raskekaalu poksis, kui üks võitleja on teisest üle, saabub hetk, kui üks löök järgneb teisele nagu seeria laineid, millel peaaegu puudub vahe ja tagasilöök. regulaarselt juhtub sama elus.
üks, teine, kolmas, neljas…
nagu saatus oleks jälk paks klotseriga mees, kes viipab sinu suunas – too seal, õpetage talle!
Filed under Vana uudis, Vägivald, Viha
What’s Wrong with Cultural Appropriation? These 9 Answers Reveal Its Harm
/…/
For instance, if you think about the real story of Pocahontas, having your daughter pretend to be her on Halloween is pretty disturbing. The real Pocahontas, whose given name was Matoaka, was abducted as a teenager, forced to marry an Englishman (not John Smith, by the way), and used as propaganda for racist practices before she died at the age of 21.
And it almost feels like that propaganda never ended, as our popular lessons on what happened between colonizing settlers and Indigenous people depict Native people as savages, or as happy, mystical characters, or as entirely absent.
We don’t hear the real stories, and most of us don’t live with a direct connection to their suffering.
Does the truth matter, when it comes to a little girl just trying to enjoy a holiday? You might think it does if she wanted to dress up as someone whose tragic truth is more familiar, like Anne Frank.
They’re both girls with harrowing stories. But more of us believe that trivializing Anne Frank’s life is in very poor taste. Can you imagine the outcry if Disney tried to romanticize her diary by aging her into a young woman with a love affair with a Nazi officer and a happy ending?
What’s Wrong with Cultural Appropriation? These 9 Answers Reveal Its Harm
Filed under Vana uudis, Vägivald, Võim
1. mai 2013
Igatsus lämmatab mu. Ja mina üritan teda lämmatada.
Filed under Vana uudis
“Põhjamaa” inimesed, kes räägivad, et “lõunamaalaste” soojus ja avatus on pealiskaudne ning teeseldud (muide ka nt Põhja-Prantsusmaa elanikud räägivad seda oma koduriigi lõunamaalaste kohta!) … Ma ei või! Sa võid käia eestlasega läbi kakskümmend aastat ja ta ei emba sind spontaanselt kunagi, ei ütle kunagi, et sa oled ta palvetes (ta ei palveta esiteks!), et sa jääd alati tema südamesse. Kõik poolehoid ja armastus on väljendatud läbi tusase halli hillitsetuseudu pool-vastumeelses jumalagajätukallistuses. Ma ei kannata seda, sest ma ise olen veel kõige enam selline.
defloreerin õunu – et ei läheks raisku
igast õuna(koore)st üks amps
nii on nad enne lõplikku määndumist toitnud kedagigi – mind
‘’
Prof J. K.-l ei olnud õigus – et kirjutades ei saa öelda üht ja siis vastupidist. Just nii peab käituma – ülim (kulmukergitus) on võida öelda üht ja kohe ka teist – vastupidist. Öelda mõlemat. Juba seetõttu ei olnud ta geniaalne nagu prof M. K. Peab kuulama oma õpetajaid, et saaks hiljem nende õpetuse kõrvale heita. Vaim vananeb, kui sellised “tarkuseterad” sissekannetesse tükivad.
‘’’Teksti peab saama kohe siseneda (nagu pornofilmides naisesse, st ilma mehaanilise er(g)utamiseta). Täpsemalt küll: kohe peab olema tahtmine Sellesse siseneda.* (Nt ei saa Tekst “uksel” öelda, millega ta “tegeleb” või mida selles leida on. See oleks tarbetu ja vale. See ei oleks (enam) kutsuv. Näidata kutsel ära, mida sünnipäevapeol joogiks-söögiks pakutakse või millist muusikat plaanitakse lasta, mis kellani jõmisetakse vms. Keda selline “pidu” veel peibutaks? (Nt: Kas saatkondade kellast-kellani vastuvõtud peibutavad kedagi?).
(Kas tekst on siis pidu? Kas teksti lugemine on astumine (armu-/sugu-)ühtesse (teksti? autoriga?)?)
Naudingu(teoreeti)lisi tekste mitte lõpuni lugenud olles.*
See ei ole feministlik tekst.
