Sa oled kõige parem inimene

sekund pärast kolm päeva kestnud migreeni hajumist. Nagu õhukindel raske kaas tõstetaks su pealt ning pähe voolab hapnikku. Tabad seda hetke – Valu on lahkumas! – ja sirutad selles, et seda laiemaks venitada ning oled korraks täielikus unisoonis maailmaga, sh sitakottidega, kelle suunas tavaliselt oma eluenergiat kui tühje padruneid tulistad. Tunned, et su enda keha on siin õigusega, mitte lihtsalt värahtav võnge, vaid ruumis vabalt laiuv mass.

*

Olen alati kahtlustanud, et headus on füüsiline atribuut, st kurjadel ei ole võimalust mitte õel olla. Istun natuke valujärgses selguses, ajan oma varbad laiali, et siia hetke püsivamalt end istutada.

tüütu

Ta oli nii armukese kui ka patsiendina ebahuvitav, aga ometi magasin temaga edasi. Ühel sessioonil tegin vea ja rääkisin oma tunnetest – teisest mehest (olgu ta tähistatud tähega K), kelle vaim mind paelus. Samal ööl nägi patsient (olgu ta R) meid kolme unes. Uni oli järgmine:

Oli jaaniöö ning une autor R kusagil Lõuna-Eestis. Ümberringi käis tähistamine. Kohal olin ka mina ja K. R küsis K käest Eesti kuuga seotud traditsioonide kohta, sest parasjagu paistis ere kuuvalgus. K olevat vastanud reserveeritult, aga enesekindlalt. Ka mina olevat unes sellisena R-ile paistnud. Siis tundis R end pisut haigena ja otsustas minna ujuma. Tal ei olnud kaasas ujumisriideid, sestap lähenes ta veele rätikusse mähitult. Ta palus kellegi abi, ent keegi ei nõustunud teda aitama. Rätik langes seetõttu vette. Siis sai R aru, et ta on hoopis basseinis, mitte meres. Siis juhtus midagi ja R muutus kurvaks, et ta oli otsustanud Eestist detsembriks lahkuda. Võibolla oli see siiski vale otsus, kahtles ta.

*

Patsient otsib unenäost vaid freudistlikke “sümboleid”, nagu ta ise neid nimetab. Tema silmis on unes vaid kaks tähelepanuväärivat sümbolit – kuu ja vesi. Kuna ta ei ole ärkvel oma tunnetega kontaktis, ei näe ta ka unenäos valjult kõnekaid sõnumeid.

Kuidas Jung ütleski: “…on inimesi, kel on neurootiline seksuaalelu, ning te peate nendega tollest seksiasjandusest rääkima, kuni neil kõrini saab, ja nii pääsete ka teie sellest tüütusest.” (Londoni loengud, lk 192).

kehatu vaimutu

Ta jaksas juba püsti tõusta ja püsti püsida ilma et ilmeksimatu minestamistunne teda oleks vallanud. Ta seisis suure peegli ees ja kammis oma juukseid, ta ei pidanud enam püstiseismise sekunditega kokkuhoidvalt ümber käima. Milliseid komplimente mehed teevad! Talle oli öeldud, et tal on paksud viljakusele viitavad juuksed. Kas saab olla banaalsem või fantaasiavaesem! Kui ka otsid endale “viljakat” laiapuusalist kahupead, miks seda kinnisideed oma komplimentidesse põimida! Haigus toob kehasse, aga sellega ka kaotad keha, mõtles ta. Haigus oli peaaegu parem kui seks või lendamine või narkouim, sest teadvuse moondus oli võimsam ja ihaldusväärsem, sest tahtele kontrollimatu. Jah, haigus allutab vaimu kehale, valule, nõrkusele ja seeläbi vabaned ise vaimudiktaadist. Vabaned nii vaimust kui ka kehast, mis Jungi sõnul peaks olema lahutamatud – alles nüüd oli ta seda Jungi mõtet lugenud ja imestanud selle idee üle. Ongi nüüdisteaduses lahutamatud, aga tajume neid ometi eraldi. Või on see vaid sisekõne, mis on eraldi?

