Seekord ma ei vaadanud kõrvale.

Sõitsin kolmapäeval Pompidou’ eskalaatorit pidi üles, kohe madalal nägin, et keskuse väljakul oli vana küürus habemesse kasvanud kodutu, kelle loomakest (kassi? väikest koera?) ja asju olid ära võtma tulnud kolm eriüksuslast automaatrelvadega, üks sotsiaaltöötaja/loomakaitsja ning kolm politseinikku. Mees hakkas vastu – sõneles ja kõneles eriüksuslaste suunas. Noor naine, kes hoidis loomakese transpordikasti, oli pulksirge ja segaduses. Loom oli arvatavasti juba kastis. Füüsilist kontakti nende vahel ei olnud, mees hoidis eemale, aga ei läinud ka ära. Ma muudkui vaatasin ja vaatasin ning hakkasin nutma, sest kujutasin ette, mida see lemmik võis talle tema elus tänavatel tähendada, kui võimetu on ta enda eest seisma riigiesindajate “meetmete” vastu, mõtlesin, et mida kuradit ma muuseumisse lähen, ma peaks minema välja, sekkuma sellesse vägivaldsesse olukorda, aga mida ma saan teha?, mida ma saan teha.

Kõndisin muuseumi läbi, vaatasin üle näitused ja läksin katuseterrassile espressot jooma, äsja ostetud raamatuid ja ajakirju lugema. Siis tuli vanamees mulle teravalt (süümepiinu valmistavalt) jälle meelde, ja ma ei teadnud, kuhu ma rohkem kuulun, kas Pariisi ühe parima vaatega restorani varasele lõunale kogunevate kõrgkeskklassi esteetide hulka või olen samasugune punk aux chiens/chats nagu õnnetu Pompidou’ habemik.

Meditatio interruptus

Kui minust saab tühi bambusetoru, siis mis minust ikkagi saab? Kas ja kus kuuldakse ulgu, mis lahkub mööduva tuuleiiliga mu suult.

Vaimustav kontsert täna Tartu Jaanis. Homme on võimalik seda ka Tallinnas kuulata: Corelli Music | Stabat Mater, Kirikupühad Maarjamaal, Jaani kirik, Tallinn | Eesootavad kontserdid

http://www.corelli.ee/?id=10538&event_id=277&series_id=10

Tühi ja täis, aga ikka ei sobi
Camargue’i tühjadel tuulistel väljadel tungib loodus inimesele pääle, tahab alla neelata – ei ole võimalik, et kõik on silmale nähtav, et muud ei olegi. Vee ja kõrte kohin ajab hulluks, ärevaks, kuulutab Looduse kallaletungi. Mind Sa alla ei neela! Loon Lojuse, keda küttida, varitseda, vihata ja stalkida. Väljad on nii vähem tühjad.

Kui igav on seesama jõgi, ikka ühes suunas, sama säng, tuttavad kaldad ja mutukad kaldal ja vees. Kui saaks nagu Jumal, kevad, torm selle rennist välja tuulutada. Pühkida eluruumi ära ja katta kinni, luua siia uue maailma.

Pole mingit vajadust äratada Elajat. Tamm on Kuri, ja valitsus, ja multinatsionaalid jne jne.
Les hommes, les pauvres.

ülestunnistused

Olen ikkagi söönud liha. Kus pole muud olnud või et kokka mitte solvata. Kui pärast papa ärasaatmist tahtsime hoida endid koos, süüa ikka elutoas linaga laua ääres, teha mitmekäigulise lõuna nagu ei oleks midagi puudu või lahti, olin nõus sööma röövlipraadi, et mamma himustatud liha saaks. Ja kaubamaja pasteet oli nii hea, et sõin seda krõbesaial oma suisest naudingust rohkem kui isu nõudis. Olen unistanud bensukates hotdogidest ja burgeritest, populaarsuseta hommikusöögivaagnal kuivasid juustulõikude kõrval kalkunisingi viilud, ma tahtsin leivale just seda sinki. Aga ma ei usu, et ma lihavõtetel lamba veristan või seda söön.

