tüütu

Ta oli nii armukese kui ka patsiendina ebahuvitav, aga ometi magasin temaga edasi. Ühel sessioonil tegin vea ja rääkisin oma tunnetest – teisest mehest (olgu ta tähistatud tähega K), kelle vaim mind paelus. Samal ööl nägi patsient (olgu ta R) meid kolme unes. Uni oli järgmine:

Oli jaaniöö ning une autor R kusagil Lõuna-Eestis. Ümberringi käis tähistamine. Kohal olin ka mina ja K. R küsis K käest Eesti kuuga seotud traditsioonide kohta, sest parasjagu paistis ere kuuvalgus. K olevat vastanud reserveeritult, aga enesekindlalt. Ka mina olevat unes sellisena R-ile paistnud. Siis tundis R end pisut haigena ja otsustas minna ujuma. Tal ei olnud kaasas ujumisriideid, sestap lähenes ta veele rätikusse mähitult. Ta palus kellegi abi, ent keegi ei nõustunud teda aitama. Rätik langes seetõttu vette. Siis sai R aru, et ta on hoopis basseinis, mitte meres. Siis juhtus midagi ja R muutus kurvaks, et ta oli otsustanud Eestist detsembriks lahkuda. Võibolla oli see siiski vale otsus, kahtles ta.

*

Patsient otsib unenäost vaid freudistlikke “sümboleid”, nagu ta ise neid nimetab. Tema silmis on unes vaid kaks tähelepanuväärivat sümbolit – kuu ja vesi. Kuna ta ei ole ärkvel oma tunnetega kontaktis, ei näe ta ka unenäos valjult kõnekaid sõnumeid.

Kuidas Jung ütleski: “…on inimesi, kel on neurootiline seksuaalelu, ning te peate nendega tollest seksiasjandusest rääkima, kuni neil kõrini saab, ja nii pääsete ka teie sellest tüütusest.” (Londoni loengud, lk 192).

kehatu vaimutu

Ta jaksas juba püsti tõusta ja püsti püsida ilma et ilmeksimatu minestamistunne teda oleks vallanud. Ta seisis suure peegli ees ja kammis oma juukseid, ta ei pidanud enam püstiseismise sekunditega kokkuhoidvalt ümber käima. Milliseid komplimente mehed teevad! Talle oli öeldud, et tal on paksud viljakusele viitavad juuksed. Kas saab olla banaalsem või fantaasiavaesem! Kui ka otsid endale “viljakat” laiapuusalist kahupead, miks seda kinnisideed oma komplimentidesse põimida! Haigus toob kehasse, aga sellega ka kaotad keha, mõtles ta. Haigus oli peaaegu parem kui seks või lendamine või narkouim, sest teadvuse moondus oli võimsam ja ihaldusväärsem, sest tahtele kontrollimatu. Jah, haigus allutab vaimu kehale, valule, nõrkusele ja seeläbi vabaned ise vaimudiktaadist. Vabaned nii vaimust kui ka kehast, mis Jungi sõnul peaks olema lahutamatud – alles nüüd oli ta seda Jungi mõtet lugenud ja imestanud selle idee üle. Ongi nüüdisteaduses lahutamatud, aga tajume neid ometi eraldi. Või on see vaid sisekõne, mis on eraldi?

Mees oli endiselt aegajalt ta korteris – ta tegi täpselt seda, mida naine tahtis, oli täpselt nii vaikne või jutukas, õrn, hooliv ja vähe ruumi võttev kui naine tahtis. Nad mahtusid kahekesi mugavalt naise väikesele sohvale, ruumi jäi ka kassidele. Nüüd sai ka naine rääkida ja vestlust juhtida. Kas polnud selline fantoomsuhe kõige meeldivam? Printsu ei pidanud kartma meest, tema ootamatuid liigutusi või hääli. Naine võis muuta meest, et ootamatuid liigutusi ei olnudki, mees ei mäugunud enam, kui kassidele tere tahtis öelda, sest see ei meeldinud kassidele. Kõik oli täpselt nii nagu ta tahtis.

cheerful despair, despairing cheer

Üritan hoida püha kolmainsust – uni, toit ja liikumine. Suudan ka, st asi ei ole väga hull. Vahelduseks ja kokkuhoiu nimel jõin teed Pagaripoistes; hing ihkab veel kooke ja muud magusat, sõin seal lisaks serveeritule ära ka koogi, mille olin lasknud kaasa pakkida. Sain kohvikus ka tööd teha. Nagu terve inimene!

