suuremeelne ja helde, nagu inimene peakski olema.
tallinna aedlinnade väikekodanlikud vereimejast omanikud ajavad mu joostes berliini. pigistagu oma münte peos.
what a day…
Monthly Archives: detsember 2016
Filed under Õhk
Võib-olla
Lugesin läbi linnaraamatukogus leiduva kirjavara Haava kohta. Eks need käsitlused ole väga kohitsetud ning pieteeditundelised, v.a kui on vaja 1920ndateks moest läinud poetessi luulet kritiseerida. Osundusi naiskallimale ei ole, kui siis mõned vihjed kirjades Elise Aunale, mida oma otsingule “soodsalt” tõlgendan. Võib-olla seda armastust ei olnudki.
*
Kidu on peenutsedes kategoriseerinud sedeleid Ihaks, Armastuseks, Seksiks jms, aga tegu on labase himuga, millelt nätakat saades haarab sind taltsutamatu, st matslik raev.
*
Üks lause filmist kordub mu peas: “Tout est faux chez lui!” – temas on kõik võlts.
Ta on kreisi Leisi Lovecraft, on alati olnud, ning pean endas sonkima, et mõista, kas mina olen see, kes ma olen, kokkupuutest temaga või oli see minus juba varem olemas.
Allumine teisele inimesele, et teha tööd, juba enda allutamine intervjuu-situatsioonile on talle vastunäidustatud. Miks peaks inimene teistele tõestama oma inimsust, oma väärtust! Painutamatu ausus, kõiges – milleks säästa vestluspartnerit oma teadmistest kahesajast juustusordist, fakti- ja kontekstitäpsus oma jutus. Ja samas õrnus oma külaliste vastu, suurim tähelepanuvõime nende väikseimagi vajaduse suhtes.
Filed under Persoon
Jaanus Samma “NSFW. Esimehe lugu”
Ma tegin märkmeid Jaanus Samma näitusest ning panin need koolilapselikud tähelepanekud ka hoolikalt kirja. (Tunnen, et tasun oma võlga, et pole kirjutanud olulistest sündmustest.)
Jaanus Samma “NSFW. Esimehe lugu” (kuraator Eugenio Viola) on nõukogudeaegsete geimeeste kohtutoimikute kontsentraat – ühe mehe lugu, millega loob Samma uue Eesti 20. sajandi ajaloo kangelase. Näitusel on muuseumilaadsete pedagoogiliste infotahvlite ja vitriinide kõrval lavastatud fotod ja videoinstallatsioonid, mis võimendavad loo mõju vaatajale.
Lähimineviku kunstiline käsitlus peab end paratamatult positsioneerima juba olemasolevate klišeedega nõukogude aja repressioonide, ohvrilugude jms kujutamisest. Samma paigutab end sellesse väga huvitavalt, kasutades lavastuslikel fotodel pea kitšilikke sümboleid kristlikust esteetikast ning popkutuuri kulunud võtteid nõukogude “halli” aja ja ruumi kujutamisest. Minu tähelepanu pälvis ka see, kuidas oli Samma lahendanud toonastes geielulugudes kesksel kohal olnud pinge eraelu ja avaliku sfääri vahel. – Vastamisi asetatud videod, mida vaataja võib jälgida samaaegselt, kõrvutavad ebakindla intiimsfääri avaliku kohturituaaliga, selle uurimismeetodite grotesksusega. Totalitaarse riigi uurimisasutused on tunginud inimese eraellu, tema magamistuppa, nii et ka kodusest elust saab kohtutribüünile sarnanev lavataoline dekoor, kus inimeste liigutused on arglikud ja teatraalsed.
“Küll oli ilus mu õieke”
Oma armastatule olen eesti luuletajatest saatnud enim Anna Haava luulet. Olen lugenud, üle lugenud Haava luulet, et leida sealt tuttavlikku kõla, mida enda kirjade teksteisse põimida. Ei ole seni pidanud Anna Haavat lesbiluuletajaks, ei ole selle peale tulnudki, kuid täna, kui lugesin “Südameta” ja tema kuulsat “Küll oli ilus mu õieke”, tulin mõttele, et arvatavasti oli Haava üks armastatutest naine, kellele mõeldes on kirjutatud mitmed luuletused (ehk nt ka “Sa kõige armsam mulle”, mis kõneleb armastuse salgamisest – teema, mis on mitmes teiseski Haava luuletuses, nagu “Võin”: “Võin aga põue põhjas Sind kanda keelmata.”). 
Anna Haava ei oleks ehk nõus väljendiga “üks armastatutest”, sest mitmes tema luuletuses on väljendatud mõtet, et inimene armastab vaid korra, kui armastusele järgneb teine, st ei olnud armastus (“Ja uuel’ armul’ aset annab, See – armastus ei olnudki.”).
