Category Archives: Haigus

taas üks siristaja

Üks pool suguvõsast, vanaisa poolt, on säärased, ning see käib põlvest põlve – kord mees, siis naine: kõigepealt vanaisa ema, siis vanaisa, siis tema tütar jne jne. Nad on inimeste poolt armastatud ja austatud, sest nii-nii šarmantsed, sest poevad või nahast välja, et kolleegidele, sõpradele, võhivõõrastelegi meele järele olla, siis tulevad aga koju ja kohtlevad koduseid kui võõraid. Nagu oleks see vastutulek, et nad peres üldse figureerivad, nagu oleks nende pelk olemasolu kingitus kõigile teistele pereliikmetele. Mäletan ühte kommentaari lapsepõlvest ühe sellise pereliikme kohta: “Ta siristab võõrastega rõõmsalt nagu lind, aga kodus näeme vaid tema pahurust.”

Nende kõrval on inimesed, kes ootavad perelt armastust ja tuge, ning võõraste heakskiit ei ole neile nii oluline. Pingutus kellegi soovide eelistäitmiseks tehakse peres, mitte väljaspool kodu. Mõistagi on nende kooselu siristajatega seetõttu õnnetu.

Võibolla jagunevad kõik inimesed selle maneeri järgi kaheks, mitte ainult see suguvõsa. Ebameeldiv tõsiasi on aga see, et teist poolt tõmbab vastupandamatult peres (ebameeldivustundega) kogetud vastandtüpaaž.

Iiveldama ajab, kui mõistad, et sind tõmbab naiskallimates oma ema kõige häirivam omadus, mida ikkagi veel kaugusest teistes ei tuvasta – olla tähelepanelik ja armastuväärne vaid selleks, et valimatult austust ja imetlust kerjata, ja kohe, kui on tekkinud mingigi intiimsus, langetada naerunäomask. Kõige vastikum on kõrvalt jälgida seda tooni ja ilme muutust, mille esilekutsumine siis piisavalt suurt pingutust ei nõua, kui seda võõra armu nimel teha, mis aga lähedastega suheldes tujutseja murda võiks.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Haigus, Perekond

Haige. Eks jumalatel hakkas kade nende Berliini ööde pärast, aga see on väike hind, mida nende eest maksta.

*

G nohusem kui kaks viimast talvekuud, O-l ei parane külakõutside hammustused, käisime veterinaaril. Vaid P, kes pidevalt lambanahal pikutab, on terve.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Haigus

Haige naine või naine, kellele tuli haigus kallale

screen-shot-2016-12-03-at-22-50-45

http://www.maskmagazine.com/not-again/struggle/sick-woman-theory

Vt ka http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/soo-ja-puude-ristumisest-feministlike-puudeuuringuteni/

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Füüsiline, Haigus, Võim

Mürk

– küllap tuim metafoor. aastatest pole piisanud, et mürk must välja nõrutada. see on nagu ettearvamatu aine, mis kord tuimestava ja ülevoolava imaluse, kord väljakannatamatu kibedusega mu sisikonda tulvab, nii et peksukoti puudusel tahan seda endast välja torkida. olen endale sama jälk kui sina mulle.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Haigus, Iha

Kui kirjutatakse bipolaarsusest, siis tavaliselt on see pedagoogiline jutt: sümptomid, st kuidas ära tunda, mida teha, kuidas ravida jne. Viimastel aastatel on tekkinud veebi ka kogukonnad, kus inimesed räägivad ise oma haigusest, kuid ka siis räägitakse peamiselt, kuidas haigusega elada, kuidas ohumärke ära tunda, mida teha, kuidas ellu jääda, st ikka pedagoogika, mitte analüütika. Olen ammu tahtnud kirjutada bipolaarsusest, kuid ikka on ka mind juhtinud soov õpetada, jagada kogemust ellujäämisest, kuidas päeva planeerida, millest hoiduda jms (st tegelikult väga banaalne ja tehniline jutt, mida iga bukletike võib seletada), vähem vajadus haigust ennast lahti muukida. Seda on aga vaja, sest nüüdisaja psühhiaatria teab endiselt sellest haigusest vähe, st vähe väljaspool sümptomeid ning ravimikompotte, mis võivad inimest aidata. Läbimurre selle haiguse mõistmisel on alles ees, kui uskuda meditsiini progressi. (Läbimurre tuleb kiiremini, mida rohkem huvituda sellest, mida patsient räägib. Praegu räägib aga psühhiaater ning mul on tunne, et paljudele haigetele ei ütle see jutt midagi.)