See ei ole Tekst, vaid teksti-tekst, vahepala, selgitus, lubadus, vabandus…
Ma olen enda suhtes väga tolerantne, aga ei või teisi kannatada. Ise kirjutada, selle asemel et teisi lugeda. Peaagu kõik need teised, geniaalsed professorid jõuavad niiehknii samadele järeldustele.
(Peaaegu) Kedagi ei huvita teiste hüpped, vaid enda lahtirebimine maast.
___________________________________________________________
‘:D
* See on nüüd küll midagi muud! Juba jõudsin ummikusse. Naist/meest tahad juba enne, kui oled temasse sisenenud. Ja teksti võib ka nii tahta. Teine asi on tegelik sisenemine ja see, mis sellele järgneb. Kas tahe jääb? Kas ta ikka avaneb? Kas sa mahud sisse? Kuigi, need on ikkagi kõik kõrvalküsimused.
* Kas pole need, kes on oma tekstile/teosele “vale” avalause pannud, need samad, kes mõne aasta pärast uuele trükile pika sissejuhatuse kirjutavad.
Filed under Ühe silmaga lugemiseks, Haigus, Lugemine, Seks&Sugu, Töö, Vana uudis, Võim
Pühapäeval 20ndal esimest korda sel aastal ujumas. Meri oli Mujastes ca 17 C. Hea vesi!
Täna läbisegi Woolf, Cioran, Kant, Sontag ja tunne, et ma ei saa raamatuid kätte. Neetud amazon.
Neist mõtetest ei tule aga midagi – pea iga päeva lõpetan või juba alustan selle tundega – niikuinii ei tule sellest midagi, mõte jääb liiga umbmääraseks, abstraktseks, mõttetuks. Ja milleks ja kellele? Milleks see milleks-küsimus? Miks seda tõsiselt ei küsi? Endale? Ütlesin täna, et olen rahulikult närviline – ja see ongi täpne kirjeldus.
Filed under Vana uudis
Ikka ja jälle kuuleb IT-meesteinimeste hoiatusi, mis puudutab interneti kasutamist (viirustest isikuandmete kaitseni jne). Paljudel on üldse justkui arvamus, et internet on täis (ohte, head ja halba infot, pahatahtlikke kasutajaid jne jne). Kõnelejad on ehk veebis pettunud – lootsime inimkonna teadmiste kokku koondumist ja kättesaadavaks saamist, aga võta näpust.
Internet ei ole täis, vaid see on suur tühi auk, mida tuleb täita. Noored, kes entusiastlikult seda tühimikku oma isikut puudutava infoga – k.a peopildid ja koduvideod, mille avalikustamise eest eriti hoiatatakse, sest kes teab, ehk saab videol oksendavast teismelisest kunagi presidendikandidaat! – täidavad, ei kuule neid hoiatusi, sest nad tajuvad internetti ilmaruumi taolise (näiliselt?) tühja ruumina.
Soo(b)loog(i sissekanded) on olnud nagu minu kolm peotäit liiva veebisügavikku – ikka tulen augu äärele ja viskan midagi sisse. (Küünitan ka aegajalt üle ääre vaatama).