Mees oli endiselt aegajalt ta korteris – ta tegi täpselt seda, mida naine tahtis, oli täpselt nii vaikne või jutukas, õrn, hooliv ja vähe ruumi võttev kui naine tahtis. Nad mahtusid kahekesi mugavalt naise väikesele sohvale, ruumi jäi ka kassidele. Nüüd sai ka naine rääkida ja vestlust juhtida. Kas polnud selline fantoomsuhe kõige meeldivam? Printsu ei pidanud kartma meest, tema ootamatuid liigutusi või hääli. Naine võis muuta meest, et ootamatuid liigutusi ei olnudki, mees ei mäugunud enam, kui kassidele tere tahtis öelda, sest see ei meeldinud kassidele. Kõik oli täpselt nii nagu ta tahtis.

pakitsusi

“Mõnest Schumanni tšellopalast oli ta sõna otseses mõttes hingetuks jäänud, oli, hüsteeriaklomp kurgus, lämbunud; kõige rohkem olid aga Schuberti laulud teda vapustanud, endast välja viinud ja jätnud ta siis jõuetusse justkui närvifluidumi kaotuse, hinge müstilise joobumuse järel.

See muusika tungis värisema panevalt talle luusse ja lihasse ning keerutas üles lõputul hulgal ununenud kannatusi, vanu tüdimusi ta südamest, mis ka ise imestas, et suutis nii palju ebamäärast vaeva, nii palju ähmast valu endasse mahutada. See meeleheitemuusika, mis kisendas otse olemise sügavaimast sügavikust, kohutas teda ja samas ka hurmas. Iial ei olnud ta saanud neuroosipisarateta silmis laulda “Tütarlapse kaebelaulu”, sest selles nutulaulus oli midagi enamat kui südamevalu, midagi rebestavat, mis keeras ta sisemuse pahupidi, midagi sellist nagu armastuse lõpp kõnnumaal.”

Äraspidi, lk 180

*

Eile palus ta luba tulla kl 22 mu juurde, sest vajas ärasõidu eelõhtul õigusnõu. Eks näis, mis “õigusnõu” pühapäeva õhtul vajatakse, mõtlesin. Ta astus mureliku näoga tuppa ja hakkas küsima oma pensioniaastate ülekandmise kohta. Jäin talle klaasja pilguga otsa vaatama. (Muuseas märkasin ehtendalikult, et ülalt tulevas valguses on tal ninaks tõesti kole “kartul” – ei tea, kas meie lastel oleks tema või minu nina?) Olen hetkega valmis ärrituma, siis tuleb meelde, et esmalt peab küsima, kas ta kõht on täis, on ta maganud, kas pimeduses kardab ta, et “kapist tuleb keegi”. Terve nädalavahetuse oli ta pensioniõiguste põletava teema vaagimise kõrval praadinud end süüdistustega, et ta ei austa mind piisavalt, et ta ei ole “oma elu enda kätesse võtnud”. Oh neid pelglik-peitupugeva kiindumusmustriga* mehe enesepiinu! Vastasin, et ärgu muretsegu, ei oota, et temaga altari ette saaks, aga casual nuss peab tähendama draama puudumist. Kui unes ilmuv paksu kõhuga preester, kel üle rinna jeesuslapsega Maarja tätoveering, ei võta teda me keppimise tõttu enam pihile, võime iga kell patustamise lõpetada. Keskpärase naudingu hääbumine kõnnumaal.

*fearful avoidant ehk FA

torud

Hingetoru nagu liigahtaks mu rinnus. Sellest tean, et rohi hakkab mõjuma. See ei ole torude ülespaistetuse või lämbumise tunne, mille eest mind hoiatati – kogenud rohuvõtjana on aisting jäänud õrnemaks. Kere keskmes oleks nagu midagi, mis kasvab. Praegu mõtlen puu kujundile, aga tol hetkel stripibaari metalltorule, mis saab üha rohkem mu keha sees tuntavaks. Toru ei keerata minu sisse, vaid mina keerdun toru ümber, mu liha on rullidena vardas. Rohu mõju valjenedes, läheb keerlemine kiiremaks, nüüd pean hoidma mõlema käega torust, et pöörlemine mind endast ära ei lennutaks. Käed pole mu tavapärased käed, vaid rinnalihastest moodustunud roosad rusikad. See on mõnus, mõtlen – kes võiks loota migreenirohust high´d! Mõtlen ka tollele, kes igasuguste tablettide suhtes kõhklematut huvi üles näitab, et kuidas talle seda tunnet kirjeldaksin.