Kõndisin Koidu tänavale, et vaadata Underi sünnikodu väidetavalt tühja krunti Koidu 46. Tuul oli aga külm ja mina mõtetes, nii et unustasin Koidus olles, miks sinna olin tulnud. Läksin Luha kaudu Abakhani. Vaatasin süstemaatiliselt läbi kõik riidesordid. Ühel hetkel mõtlesin end kõrvalt vaadates, et ma ikka ei ole väga masendunud, kui restid mind endiselt nõnda vaimustada võivad – mida võtta, mis neist saaks teha (kas magamistoa ruloo riide üritan ise ära vahetada), kuhu diivaninurgale visata jne jne. Atlassi korvist leidsin meelepärase resti – kilo 26 euri. Minu jupp 4 euri – meeldiv, et vahel saab veel paari euro eest pluusitäie riiet vms. Abakhani müüjad on lahked ja naeruhimulised. Enne mind lõkerdas vanem müüja ühe vanaprouaga pikalt, nii et ajasid minul ka naeru peale.

Vana-Lõunas on ühel paekivimajal kõrge torn, millel suured aknad – nagu väike lennujälgimistorn. Seal kujutasin end kiisudega lugemas. Torn aga tundus tühi ja kasutusest väljas.

Hernes tuli vastu pikkade blondide juustega suureks pumbatud musklitega noormees, seljas vaid t-särk. Ta tahtis, et teda vaadataks ja ma vaatasin siis tunnustavalt ja rõõmuga.

Liiga lühike oli mu ring! Siis lähen vahel veel ka surnuaeda. Tänu sellele nägin ülelendavaid rändlinde. Täna leidsin juhuslikult Ott Arderi haua – see on Jaan Poska platsi lähedal. Sellised leiud teevad rõõmu, nagu veel palju muudki.

lihtsalt vaata, ei pea lugema

kõige kaunimale

koorid ja koorid ja koorid ning roppude, vahel jälestusväärsete kihtide alt tuleb välja kuldne südamik, teine kiiskab nagu kuldne õun, aga sügavaim tuum on mäda. ööl, mil avastad kuldsüdame, peegeldub säravalt pinnalt tagasi mädasüda.

aeglane

Me mõistame kõige vähem neid, kes sarnanevad meile kõige enam.

Cocteau Proustist

mitte sisse ahmida, vaid põgeneda seda haistes

talvel ei olevat lõhnu. päikseloojangu ajal aeda astudes on tunda vaid surma lõhna. musträstad võitlevad elu eest, söödan neile gnocchisid, kohupiima ja tihastele tehtud segusid (teen neid ise, sest Ukraina päevalilleseemned kahandavat Norra vintide sigivust! – veel midagi, mille pärast süüd tunda), sest kust ma musträstaste toitu peaks võtma. üks oli täna puukuuris, ei näinud mind, kui käruga kolistades puude järele läksin. need kaks rästast on omavahel toidu pärast tülis, võibolla nad siiski ei ole paar, ja külma ning nälja pärast aeglasemad kui tavaliselt.

kitsed kaevavad öiti puude all, kust juba nädalaid tagasi kõik õunad välja on kraabitud. mõtlen, kas lõigata lahti sel aastal esimest korda väiksele heinamaale tehtud silopallid. kuskil olevat kitsed viie päevaga pool tonni silo nahka pistnud.

mu aju töötab aeglasemalt ja iga tööalane kirjutus tuleb suure surmaga. olen neid tekste treinud musttuhat ja iga uue teksti eel on nüüd tunne, et sel korral ma hakkama ei saa. Sõbrad teistes maades ütlevad kõik vaid, et sel ei tulegi lõppu.

*

nii inimeste kui lindudega päästaksin “mõtlematult” ühe ja seaksin ohtu Loodusliku Tasakaalu, mis seisneb tugevate ettemääratuses panustada taasloomise ringi. Bioloogide teoloogia, millest vaimuvaestes nädalalõpulisades lugeda saab, on mulle alati tülgastav olnud.

s nagu süü, s nagu sünd

I could no longer dream. I knew that the only way left to dream was through writing, and encrypted writing at that, so that fault-finding friends and critics wouldn’t protest: “Sir! You are drifting towards sentimentalism!”

Antanas Škėma

Ärkan keset ööd ärevana, nagu lapsena ööl enne sünnipäeva. Siis erutas mind mõte kingitustest, tähelepanust, nüüd mõtlen tegemata tööülesannetele, kahtlustele. Enese rahustamiseks söön või masturbeerin. Kumbki ei tööta enam väga hästi.