Filed under Vana uudis
Kergem on armastada kirjateel. Kiri on (taas) püha. Ja kirjutamises peitub lunastus. (Sellest ka kõik need autobiograafiad ja biograafiad. See on meie tervisele vajalik. Ruminatsioon on oluline nii lehmale kui ka inimesele (vt uusi teadussaavutusi selle kohta siit).) Kirjutus on mh endas tühimikku täitva üksildase autori armastusavaldus või vastamata armastuse või armastuse võimatusest sündiva kurbuse manifestatsioon. Mõelge ühe hiljuti ilmunud raamatu peale, mis on eesti kirjanduses haru- ja erakordne näide proosatekstist, mis kirjutatud sõnaselge ja otsese armastusavaldusena. Ja mida võib käsitada omamoodi järjena luulevormis monoloogile, milles sugereeriti usukaotust: Jäta ometi ootamine, sest lootust ei ole enam. Nüüd on aga jutustajast saanud mitte üksnes uskuja, vaid Looja ise, kes püüab Sulle– armastatule-lunastajale sisendada usku mitte küll olemasolevasse Eedenisse, vaid (aja-)loosse sellest, et kunagi on paradiis tõepoolest OLNUD…
See siin on hägune mõttevisand (ma võiksin ju tuua välja fakte ja asjaolusid, mis seda mõttekäiku toetaksid, aga küllap mõistate ilma selletagi; ka aeg on hiline, tegelikult juba varane) ja näide intuitiivsest, vähem intellektuaalsest või loogilisest kirjutamisest – eks ma kirjutangi siin põhiliselt nii. Minu argumenti ilustab (miks näen siin sõna “ilastab”?, võib-olla siis ka seda) ja selgitab see, mida olen nende kahe raamatu suhtes tundnud (nope märkmetest):
Tahan need pakkida siidpaberisse ja asetada oma öökapiriiuli ühte vahesse (kus nad ongi praegu – kõigepealt lebas seal üks ja nüüd lebab teine vanema peal) ning võtta neid sealt ikka ja jälle välja lehitsemiseks, silmitsemiseks ja lugemiseks, ehk ka lihtsalt kaane silitamiseks. Paljudele tundub selline lugemine ja harras austus narr. – Mõniaeg tagasi kirjutas J. Adamson oma blogis Püha Tõnu vastuvõtu üle mõtiskledes põlastavalt (või naeruvääristades, või kaastundlikult?), et paljud kunstitarbijad (ta ei kasutanud küll sellist sõna) otsivad teostest optimismi või lootuse palukesi. Tundsin end selles kirjelduses ära. Mina olen selline kunstikerjus.
Filed under Biograafia, Headus, Kunst, Kuulutus, Lugemine, Püha, Vana uudis
Ilm oli väga soe ja me mõlemad olime pintsakuväel, pidi tõesti väga soe olema, et juba hommikul vara lasi ema mind pintsakuväel tulema (või tulin palitus ja peitsin palitu kuhugi ära). Esimene tõeliselt soe päev sel aastal, ka seda mäletan raudkindlalt, ja just see otsustas.
lk 157
Te vihased feministid, soobloogi lugejad, minge vaadake raamatupoodi – Madis Kõivu uut raamatut “Poisid ja Ttüdrukud ja poisid”. Esimest lehekülge (pühendusega teile). Seisin rahvaraamatus lugedes ja sain oma südame ärevalt põksuma.
Ja siis mõtlesin: Kas tõesti ka sina, Pääbuke? Kes mulle siis nii jääb.
Filed under Ühe silmaga lugemiseks, Lugemine, Mälu, Paljastus, Seks&Sugu, Vana uudis, Võim
Mis minus on, on kõigepealt väsimus –
ei sellest ega teisest,
isegi mitte kõigest ega eimillestki:
väsimus ise, ta ise,
väsimus.
Kasutute tajude peenus,
kiretormid eimillegi pärast,
kiindumused oletatavasse kelleski,
need asjad kõik –
need asjad ja mis nendes alati puudub –
kõik see tekitab väsimust,
väsimust.
On kahtlemata neid, kes armastavad lõpmatust,
on kahtlemata neid, kes ihaldavad võimatut,
on kahtlemata neid, kes ei soovi midagi –
kolm liiki idealiste, ja mina pole ükski neist:
sest ma armastan lõpmatult kõike lõplikku,
sest ihaldan võimatult kõike võimalikku,
sest ma tahan kõike, või kui saab, siis natukene rohkem,
ja isegi kui ei saa…
Fernando Pessoa/Álvaro de Campos
Enne ärasõitu olin täiesti tühjaks pigistatud: eksamid, töö, igapäevased ja vähem igapäevased suhted, justkui lõpmatud kohustused, tõik, et enda jaoks pole piisavalt aega. Eelviimasel õhtul, pärast pärastlõunast eksamit, pärast töökohtumist, kus mul mõte enam niikuinii ei liikunud, olin väsinud, siiski läksin kooli jõulupeole, see seltskond on tavaliselt tore. Seekordne pidu oli igav – ilmselt olid kõik sessist väsinud. Lootsin seal oma väsinud olemisega pisut aega mööda saata ja koju magama minna. Pidu päädis suhtedraamalaadse intensiivse olukorraga, kus ebamugavust süstiti mitmele poole, see väsitas mind veel enam. Sain kogu selle väsimuse puhkusereisile kaasa. Ma olin nii väsinud, et see oli praktiliselt depressioon. Kõigele lisaks jäi öö hiljem lennuk kolm tundi hiljaks ja väljus 3:45 asemel 6:40 – magamata öö viis täiesti endast välja.
