grupi poolt.

Tahad ka paelu peale, vää?

Kord kirjutas mulle üks kolleeg e-kirjas heatahtlikult, et ta väga loodab, et ka minust saab tegija.  (Ma ei ole  kindel, kas ta tõesti pani sellesse lausesse selle “ka”, viidates enda või kellegi anonüümse teise “tegijaks” olemise faktile. Kui mõtlema hakata, siis võib-olla kasutas ta ikkagi, nagu mina praegu, massidesse läinud noortepärase väljendi suhtes iroonia märgina jutumärke.) Ma olin siis veel entusiastlik, ja vaimustatud tehnilistest juuraprobleemidest (mäletan piinlikkusega, kuidas kiitsin ühe ettekande käigus eksalteeritult oma kaasüliõpilastele ja õppejõule  ühe Haagi kohtu otsuse tehnilise kõrvalküsimuse paeluvust, kõik muigasid – seda panin ikka tähele). Korraldasin konverentse, huvitusin filosoofia “kuumemate” nimede töödest ning käisin kord aastas, küll ebaõnnestunult – st mäest alla lastes vähemalt paar korda perseli käies -, Otepääl suusatamas. (Samas ,ei ole ma tihti enam kindel, kas sellist aega on üldse olnud.)

Nüüd, kui olen aastaid (ei taha peas arvutada, kui mitu täpselt) vegeteerinud siin ja seal, ei ole töötanud “rangelt erialasel tööl” ning vajun silmnähtavalt üha sügavamale allakäigusohu või selle ühte laukasse, sattusin nimetatud kirja peale, ja tundsin, et olen, nagu ülemaailmne majanduski, surutises* – aktsiad ja vahetusväärtus langevad, eksport on pea olematu ja kaalun devalveerimist…

…st, et olen mõnda aega mõlgutanud mõtet hakata lüpsjaks (peamiselt tänu väljavaatele viibida loomade seltsis – võtaksin näiteks uuesti kasutusele loomade harjamise tava, sest tunnen kaasa roojastele lehmadele, kellest teel linna mööda sõidan – ja kirjutada selle ameti igapäevast sisukat blogi), kuid tunnen selleks liialt suurt puudust inimestest. Tahaksin näha enda ümber võõraid, ja palju. Mitte “uusi inimesi” – inimesed pole kunagi uued! (Aga võibolla ikkagi kusagil on Uued Inimesed, nt Indias või Aafrikas, ja ma peaksin neid otsima minema?!) Siis mõtlesin, et lähen õige ühte mõisahotelli administraatoriks ja kujundan endast teadlikult Theo-suguse “tegelase”. (Juba praegu tahaksin magada püstol padja all, ning vermutit läheb ka rohkem kui jõuan osta.) Aga administraatoritel ei ole praegusel ajal õiget võimu ega prestiiži, ja portjeesid ei vajata enam üldse.

________________________

*Sõna “depressioon” kasutatakse muuhulgas ka geograafilise, meteoroloogilise ja majandusliku kõrgseisu vastandi/puudumise tähistamiseks. Seega, see tähistab ka auku, madalrõhkkonda ja surutist. Psühhiaatrilises kasutuses tõlgitav ka “elurõõmu” puuduseks.

Musttuhandes tsitaat majapidamistööde kohta

“Maikades mehed suitsetasid köögilaudade ääres ja jälgisid uniselt naiste lõputuid õhtusi majapidamistöid. Kui palju ja kui igavalt töötasid õhtuti naised, ja kui igav võis suitsetavatel meestel olla seda vaadates! Küll pesid nad nõusid ja küll tegid nad seda kaua! Küll käisid nad ühest toast teise ja avasid ning sulgesid kappe! Küll kandsid nad esemeid koridori ja tõid tagasi! Küll nad valisid, küll probleemitsesid ja küll triikisid!”

M.Unt

“Eesti naised kulutavad iga päev tunduvalt rohkem aega majapidamistöödele (5 t 2 min) kui mehed (2 t 48 min*).” Euroopa Liidus on vaid Itaalias naised kodus rohkem koormatud kui eesti naised. Sotsiaalministeeriumi raamatukese “Kasu ja tasakaal: soolise võrdõiguslikkuse edendamise retseptiraamat Eesti ettevõtete juhtidele” (2008) andmetel “kulutavad Eesti mehed siiski majapidamistöödele kõigist ELi meestest kõige rohkem aega.”

*Siin on arvatavasti arvesse võetud ka autojuhtimist kui “kodust tööd”. Vähemalt üks teatud elukaaslane peab oma koduste kohustuste üle nõnda arvet.

* * *

Teen suurele ringile kirjastajatele ettepaneku anda ideoloogiliselt  ja strateegiliselt oluliste autorite (S. de Beauvoir, V. Woolf, L. Irigaray, C. MacKinnon, K. Millett, D. Haraway, B. Pilvre, C. Roche  jne jne) teosed välja audioraamatutena, et naised oma “lõputuid õhtusi majapidamistöid” tehes end samal ajal vähemalt harida saaksid.