Mind masendab Kallase skandaali kajastuse lugemine – vihased petetud onukesed ajakirjanike ja opositsioonipingil – nagu oleks nende pealkirjade ja artiklite lugemine pöidla vajutus hellale kohale mu enda kehas, meenutus ühest annus horribilisest ja ebamäärasest tajust, et osades meestes toob neist mõjukamal positsioonil oleva või lihtsalt andekama naise kritiseerimise võimalus välja eripärase sadismi ja alateadliku kinnisidee taastada vana ja läppunud sugude võimutasakaalutus. (Võimalik, et ma olen seetõttu erapoolik ning tajun Kallase teadmatuse ja tema abikaasa nurjatuse ohtlikkust valesti, pisendan eksimust jms. Ehkki, on huvitav, et sõna ei ole võtnud juristid (sest KAPO hinnang on olnud nii kõigutamatu?), vaid üks politoloog on kirjutanud pikemalt ja sedagi pigem neutraliseerivalt, J. Adams hämas pikalt, aga ütles siiski välja ilmse tõe, et põhiseaduse järgi ei pea PM päris igasse komisjoni koheselt tormama, aga lehepealkirjade järgi oli Eesti demokraatia juba ohus jne jne.)
Turgutan end lugedes Patricia Highsmithi kohta (milline veetlev koletis, keda oma teelauda paluda!), vaatan videoid USA sõltlaste ja PTSDiga õnnetute kohta ja lasen oma empaatial kõiki neid emmata. Siia panen aga ühe vaimuka Lastetu Naise – humorist Leslie Liao.