Lennujaamas lugesin Vaiko Tigase kolonialistlikku masturbatsiooni Egiptuse kuurortitest. Autor rõhutab igal võimalusel, et araablased on pätid, kaabakad, kirjaoskamatud, ebaprofessionaalsed tüübid. Trükist ilmestavad ka eestikeelsed kirjeldused araablaste inglise keele eripäradest, justkui eesti aktsent kuidagi parem oleks. Pärast raamatu lugemist mõtlesin küll, et kirjutan sellele mehele kirja, et sellist kirjaoskamatut matsi ei saagi keegi peale tema enda välja kannatada, aga selge on see, et tema eesmärk oligi esindada madalalaubalist valget keskealist keskklassi heteromeest. Ma arvan seetõttu, et need “priviligeeritud” araablased, kes oma perekondadest on eraldatud, kuna saavad kuurortis võrdlemisi normaalset raha teenida, tegelikult põlastavad euroopa üleolevaid turiste. Tegelikkus on see, et vähemalt 45% teenindajatest oskab öelda “Tere-tere-vanakere!”, nad räägivad võrdselt itaalia, vene ja inglise keeles tööks vajaliku jutu täiesti suurepäraselt ära. Ma ei arva, et nad eriti kirjaoskamatud oleks, või kui, siis sellepärast nad oma tööd küll halvemini ei tee.
Kohale jõudes paistis päike, taevas oli praktiliselt pilvepojatu, oli soe. Kohe pärast hotelli jõudmist oli aeg lõunat süüa. Otsekohe teenindas meie perekonda (mind, mu ema ja tema elukaaslast) Ismail. Ismail ütles kõigepealt, et ma olen ilus, siis küsis meie kõikide nimed ja toanumbrid ja kukkus meid teenindama. Hotelli restoranis oli umbes 25 teenindajat, üks naine, nende “tähtsus” oli märgitud särgiga: kõige lihtsamad tüübid oli koleda rohelisekirju triiksärgiga, nende ülemused helesinise särgiga (Ismailil ja sellel ainsal naisel olid helesinised särgid) ja juhatajatel olid valged särgid. Üldiselt oli lugu selline, et umbes 10 neist teenindajatest tegid mulle regulaarselt silma, nõudsid, et ma naerataksin, ütlesid, et ma olen ilus, üks ütles vahel hääletult, vahel häälega “I want you!”, “I love you!”, “You are beautiful”, “Smile!”. Jah, ma jälgisin, mida ta ütleb, sest tal olid sellised silmad, et ma ei jõudnud mujale vaadata. Ükskord sain tema käest pahandada, et kunagi temalt juua ei telli. (Sööke sai rootsi lauast, jooke võis eraldi tellida kui mahlajooki ei tahtnud.) Kokad ei osanud eriti palju inglise keelt, nemad ütlesid lihtsalt “Merry Christmas!” või “You are very beautiful!”. Selline terror kestis kogu nädala, nädala alguses intentsiivsemalt, nädala lõpus asi pisut vaibus. Siin on asjakohane märkida, et ma polnud neist mitte kellegagi rääkinud. Püüdsin jälgida, kas teistele noortele neidudele ka sellist terrorit tehakse – itaalia meelelahutustiimi tüübid rääkisid itaallannadele, et küll nad öösel veel suudlevad, aga kohalikud sellist juttu ei ajanud.