ääremaa

Loen järele sügisel ilmunud arvamusi okupatsioonivõimu püstitatud monumentide eemaldamise kohta. Silma jääb see, et nii traditsioonilised isamaalased kui ka Eesti kontekstis nn progressiivsed liberaalid paigutavad selle debati laiemasse maailma konteksti, aga teevad seda kuidagi vildakalt ja arglikult. Nt on saanud woke punasõdurite maha tõmbamise kontekstis mõlema leeri kriitikanooli. (Kas ma saan õigesti aru, et Eestis ei ole isegi esiliberaalid rassismi väljajuurimise poolt? Ja meie konservatiivid ei julge end seostada muu ebaõigluse vastu astumisega kui vaid see, mis lähtus kommunistidest?)

*

Enesekriitiliselt tuleb tunnistada, et minult võtab liiga palju energiat juba nende arvamuslugude lugemine. Olgu Epner, Madise, Kunnus või Vaino, nende lõputud enesekindlad arvamusavaldused on lõppkokkuvõttes osa mürast, sest nende uurimistöö ja argumentatsioon on keskpärased, osade nende seisukohad lisaks mulle absoluutselt vastuvõetamatud. Mu esimene reaktsioon on tõmbuda tagasi vaikusse – olen küllap üks neist laiskadest ja tundlikest vasakpoolsetest, keda Žižek on viimastel aastatel süüdistanud, et emotsioonidele (solvumisele jms) viidates ei suuda nad parempopulismiga isegi mitte dialoogi astuda, mistõttu paremäärmuslaste argumendid avalikus ruumis domineerivad. (Ma ei suuda isegi Eesti liberaalidega dialoogi astuda, saati ekrelastega debateerida!)

Mitu päeva juba on Sinibe aed kaetud härmatisega, kogu küla on mähkunud udusse ja on eriti vaikne. Tulime eile metsas teele langenud suurt saarepuud raiumast ning Sinibe oli nagu Oscar Wilde´i muinasjutuaed. “Igal pärastlõunal, kui lapsed koolist koju tulid…”

nagu surmaudu

Kui igaühes on hullust, osad on ehk aga hullumad kui teised, siis ei olegi midagi väga teha. V.a ehk oodata ära keegi, kel on piisavalt klassikaline haridus, suur süda ja kannatlikkus.

*

See on nagu jääkülm udu, mille ma ise laiali puhun, või rõskus, mis tõuseb minust endast. Isegi palvetasin, et suudaksin udu sees sooja verd säilitada, kuidagi jäise puhangu üle elada. Piinlik oli Jumalaema poole hüüda, aga hädas proovid kõike. Ei midagi.

Läksin allkorrusele, seal olid ruumid päriselt külmad. Kas ma saaksin keset ööd minna tänavale, lasta auto mootoril käia, et sooja saada? Naeruväärne! Alati tuleb jääda tuppa, üritada jääda mõistuspäraseks. Panin jalga teksad ja sokid, dressika selga ja heitsin väikse poisi voodisse, keda ma polnud veel näinudki. Üritasin lugeda raamatut, mis mulle eelmisel päeval kingiti, aga see oli võimatu. Kustutasin tule, kindel, et ma ei uinu. Aga uinusin. Nägin unes, et olin koonduslaagris või raudteejaamas, kuhu inimesed olid äravedamiseks kokku aetud. Inimesi oli mu ümber palju ja peamine tunne oli, et mul ei ole inimeste seas turvaline. Ärkasin unest ja olin tänulik, et olin väikse A. voodis. Uinusin taas.

*

Kell 7 läksin hommikusse linna, udu polnud hajunud ja sellega ei harju. Solarise ees seisis umbes 20aastane nuttev tüdruk. Heitsin talle pilgu ja ta silmad klammerdusid minusse. Vene või inglise keeles? Inglise. Telllige mulle palun takso. Ma ise maksan. Aadress. Meil venelastel ei ole Eestis turvaline. Rääkisime, mehed, naised, üks eesti mees lõi mind.

