maalis oma armukest Ida Rubinsteini laibana
aga tuntumad on tema portreed, sh Peter ehk noor inglise tüdruk, millel on kujutatud kunstnik Glucki (sünd Gluckstein).
Monthly Archives: juuni 2023
tüütu
Ta oli nii armukese kui ka patsiendina ebahuvitav, aga ometi magasin temaga edasi. Ühel sessioonil tegin vea ja rääkisin oma tunnetest – teisest mehest (olgu ta tähistatud tähega K), kelle vaim mind paelus. Samal ööl nägi patsient (olgu ta R) meid kolme unes. Uni oli järgmine:
Oli jaaniöö ning une autor R kusagil Lõuna-Eestis. Ümberringi käis tähistamine. Kohal olin ka mina ja K. R küsis K käest Eesti kuuga seotud traditsioonide kohta, sest parasjagu paistis ere kuuvalgus. K olevat vastanud reserveeritult, aga enesekindlalt. Ka mina olevat unes sellisena R-ile paistnud. Siis tundis R end pisut haigena ja otsustas minna ujuma. Tal ei olnud kaasas ujumisriideid, sestap lähenes ta veele rätikusse mähitult. Ta palus kellegi abi, ent keegi ei nõustunud teda aitama. Rätik langes seetõttu vette. Siis sai R aru, et ta on hoopis basseinis, mitte meres. Siis juhtus midagi ja R muutus kurvaks, et ta oli otsustanud Eestist detsembriks lahkuda. Võibolla oli see siiski vale otsus, kahtles ta.
*
Patsient otsib unenäost vaid freudistlikke “sümboleid”, nagu ta ise neid nimetab. Tema silmis on unes vaid kaks tähelepanuväärivat sümbolit – kuu ja vesi. Kuna ta ei ole ärkvel oma tunnetega kontaktis, ei näe ta ka unenäos valjult kõnekaid sõnumeid.
Kuidas Jung ütleski: “…on inimesi, kel on neurootiline seksuaalelu, ning te peate nendega tollest seksiasjandusest rääkima, kuni neil kõrini saab, ja nii pääsete ka teie sellest tüütusest.” (Londoni loengud, lk 192).
kirikuisasid, nagu mõtteidki, ei saa usaldada
Aga kui saavutakski mõttedistsipliini, kui isegi ei näeks enam neid mööda kihutavaid kahtlusi, mis hetkega tujulanguse toovad, mis siis alles jääb? Olete te näinud kedagi, kes on valgustunud? (Mul tuleb äkitselt meelde metropoliit Stefanuse kurja näoga pilt, millele eile sattusin, artikli juures, milles ta Jumala nimel(?) keelitas, et lesbidel ja geidel ei tohi lubada abielluda – sellised fotod ja artiklid panevad inimesi radikaliseeruma. Kas pole Eestis tegutsevad erinevate konfessioonide “jumalamehed” kõige hirmutavamad kitsarinnalised vaenurid! Ometi on olnud neil kogu oma tööelu, et valgustuda. Millega on nad oma tööajal tegelenud?) Vaatasin hommikul korra perekonnaseaduse muutmise arutelu ülekannet, rääkisid vastased. Ma ei suuda seda kuulata, isegi 5 minutit on liiga palju. Kui erinev saab see muutus olema piltidest, mis on tuntud Iiri meediast, USAst. Kust see rõõm veel võtta, kui kuude kaupa on olnud sopast läbi vedamist?
*
Ma vaatasin laval toimuvat pingsalt, pingutasin, et ükski sõna ei läheks kaotsi, ja lisaks rääkisin hääletult endaga. Analüüsisin, otsisin (sala)sõnumeid, tõlgendasin. Muusikalistes ja tantsuga kohtades üritasin mõtteist irduda, olla vaid liikumatu pilk, üldvaade, generaalplaan. Kõik oli nii tuttavlik, nagu olekski ta kõnelenud ise enda kohta, nagu poleks autoreid olnud mitu.