Ismail, teades minu toanumbrit, hakkas mulle helistama, et välja kutsuda, kuna ma olevat ta ära võlunud. Ta jätkas minuga „kokku leppimist“, et temaga välja läheksin, nii kaua, et neljandal päeval otsustasingi minna. Mul oli vahepeal Egiptuse kohta igasugu küsimusi tekkinud, nii et otsustasin kasutada võimalust vastuste leidmiseks. Esiteks, esimesed kolm päeva ei näinud ma ühtegi kohalikku naist (naissoost kelner ilmus alles neljandal päeval). See oli pisut häiriv, sest kõik need kümned mehed, kes nõuavad naeratust, püüavad tegelikult müüa ennast, selle pärast ma arvangi, et valgeid “keskklassi” turiste tegelikult eriti ei sallita (kas naised, kes oma keha Euroopas, Tais või mujal iseseisvalt müüvad sallivad oma kliente?). Teiseks, kus on üle 35aastased mehed? Kõik hotellitöötajad olid 20-35aastased mehed. Samal päeval olin käinud ka imelikus massaažis, mis oli küll ebaprofessionaalne, aga tuli välja, et mu emal oli veel halvemini läinud. Mainel, massöör, küsis minult kõigepealt nime, siis kodumaad, kui olin lauale heitnud, küsis, kas olen abielus, kuna pole, siis kui vana ma olen. Küsisin, kas tema on abielus. Ei olnud. Neiu rääkis väga veidra miimikaga, ümmardavate käeliigutustega. See oli korraga naljakas ja nukker. Ismail helistas, ütles, et kohtume restorani ees, siis kohtusime õues, hotellialast väljas tänaval, kuhu pidime minema eraldi, kuna tema tööandja ei luba klientidega vaba aega veeta, ja siis viis ta mu ühte üle-tee vesipiibubaari, kus sai jälgida kõhutantsijat. Ismail oli päris viisakas – hoidis viisakat distantsi. Siis ta palus, et ootaksin teda 10 minutit, kuni ta kodus tööriided ära vahetab. Vahepeal sain tutvuda baariomanik Ahmediga, kes suudles mu kätt, tõusis püsti, pööras pisut ja sülitas. Kuna kell oli 12, olin unine ega viitsinud seal üksinda naeratada, Ahmed oli seetõttu natukene pahane, ja kuna ma kõhutantsijaga koos areenile keeldusin minemast, muutus Ahmed veel tõredamaks. Ma ei tellinud ka midagi, ma polnud arvestanud, et Ismail mu üksi välja jätab. Ismail on kena noormees, väga südamliku naeratusega ja ilmselt ka päriselt hea südamega. Naastes tavariietes ta enam distantsi hoidmist oluliseks ei pidanud. Istus mulle üsna lähedale ja pani käe ümber. Ausalt öeldes, ma ei viitsinud sellest probleemi teha, kuna külm oli ja lisaseletamine tundus liiga suur pingutus. Ta ostsis meile teed. Rääkis, et on hariduselt elektrik, hotellides töötab kuus aastat, on 28aastane, et mees vajab abiellumiseks maja ja voodit, kõik muu on naise ülesanne koju tuua. Ainult, et naised eriti tööd ei saa ega tee – kõigest kasvatavad lapsi, teevad süüa, pesevad pesu, käivad poes ehk hoiavad kodu – nii et naised ei teegi praktiliselt mitte midagi Ismaili sõnul (Egiptuses pole kodutehnika just kõige tavalisem asi, kraanivesi pole joodav). Ismaili üks õde on kehalise kasvatuse õpetaja, teised kaks ei tee midagi ja Ismail peab neile raha teenima, et nad mehele saaksid. Mulle tundub kogu see süsteem ebaratsionaalne, aga ma ei tea, kas siinkohal räägib minus lääne feminist või kolonialist või lihtsalt võõristus. Rääkisin talle pisut enda elust, valetasin, et olen kihlatud (olin kuulnud, et see muudab araablased ettevaatlikuks), aga see ei kõigutanud teda. Ta hakkas mulle rääkima, et meeldisin talle kohe – mul on kaugelt näha hea inimese olek ja v a l g e süda. Ilmselt oli mul saabumispäeval väsimusest ja kõigest muust projitseeritud ohvripostisioon ja habras-haavatav olek – küll ma olen ära piinatud igasuguste armastajate/ahistajate poolt. Nojah, jutu käigus sai Ismail julgust juurde ja ühel hetkel pidin teda lihtsalt käega eemal hoidma, kuni ta vist püüdis mind suudelda, aga siis ma tõukasin teda veidi ning ütlesin, et nüüd ma lähen koju. Otsekohe tõmbas noormees tagasi ja oligi hotellituppa minek. Järgmisel päeval oli Ismail pisut ärev, et oli mind võib-olla solvanud: võrreldes nende tüüpidega, kes minu eest kanu pakkusid ja minu huuli, silmi, tagumikku kommenteerisid, polnud Ismailist midagi. Lihtsalt iga nurga peal, poes, hotellis, tänaval, kohvikus, lennujaamas, delfiinišõul ilusaks pidamine käis närvidele. Ühest küljest tekitas see ohutunnet, teisest küljest ma olin sisuliselt sama asja eest Eestist põgenenud. Üksi jalutama minna ei olnud võimalik – olin aheldatud oma ema ja ema elukaaslase külge kui kellegagi suhelda tahtsin. Vanematega suhtlemine lihtsalt pole sama mis sõpradega, nad on korraga liiga lähedased ja liiga võõrad, liiga erinevad ja hirmuäratavalt sarnased.
