K., kes käitus pea igas sotsiaalses olukorras enesekindlalt, hoolitses mu eest, rääkis vabalt oma tunnetest ja oli minust kiirem ja vabam füüsilist lähedust otsides, tunnistas, et vahel ta endiselt kardab mind “sotsiaalselt”, selle tunnetamine, st ma uskusin teda ja olin seda tajunud, mõjus mulle selliselt, et potentsiaalselt erootilistes olukordades olin võimetu erutuma. Tahtsin, ka tema tahtis, aga see ei õnnestunud.
–
K. aga piidles mind esimestest silmapilkudest lapsikult, nende välkpilkudega minu suunas kõigile vahele jäädes, ise punastades. Kui esimest korda pikemalt kõnelesime, viis ta jutu tänapäeva sekssuhete moraalitusele (muidugi ei väljendanud ta end nii otse ja vulgaarselt). Ta ütles, et ta võib ju iga nädal näha tänaval kedagi, kellega ta tahaks magada, kellega ta tahaks teha kolmekaid jms, kuid ta valib selle mittetegemise, valib truuduse oma perele, sest nagu äsja linastunud filmis, lõppeks see halvasti, st kõik saaksid haiget.
Mõtlesin, temale vastamata, sest tajusin, et minu erotomoraal on midagi hoopis muud, et ta üritab end veenda ja karistada selle eest, et näeb ja ihaldab teisi naisi, iga nädal, isegi tänaval. Kui ta teaks, et see ei lõppeks kurvastusega, siis see moraaliuskumus kaoks tal? Küllap mitte, sest usk kurba lõppu oli arvatavasti ainuke viis, kuidas ta end juhusuhetest hoidis. Mõtlesin teda kuulates, oma näoga selgelt mõista andes, et olen teist meelt, sest olen valmis iga teisega voodisse minema, ja lähengi, ning ei taju seda moraalitusena, isegi oma püsisuhtepartnereid “pettes” ei taju seda kõlvatusena, st ma ei veena ennast milleski, mida ma ei usu, sellega, et mu “moraalitus” toob mulle õnnetuse kaela. Paradoksaalselt kaotas meie jutuajamine minus soovi temaga seksida, vaevalt, et ka temas.
Seks K-ga oli õrn, aeglane ning iga hetk jälgis ta mind ja mu keha reaktsioone, et teha vaid seda, mida mina/mu keha ootab/on valmis tegema. Selle asemel, et erutuse saabudes viskuda kehalisusse, kontrollimatusse, oli ta kaalutletud ja mõttega kohal, mis takistas mul isegi oma algset erutust hoida, veel vähem sain seda süvendada, et liikuda erootilise ekstaasi poole.
Kui seksist rääkisime, siis selgus, et ta tahab midagi hoopis enamat: lisariistu, jõulisemat ja konsumeerivamat seksi, mida arvas, et mina/minu keha ei suuda, sest ta oli ju jälginud ja “kuulatanud” mu keha igal sammul, minuga ei saavat “selliseid asju teha”. Seega pidin tõestama seksis, et ikkagi suudan ja saan, mis pani mind soorituseärevuses alati otsustaval hetkel tagasi tõmbuma, kehast väljuma või õigemini sellesse tagasi peitu minema. Tundsin, et ta oli mind kahekordselt ilma jätnud.
näitus 