Category Archives: Must huumor

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Must huumor

Mäletate seda kohta pisut lihtsakoelises, ent siiski humoorikas ja naljakas bondi-paroodias „Johnny English“, kus prantsuse paharet (mittenali ehk/või topeltnali? – kommertspõnevike ülitrafaretne Hr Kurjus on kas kaagebežnikust ja/või mafiossist russ või gurmaanist/edev-pedest frentšmann) Pascal Sauvage (Huit points!), keda mängib John Malkovich (Dix points!), kaotab enesekontrolli ja purskab välja oma pettumuse, mis kõlab umbes nii: „Kõik, mida teist – sellest väiksest haisvast riigist – oodati, oli see, et seisaksite rivis, kui ma muudan kogu Suurbritannia üheks suureks vangla-saareks! Aga kas te saite selle väikse asjaga hakkama? Ei, mu fragrantset frentši persetki ei saanud!“?

Lisa kommentaar

Filed under Kino, Must huumor

(Nais)kirjanik kirjutab:

Kuid nüüd, tuleb mul õudusega nentida, on kirjandus muutunud eranditult naiselikuks, isegi kui seda kirjutavad mehed. Naiselik tähendab siin jäägitut pühendumist meelelahutusele, äärmist lihtsust, armetust, maalähedust, kõikvõimalikes mõeldamatuteski vormides igavese Tuhkatriinu muinasjutu ümberjutustamist, kus peategelane (ise küll näiteks paks, aga heasüdamlik) läheb mehele printsile.

Veel on väga oluline krimielement, tapmised, sest naised on meestest hulga verejanulisemad…

Lisa kommentaar

Filed under Meedia, Must huumor

Ouvre-moi ta porte, pour l’amour de Dieu ehk õnn seisneb rahakotis

Esmaspäev. Endlast üles. Pole sügiseriideid, vihmavarju, tahtmist linnas kõndida. Jalad iksis, mensuvalu tahab teist päeva tappa. Rahvusraamatukokku ei saa ikkagi minna, sest seal tahetakse kaarti, dokumenti või viite krooni. Mul ei ole ühtegi neist.

Postimeest ei saa osta. Kohvi ei saa lubada.

Vaatan inimesi – neid, kes argipäeval kella 12-paiku vihmases linnas kõnnivad. Endlas siseneb maksuametisse mees, kes näeb välja nagu palgamõrvar – mustast audist väljub natuke liiga suures hallis ülikonnas kõige tähelepandamatu näoga keskealine šatään, ta kingad on “valed” ja käes on must kandekott (vale!) – sellest paistab läbi mingi riist – automaatrelv, pole kahtlustki! Keda ta seal maksuametis tapma läheb? Ma ei saa teda takistada. (Mul ei ole relva!)

Kaarli puiesteel on imelik kolmik – kaks tursket noort meest ja üks väike kõhnuke prillidega vanem mees. Need kaks tahavad talt midagi – alguses tundub, et ta peab teed juhatama, kuid ei. Nad on küllap saadetud inkassost. Nad on üleolevad, neid ei “koti” see, mida kõhetu neile seletab. Ta teeb isegi nalja! Täpselt Woody Alleni tüüpi – olen just vaadanud teist korda läbi oma uue Tascheni Woody albumi. Ja mõtelnud võimalusele, et tuleb Woody surmateade – muutun seepeale väga kurvaks. Ma identifitseerun selle kõhetuga – aga ta üritab veel nalja visata! Ma ei suudaks seda, kui inkasso mind läbi linna “talutab”. Tursked sportlikus casual riides noored eesti mehed, kes vaatavad vanematest kõhetutest inimestest läbi, aga elavnevad iga pikkade blondide juuste, mustade kitsaste pükste ning kõrgekontsalise näitsiku peale  – kui tülgastavad, hirmutavad, …ihaldatavad nad mulle on! Mõtlen jälle relvadele – sedakorda külmrelvadele. Mida ma neile meestele teeksin, et Kõhetut päästa? Linnavalitsuse vitriini Moskva “fotokunst” paelub “kappe” – muidugi, mis muud neid “kõnetaks”; Miks ei ole ikkagi Moskvas Eesti maffiat? On Eesti “suure kulliga” mehed vene meestega võrreldes ikkagi liiga kotikud? Ma ei tee midagi, mida mul ongi teha! Mul ei ole tõendeid, relva, julgust…

Palace. Mõttes ulun ja nutan: “Allez, Aleksandra, viens, salva me!” – mul jääb rahakott kellegi kätte ja mind ei ole enam järsku. Ma ei saa siseneda avalikku raamatukokku, ühistransporti, osta sigarette või ajalehte, 10kroonist võisaia. Ma ei saa tõendada oma isikut – kas piisaks sellest, kui helistaks ülemusele – kõrgele riigiametnikule – aga on ta äkki väljas lõunal või suitsupausil. Ei ole kedagi, kes ütleks – mina olen tõesti mina, korralik kodanik, kes esitas tuludeklaratsiooni ja maksab makse, ostab bussipileti, tellib koju EPLi, jne jne. Mõttes mängin läbi üürikorterist väljatõstmise ja kodutuks jäämise. Sajab kõvasti. Mulle ei meeldi söögiplats (Toidutorn? – see oli Tartus, kas pole Tallinnas selle söögikoha nimi sama?). Seal on vaid üks kodutu mees, kes toidab tuvisid ja räägib nendega. Ahh, mis vahet! Lähen talle seltsi. Esmaspäeval, kell 12:15. Kui keegi tuttav mind näeks! Mees muigab mu üle. Ma olengi naeruväärne ja hale. Kas ei saa minu mõtted modernsest inimõiguste doktriinist teist dimensiooni, kui mõtlen meie rippuvusele plastikkaartidest, kupüüridest. Mind  – subjekti – ei ole olemas, mis õigustest siin rääkida. Mu meelerahu seisneb rahakotis, aga mitte nii väga naises, keda ma armastan, ja kes on teel seda mulle ära tooma!

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Ühe silmaga lugemiseks, Must huumor, Tallinn

Tight times –

flight to the moon is off.

Vt ka Obamat piimakruusi kohal.

1 kommentaar

Filed under Must huumor, Võim

Vallandamisnalja

Võallandamisnalja

Lisa kommentaar

Filed under Must huumor

Lugege klassikat

Pöördun aegajalt (aastate lisandudes küllap üha enam ja enam) tagasi teatud tekstide juurde. Nende hulgas on ka ajakirjanduslikke artiklikesi ja intervjuusid. Omamoodi klassik mu silmis on Ekspressis 2007. aastal ilmunud vestlus Aleksander Pulveriga. Kõrvu draama ja komöödia (umbes nagu Sono Sioni filmis “Love exposure”, mille vaatamine kinos päädis minu jaoks kerge teadvuse kaotamise ja püksi kusemisega, sellest ka hiljutised enigmaatilised vihjed Jaapanile), teadmine ja ….jne. Üks mu lemmiklausetest:

See maailmapilt, mis meil siin on, arvamine, et hommikul toast välja minnes tullakse ka tagasi, see on mõneti illusoorne.

1 kommentaar

Filed under Must huumor, Vana uudis