Kas ma panin oma käe ta käsivarrele, et talle toetust avaldada? Või oli see mu pilk? Ta vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma kallistaks teda. Kallistasin teda nagu oleks ta olnud mu õde või tütar, pikalt ja tagasihoidmata. Ta nuttis ja tundsin, kuidas ka mul hakkavad pisarad voolama. Keegi on sel hommikul minust õrnemas konditsioonis. Ta rahunes natuke. Ütlesin, et kutsun talle bolti ja maksan ise. Ootasin temaga autot. Ta palus, et me istuksime. Tahtsin talt küsida, kas ta löömist politseisse ei taha teatada, aga ta ei saanud minust aru. Auto tuli kiirelt ja ta sai ära koju, käes poolik pudel vermutit, ma ei olnud seda varem ta käes märganud.

Lugemist

https://www.newyorker.com/culture/the-new-yorker-interview/judith-butler-wants-us-to-reshape-our-rage

Imetlusväärne pole üksnes tema intellektuaalne elaan või kestvus, vaid ka jätkuv aktuaalsus. Peab inimesi armastama, et jaksata kannatlikult nagu lastega nendega rääkida, neid üritada mõista. Eestis on sarnane Lauristin – alati elu ja inimeste poolt ning optimistlik. See on mulle olemuslikult võõras, ehkki ma tunnen selle ära ja imetlen seda.

kirjanduslik lora

Luige 1982. aasta kogu; teda ja temast lugedes on alati silme ees väike andekas tüdruk, kes ilmus justkui metsast, kes oli ise valminud, ilma haridussüsteemi sekkumiseta, nagu ta ei oleks kunagi koolis käinud, varjanud end vanaemaga kogu okupatsiooni aja kuni Tartu targad mehed ta avastasid. Ta kirjutab hästi, nagu suured meistrid, aga ometi kirjutab ta ka nagu väga noor (nõukogude) inimene. Mulle tundub, et praegu ei kirjuta keegi nagu noor inimene, ega kirjuta ka väga hästi.

*

Kitsal raamaturiiulil on kõige tähtsam silmade kõrgusel olev eesti luule “korrus”. See on läbi aastate ja kõigis üürikorterites olnud sama nagu ei tohiks palvenurgas ikoone mingisse teise asetusse sättida. Hirv on keskel Alliksaare kõrval, tema külje all on Õnnepalu, Baudelaire (viimase tõlgitud, sestap eesti luule), Soomets alati kõrvu Viidinguga (nooremaga). Kangur, Kruusa, Masing. Varem oli Masingu nelja köite kõrval Alver, Talvik, Liiv, kes on nüüd asetatud veel kõrgemale, aga ka kaugemale. (Alver pidi varemalt käima ka Õnnepalu kõrvale, Kaplinski aga mitte kunagi Masingu juurde.)

Viimastel aastatel olen paigutuse pühalikust ainuvõimalikkusest loobunud. Isegi mingi mõnu on toppida nende selgade vahele mõni võõramaalane – Plath, Wilde, Duffy. Või tekitada mõne õnnestunud debüüdi tõttu mingi uus lähinaabrus (Melville, Eelmaa). Tõsta (ruumipuuduse tõttu) vertikaalidel lebanud “uustulnukad”, nagu Luik, Lepik ja Kangro, teiste sekka.

1. aprill 2015

Filmiarst ütles, et inimesed ei muutu. Ei muutu!

Loen vanu sissekandeid. Kas see on tõesti olnud? Olen kasutanud punast tintekat, käekiri on käest ära, seda ei pea keegi kunagi välja lugema, kirjutatud on väljutamise pärast. Lehekülje paremal äärel on tundide kaupa erinevate valuvaigistite doosid, et ei võtaks liiga palju, need ei ole mõeldud ajaloo jaoks.

kl 7 Ibumet 500

kl 12 Co-codam 500

17 Ibu 400

21:30 Coldrex

01:17 Ibum 400

On üks maailm, kust eemale hoida, ning teine, mis luua. Tuleb luua see maailm.

*

Päevi ja päevi Houellebecq. Ma tunnen teda läbi ja lõhki.

kl 12:45 Ibu

kl 3 ? Coco

kl 9 Coco

kl 13 Coco

19:30 Coco

virre

nagu pilt endast, millesse korraks armud ja mis seejärel peegeldab tagantjärele minevikusinu naeru- ja haletsusväärsust.

enese raskemeelsust on piin taluda, teise raskemeelsus on talumatu.

in my case, from brick to water, ütles ta. ei voola minagi veel.

