Kuidas teada, et toode või kaubamärk, mida kasutad, ei ole seotud loomade piinamisega

PETA andmebaas: http://features.peta.org/cruelty-free-company-search/index.aspx

Men Can Be Crazy Cat Ladies, Too

http://www.peta.org/living/for-men/crazy-cat-men/

Pamela Anderson Visits Maricopa County Jail to Promote Meat-Free Program

http://www.peta.org/blog/pamela-anderson-visits-maricopa-county-jail-to-promote-meat-free-program/

Mulle meeldivad sellised uudised; leidsin selle otsides lihata kookosesupi retsepti.

Naomi Klein

Klein’s depiction of the expanding universe of brands is graphic, literate and level-headed. This is the best panorama of contemporary commodification we now have. The power of the book, however, lies in its linkage of the new patterns of metropolitan consumption with the outsourcing of physical production. Behind the brands that crowd the malls are no longer integrated enterprises on the old hierarchical model, where a product was researched, developed, designed and produced by a corporation with its own extensive labour- and sales-force. Instead, firms like Hilfiger or Nike contract out all manufacturing operations to dispersed local producers, typically in Third World countries with rock-bottom wages and working-conditions.

http://newleftreview.org/II/4/tom-mertes-on-no-logo

http://www.naomiklein.org/main

Minu asutuse kutsel olid siin kaks päeva psühholooge koolitamas Islandi kaks psühholoogi. Üks neist väitis, et psühholoogid on üks raskemini koolitatav auditoorium, sest nad on väga kriitilised ja neil on tava üle mõelda. Teise päeva hommikul tekkis väike kriis, nagu ikka mitmepäevastel koolitustel juhtub. Paar inimest ütlesid, et nad ootavad midagi muud, st kõneldu on neile juba teada või ei aita neid nende töös. Kuna õpetuse sisu oli õppida aitama inimesi rasketes olukordades, kes läbi elanud ebameeldivaid, raskeid kogemusi, siis oli nii ehk nii koolituse õhkkond mõnevõrra negatiivsusest tulvil. Islandlased olid oma tööd teinud 30 aastat ja küllap palju näinud, ka koolitussituatsioonis. Siis juhtub midagi ebameeldivat, sulle öeldakse “ei” või “tänan, aga ei”. Me rääkisime selle peale omavahel ja üritasime hoida üksteise tuju üleval, hakkasime rääkima lugusid, kuidas erinevad inimesed läbi elu lähevad endale ja teistele sisendades, et kõik lõppeb alati hästi (ja kui ei ole hästi, st ei ole veel lõpp) või asjad laabuvad lõpuks, st muretsemiseks, kurvastamiseks ei ole põhjust jne jne. Nende nägusid vaadates oli mul aga teine tunne. Teiselt maalt tulnud esineja hirm selle ees, mis võõraste inimeste ette astudes juhtuda võib, saabki tõeks – ta tõrjutaksegi ära, talle öeldakse, et ta ei ole huvitav, miks sa tulid? Lõpp on hea, sest see paneb meie piinadele punkti, midagi muud head selles ei ole. Psühholoogid, kõigist inimestest, peaksid seda hästi teadma.

Mälu laiendab hetke piire, ütleb Krista Mits oma tõlke lõpus saatesõnas. Ma arvan, et ta peab midagi muud silmas kui mina. Minu silmis on see täpne väljend, et öelda, et mälu laiendab kogemuse, olemise piire, või täpsemalt mäletamine, töö oma mäluga – kogetu saab mäletamisel juurde tähendusi, mälukihid, hetk või sündmus kordub, küll teisel viisil, mäletamisel. (Ja mälu ulatubki hetkest kuhugi kaugemale või kaugele, st laiendabki hetke – nii mäletamisehetke kui ka mäletatavat hetke.)