Jõuluõhtul rääkis ema, et selleasemel, et kohalikest tüdinud olla, võiksin olla hoopis tänulik, et ma ei ela Egiptuses (või Kongos, kust kõlasid CNNi vahendusel inimõiguste aktivisti lootusetud ohked, et hoolimata sõjaväe nulltolerantsist vägistamiste suhtes, on Ida-Kongos 1998. aastast alates teada 200 000 vägistamist http://www.cnn.com/2009/WORLD/africa/10/16/amanpour.congo.rape.documentary/index.html) ja et olen noor ja ilus, mistõttu Sharm el-Sheikis selline lament pidevalt käiski. Ma tean, et ema ei mõelnud nii, aga minu arvates saab samahästi öelda, et vägistatud võiksid olla tänulikud, et keegi neid ihaldab.
Vähemalt sai reisi jooksul paar pooleliolevat raamatut lõpuni lugeda, magada piisavalt, et kodus ärgates polnudki enam väsinud, internet on endiselt põnev ja telefon ei helise eriti pärast nädalast väljasolekut.
Filed under Luule, Vana uudis
Klaaskupli kõrval on see üks täpsemaid (kuidas seda hinnata? kas vaid oma kogemuse kõrvutamisega?; võib-olla siis: parimaid?) depressioonikogemuse kirjeldusi, mida olen lugenud. Kirjanduslik käsitlus tundubki olevat tihti täpsem kliinilisest raportist. Depressioon on üks kurb haigus! Muie. Sellepärast tahtsin seda teksti jagada nendega teie hulgast, keda see kurbus puudutab. Musta päeva sellise teksti lugemisega lõpetada polegi nii paha. Kehv päev jõuab õhtusse lootuse abil, et homme on niivõrd palju parem.
Filed under Lugemine, Vana uudis
(stee-min) Slang, chiefly Scot. -adj. drunk, the state of having consumed too much bevvy. (see also pissed, stoned, miraculous, legless, smashed, minced, mortal, wrecked, welly’d, arsed, blazin’, buckled etc).
Filed under Vana uudis
Pöördun aegajalt (aastate lisandudes küllap üha enam ja enam) tagasi teatud tekstide juurde. Nende hulgas on ka ajakirjanduslikke artiklikesi ja intervjuusid. Omamoodi klassik mu silmis on Ekspressis 2007. aastal ilmunud vestlus Aleksander Pulveriga. Kõrvu draama ja komöödia (umbes nagu Sono Sioni filmis “Love exposure”, mille vaatamine kinos päädis minu jaoks kerge teadvuse kaotamise ja püksi kusemisega, sellest ka hiljutised enigmaatilised vihjed Jaapanile), teadmine ja ….jne. Üks mu lemmiklausetest:
See maailmapilt, mis meil siin on, arvamine, et hommikul toast välja minnes tullakse ka tagasi, see on mõneti illusoorne.