Need olid olnud meie veed. Vesi loksus kivide vahel ja roosale nahale jäi vetikasegune liiv. Siin oli süüa ja soolast lõhna. Ei olnud piimjat vaipa, mis nüüd vett kattis ja küünitas kividele nagu tahaks ka kivid kinni katta. Me olime grupis, hoidsime kokku, ja kartsime samas, et nõnda näeme, kes meist järgmisena valgele vaibale kinni jääb, vangistuses mõned korrad kiljatab, kuni…

Mul on hirm ja valus, kajakate kogunemine ja lend me kohal pakub vaadet silmadele, aga ei lohuta, vaid võimendab me olukorra lootusetust.

Veel on punast valgust ja valgevaba vett, millelt puna tagasi peegeldub, aga külmavalu on teinud mind pea tundetuks, kurgus on vaid külma õhku. Me vabadusebassein jääb järjest väiksemaks, on ammu me vangla.

Need olid meie veed.

Kuna kevad on külm, saadetakse mulle siia mandrile mu kolmas, must leinakasukas. Vaid üks kasukas jääb seega sel aastal tuulutamata. Veel on aega kuni Tallinna tänavatel hakkavad ümarad vene daamid kandma heledaid pükse ja heegelpitsist sviitrikesi. Mõtisklesin, kas suudan andestada vellele, kes ärasaatmisel triibulist salli ja musta asemel halli mantlit kandis.

Feminism on humanism

Mamma rääkis 14. juunil 2010: 1918. a. lasti Sangaste pargis hulga peremehi maha. Mamma vanaisa taheti kaasa viia, aga vanaema väga palus ning andis suure summa raha ning vanaisa ei viidud.

Meie

Ta istub lauas inimeste keskel, ta ei taha kellegagi rääkida. Ta ootab, et üritus juba läbi saaks. Ma istun ta lähedal, vaatame vahel üksteisele otsa. Ma tunnen sama, mis tema. Mul on ajalugu, mul oli perekond, mu elu… Siin ei saa keegi mind huvitada, see intellektuaalses ja moraali plaanis proletariaadikari. Pean lihtsalt need tunnid välja kannatama.

Sul on midagi, aga see võetakse, kõik võetakse ära. Harju sellega.

“Burma kassi ei tohiks kunagi anda peresse, kus inimesed on tõsised või nukrad, sest sellises keskkonnas elades tekib tal kiiresti stress.” Eesti kasside atlas, Lk 110.

Terve elu lood oma korda, aga lõpus on ikka kõik segi.
Mu intuitsioon koristamise ja igasuguse korra suhtes on olnud õige, kuigi viimasel ajal täheldan püüdlust rutiini poole. – Vanus.

NYT: How Mary Feels About Being a V

http://mobile.nytimes.com/article;jsessionid=125A4D01E7A217442591DB9E6EF3B4C5?a=1033409&f=28⊂=Sunday

Sina ei tohi tappa

Hunditunnil loen noorte meeste haiguslugusid, mulle tuleb meelde ja ma tahan lasta ta ära tappa.
*
Issand, kas tõesti peab kõike ise kogema?
Jah, primaat peab ise kogema.
*
Surija hallutsinatsioonid. No mi-n-e vaata laua peale – riiete peal on verine tomp.

Üritus: 4. märtsil Eva Sepping rahvuslikust ideoloogiast 21. saj Eesti visuaalkultuuris

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kontoris Vabaduse väljak 8.

Märtsikuu videokunstiõhtu külaliseks esmaspäeval, 4. märtsil kell 17:00 on Eva Sepping, kes räägib oma doktoritööst “Rahvusliku ideoloogia kajastused 21. saj Eesti visuaalkultuuris” ja näitab oma rahvusluseteemalisi töid. Video vaatamisele järgneb vestlus kunstnikuga.

Eva Sepping on lõpetanud Tartu Ülikooli lähiajaloo, omandanud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia erialal ning õpib kunstiakadeemia doktoriõppes. Doktoritöös uurib Sepping rahvusliku ideoloogia kajastusi 21. sajandi Eesti visuaalkultuuris. Kunstnikule pakub huvi eeskätt rahvusluse ilmingute psühholoogiline ja subjektiivne pool: millistel alustel toimub samastumine või mittesamastumine? Näiteks on teda huvitanud pinged ja valikuvõimalused, mis on seotud kogukondade elupaikade vahelisel territoriaalsel piiril asudes kuuluvuse otsimisega.

Informatsioon: https://www.facebook.com/www.cca.ee