kolmekas

ühe lausega

lõpetab lõppematu nädala kurnava valuseeria. Sul on ikka uskumatult ilus hääl. sõnad kui jahe käsi kuklal.

paanikalabor

“Vana sitt, ma ütlen!”

see ärevus, mis ujub pinnale nagu leheke äravoolutoru veekeerises, sunnib ühtviisi paigale ja lükkab edasi liikumisele. mõtted kerivad ellujäämise, hirmude, tuleviku valu ümber, lülitavad välja täiskasvanuliku läbinägelikkuse, kõigutamatu tegutsemisvoo. ei tea, kuhu peitu joosta või kui liikumatuks kangestuda. kolmandana ilmub sõdalane, kes esiti paneb kõige lähemale vastu tahti, siis lööb lahti raamatu, kukub kirjutama või tuleviku manöövreid planeerima, endal kõht kõrvetistest käärimas.

*

and what’s with dreams about shit! viimati küürisin Tartu korteris figureerinud plekkkausist kätega sitta, korjasin kokku ussikesi. minu tegevust jälgisid Pere Pühakud.

*

kas päevi kestva peavalu puhul aitaks mind teadmine, mis on valu põhjus – millal hormoonid, millal baromeeter, millal lihtsalt vana sitt?

*//////////

otsin 40aastaste naiste kehasid – kas need saavad olla pringid? kui suuri raskusi peab tõstma, et oma tuharaid kergitada? ekraanile ilmuvad lihaselised milfid, kõigepealt jääb mulle silma üks itaallane. natuke nagu Loren Una giornata particolares, aga musklites ja noorem, tugevama lõualuuga. teda on pildistatud õrnas valges tüllis, mis langeb ümber tugeva pruuni atleedi keha. see näeb oma kontrastsuses välja debiilne, aga ma ei suuda ka mitte vaadata.

itaallasest jõuan punapeani, kel on väikesed rinnad, ilmatu suureks pumbatud perse ja tugevad lühikesed jalad. ta tuletab mulle meelde iiri tööhobust. ta käsivarsi katavad suured taime- ja lilletätoveeringud. nagu ikka, on tätoveeringud jälestusväärselt koledad, aga temale ometi sobivad. ta on jäänud silma ka teistele, suur pesufirma on pildistanud teda omanimelistes trussikutes ja spordirinnahoidjas. ühel pildil on kaamerasse suunatud ta pekita kumer tagumik – ta on lubanud ennast reklaamida stringides! ka seda pole võimalik mitte vaadata.

ma tahaks olla nii itaallane kui ka iiri hobune, aga arvatavasti ei erutuks ma nende peale voodis. on vaid kaks asja, mis suudavad tühimiku täita – türa ja sulepea. neil päevil, mil ei nussi, peab kirjutama. kui ei suuda kirjutada, tuleb käega teha.

stalker-lugeja

mida ta räägib? mida talt küsitakse?

issand, miks selline küsitleja! kristus, miks sellised küsimused! nagu intervjueeritaks mu venda või last, kõhus läheb õõnsaks. miks on sellisele inimesele antud kirjandussaade juhtida? miks tal pole lugejast abilist, kes talle küsimused välja mõtleb?

ja miks Tema laseb ennast sellel küsitlejal eksitada? ära mine kaasa selle õudusega! kõnni ära, ära näita, et lähed lukku, et üritad midagi öelda, mis on nii väheütlev.

*

ma tean, et ma ei tohiks seda lõpuni vaadata, aga ma olen ekraani ees paralüseerunud. võib-olla midagi juhtub, mis intervjuu päästab… muidugi ei juhtu!

*

mul on ammusest fantaasia, et olen otse-eetris ja lõpetan saatejuhi rumalatele küsimustele vastamise, vaatan kaamerasse, küsin, kas see võtab? ja siis lasen “rahvale” monoloogi, mil saatega mingit pistmist pole.

madal

Unenäos helistasin Elo Viidingule mingis asises küsimuses – prügi või parkimine. (Sest olin ta liitnud kuulsate kunstnikest naiste ringi, kes elavad majas, kus hakkan korterit ostma?) Luuletaja kostus telefonis häiritud ja pahurana, ta hääl kärises nagu räägiks ta sel päeval esimest korda, tundsin end veel halvemini, et pean teda madalaga segama.

Praegu tundub nagu oleksin seda unenägu juba varem näinud ja sellest ka kirjutanud.

mitte viimane, vaid esimene päev

vaadata hommikul köögiaknast aiale nagu oleks see elu esimene pilk – kunagi varem ei ole näinud laiuvat kadakat, sirelite palistust, pruuniks kõrbenud pojengipuhmaid, maa rohelist ja lehtede kirjut. see on esimene päev, mitte “see võib olla mu viimane kord, päev, sügis” Sinibel.