Filed under Must huumor, Vana uudis
mu lemmikploom kuidas oled sa küpsend
See ongi õudne – kogu aeg tõusujoones, rohkem ja uhkem ja arenenum, ning teadmine, et suuremad naudingud on alles ees, naudingud lähevad järjest suuremaks – see on peaaegu nagu lubadus, kui oled …ndates aastates -, aga ei lähe. Vastupidi!, kahvatuvad. Pettumused. Ja lohutavad häälekesed soovitavad leida väikesi rõõme, tagasihoidlikke naudinguid. Igas päevas, igas asjas, näos, ja vaos…
C’est triste de moûrir
Tags: vabad radikaalid – neid on na palju, Kinnismõtlemine?, vaba ühiskonna vang. Miks peab kedagi kuulama?, kui kuuleb peamiselt rumalust. Kes tätoveeriks oma kõhule võidusamba?, mida tõesti nahale nõeluda tasuks. Huvitavam, ja valusam taluda on samba(_)trall. Võidupäev., Püha Jüri, kiduv mari
Ka kõige tundlikumad ja lähemad tunnevad kiusatust teist nõrkuse hetkel veel sügavamale tampida.
Filed under Ühe käega lugemiseks, Haigus, Isamaa, Paljastus, Seks&Sugu, Vana uudis, Võim
16. veebruar 2009, 21:40
“Ühiskonna tugevuse, stabiilsuse, mehisuse märgid on sžandarmid (ahh, fakk EKI) kohtukoridorides, Siseministeerium, politseinikud. (Uudistes Korsika prefekti ehk maavanema mõrva lugu.) See on väga rahustav, innustav ja meeldiv sellisesse süsteemi kuuluda. Enesekindlad mehed. Kuni oled “nende” poolel. Või saad seda poolt valida. Hetkest, mil oled nende objekt, märklaud, tunduvad nad väga ahistavad, võitmatud, ebademokraatlikud. Ohustavad, isegi kui olen kõrvaltvaataja, oma tugevate käsivarte, lühikeste juuste ja kurjade enesekindlate nägudega. Muidugi on see küsimus tundlikkusest ja fantaasia käivitusvõimest. (90ndate alguses rääkisid mu kodutänavasõbrad lugu, mille järgi pidasid politseinikud/miilitsad (?) mingis Tallinna lähiste baari tagaruumis vangis üht noort tüdrukut, keda korduvalt vägistasid; hiljuti kõneldi prantsuse meedias, kuidas ühe vasakpoolse noorte ökokommuuni liikmed keset ööt ilma suurema kahtluseta vahistati ja nendega nagu terrorismis süüdistatutega ümber käidi.) Vahel mind hirmutab, kui siseministeeriumis, politseistruktuuris on eesotsas “kogenud”, “enesekindlad” ja “efektiivsed”. Kas Pihl polegi siiski hirmutav tegelane? [Jäi millegipärast lugemata see EE artikkel sellest, miks teda ja ta prokurörist naist peljatakse. Kas Pihli tähelend sotsdemokraatide parteis ei näita mitte, et viimased on erilised kotikud!] Eesti puhul, erinevalt Prantsusmaast, kus tundub (mulle lihtsalt tundub!), et vangivalvuriks, žandarmiks saavad teatud tüüpi inimesed, millega kaasnevad siseringi tavad, solidaarsus jms, seisneb alatine oht rahva väiksuses – sõbramehed võivad saada immuunsuse. Ah, ma võiksin sellest lõputult jahuda…
Mul on tunne (jälle “tunne”!), et nii kaua, kui Eesti kohus on selline nagu ta on – naise näoga, natuke ebakindel (tegude “süüteoks kvalifitseerimisel”) ja kirutult (ka kiretult?) leebe, ei ole suuremat karta.” Miks sellest üldse kirjutasin? Päevikud on ikka täis paska.
PS Ma tundsin aastaid tagasi mitut väga sümpaatset ja ohutut žandarmi. Loon stereotüüpset ettekujutust – minu suur hirm, minu viis, minu deviis.
PS II Mulle meeldis mu soomlasest juhendaja jutt, et Soomes usaldavad inimesed kõige enam politseinikke. Ah, oleks meilgi nii!
PPS Ma ei tea enam, mis märgistab ülekantud tähendusi, mis irooniat, mis mu segadust (kogu õigekirjutuse peapeale pööramine).