Jah, mulle meeldis! Ja ma tean, miks meeldis. Mis oli hea. Ja lisaks tundsin nagu oleksin pooleteisttunniga saanud kehaliselt tervemaks ja tugevamaks. Kõndisin läbi sooja õhtupäikeselise linna ilma jalgu järele vedamata, õnnelik, et see oli olemas.
kehatu vaimutu
Ta jaksas juba püsti tõusta ja püsti püsida ilma et ilmeksimatu minestamistunne teda oleks vallanud. Ta seisis suure peegli ees ja kammis oma juukseid, ta ei pidanud enam püstiseismise sekunditega kokkuhoidvalt ümber käima. Milliseid komplimente mehed teevad! Talle oli öeldud, et tal on paksud viljakusele viitavad juuksed. Kas saab olla banaalsem või fantaasiavaesem! Kui ka otsid endale “viljakat” laiapuusalist kahupead, miks seda kinnisideed oma komplimentidesse põimida! Haigus toob kehasse, aga sellega ka kaotad keha, mõtles ta. Haigus oli peaaegu parem kui seks või lendamine või narkouim, sest teadvuse moondus oli võimsam ja ihaldusväärsem, sest tahtele kontrollimatu. Jah, haigus allutab vaimu kehale, valule, nõrkusele ja seeläbi vabaned ise vaimudiktaadist. Vabaned nii vaimust kui ka kehast, mis Jungi sõnul peaks olema lahutamatud – alles nüüd oli ta seda Jungi mõtet lugenud ja imestanud selle idee üle. Ongi nüüdisteaduses lahutamatud, aga tajume neid ometi eraldi. Või on see vaid sisekõne, mis on eraldi?
Mees oli endiselt aegajalt ta korteris – ta tegi täpselt seda, mida naine tahtis, oli täpselt nii vaikne või jutukas, õrn, hooliv ja vähe ruumi võttev kui naine tahtis. Nad mahtusid kahekesi mugavalt naise väikesele sohvale, ruumi jäi ka kassidele. Nüüd sai ka naine rääkida ja vestlust juhtida. Kas polnud selline fantoomsuhe kõige meeldivam? Printsu ei pidanud kartma meest, tema ootamatuid liigutusi või hääli. Naine võis muuta meest, et ootamatuid liigutusi ei olnudki, mees ei mäugunud enam, kui kassidele tere tahtis öelda, sest see ei meeldinud kassidele. Kõik oli täpselt nii nagu ta tahtis.
valgusejanu
Üks neist pikkadest paljude detailidega unenägudest, mida ka ärgates täpselt mäletad. Olin Helsingis ja M. viis mu ajaloomuuseumisse, mis oli kuidagi seotud nii Helsingi ülikooli, ülikooli vana raamatukogu kui ka vist toomkirikuga. Muuseum oli valge ja pea pimestavat valgust täis, mina aga janunesin sõna tõsises mõttes selle teadmise järele, mida arvasin muuseumit pakkuvat. Esimeses ruumis olid kipsskulptuurid ja mulle tutvustati inimesi, kes pidid mind läbi kollektsioonide juhatama. Nende seas oli lühikeste juustega keskealine naine (kas polnud ta kahtlaselt sarnane ühe vana tuttava lesbi uue naisega, kellega Pride´il tuttavaks sain?), kes mulle kavalalt naeratas ja hakkas inglise keele asemel kiiresti rääkima mingisuguses soome murdes, mida vaid osaliselt mõistsin. (Kõik sõnad, mida naine kuuldavale tõi, olid väljamõeldud unekeeles, keelekõla oli ometi soome keele sarnane.) Arvasin mõistvat, et ta küsis, et kas keeleinimesena oskan ka soome keelt. Vastasin, et ma pole keeleinimene, et olete eksinud.
Võimalik, et enne muuseumisaalide läbimist jooksin nagu elevil laps muuseumi suveniiripoodi, mis oli suur ja lai ning täis mulle huvipakkuvaid esemeid. Jooksingi müügilettide vahel ja vaatasin ahne pilguga kõiki neid unes imelisena tundunud käsitööesemeid ja meeneid (nt heegeldatud valge koonus, millel kaunistuseks roosa bukett lilli – isegi unes imestasin, et milleks seda küll kasutada saab!). Ei ole enam kindel, kas ma kollektsioone nägin või kõndisin ka neist läbi nii, et teadmist neist külge ei hakanud.
Filed under Unenägu
näitus 