streigivaim

Nägin unes, et õhutasin kolleege streigile. Töötasin lasteasutuses, vist oli nõukogudeaegne lasteaed. Lohutu ja inetu maja, aga nii tuttavlik, et kodune. Pedagooge näha ei olnud, see-eest oli terve hulk “ehitusmehi”, kes käisid ringi käes torujupid. Kõigi heaolu sõltus neist asjatajameestest. Ebaõiglus, mille vastu teisi streikima õhutasin, ei olnud üks kindel otsus, praktika või tegu, see kasvas järk-järgult. Mu taluvuspiir oli saavutatud, ehkki ebaõiglus ei puudutanud mind nii otseselt kui teisi. Mina olin üldse lahkumas, mu teenistus selles asutuses pidi kohe-kohe läbi saama. Arusaamatuks jäi, miks ma veel end mingi streigiässitusega vaevasin. Unenäo kolleegid olid passiivsed, päriselule sarnaselt tuimad ja kõhklevad.

*

Unenägu on, muidugi, väga lihtne. Viimases töökohas arutasime aasta enne minu lahkumist ametiühingu asutamist. Tol hetkel ei olnud minul veel asutuses nii halb kui teistel, vanematel olijatel. Siis jäi asi soiku. Aasta aega hiljem, kui olukord oli paljude jaoks väljakannatamatuks muutunud, võttis väike grupp inimesi ametiühingu loomise enda peale, mina nende hulgas. Olin juba mõnda aega tööd otsinud, kui oleks võimalus olnud, oleksin päevapealt sealt ära kõndinud. Esimene ametiühingu loomise koosolek, mis kukkus haledalt läbi, jäi aega, kui teadsin, et lahkumine on nädalate küsimus. Tegin seda põhimõtte ja paari kolleegi tuleviku huvides. Kuigi aasta enne koosolekut olime teinud nalja ka selle üle, et ehk peaksime korraldama streigi, siis streigi korraldamiseni asi kunagi ei läinud. Kõige “radikaalsem” vastuhakk oli töötajate viisakas kiri juhtkonnale, mida arutati asutuses kuid, kuid mille tulemusel muutus vähe.

Miks aga lasteaed? Sest see on ebamugava asutuse kroonsümbol, allutamise ja vangistamise tuumkujund. (Hästi, see ülevõlli traagika ajab mind ennast ka naerma.)

 

mälukalts

mul oli vähe riideid, täpselt nagu praegu. ühed enam-vähem stiilsed kotipüksed, üks iidne linane särk, millelt krae ära kukkunud, mis selle särgi ainult paremaks tegi, ja  odavad rohelised rihmikud. mäletan, kuidas ma väljaminekuks riideid valisin, nagu oleks mingit valikut olnud. kulunud, aga kokku pidid nad käima täiuslikult. ja käisidki.

veel täna võiks selle õhtu vestlused sõna-sõnalt üles kirjutada, kui see kedagi huvitaks, sest ei öeldud midagi huvitavat. X. laulis lihtsalt Eal pole puu nii armsalt heitnud varju… kuulasin seda adumata, et see on punkt, mis kinnitub aega, nagu oleks aeg tükk tülli, kleidisaba, mis jääb naela taha, naelast jääb auk.

streik

F. Ropsi nägemus. Ei midagi erutavat, lihtsalt meenutab üht vana armu.

Mulle ei meeldi eriti Berliin ega Lorde’i kirjutised, aga artikkel ühest teises on huvitav, nagu ka ideed kummastki. https://www.nytimes.com/2019/07/19/travel/berlin-audre-lorde.html

nõuandeid töörahvale

Ma ei ütleks teie asemel tööandjale, et olete töörügaja või et usute äriühingu eesmärkidesse. Tööturul on puudu elutervest skepsisest, mis töötaks naiivkapitalistliku entusiasmi vastu. Ma ei jaga laialt levinud seisukohta, et leida tuleb töö, mida armastate, et siis end töö abil teostada/tappa. Parem on teha piiripeal meelepärast tööd, mis teid armastab, et saaks eraelus õilmitseda. Miks peaks ülepeakaela ja arutult kaasa jooksma iga lööktööplaaniga! (Minus tekitab hämmingut üha keerulisem tulemus- ja mõjuindikaatorite süsteem, mida meile mitte ainult peale ei suruta, vaid mille väljamõtlemist iseenda töö tulemuslikkuse mõõtmiseks meilt oodatakse.) Kõige rohkem pelutavad mind kollektiivid, kelle veebilehel on iga  töösuunda kirjeldatud ilma vähimagi kahtluseta, et tehakse midagi ülivajalikku ning et seda tehakse silmapaistvate tulemustega. (Heal juhul jääb võimalus, et tõhususest pakatava veebilehe kattevarjus toimub rahulik töötajat säästev töö, mille tegemata jätmine ei peataks ühtegi eluliselt vajalikku hammasratast.)

Töö, mis tõesti vajab tegemist, ei saa kunagi otsa. Sellisele tööle on iseloomulik, et see kuhjub, seda on alati rohkem kui tegijaid, selle tegijale antakse harva aumärk või on see just peamine tasu, mille ta saab. Sellise töö tegijaid ei ole festivalil, kus räägitakse innovatsioonist, sest nende ametit on raske robotitele õpetada. Ka kolmekümne aasta pärast on vaja kokki, kohtunikke ja kirurge. Kassiiridest saavad ehk kaubaladujad, aga kauplemistöö jätkub.

*

Juba mõnda aega tunnen, et ma ei jõua enam end tõestada, testida ja soovitada lasta. Ma ei tahaks teada, kui palju olen seitsmendast eluaastast alates teinud etteütlusi, eksameid, kirjutanud taotlusi, motivatsioonikirju, aruandeid ja piinanud oma õpetajaid ja kolleege soovituskirjade nõutamisega. Kas 40ndaks eluaastaks ei võiks inimene heita loorberitega polsterdatud asemele, millelt palutakse tal tõusta vaid tõeliselt vajaliku töö tegemiseks.