Mäletate seda kohta pisut lihtsakoelises, ent siiski humoorikas ja naljakas bondi-paroodias „Johnny English“, kus prantsuse paharet (mittenali ehk/või topeltnali? – kommertspõnevike ülitrafaretne Hr Kurjus on kas kaagebežnikust ja/või mafiossist russ või gurmaanist/edev-pedest frentšmann) Pascal Sauvage (Huit points!), keda mängib John Malkovich (Dix points!), kaotab enesekontrolli ja purskab välja oma pettumuse, mis kõlab umbes nii: „Kõik, mida teist – sellest väiksest haisvast riigist – oodati, oli see, et seisaksite rivis, kui ma muudan kogu Suurbritannia üheks suureks vangla-saareks! Aga kas te saite selle väikse asjaga hakkama? Ei, mu fragrantset frentši persetki ei saanud!“?

(Nais)kirjanik kirjutab:

Kuid nüüd, tuleb mul õudusega nentida, on kirjandus muutunud eranditult naiselikuks, isegi kui seda kirjutavad mehed. Naiselik tähendab siin jäägitut pühendumist meelelahutusele, äärmist lihtsust, armetust, maalähedust, kõikvõimalikes mõeldamatuteski vormides igavese Tuhkatriinu muinasjutu ümberjutustamist, kus peategelane (ise küll näiteks paks, aga heasüdamlik) läheb mehele printsile.

Veel on väga oluline krimielement, tapmised, sest naised on meestest hulga verejanulisemad…

Ouvre-moi ta porte, pour l’amour de Dieu ehk õnn seisneb rahakotis

Esmaspäev. Endlast üles. Pole sügiseriideid, vihmavarju, tahtmist linnas kõndida. Jalad iksis, mensuvalu tahab teist päeva tappa. Rahvusraamatukokku ei saa ikkagi minna, sest seal tahetakse kaarti, dokumenti või viite krooni. Mul ei ole ühtegi neist.

Postimeest ei saa osta. Kohvi ei saa lubada.

Vaatan inimesi – neid, kes argipäeval kella 12-paiku vihmases linnas kõnnivad. Endlas siseneb maksuametisse mees, kes näeb välja nagu palgamõrvar – mustast audist väljub natuke liiga suures hallis ülikonnas kõige tähelepandamatu näoga keskealine šatään, ta kingad on “valed” ja käes on must kandekott (vale!) – sellest paistab läbi mingi riist – automaatrelv, pole kahtlustki! Keda ta seal maksuametis tapma läheb? Ma ei saa teda takistada. (Mul ei ole relva!)

Kaarli puiesteel on imelik kolmik – kaks tursket noort meest ja üks väike kõhnuke prillidega vanem mees. Need kaks tahavad talt midagi – alguses tundub, et ta peab teed juhatama, kuid ei. Nad on küllap saadetud inkassost. Nad on üleolevad, neid ei “koti” see, mida kõhetu neile seletab. Ta teeb isegi nalja! Täpselt Woody Alleni tüüpi – olen just vaadanud teist korda läbi oma uue Tascheni Woody albumi. Ja mõtelnud võimalusele, et tuleb Woody surmateade – muutun seepeale väga kurvaks. Ma identifitseerun selle kõhetuga – aga ta üritab veel nalja visata! Ma ei suudaks seda, kui inkasso mind läbi linna “talutab”. Tursked sportlikus casual riides noored eesti mehed, kes vaatavad vanematest kõhetutest inimestest läbi, aga elavnevad iga pikkade blondide juuste, mustade kitsaste pükste ning kõrgekontsalise näitsiku peale  – kui tülgastavad, hirmutavad, …ihaldatavad nad mulle on! Mõtlen jälle relvadele – sedakorda külmrelvadele. Mida ma neile meestele teeksin, et Kõhetut päästa? Linnavalitsuse vitriini Moskva “fotokunst” paelub “kappe” – muidugi, mis muud neid “kõnetaks”; Miks ei ole ikkagi Moskvas Eesti maffiat? On Eesti “suure kulliga” mehed vene meestega võrreldes ikkagi liiga kotikud? Ma ei tee midagi, mida mul ongi teha! Mul ei ole tõendeid, relva, julgust…