Arvamust, et noorelt surmale kaotatud peiu kõrval oli Haaval veel teinegi armastus, toetab see, et tema lembeluules esineb kaks suurt teemat. Üheks on kaotatud või kaugel oleva kallima idealiseerimine (armastatu on ingel, püha kuju luuletaja südames, mida ei saa sõnadega väljendada. Vt nt luuletused “Ei ole sina minu ingel” ja “Sinu nimi”, milles read: “Ei sinu nime iial ma teistel’ nimeta”.) ning pidev igatsus tema järele. Teisal on aga Haava armuluules pinge, isegi kiivus ja viha (luuletuses “Sa kõige armsam mulle”, milles: “Sa kõige armsam mulle, Ja siiski vihkan Sind! Võin haavu lüüa sulle – Ja endal lõhkeb rind!” ning luuletuses “Siis mine!…”: “Kui sina mu silmist ei loe, mis heliseb südames mul, Siis mine! Sest igavesti Siis võõrad oleme küll!…Luuletuses “Ma vihkan sind”: “Ma vihkan sind nüüd, igavesti!…Kuid suurem on mu armastus!…) ning keelitus, et tema süda rahule jäetaks (luuletuses “Tead küll, mu kuldakallis”: “Sind tahan unusta’, Su kuju kustutada Mu põuest jäljeta.”).
Poetess pöördub mitmes luuletuses ka kõiksuse poole, kust leida üleivamat, millega oma kallimat ehtida (luuletuses “Oh võiksin”: “Oh võiksin taevatelgilt Kõik tähed paluda /…/ Sind, sind siin elu vilus Siis krooniks sellega!”).
A. Haava luule kohta Villem Grünthal-Ridala: http://www.digar.ee/arhiiv/en/download/113869
Istume mammaga minu järjest tühjemaks jääva korteri köögis. Nüüd oleme ruumis meie esil ning siin ei ole midagi üleliigset, nagu meie vahel ei ole enam midagi üleliigset. See on mingite asjade lõpp, aga kõik läheks nagu kergemaks, koorem kergeneb koguaeg. Ja ei klammerdu sellesse, mis lõppeb, ega lõppu endasse. (Seda kirjutades tuleb aga ikkagi hirm lahti rebimise ees, enesehaletsus jne, mis on raske, süda muutub raskeks. Võibolla kirjutamine ei teegi kergemaks, nagu olen arvanud, vastupidi – ankurdan end üha sõnadesse, mis mind nagu kaalupomm sügavale alla tahavad vedada.)
Mõned asjad jäävad veel teha.
Filed under Õhk
Iseasi, kas saab aidata. Esimene reaktsioon on teha korda, koristada segadus ära vms. Ebamugavust ja hirmu ohjeldades hakkad kõnesid tegema, korraldama, abi otsima. Korraldamine aitab ajutiselt sügaval pesitseva õõvastuse vastu.
Nad kutsuvad seda ringiks. Sellest saab välja astuda, kui loobud mängust, jätad matši katki, ei ilmugi välja vms.
Kuidas aidata vägivallatsejat
Ohvri aitamise ja kaitsmise kõrval on vaja tegeleda ka vägivallatsejaga. Kuna mu lähikonnas on akuutne vägivallajuhtum, siis värskendasin oma teadmisi, kuidas käituda vägivallatsejaga. Siin üks hea lühiartikkel Steven Stosnylt:
No one falls in love with fantasies of power, of forcing their will on their loved ones. We fall in love with fantasies of value – of loving and being loved. When we substitute power for value, love can never be satisfying, and we can never realistically feel like responsible, caring, valuable adults.
Filed under Õhk
Haige naine või naine, kellele tuli haigus kallale
http://www.maskmagazine.com/not-again/struggle/sick-woman-theory
Vt ka http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/soo-ja-puude-ristumisest-feministlike-puudeuuringuteni/
Mida on andnud mulle tööstusrevolutsioon
Eelkõige on tööstuslik revolutsioon andnud mulle võimaluse olla oma tunnetes aus – kui mulle mu perekond ei meeldi, ei pea ma neid armastama ning võin elada oma perekonnast eraldi. Seda saan aga teha tänu tööstuslikule revolutsioonile, mis tegi minust tootmisvahendi, millel on töösturi silmis väärtus, see konverteeritakse töösuhete käigus rahaks, mille eest saan osta vabaduse oma perekonnast.
Aitäh!
Kõige kurvem eesti laul
on “Aeg läheb, aga õnn ei kao” ning Tootsi pulma rõõmsad pulmalised ümber laua, kelle nägusid järjest Suves lähedalt kadreeritakse, süvendavad minus seda tunnet. Võibolla pidasin lapsena abiellumist lõplikuks lapse-mina hülgamiseks, omamoodi surmaks, kust ei ole tagasiteed tõelisse mina-autonoomsusse, mis on võimalik vaid lapsena. Tänini, alati kui seda stseeni vaatan, koorub südameroosi ümbert üks kiht kroonlehti ja langeb põrmuks. [Türa, minust ei ole lüürikut! :D]
(Pärast ca 20 vaatamist oli mul meeles, et proviisor räägib enne laulu, aga eksisin.)
(Paremat versiooni ei leidnud:)
näitus 