George Perec unistab

http://www.franceculture.fr/player/reecouter?play=5020219

Ma olen olnud pikalt haige, vedanud end mööda tube ja nüüd ka tänavaid, süda on olnud võimetu, olen olnud pidevalt minestamise äärel. Köhin ja kui vales asendis magan, saan peavalu jne jne. Totaalne galeer, nagu ütlevad prantslased :) Aga eile läksime õhtul välja ja unistasime, et mida me teeksime, kuidas me oleksime. Me ei ole Helenaga kunagi nii unistanud. Ja need unistused olid väga toredad, lõpus väga grandioossed. Nt mõned meilt mõlemilt:

mul on Kadriorus ateljee, hommikul lähen läbi külma linna sinna, teen tule alla, teen teed ja hakkan pooleli olevat tooli peitsima. Mul ei ole mingeid tähtaegu. Suvehommikutel lähen väga vara, et näha päikesetõusu.

ma teen vääriskividest prosse, igat prossi tegema hakates ma tean, kes seda kandma hakkab või kus seda müüakse.

ma joonistan üles oma unelmate maja ja siis ehitan selle ka ise valmis. selle projekt muutub mul koguaeg, ka materjal muutub :) no see on praktiliselt reaalsus.

Kui me olime metsas ja öösel patrullis, ütles üks mu paarilistest, kui me läbi puufiguuride pingsalt fokusseerides läheneva hommiku selgust ootasime, öö kõige külmem aeg tuleb alles, on kohal, st vastavalt olukorrale. Panin tähele, et see on eriline mõnu, millega inimene teisele seda oma teadjapositsitsioonilt ütleb, nagu ei oleks veel teada, et me selle öö üle elame, nagu võiks üks hommikuahe tuua endaga sellise külma, mida ei kannata silmaga vaadata, mida ei kannatagi välja. “Sa arvad, et praegu on külm ja läheb paremaks, et su silm, mis seletaks siin metsas justkui üha rohkem, seletab ka meile peale langevat soojust – sa eksid, külm alles tuleb! Külm, mida ei pehmenda ööpimedus, fakt, et sa ei näe, tunne, et peaks pugema öö eest käkras kuhugi varju, see on hoopis külm, mis nöögib sind keset hommikupäikese tõusu, illusiooni, et öö on läbi.”

Iseehituv linnak http://www.archdaily.com/616898/x-tu-architects-imagine-self-building-wall-city/

Ja inimesed kui kärjerahvas. Üha rohkem kuuleb sellisest unistusest.

Vaesed ajakirjanikud ja nende väiksed ideed ja kitsas kujutlusvõime. See on kreisi, mis jälle Houellebecqi uue raamatute ümber käib. Pole midagi naljakamat kui näha, kuidas üks väike mees kõik tagajalgadele ajab.

Vaid osaliselt kuulamiseks, sest ajakirjanik on marus.

Tädi Liisi maja, alati ütlesime just nii, ehkki teisel korrusel elas onu Juss ja kunagi oli seal elanud veel nende kolmas sõsar onu Allu. Majja pääses kaheastmelist fassaaditreppi pidi, esiukse kohal oli vari – ülakorruse rõdu, mida iial keegi ei kasutanud ning kui ma sinna umbes 11aastasena kippusin minema, et olla päikese käes, aga samas majas sees ning et vaadet Emajõele nautida, siis pahandati minuga, et ma kolan võõras majas ning segan sellega onu Jussi -, uksel ei olnud tuulekoda, see oli kõigile tuultele valla. Koridor oli kitsas ja pea alati haises seal pisut kuivkempsu järele, mis oli trepi all vasakul. Kohe paremat kätt avanes uks Liisu töötuppa – see oli uks, mida kõik külalised kulutasid, tihti istus tädi Liis suure 30ndate stiilis tumedast puust kirjutuslaua taga, millel oli rohelise kupliga laualamp, vana must kettaga telefon, ning luges luubiga lehte. Luubiga luges ta juba ammu, võimalik, et ta ei kasutanudki lugemisel prille, vähemalt minule on jäänud meelde just luup. Kui tuldi, siis oli Liisul väga hea meel, ta jättis lehelugemise katki ja tahtis rääkida. Hilisematel aastatel tundus mulle, et mu vanaisa ja vanaema, kes tavaliselt Liisiga nii sõbralikud olid olnud, ei tahtnud enam tema juures nii palju istuda ja juttu ajada, nii et ma istusin ise ja Liisul oli väga hea meel, mõnikord tuli vanaisa juba pisut kurja häälega mind otsima, et kas me juba ei lähe, ma teadsin siis, et Liisul on kahju, et ma pean juba minema.

