Category Archives: Must huumor

 

Lisa kommentaar

Filed under Must huumor

Daamid ja härrad ning kõik, kel on olnud oidu, et transtsendeeruda oma soost

Ladies and gentlemen and those of you who have been clever enough to transcend your gender, lubage tutvustada – David Hoyle, mees, kes paneb oma etenduse ajal heteromehed oma seksuaalsust häbenema (Is there ANYONE here who still claims that he’s the man on top? Raise your hand! – mitte ühtegi kätt!) ning flirdib armutult kõigi meestega saalis. Sel sügisel Royal Vauxhall Tavern’is kavaga “Winter Warmer”.

Mul olid suured ootused. Davidi skatohuumor, ja seda oli palju, ei pannud mind naerma (tulevad siia vaatama sodomiiti, sähku siis sitanalja nii et kulub), aga tema koomiku positsioon on sellest hoolimata üliintellektuaalne, sotsiokriitiline ja vaimukas (stereotüüpse kujutise kohta, et geipaaris on üks mees n-ö naise eest ja teine on mehelik mees – Who am I? Am I the lady then?), ta ise väga erutava häälega ja kohutava ja ilusa Põhja-Inglismaa ingliskeelega. Mul tuleb veel nädal ja hiljemgi Davidi ütlemisi meelde ja mõtlen, mida ta nendega ütleb ja kuidas paljud naervad tropid midagi aru ei saanud.

Šõu külalised on Andi Fraggs ja Zsa Zsa Noir.

Zsa Zsa (hääldatakse žaa-žaa) on arvatavasti Londoni kõige ilusamate jalgadega mees (What a pity that men must wear trousers) ja väga sensuaalne. Kandis mustast plastikust tehtud minikleiti, mille alt välkusid pungitavad punased trunksid, ja aksessuaarina suurt musta plastmadu ümber õlgade. Väga glamuurne ja kodukootud ühtaegu.

Siin mõned David’i videod:

The idea that you have to live in the house with blood relatives, we gonna blow that out of the water

I know deep down that mommy and daddy couldn’t handle me… Where there’s life, there’s hope

How important is one’s našona-aaliti to one’s aida-aantiti… With your middle class backgrounds, where your parents say: If needs be I’ll guide his cock up your ass!

Total fucking silence now please

Lisa kommentaar

Filed under Huumor, Must huumor, Seks&Sugu

Mäletate seda kohta pisut lihtsakoelises, ent siiski humoorikas ja naljakas bondi-paroodias „Johnny English“, kus prantsuse paharet (mittenali ehk/või topeltnali? – kommertspõnevike ülitrafaretne Hr Kurjus on kas kaagebežnikust ja/või mafiossist russ või gurmaanist/edev-pedest frentšmann) Pascal Sauvage (Huit points!), keda mängib John Malkovich (Dix points!), kaotab enesekontrolli ja purskab välja oma pettumuse, mis kõlab umbes nii: „Kõik, mida teist – sellest väiksest haisvast riigist – oodati, oli see, et seisaksite rivis, kui ma muudan kogu Suurbritannia üheks suureks vangla-saareks! Aga kas te saite selle väikse asjaga hakkama? Ei, mu fragrantset frentši persetki ei saanud!“?

Lisa kommentaar

Filed under Kino, Must huumor

(Nais)kirjanik kirjutab:

Kuid nüüd, tuleb mul õudusega nentida, on kirjandus muutunud eranditult naiselikuks, isegi kui seda kirjutavad mehed. Naiselik tähendab siin jäägitut pühendumist meelelahutusele, äärmist lihtsust, armetust, maalähedust, kõikvõimalikes mõeldamatuteski vormides igavese Tuhkatriinu muinasjutu ümberjutustamist, kus peategelane (ise küll näiteks paks, aga heasüdamlik) läheb mehele printsile.

Veel on väga oluline krimielement, tapmised, sest naised on meestest hulga verejanulisemad…

Lisa kommentaar

Filed under Meedia, Must huumor

Ouvre-moi ta porte, pour l’amour de Dieu ehk õnn seisneb rahakotis

Esmaspäev. Endlast üles. Pole sügiseriideid, vihmavarju, tahtmist linnas kõndida. Jalad iksis, mensuvalu tahab teist päeva tappa. Rahvusraamatukokku ei saa ikkagi minna, sest seal tahetakse kaarti, dokumenti või viite krooni. Mul ei ole ühtegi neist.

