Tahan, et mulle kasvaksid juured, et oleksin üks teiste puude seas, et sammalduksin ajaga, et mu koore sisse tekiksid pudedad õnarused, millesse sipelgad käike uuristavad, et aasta-aastalt kaotaksin oksaharusid, mu tüvi lõheneks ja eluaastad oleksid loetud.
Selle aia õunapuud olen mina, nad kasvavad minus ja minust läbi.
Filed under Õhk
Tavaliselt lähen kohe ka metsa, raja lõpuni, et saaksin üle heinamaa vaadata, aga sel korral mitte, arvasin, et õige hetk alles tuleb. Täna, enne vihma läksin läbi metsa ja tegin oma tavapärase tiiru mööda heinamaa piiri, kui kägu kukkus esimest korda sel aastal. Kukkus kolm korda, tähendab õnn on üürike.
*
Teisipäeval hakkasid esimesed väikesed kirsid õitsema ja samal päeval sibulõuna ladvaoksad. Täna nägin, et minu aastaid tagasi istutatud väike pirnipuu õitseb. Võib-olla kannab ta sel aastal esimest korda vilju.
Ma ei tea, kas ma olen ühegi inimese keha tundnud nii hästi kui ma tunnen seda talu, seda maja, selle õue ja õunaaeda. Ega ole ma ka ühessegi inimesse olnud rohkem kiindunud kui siinsesse maasse, puudesse ja lilledesse; iga mätas ja taim, mis elab aastaringi järgi, on tuttav. Ometi olen selle jätnud ja naasnud, jälle jätnud ja tagasi tulles leidnud eest kõik oma kunagised tuttavad. Ei ole midagi ilusamat kui vaade mu õunapuuaiale, vaade üle lõunavärava Karja põldudele, kus on veel õhtulgi päikest, mida aias enam ei ole, sest metsa varjud on üle tema pikad. Sinibe kuningriik, nagu laste jutt või muinaslugu, mida ma alles hakkan jutustama.
näitus 