Esimeses toas oli raamatukapp, millel oli onu Jussi viiul, või üks viiulitest. Minu eluajal ei olnud enam koosolemisi, kus ta oleks mänginud, küll aga harjutas ta vahel oma tubades ülakorrusel. Eestoast sai kööki ja elutuppa. Kogu elamine oli ringkäiguga, nagu minu elamine Saaremaalgi, st ühest otsast minema hakates, leidsid tee läbi kõigi tubade algusesse. Elutoas oli kolmele poole avanevad aknad – nurgaaken, kust oli näha tädi Liisu kiviktaimla, mis oli esimese korruse veranda treppide kõrvale tal endal rajatud ning mis viimastel aastatel üha rohkem käest läks, sest keegi ei toimetanud sellega enam. Nurgaakna all oli kandiline jalgadel lillepotihoidja, kuhu mahtus väga mitu lille ning mida ma alati imetlesin – mitte lillede, vaid selle pärast, et kellelgi on nii palju ruumi toas, et saab endale sellist asjandust lubada. Ukse taga oli klaver, millel ma ei ole kuulnud kedagi mängimas. Akna all oli tigudiivan, padjad ning seinal portree tädi Liisu emast, juba haigena ja voodis, autoriks Leili Muuga. Leili Muuga maale ja graafikat oli toas veel. Üks suur sirelikimp ja väike kassinägu, mis nüüd ripub mamma magamistoas. Selle kinkis tädi Liis enne surma mammale. Võimalik, et seintel oli midagi veel, aga alati, kui seal olin, vaatasin just haiget Liisu-tädi ema ning sireleid.

Elutuba oli kaksiktuba, mil uksed puudusid, teises toapooles oli tualettlaud ja kušett, millel Liis magas ja mille sai kardina taha peita. Toas oli suur must raudahi ja pääs verandale, mida jällegi keegi ei kasutanud. Mulle aga pakkusid just veranda ja rõdu huvi, aga mulle oli selgeks tehtud, et ma ei saa omapäi käia kohtades, kus omanikud ise ei käi. Verandal olid tükkideks võetud Liisu-tädi kangasteljed, millega ta kunstikombinaadile Ars kardinaid, vaipu ja muid tekstiile oli kudunud. Teljed olid minu mälu järgi kuulunud juba Liisu emale. Verandal oli kušett, millele olid kuhjatud vanad madratsid ja vatitekid, kui olin ülikooli ajal aasta Helsingis, siis hoidsin selle kušeti all kaste oma paberitega. Kui neile üks kord järele läksin, läks kolmandik neist tulle. Kunagi magasid verandal need, kes pidudele kauemaks jäid. Ma ei tea, kas mina seda näinud olen. Minu ajal olid juba kõik peod sellised, kust vähemalt viimase bussiga kõik minema läksid.

Teisest toapoolest sai kööki, kus olid sisseehitatud nõudekapp, puupliit ja aken, mis avanes tagaaeda, sinna kuuseheki poole, mis meie Kvissi ülejäänud maailmast ära lõikas ja oli ühtlasi väravaks, kui me bussi pealt otse läbi poolkuivendatud luha maale tahtsime minna, hekk, mis võeti maha, kui Kvissentali “arendama” hakati, sest tuli välja, et nõukogude ajal oli maa mõõdetud kätte liiga heldelt või aed liiga kaugele ehitatud, sest toona oli naabruses vaid üks maja ja maad küllaga. Kui raske oli mul käia seal pärast seda, kui sinna uued majad kerkisid, osad neist vaatamas meie aeda; ei olnud enam kuuski ega kaski, mis enne aia idapiiriks olid, maha võeti isegi see tamm, mille alla Defi maetud oli, mida mamma küll ei uskunud, et keegi maha tahaks võtta, aga maha ta võeti.

http://www.dailymail.co.uk/news/article-2513154/Farmer-builds-house-just-150-using-materials-skips–current-tenant-pays-rent-MILK.html

Ülekanne: ristitee algus Colosseumi juures

http://www.ctv.va/content/ctv/it/livetv.html