*

Alles hiljaaegu on hakatud rääkima maania- ja depressiooniepisoodide vaheldumisest lühikese aja jooksul, st maania võib välja lüüa samal kuul, nädalal, isegi päeval, kui depressioon, st nn tujude vaheldumine või kõikumine võib olla kiire, ja ka järsk. Mind on huvitanud aga see, kuivõrd saab inimene ise pendlit mõjutada ning kuivõrd ta ise liikumist esile kutsub. Ma väidan, et maania puhul on rida päästikuid, mis asuvad haige enda näpu all, mida vaja vaid õrnalt tõmmata ning käib pauk. Selleks, et seda ära tunda, läheb aega, palju episoode ning ka siis võid eksida, võid päästikule põrutada ilma et oleksid pauguks valmis.

Võib-olla täpsem kui “paugu” metafoor on “laks”, st kaif või joovastus, ehkki meeleolu  võib tõusta hetkega nagu tulistamisel. Üldjuhul ei taha bipolaarse häirega inimene ka rohte võtta just seetõttu, et ta kardab, et tema elust kaovad nn õnnepäevad, mis on sarnased (narko)joobele. Mis tähendab aga, et soov laksu alla saada on suur ning võib tekkida käitumismuster, mis aitab tujukaifi esile kutsuda. Samuti näib see haigele võimalusena tasakaalustada madalseise, mille päästikute ära tundmine on veel palju raskem ning nende vajutamisest hoidumine nõuab suuremat treeningut.


NB! Mida see tekst ei väida:

See tekst ei väida, et haigus on täienisti inimese mõju all ning et iga haige eesmärk peaks olema õppida tundma nn oma päästikuid ja paugusuurust vms. Episoodide vaheldumine ning haiguse enda kulg on mõjutatud paljudest erinevatest asjaoludest – kellel on selleks valguse-pimeduse hulk päevas, regulaarse söömis- ja magamisrežiimi puudumine, elusündmused vms. See tekst ei ole teaduslik, sel ei ole ambitsiooni kirjeldada tõeselt ja lõplikult ühte haigust või mingit aspekti selle kohta.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Haigus, Kirjutamine

screen-shot-2016-09-12-at-18-04-15

http://www.lemonde.fr/big-browser/article/2016/09/12/l-euthanasie-au-detour-des-jeux-paralympiques-de-rio_4996342_4832693.html

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Füüsiline, Haigus

Helen Macdonald jutustab raamatus “H is for Hawk” oma isa leinamise ajast, leinamise faasidest, raamatutest leina kohta, mida ta sel ajal ostis; mulle meenus üks pärastlõuna sõbra juures aastate eest, nagu oleks esimene lause, mida talle oma meeleseisundi kohta ütlesin, olnud see, et mul oleks arvatavasti kergem, kui ta oleks surma saanud, seda välja öeldes teadsin juba, et see on rumal asi, mida öelda, ning sõber parandaski mind sõnades, et siis oleks kaotus lõplik, et võiksin enesele ette kujutada võimatust teda kunagi uuesti näha.

Mõned kaotused, ehkki mitte  surmaga seotud, on nagu surmad. Nagu ilmuks kadunu, või kaotatu?,  mälupiltides edasi, ainult natuke läbipaistvamana, nagu oleks ta mängus edasi, aga ilma “eludeta”, st juba vaatlejana, kellenagi, keda ei vaata, kelle suhtes ei pea oma elusid hoides ette vaatama, sest eludega mängijad nõuavad kogu meie tähelepanu.

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Haigus