Palace. Mõttes ulun ja nutan: “Allez, Aleksandra, viens, salva me!” – mul jääb rahakott kellegi kätte ja mind ei ole enam järsku. Ma ei saa siseneda avalikku raamatukokku, ühistransporti, osta sigarette või ajalehte, 10kroonist võisaia. Ma ei saa tõendada oma isikut – kas piisaks sellest, kui helistaks ülemusele – kõrgele riigiametnikule – aga on ta äkki väljas lõunal või suitsupausil. Ei ole kedagi, kes ütleks – mina olen tõesti mina, korralik kodanik, kes esitas tuludeklaratsiooni ja maksab makse, ostab bussipileti, tellib koju EPLi, jne jne. Mõttes mängin läbi üürikorterist väljatõstmise ja kodutuks jäämise. Sajab kõvasti. Mulle ei meeldi söögiplats (Toidutorn? – see oli Tartus, kas pole Tallinnas selle söögikoha nimi sama?). Seal on vaid üks kodutu mees, kes toidab tuvisid ja räägib nendega. Ahh, mis vahet! Lähen talle seltsi. Esmaspäeval, kell 12:15. Kui keegi tuttav mind näeks! Mees muigab mu üle. Ma olengi naeruväärne ja hale. Kas ei saa minu mõtted modernsest inimõiguste doktriinist teist dimensiooni, kui mõtlen meie rippuvusele plastikkaartidest, kupüüridest. Mind  – subjekti – ei ole olemas, mis õigustest siin rääkida. Mu meelerahu seisneb rahakotis, aga mitte nii väga naises, keda ma armastan, ja kes on teel seda mulle ära tooma!

Tight times –

flight to the moon is off.

Vt ka Obamat piimakruusi kohal.

Vallandamisnalja

Võallandamisnalja

Lugege klassikat

Pöördun aegajalt (aastate lisandudes küllap üha enam ja enam) tagasi teatud tekstide juurde. Nende hulgas on ka ajakirjanduslikke artiklikesi ja intervjuusid. Omamoodi klassik mu silmis on Ekspressis 2007. aastal ilmunud vestlus Aleksander Pulveriga. Kõrvu draama ja komöödia (umbes nagu Sono Sioni filmis “Love exposure”, mille vaatamine kinos päädis minu jaoks kerge teadvuse kaotamise ja püksi kusemisega, sellest ka hiljutised enigmaatilised vihjed Jaapanile), teadmine ja ….jne. Üks mu lemmiklausetest:

See maailmapilt, mis meil siin on, arvamine, et hommikul toast välja minnes tullakse ka tagasi, see on mõneti illusoorne.

Something to look forward to

“…kes kolmekümnendates aastates pruukis viina üle liitri päevas, olles samal ajal võimeline oma töödega toime tulema…” Hannu Salama Pentti Saarikoski kohta 1975. aastal ilmunud raamatus, nagu viidatud Joel Sanga järelsõnas 2007. aasta eestikeelsele päevikute väljaandele.

***ja hääle tegemine ongi taandunud soovile jõurata, ropendada ja kaanida nagu parimad mehepojad kunagi (jällegi kõigest väljend!).

Kuldsed sõnad

lapse suust: “Tüdrukutele on parem mitte abielluda, aga poistele on koristajat vaja.” :-) Väga vaimukas ja koomiline, aga ka väga traagiline! :-(

Tahad ka paelu peale, vää?

Kord kirjutas mulle üks kolleeg e-kirjas heatahtlikult, et ta väga loodab, et ka minust saab tegija.  (Ma ei ole  kindel, kas ta tõesti pani sellesse lausesse selle “ka”, viidates enda või kellegi anonüümse teise “tegijaks” olemise faktile. Kui mõtlema hakata, siis võib-olla kasutas ta ikkagi, nagu mina praegu, massidesse läinud noortepärase väljendi suhtes iroonia märgina jutumärke.) Ma olin siis veel entusiastlik, ja vaimustatud tehnilistest juuraprobleemidest (mäletan piinlikkusega, kuidas kiitsin ühe ettekande käigus eksalteeritult oma kaasüliõpilastele ja õppejõule  ühe Haagi kohtu otsuse tehnilise kõrvalküsimuse paeluvust, kõik muigasid – seda panin ikka tähele). Korraldasin konverentse, huvitusin filosoofia “kuumemate” nimede töödest ning käisin kord aastas, küll ebaõnnestunult – st mäest alla lastes vähemalt paar korda perseli käies -, Otepääl suusatamas. (Samas ,ei ole ma tihti enam kindel, kas sellist aega on üldse olnud.)