 

püsige terved!?

avalikku vaimuruumi prügistab jaburdus “püsige terved”, mis on arvatavasti kehv tõlge ingliskeelsest “stay healthy/well”. (seni oleme soovinud üksteisele “ole terve!”, “head tervist!” jmt). võpatan kergelt, kui seda loosungit loen. ma ei ole Terve, väga palju mu sõpru, pereliikmeid, kolleege, võitluskaaslasi elavad puude, krooniliste haiguste või vaimse tervise diagnoosidega. epideemia ajal nakatus Eestis pea paar tuhat inimest koroonasse, paljudel krooniliste haigustega inimestel oli raskendatud hädavajaliku arstiabi saamine, kroonilist valu kannatavatel inimestel oli märtsis vähemalt paari nädala jooksul raskendatud juurdepääs retseptita valuvaigistitele, karantiini ajal suurenenud vajadust pääseda vaimse tervise spetsialistide juurde ei avitanud ükski riiklik või munitsipaalmeede jne jne. “heatahtlik” soov on üks paljudest rõõmsa-/ lihtsameelse Eesti motodest, mida mitte ainult kiirteede ja ostukeskuste lähedusse plangule ei tapetseerita, vaid mis edendab mingit rahvuslikku muretusementaliteeti. ainult et sel puudub empaatia ja tõsimeelne heasoovlikkus.

et seks oleks turvaline

kõige rohkem olen turvaseksist õppinud queer partneritelt ja Berliinis. üldjuhul ei puudutata uue partneriga ilma kondoomi või kummikindata üksteise limaskesti seni kuni mõlemad on end testinud kõige levinumad suguhaiguste suhtes. Erand on suudlemine. kui Eestis on isegi juhupartnerite hulgas levinud kaitseta oraalseks, siis Berliini seltskondades, kus liikusin, kasutavad inimesed oraalseksi ajal dental dam latexlappe või kondoome. juhuseksi ajal kaitstakse ka oma käsi, mis võivad haigust ühe inimese limaskestadelt teise inimese limaskestadele viia. seksi alguses lepitakse kokku reeglid, kes keda ja mida võib puutuda ning mida mitte. nt ei tohi turvalisuse kaalutlustel katsuda partnerit ja siis ennast või käsi liikuda vitult suhu. seksklubis käiakse kummikinnastega.

Eestis on paljude teadlikkus turvaseksist algeline või kitsarinnaline. mul on kogemusi, kui pärast “seksireeglite” juttu voodis kaob inimesel seksiisu, sest seni ei ole ta terviseriskidele üldse mõtelnud. inimene, kes ei tea suguhaigustest või arvab ekslikult, et oraaliga haigused ei levi, on ihajahutaja.

 

näiteks märk, et olen elus

Kunstihoone all väikses raamatupoes (Tallinn siiski kujuneb pealinnaks – juba teine iseseisev raamatupood kesklinna kommertspiirkonnas!) müüakse Melville’i Kirjutaja Bartleby eesti tõlget. (Vaid järelsõna tasub meeleoluhoiu huvides lugemata jätta.)

*

Seda elu siin ei iseloomusta mitte nüridusele viitav ruumiline ütlus “kodu & töö vahet”, vaid ajaline liin – kord tootlik, siis töökõlbmatu. Pole midagi toredamat kui taas rivist väljas olla ja voodis vedeleda.

Saal oli inimesi täis, aga mind kuulas vaid üks inimene, tema näole kinnitasin rääkides oma pilgu. Kuulas, st üritas mõista, mida oma sõnadega mõtlen. Kindlasti oli veel teisi, kuid nende näost võis lugeda välja kõike muud kui arusaamist. Üks noor naine oli väga huvitatud ja tahtis jälgida iga mu liigutust, ta pea käis küljelt küljele, kuid ma arvan, et ta kuulis vähe.

Olen loobunud olemast viisakas, lahkusin varem, sest ma ei tahtnud enam kedagi kuulata, tegin järelejäänud ajal rännaku Kassarisse, parkimisplatsile ja kabeli juurde. Suurepärane päev, sirelid, pääsukesed, meri, ikka veel kevad, aeg enne suvitajate tulekut. Nagu oleks kaetud peolaud, aknad ja uksed valla, hetk enne peoliste saabumist, ja ma hiilin läbi inimesteta pidulikkuse, see on korraks minu päralt.