Esimene puhkusepäev, võin lugeda, vedeleda, rohida, võimaluste avarus tekitab ängi nagu alati. Rahustab mõte, et ma ei pea mitte midagi, ei pea isegi sööma, olen mitu päeva kõik söögikorrad väljas söönud. Kirjutamismõtted keerlevad peamiselt süü ümber – ma ei kujuta üksnes ette, vaid olen kindel, et olen astunud Tema asemele, kui saan hakkama sellega, mida tegi Tema, on mu süü lunastatud, kui ei, on mu süü kahekordne. Tean, et see kinnismõte on väike ja ohtlik, võib viia kuhugi, kuhu ma ei taha sattuda.

*

Keegi pole suhetes nii julm kui ebakindel, kui keegi, keda on kunagi solvatud, alandatud, nagu Tsõpkini kujutatud vananev Dostojevski.

*

Armastuse õppetunnid on alistumise harjutamine.

Subjektsuse iha

Kes leiab armastuse, kaob vaimuna. Ei ole võimalik armastada, lapsi saada, eriti sünnitaja ja primaarse hoolitseja rollis, ning jääda (intellektuaalseks) subjektiks. See selginemine teeb armastuse käte vahelt libisemise kergemini talutavaks.

Nii kaua kuni enamus naistest peab selle valikuga silmitsi seisma, st kuniks ei ole kardinaalselt muutunud Subjekt, kellel see dilemma puudub, ei ole Naine subjekt.

plus ça change

kui peaks valima kahe uudise vahel… ühel ja samal päeval kirjutati, et USA lobistab ÜROs abordivastaste koalitsiooni ning et G. Thunberg ja teised noored hagevad, et põimida keskkonnaõiguse teemad lasteõigustega. revolutsiooni ihaleja satub viimasest korraks elevusse, järelemõeldes annavad aga need kaks kokku nivelleerimistehte. noorte demonstratsioonid, tegelikult igasugune poliitiline elavnemine, on südantsoojendavad – annavad “meile kõigile lootust” jne jne, aga viitavad ka sügavale stagnatsioonile, kui äkitselt on kõigi silmad (ja lootjate panused) riikidevaheliste konverentside, bürokraatia jms tavapäraste raamistike asemel koolilaste väljaastumistel.

TOP

1980. oli helge aasta, nagu saaksin ma seda mäletada. Selle aasta valgus paistab ka 1983. ja 1984. peale. Purjespordikeskuse “arhitektuurilised elemendid” – punased ja sinised keerdtrepid – viivad meid sportlasetuppa, mille rõdult näeb merd. Väga tuuline, külglaine idast. Rannal ei ole kedagi, sest liivaste sukelusülikondadega lapsed on veel merel või juba hallis oma tubade võtmeid küsimas. Toas on valge, me kehad on selle valguse taustal pruunid nagu oleks suve lõpp – on puhatud piisavalt, nahk annab tagasi enesekindluse ja eluisu, nüüd võib päike lahkuda. Ta lähebki ja jätab taevasse maalimisnoaga tõmmatud viirud. “See taevas on tõesti väga eriline,” ütled taksos Pirita teel.

27. juuni 2019. Päev, mida on põhjust mäletada. Päikeseloojang, mis jääb rõduga tuppa, kuni tõmban ette pimendava kardina. Me ei saa magamist enam edasi lükata. Päev, mis oli mitu päeva, – täna ja homme – saab läbi.

Mõista, et ei ole sügavust, pole püsivust, ega teadmisi, ega õiget lähtepunkti. Kõigel sellel, mis on juba olnud, ei ole mingisugust tähendust, see ei aita sind kuidagi.

*

Filmis ütleb üks kvarteti liikmetest, et ta oli varem alati arvanud, et on vaid tema üksi, aga neljakesi koos mängides, oled osa ühest.

Ma igatsen kahte viimast aastat nendega. Ma arvan, et me olime väga head, meil oli koos hea. Meie koosmäng oli väga hea. Kas ma seda iial veel kogen?

Ja see lõputu ringmäng – järgmisel raundil koged kahest pasamat rolli, näed, mida varem teistele oled ette mänginud ja mida see inimesega teeb. Kannatlikus. Kannatlikkust.