Nüüd, kui olen aastaid (ei taha peas arvutada, kui mitu täpselt) vegeteerinud siin ja seal, ei ole töötanud “rangelt erialasel tööl” ning vajun silmnähtavalt üha sügavamale allakäigusohu või selle ühte laukasse, sattusin nimetatud kirja peale, ja tundsin, et olen, nagu ülemaailmne majanduski, surutises* – aktsiad ja vahetusväärtus langevad, eksport on pea olematu ja kaalun devalveerimist…

…st, et olen mõnda aega mõlgutanud mõtet hakata lüpsjaks (peamiselt tänu väljavaatele viibida loomade seltsis – võtaksin näiteks uuesti kasutusele loomade harjamise tava, sest tunnen kaasa roojastele lehmadele, kellest teel linna mööda sõidan – ja kirjutada selle ameti igapäevast sisukat blogi), kuid tunnen selleks liialt suurt puudust inimestest. Tahaksin näha enda ümber võõraid, ja palju. Mitte “uusi inimesi” – inimesed pole kunagi uued! (Aga võibolla ikkagi kusagil on Uued Inimesed, nt Indias või Aafrikas, ja ma peaksin neid otsima minema?!) Siis mõtlesin, et lähen õige ühte mõisahotelli administraatoriks ja kujundan endast teadlikult Theo-suguse “tegelase”. (Juba praegu tahaksin magada püstol padja all, ning vermutit läheb ka rohkem kui jõuan osta.) Aga administraatoritel ei ole praegusel ajal õiget võimu ega prestiiži, ja portjeesid ei vajata enam üldse.

________________________

*Sõna “depressioon” kasutatakse muuhulgas ka geograafilise, meteoroloogilise ja majandusliku kõrgseisu vastandi/puudumise tähistamiseks. Seega, see tähistab ka auku, madalrõhkkonda ja surutist. Psühhiaatrilises kasutuses tõlgitav ka “elurõõmu” puuduseks.

Kes joob minu verd?

Ärkan üles nii halvas tujus, et… Kohe ei saa arugi. Tood puid, kütad ahjusid, söödad kasse. Toimetad. Päeva esimese inimesega silmitsi seistes vabaneb päästik – ükskõik mida ta ei teeks, selle kajaks saab sinu röögatus. Tahaks tegelikult, isegi… Sa ei tunne ennast ära. See ei olegi mina. Inimene sinu teel, ning kulbi ja kõva häälega ahjualune saab su üle võimust. Pole mina!, Keegi teine., Ko-le-tis minu sees., või veel parem – Ahjualune! Naljatilk! Toimetad, aga mõte kerib kogu aja selle ümber, mida on vaja teha, mis on tegemata, millest on puudus – rahulolematus. Selleks ajaks, kui teine/teised üles on tulnud, oled enda teadmata sellises seisus, et …

Võlur-korstnapühkijal oli õigus, et su tekste loevad need, kes on omamoodi su sõbrad. Mida neile kirjutad? Mida neile kirjutad. Teraapia on isekus. Miks ma siis seda ei tea! Eile vaatasin “Envoyé spécial’i” tavapärast kolme kõrgtasemel reportaaži (kui oled neid näinud, ei suuda eales Pealtnägijat vaadata. No tegelikult, ei ole ma kunagi P-t suutnud vaadata!). ES on  France 2 saade, mis käsitleb ühe saate jooksul kolme eri teemat maailma eri paigust. Valikut reportaažidest näed siit. Eile näidati, kuidas tulevad mõned riigid vastu “arenenud maailma” suurenenud krevetinäljale. Taimaal – maailma suurim krevetitootja – topivad endised riisitalunikud krevettidele täissööda kõrval ka kõiki muid “vitamiine” kurku, krevetikesed muudavad värvi ja muutuvad loiuks, nii et kasvataja peab mõtlema, millisesse vaesesse ja vähemnõudlikumasse riiki need eksportida. Nii jõuvad krevetid Saaremaa kaubandusvõrku. Birma (st Myanmar’i) lapsed ja noored mehed võetakse hommikul 5st öösel 22-23ni kestvateks tööpäevadeks tööle krevetiliinile.  Kui noored mehed, kes “peaaegu orjatööna käsiteldavalt töölt” (prantsuse ajakirjaniku väljend) eluga pääsevad  – teatud tehastes ei tohi inimesed öösel tootmisruumidest lahkuda, st nad ongi orjad! – ütlevad nad siiski, et Birmaga võrreldes, on see veel hea elu. Heades ja puhastes “kõrgtehnoloogilistes” tehastes, millest reportaaž alustab, töötavad liinil, sest iga krevett tuleb käsitsi desifintseerida, lõikuda, üle kontrollida, 99%-l juhul naised, sest “naised teevad paremini tööd ja nende käed on õrnad ja hellad krevetikehadel” (täpselt nii meestootmisjuht ütles! – mis pärast tuli, ei tea, sest elutoas oli kuulda vaid minu räuskamist). Tais on aga Bangladešiga võrreldes asjad veel suhteliselt “korras”. Paarkümmend aastat tagasi, kui lisaks NYi kõrgklassile ka teiste linnade kõrgkodanlased  kokteiliõhtutel krevetisekserit hakkasid nõudma, otsustasid  “ärimehed” selles maailma kõige korrumpeerunud riigis maa kohalike võimukandjate abil talunike käest ära võtta (saates kasutati sõna “konfiskeerima”; juriidilised apellatsioonid on jäänud kõik kasutuks, vastupidi, palju protestivaid talunikke on mõrvatud, teised ärahirmutatud), veega üle ujutada ja seal krevette kasvatama hakata. Talunikel pole aga muud peale hakata kui püüda looduslikest veekogudest “paljulubavaid” krevetibeebisid  (üks noor mees, kes oma “sõelumistöö” kõrvalt intervjuu annab, näitab krevetihakatist ja nimetab teda “just selline nagu läänlasele maitseb”), et neid kasvatajate basseinidesse müüa – päevas võid teenida peaaegu ühe euro. Noor sümpaatne pereisa, kes kõnnib oma pojaga krevetibasseinideks muudetud endiste karja- ja riisimaade vahel, ütleb, et need, kes söövad krevette, joovad tegelikult tema verd.