*

Ma võin väita, et see on identiteet, see ongi, aga see ei tee mind lähedasemaks nende teistega. Surun endas maha vastikustunnet tugevate kehalõhnade suhtes, teades, et harjun sellega siin ruumis varsti. Lahkudes tuleb juhataja minuga rääkima. Vajalik jutt, asjalik jutt, mida oleks vaja rääkida ka teistele ametnikele, aga need, nimetab nimed, ei saa midagi aru, iga kord, kui ta, nimetab nime, juures haisu tunnen, pigistan nina kinni. Mõtlen pingsalt, kuidas talle vastata, ma ei suuda uskuda, et inimene, kes igapäevaselt nende inimestega kokku puutub, võib olla nii üleolev, isegi jälk. Miks ta mulle seda räägib, milleks nende nimed või haigusnähud? Ma ei mõtle midagi välja, üritan temast vaid kiiresti vabaneda. Vähemalt oleme kõik vabaduses, on teenused, enamikule saab osaks enamvähem inimväärne kohtlemine. Rohkemat tahta oleks…isekus? aplus?

 

Inimesi hullu ümbert

….   Huvitav pole mitte see, kuidas Hull käitub, tema ettearvatav ärevus või kompulsiivsus, vaid kuidas hakkavad käituma inimesed tema ümber. Pilgud, mis ei varja kaastunnet ega kahjurõõmu. Ka kõige suuremate ja silmapaistvamate inimeste seas on palju neid, kes ei jäta kasutamata juhust talle peale astuda, et vaid tunda oma üleolekut. (Milline pehme punktike on inimeses teise nõrkus või kujuteldav haavatavus, milliseid sadistlikke hoobasid selle tähelepanemine liikuma paneb.) Hull aga näeb seda suhtumise muutumist teravdatult, tema hulluse tagasipeegeldus talle lükkab ta kaugemale üle meeleheite serva. (Eraldi teema on see, mida näitab hullus tervetele. Foucault kukkus hulluse tõe kirjeldamisega läbi. “Kui ma ruumi astun, ei kehasta ma pelgalt teie suurimat hirmu kaotada töö, mugavus, enesekontroll, väärikus, elu!, vaid midagi veel atavistlikumat. Hullus ja tema tões on oma jõud, mis pakse poisse hirmutab, mis kõditab ebamugavalt rasvavoldi vahelt. Nagu maaslamaja silmavaateski on eriline selgus ja ausus, mida seisjad välja ei kannata.”)

….   Eraldi kategooria on “lähedased”, kelle hulgas domineerivad need, kes “ei suuda” teise hullust vaadata. Teise piinad on ennekõike nende endi piinad, mille nad ajavad segi häbi, ebamugavuse ja jälestusega, mis seletab kõiki neid heatahtlikke vanemaid vendi ja poegi, kes hoolitsusest hullu ära paigutavad, et kaitsta end “kogu õuduse” eest.

Õhtu sinisel künkal, mu tsurr-alal, on täiuslik, on talutavam kui päev, nagu oleks oodatud soojuse ja valguse kiired mürgised, liiga kanged, et keskpäeval majast väljudes ellu jääda. Loen bbc kevadsuitsiidide statistikat. see ei puuduta mind otseselt, tahan lihtsalt teada seroto-rahutusest, mis õhtuks migreeniks kasvab. People acting upon their thoughts.

uus raamat

…tegelikult tundus mulle täiesti loomulik, et mõttevahetus inimesega, kes ei tunne teie keha, kes ei suuda seda õnnetuks teha, ega ka vastupidi, seda rõõmustada, on võlts ja ülepea võimatu ettevõtmine, sest me oleme kehad, me oleme eelkõige, põhimõtteliselt ja peaaegu ainult kehad, ja nimelt meie keha seisukord seletab tegelikult enamikku meie intellektuaalseid ja moraalseid arusaamu.

lk 164

Haige. Eks jumalatel hakkas kade nende Berliini ööde pärast, aga see on väike hind, mida nende eest maksta.

*

G nohusem kui kaks viimast talvekuud, O-l ei parane külakõutside hammustused, käisime veterinaaril. Vaid P, kes pidevalt lambanahal pikutab, on terve.