 

Viimasel ajal süveneb minus tunne, et olen rumal, aeglane, isegi taipamatu. Jälgin hoolikalt esimesi dementsuse märke – sõnad ei tule meelde, eneseväljendus on katkendlik, eksin oma mõtete umbkäikudesse, keeled, mida arvasin rahuldavalt valdavat, eemalduvad mu kõri ja keele ulatusest. Paralleelselt, ei olegi midagi öelda, arutada, targutada, ilma et ei kõlaks triviaalse, tobeda või edevana. Sumbun enda sisemisse vaikusse, liikumatusse.

Ometi läheb see vaigenemine* mulle veel korda – üritan nooremate kolleegide ingliskeelse vadinaga kaasa minna, forsseerin pedaali, teades, et tundun endale narrina. Nüüd siis tean, kuidas on olla elevuse ja elusamuse pealtvaatleja, midagi, mis tundus mulle kunagi mõistmatu. (Lugesin Mmi kingitud Vita Sackville-Westi “All passion spent” – väga meeldiv ja nauditav raamatuke vanaks saamise rõõmust, suveräänsusest ja õdususest -, ja arvasin, et mõistan seda.)

Üks ärevust tekitav ning teine lootust andev artikkel.

*Kuidas ei ole vaigenemist ÕSis, kas ei ole ma seda sõna alatasa oma kodus kasutatavana kuulnud! 1943. aasta Postimees, küll, kirjutab, et ilm vaigenes.

—

Hommikusöögilauas istus mu vastas Hannah Arendt, kelle kõigutamatus, nördimus ja ärritumus mõjusid hästi:

Iseasi, kas saab aidata. Esimene reaktsioon on teha korda, koristada segadus ära vms. Ebamugavust ja hirmu ohjeldades hakkad kõnesid tegema, korraldama, abi otsima. Korraldamine aitab ajutiselt sügaval pesitseva õõvastuse vastu.

Nad kutsuvad seda ringiks. Sellest saab välja astuda, kui loobud mängust, jätad matši katki, ei ilmugi välja vms.

Vabadus vaadata tagasi

Mulle on alati meeldinud kohad, mis on kunagi olnud sündmuste keskpaigas, mille huviväärsust tuleb tolmu alt välja kaevata, otsida raamatutest ja küsida teadjatelt jutustajatelt. Eesti on selline paik ja Prantsusmaa. Pea kõik kohad, vaatamisväärsed linnad ja külad, mida olen Prantsusmaal külastanud, on huvipakkuvad tänu millelegi, mis seal on kunagi toimunud, olnud – olgu need Normandia dessandi randumiskohad või väike Cambrai linn, mille kõrgaeg jääb 16. sajandisse, kui see oli peapiiskopkond, mis allus vaid Reimsile, ning mille alad olid tohutud, ja kuhu mina sattusin algselt tänu perekondlikele sidemetele. Isegi Avignonis olles olen mõtelnud, et teatrifestival ei tõmbaks nii, kui see oleks mõnes muus tolmuses Lõuna-Prantsusmaa linnas, kus ei oleks paavstilossi ega minevikuhiilgust, mis varjutab igal hetkel sündmused, mis võivad aset leida praegu.

Ja Eesti on selline paik. Kuigi vahel tundub, et siia on varjutavat tolmu kogunenud liiga palju ning otsitavad varemed on väga madalaks varisenud. Viimastel aastakümnetel on üritatudki luua uut Eesti lugu, mis keerleks tänase Eesti ümber ning milles vihjed möödunud aegadele ja inimestele oleks veel peidetumad. Ükski neist ei ole mind palju köitnud ega veennud piisavalt, olgu see turistile tere tulemast soovimine, meeldiva üllatuse maa ohe, e- või skaibiriigi või muu enese kohta jutustatud narratiiv. Seoses okupatsioonide muuseumi muutumisega vabamuks (või Vabamuks või VABAMUks), mõtlesin, et see on järjekordne soov võimendada tänast mineviku arvel (võib-olla ka eelistada noori vanadele, naudinguid kannatustele jne jne). Iga teine muuseumi- ja ajaloohuviline käivitub Eesti 20. sajandi okupatsioonide kirjust minevikuloost, vähem monumendist vabadusele, vaprusele, püsivusele. On põhjus, miks üle maailma on orjanduse-, holokausti-, ghetto- ning okupatsioonimuuseumid. Need on üksikud monumendid inimkogemusele, mille jäämine mällu ja teadvusse on ilma teadliku meenutamispingutuseta vähe tõenäoline, mis on pea alati väljaspool kogejat ennast määratud unustusse*.