Postimeest ei saa osta. Kohvi ei saa lubada.

Vaatan inimesi – neid, kes argipäeval kella 12-paiku vihmases linnas kõnnivad. Endlas siseneb maksuametisse mees, kes näeb välja nagu palgamõrvar – mustast audist väljub natuke liiga suures hallis ülikonnas kõige tähelepandamatu näoga keskealine šatään, ta kingad on “valed” ja käes on must kandekott (vale!) – sellest paistab läbi mingi riist – automaatrelv, pole kahtlustki! Keda ta seal maksuametis tapma läheb? Ma ei saa teda takistada. (Mul ei ole relva!)

Kaarli puiesteel on imelik kolmik – kaks tursket noort meest ja üks väike kõhnuke prillidega vanem mees. Need kaks tahavad talt midagi – alguses tundub, et ta peab teed juhatama, kuid ei. Nad on küllap saadetud inkassost. Nad on üleolevad, neid ei “koti” see, mida kõhetu neile seletab. Ta teeb isegi nalja! Täpselt Woody Alleni tüüpi – olen just vaadanud teist korda läbi oma uue Tascheni Woody albumi. Ja mõtelnud võimalusele, et tuleb Woody surmateade – muutun seepeale väga kurvaks. Ma identifitseerun selle kõhetuga – aga ta üritab veel nalja visata! Ma ei suudaks seda, kui inkasso mind läbi linna “talutab”. Tursked sportlikus casual riides noored eesti mehed, kes vaatavad vanematest kõhetutest inimestest läbi, aga elavnevad iga pikkade blondide juuste, mustade kitsaste pükste ning kõrgekontsalise näitsiku peale  – kui tülgastavad, hirmutavad, …ihaldatavad nad mulle on! Mõtlen jälle relvadele – sedakorda külmrelvadele. Mida ma neile meestele teeksin, et Kõhetut päästa? Linnavalitsuse vitriini Moskva “fotokunst” paelub “kappe” – muidugi, mis muud neid “kõnetaks”; Miks ei ole ikkagi Moskvas Eesti maffiat? On Eesti “suure kulliga” mehed vene meestega võrreldes ikkagi liiga kotikud? Ma ei tee midagi, mida mul ongi teha! Mul ei ole tõendeid, relva, julgust…

Palace. Mõttes ulun ja nutan: “Allez, Aleksandra, viens, salva me!” – mul jääb rahakott kellegi kätte ja mind ei ole enam järsku. Ma ei saa siseneda avalikku raamatukokku, ühistransporti, osta sigarette või ajalehte, 10kroonist võisaia. Ma ei saa tõendada oma isikut – kas piisaks sellest, kui helistaks ülemusele – kõrgele riigiametnikule – aga on ta äkki väljas lõunal või suitsupausil. Ei ole kedagi, kes ütleks – mina olen tõesti mina, korralik kodanik, kes esitas tuludeklaratsiooni ja maksab makse, ostab bussipileti, tellib koju EPLi, jne jne. Mõttes mängin läbi üürikorterist väljatõstmise ja kodutuks jäämise. Sajab kõvasti. Mulle ei meeldi söögiplats (Toidutorn? – see oli Tartus, kas pole Tallinnas selle söögikoha nimi sama?). Seal on vaid üks kodutu mees, kes toidab tuvisid ja räägib nendega. Ahh, mis vahet! Lähen talle seltsi. Esmaspäeval, kell 12:15. Kui keegi tuttav mind näeks! Mees muigab mu üle. Ma olengi naeruväärne ja hale. Kas ei saa minu mõtted modernsest inimõiguste doktriinist teist dimensiooni, kui mõtlen meie rippuvusele plastikkaartidest, kupüüridest. Mind  – subjekti – ei ole olemas, mis õigustest siin rääkida. Mu meelerahu seisneb rahakotis, aga mitte nii väga naises, keda ma armastan, ja kes on teel seda mulle ära tooma!

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Ühe silmaga lugemiseks, Must huumor, Tallinn

Tight times –

flight to the moon is off.

Vt ka Obamat piimakruusi kohal.

1 kommentaar

Filed under Must huumor, Võim

Vallandamisnalja

Võallandamisnalja

Lisa kommentaar

Filed under Must huumor