http://media.mtvnservices.com/embed/mgid:arc:video:comedycentral.com:fa4ad0bd-9100-4450-9ffc-67b46f421982

Suurupi rand 17.02

This slideshow requires JavaScript.

Naersin suure häälega Marju Lepajõe ironiseerimise peale.

http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/c080e6de-08b3-423e-a934-2a6e78c62265/erree-video-konverentsi-filoloogia-lagunemine-indrek-koffi-juhatatud-plokk

 

Mees võrdub munn võrdub Munn

Tänu sookriitiliste Eesti transmeestega suhtlemisele olen jõudnud lühikese sõnastuseni, mida tähendab olla Eestis mees – st olla munn* ja tihti kahjuks ka Munn**.

* Kuna valdavalt võrdub inimese sugu ühiskonna silmis tema genitaalidega, kusjuures mõistagi on ka transsooliste inimeste hulgas selliseid seisukohti (vt hiljutist intervjuud, kus transmees kasutas väga dramaatilist metafoori keha kui põleva maja kohta, milles ta kinni on).

** Meheks olemine ja käitumine, st mehelikkus on Eestis konstrueeritud munniks-olemisena, st peab olema hoolimatu teiste ja enese suhtes, robustne, vähekultuurne, üheplaaniline jne jne.

***

Selle teksti eesmärk ei ole solvata, vaid keelelise vaimukuse abil juhtida tähelepanu tänases Eestis normiks peetavate mehelikkuste väga kitsale ja negatiivsele spektrile. Kusjuures, v.a väike seltskond geimehi ning feministe, ei seata seda normi küsimuse alla.

 

Brian O’Doherty:

I am amazed at how, with time, I have been absolved from my general disregard of categories, as nothing summons the fury of the category monster more than breaking the rules of professional conduct as it conceives them to be. Painters who become sculptors? Probably not. Paediatricians who become psychiatrists? Disallowed. A concert pianist who is also a great poet? Impossible. We are allowed one role and breaking out of it disturbs constancies, the frame within which we see each other and which facilitates social discourse.

http://www.frieze.com/issue/article/strolling-with-the-zeitgeist/

Kaunitele kaladele Rahva Raamatu poe kitsas akvaariumis

Mind jäi vaevama, et ta ütles, et ei pea veganlust õigeks, kui vanemad seda oma lastele peale suruvad, sest lapsed peaksid saama valida. Ma ei ole aga kuulnud paljudest, kes laseksid oma lastel valida, kas süüa vaid taimset toitu või süüa ka liha. Enamikes peredes ei ole võimalik lapsel valida mitte süüa liha. Ma ei räägi siin eesti dietoloogidest ja arstidest, kes kuulutavad ajaleheveergudel, et ilma lihata kuivab naise üsk viljatuks ning lapsed nõrkevad jms 1970ndate nõukogude teaduse järeldused, vaid sellest, et Eesti ühiskond on lihasööja keskkond ning taimetoitlane ei saa selles suuri kohandusi tegemata elada. Vaid vähestes restoranides on võimalik tellida toite, milles pole liha, sh igapäevased tarvilikud kohad, nagu bensiinijaamad ei ole kuulnudki, et on ka taimetoitlastest kliente. Müüjad minestavad iga kord, kui palun neil hamburgerist liha ära jätta, nende pilku ilmneb suur segadus, nad ei tea, kas seda tuleks lubada või peaksid nad mind keelitama liha sööma, osad vaatavad mind kartlikult nagu hakkaksin loomse proteiini puudusest kohe kokku varisema. jne jne.

Olen aastaid elanud kõrvuti lähedastega, kes söövad liha, ning üritanud mitte mainida sõna selle kohta, mida sellest arvan. Küll aga arvavad nemad alati häälekalt lihatu dieedi kohta või selle kohta, kas minu taimedieedi eelistamist tuleb austada või mitte.

Olen mõtelnud, kuivõrd on minus moraalset halvakspanu või jälestust loomasööjate suhtes. Kõige teravamalt kerkib see esile kallimatega, kellega söögikordi jagan, kes tahavad mu külmkappi lihatooteid osta ning kelle kehad on surnud loomade surnuaiad (:D ma pidin seda kasutama, leidsin selle väljendi ühelt veganfilosoofia lehelt, kus see mõte omistati mitmele kuulsale taimetoitlasele). Aastaid tagasi leidsin veebist P-Ameerika tutvumissaidid, mis mõeldud eraldi veganitele, et selliseid pingeid suhetes vältida. Eesti heteronaine võiks proovida leida endale meest, kes ei oleks homofoob ega lihasööja. Võimatu ülesanne, väidavad mu sõbrannad. Feministide, lesbide ja queer-seltskonnas on taimetoitlasi rohkem, mitte aga nii palju, et tagada mulle alati julmusevabu armukesi.

 

 

The Blind Owl

“I felt that ever since the world had been the world, so long as I had lived, a corpse, cold, inanimate and still, had been with me in a dark room.”

Sadegh Hedayat. “The Blind Owl.”

Vernon Subutex 2

http://www.24heures.ch/culture/virginie-despentes-aime-toujours-gens/story/27474612