(Kui vabadusele kavandatud monument nimetati ümber Vabadussõja mälestusmärgiks, siis minu silmis oli see loogiline samm, sest Eesti kontekstis on vabaduse lugudel erinev kaal ja jutustamise aspektist erinev huviväärsus – võrdle muistset vabadusvõitlust, ärkamisaega, Vabadussõda ning laulvat revolutsiooni. Eesti on riik tänu Vabadussõjale ja 1980ndate sündmustele Euroopas, ma ei tea, kui tõsiselt keegi peale Arnold Rüütli võtab narratiivi riigi vabaks laulmisest. Abstraktne ausammas vabadusele on nagu vabaduse kell, mille puudumist keegi ei märkaks, kui see ühel ööl peaks maaprakku varisema, vabaduseiha ei kahane sellest, ikkehirm ei kasva.)

* On iseküsimus, kuhu üldrahvalikus vaimses ruumis on määratud jääma president ja tema ametiaegadel korda saadetu. Erinevalt linnapeadest ei saa president lasta ehitada sildu, et jäädvustada end rahva tänamatus ja lühikeses mälus, küll aga saab teha uudissõnade võistlusi ning võtta kasutusele uusi sõnu, mis jäävad, kui olemasolevate sõnade seadmine ei leia teed inimeste südametesse.

Aeglase kogemused ajavõtmisega

1. Kui minnakse üle talveajale, ära keera oma autokella, sest peatselt tuleks seda teistpidi keerata. Pealegi annab kellanäidu ja tegeliku aja vahe sulle lisaaega.
2. Ela olenditega, kel on aega. Kui kassid jooksevad sinuga varavalges koos kööki ja nõuavad süüa, võta kiirelt oma klaas vett ning naase magama, kassid teevad seda sama ning unustavad tühja kõhu.
3. Enne kodust lahkumist mõtle, kuhu sa lähed ja milleks. Järele mõeldes selgub tihti, et välja ei olegi vaja minna.
4. Külva ja istuta seemneid ja taimi, mille koristamata jätmisest ei sünni pahandust. Näiteks ei juhtu põlluga midagi, kui kartulid võtmata jätad. Lume alla jäänud kõrvitsad kaunistavad talvel su aeda. Koristamata õunad kaevavad lume alt välja kitsed.
5. Korista minimaalselt. Õnneks kogunevad tolm ja karvad vaid teatud toanurkadesse, kust need hõlpsalt kätte saab. Samuti leidub alati lähedasi, kelle valulävi mustuse osas on madalam sinu omast, küll nemad koristavad sinu eest.
6. Enne pikemat välisreisi ei ole mõtet kodu korda seada, sest maha kuhjatud asjad annavad sissemurdjale signaali, et keegi on siin juba käinud.
7. Toalilled saavad hakkama kastmiseta, kui tõstad need üksteise lähedale ning nende kõrvale ämbri veega. Kõigi taimede ja ämbri vahele aseta ühendavad lõngakesed või muud vettimavad paelad, mis juhivad vee taimedeni.
8. Mantli puuduvad nööbid säästavad aega, sest vähem on nööpimist. Kui puudu on juba mitu nööpi, on aeg mantel ära visata.
9. Hoidu oma töölaua koristamisest, see lubab sul töötada rohkem voodis, arvuti kõhu peal.
10. Ära rutta uurima ja kirjutama teemadel, mis sind huvitavad. Kui piisavalt kaua ootad, teeb keegi teine selle töö sinu eest.
11. Linad lähevad mitu päeva väljas nööril rippumisest aina puhtamaks, mida rohkem sajab, seda parem.
12. Maksukohustuste ja -deklaratsioonide tähtaegade meelde jätmisega ei tasu pead vaevata, sest ametid saadavad sulle selle kohta rohkelt meeldetuletusi.
13. Kui jätad parkimistrahvid maksmata, siis organiseerib Mupo täitevmenetluse kaudu sinu eest arvelt raha maha võtmise. Nii ei pea sa ise midagi tegema.

…

Palun, siitkaudu aeglasse kassasse

Most of us like to take our time about coming to a decision. Some of us like to sit in the bathtub for a few days, others like a nice lie down. But all of us need peace and quiet to come to the realization of what’s not worth bothering about. Taking things off your list (if you have one) is a good object of thought. Remember, “Never do today, what you can put off until tomorrow.”

International Institute of Not Doing Much