Pidupäeva meeleolust pisut hälbides

Tooma evangeeliumi Jeesuse 87. ütluses on kirjas nõnda: “Ütles Jeesus: Armetu on keha, mis ripub mingist kehast, ning armetu on hing, mis ripub neist kahest.”

Olen seda alati väga kitsalt, subjektiivselt ja nüüdisaegselt tõlgendanud, mitte mõtelnud seda palju kordi lugedes, et see viitab mammona armastuse armetusele või keha maiste vajaduste (on’s kehal ka muid vajadusi?) ületamise vajadusele, kui hingele suuremat vabadust tahad. (Ma ei pea suurt neist kommentaaridest, mis kosmilise ühtsuse mõtet selle taga näevad, st mul ei ole midagi kõik-on-kõigega-üks vastu, aga miks pidanuks Jeesus seda sel kujul väljendama.). Mõtelnud vaid omaenese hinge võimalikule armetusele, kui nõnda enda ja selle teise kehast ripun. Nagu eneseabilugeja “püha” teksti puhul ikka, loen ütlusest juhtnööri ja lohutust. Jah, see rippuvus ja Iha pantvangiks olek on armetus! – juba Jeesus ütles seda, juba ammu teati seda, sellega saab ja peab tegelema ja küllap on see ületatav, jne jne.

*

Muidu ilus õhtu, istume lahtise akna all, et suurte vihmade rõskust endist välja tuulutada. Ainult pea see huugab, sest ingliskeelse juriidilise teksti kokkupanek inimõigustekohtule ühe väikese valgustamata riigi transinimeste õigusetuse kohta on mu jõuetuks teinud.

 

Lauri Leesi 80ndatel kirjutatud prantsuse keele õpikus algajatele oli üks tekst, mis kõlas umbes nii: “Jules armastab Lucie’d. Lucie armastab aga Gérard’i. Keda armastab Gérard? Ta armastab Pauli, kes on loll nagu lauajalg.” Suhete käekäiku jälgides, tuleb mulle alati see tekst meelde, ning vastamata armastuste traagika on korraga koomiline.

Ma armastan neid – hetkest, mil nad valitsesid oma ala võtteid, hülgasid nad need; iroonia, mida nad on alati oma tantsus kasutanud, on kasvanud nüüd ülevõlli blasé sarkasmiks ja pilaks blõpblõpblõp Üks naljakamaid Les Twinsi võistlusi.