Video, mis võib huvitada Fawlty Towersi, eriti Manueli osatäitja Andrew Sachsi, ja ka Russell Brandi austajaid

Poisid, kurivaimud, said säärase sigadusega hakkama! Ma ei kiida heaks sellist huumorit! Kes suudaks võistelda kõnekunstis brittidega?
http://www.youtube.com/watch?v=TMxh-BnyKKs

“Kas süvenev sügis viib…” ehk Ma olin ühes kirjavahetuses sariahistaja

Tunded kerkivad, tunded tormavad avasui surma… Toetada või üles ehitada enese väljendus ülidramaatilistele, hingematvatele luuleridadele, see on stiil, mida harrastavad (hingelt) puberteetikud ja need, kes ikka ja jälle puberteeti läbi põevad ning kes seda ei häbene, kelle tundetõusud ei leia maandamist ega tunne regulaarset mõõna, kes usuvad, et vananeda, see tähendab saada jälle lapseks (kas ka prof Veidemann võib olla nende hulgas?)… jne jne Kas ei leia te mõnikord, et luule, ka kõige parem ja armastatuim, on vihkamisväärne!? Isegi Alliksaar, kelle looming ja elulugu on nii armastusväärsed (sel sõnal on siinkohal nii sobimatu tähendusvarjund!), kaasatundmis- ja austusväärsed (olen siin tahtnud ja samas ka ei ole tahtnud ega osanud kirjutada eksalteeritult-soovituslikult kahest viimase aja huvitavamast mälestusraamatust, mis ei ole muidugi lihtsalt mälestusraamatud – “Alliksaar mälestustes” ja “Ajapildi sees”) . Luvv-ly! Tahaks lüüa vihkamisväärse luule kirjutajat, deklameerijat, tsiteerijat – seega ka ennast!

Kidu-Stalker

PS Mõnel kõigub vastamata kiindumuse pärast mõistus täiesti tasakaalust välja, selle asemel, et kisendada lihtsalt ja kõigile (sest kes meist ei teaks seda tunnet!) arusaadavalt virtuaalruumi: “Peadki ma tõstma ei julgund“, “Kas süvenev sügis viib sinugi?“, “Ei, nii ma sind minna ei lase!“, “Sind ahistan ma, oma kaitsjatari!” jne jne

PPS NB! Pending bipolar disorder diagnosis. Kas pole mitte lihtsalt vaimustav, kui juba teine sinu valitud perearstidest on nii muretu, rõõmsameelne ja kahe jalaga maa peal seisev terviklik isik, kellele ei suuda isegi hüpohondrikuna (nt, erinevalt mu meessõbrast :-) :-) – tean seda, sest vahetasime kogemuse järel muljeid -, kellega koos käisime eelmisel nädalal vereproovi andmas, pritsis ja mullitas mu vesri veenist plasttuubi (kas seda nimetatakse ependorfiks? Helle-Viivi?) suunas väljudes – kahtlemata pidi see olema märk raskest(i ravitavast) haigusest!, aga võta näpust(!) (nüüd võetakse küll ainult käsivarrest!)) ühestki vaegusest kõnelda, vaid salgad visiidil kõik sümptomid maha. “Jah, ma olen tõesti täiesti terve, ma olen rõõmus, elan täisväärtuslikku terve inimese elu!” Kas selles, milline perearst kellegile satub, võib avalduda karmavõlg?

– Oma haiguste ja puuduste üle peab suutma nalja heita!

– Aga nali peab välja tulema!

PPPS See, kes ütles, et Kidu kirjutus on nii aus, aga mitte kunagi banaalne, peab nüüd oma sõnad tagasi võtma!

* * *

Palju Alliksaare luulet netis tänu ühele (?) tublile mehele: http://www.hot.ee/hanneshotee/alliksaar.html