Filed under Õigused, Haigus, Vana uudis, Võim
“US says ‘under no obligation’ to arrest Beshir,” AFP, 24 March 2009, http://ca.news.yahoo.com/s/afp/090324/usa/sudan_politics_diplomacy_us_icc_1
“The United States said Tuesday it is ‘under no legal obligation’ to act on an International Criminal Court (ICC) warrant and arrest Sudanese President Omar al-Beshir for alleged war crimes.
State Department spokesman Robert Wood gave the reply when asked if he thought there were merits in the ICC, which the preceding administration of George W. Bush strongly objected to when it was launched in 2002.
‘We have said over and again that those who commit atrocities need to be held accountable. And that’s where we stand on it,’ Wood told reporters during the daily news briefing.
‘We are under no obligation to the ICC to arrest President Beshir. We’re not a party to the Rome Statute. And let’s leave it at that,’ he said….”
See full statement at US State Department’s website at : http://www.state.gov/video/?videoid=17390030001
Filed under Vana uudis, Võim
“Kes tahab saada õpetajaks miljonäriks?”
Me olemegi sellised – on vaja, et keegi Välismaalane (ma üldse ei räägigi asjaolust, et Välismaalane on Skype’ist!) ütleb välja “meie probleemi”, mida kõik asjaosalised niigi teavad: Eesti tööturul ei maksa diplomid ja kraadid, kooliõpetaja ameti prestiiž on olematu, nagu ka õppejõu oma, ei töötingimused ega positsioon meelita kedagi sellele tööle.
Loe EPLi intervjuud Josh Silvermaniga.
Filed under Vana uudis
L’art a pour devoir social de donner [une?] issue aux angoisses de son époque.
A.Artaud
[Kunsti sotsiaalseks ülesandeks on anda väljund oma aja ängidele.]
Intervjuu II osa; III (loe ka Adamsoni mõttekäiku “Milleks kirjandus?”); IV, V (naised, meelelisusest saab nilbus); VI on V osa kordus, VII, VIII osas kõneleb Kristeva oma mineviku maoistlikest vaadetest, mis osutusid utopistlikeks, IX. NB! Kristeva täpsustab, mis või kes on abjektne/abjekt. Igatahes ei ole seda Artaud. Intervjueerija saab vastu näppe.
Filed under Vana uudis
“Maikades mehed suitsetasid köögilaudade ääres ja jälgisid uniselt naiste lõputuid õhtusi majapidamistöid. Kui palju ja kui igavalt töötasid õhtuti naised, ja kui igav võis suitsetavatel meestel olla seda vaadates! Küll pesid nad nõusid ja küll tegid nad seda kaua! Küll käisid nad ühest toast teise ja avasid ning sulgesid kappe! Küll kandsid nad esemeid koridori ja tõid tagasi! Küll nad valisid, küll probleemitsesid ja küll triikisid!”
M.Unt
“Eesti naised kulutavad iga päev tunduvalt rohkem aega majapidamistöödele (5 t 2 min) kui mehed (2 t 48 min*).” Euroopa Liidus on vaid Itaalias naised kodus rohkem koormatud kui eesti naised. Sotsiaalministeeriumi raamatukese “Kasu ja tasakaal: soolise võrdõiguslikkuse edendamise retseptiraamat Eesti ettevõtete juhtidele” (2008) andmetel “kulutavad Eesti mehed siiski majapidamistöödele kõigist ELi meestest kõige rohkem aega.”
*Siin on arvatavasti arvesse võetud ka autojuhtimist kui “kodust tööd”. Vähemalt üks teatud elukaaslane peab oma koduste kohustuste üle nõnda arvet.
* * *
Teen suurele ringile kirjastajatele ettepaneku anda ideoloogiliselt ja strateegiliselt oluliste autorite (S. de Beauvoir, V. Woolf, L. Irigaray, C. MacKinnon, K. Millett, D. Haraway, B. Pilvre, C. Roche jne jne) teosed välja audioraamatutena, et naised oma “lõputuid õhtusi majapidamistöid” tehes end samal ajal vähemalt harida saaksid.
Filed under Seks&Sugu, Vana uudis
näitus 