Category Archives: Kordus
vaikus
Igal hommikul on esimene mõte – sõda. Päeviti annad tööle pihta (kui paljud ei mõista, et aasta pärast võib olla kõik muutunud – juhatuses vaidleme endiselt mingite lollakate juhtimisküsimuste üle), sööd pirukaid, vaatad vaiksele jõele – mitte ühtegi virvendust!, eredast kevadpäiksest valgustatud Veski tänava majadele – veel on vaikne, pole sireene ega muud hirmutavat lärmi, päris rahu aga enam pole.
Filed under Kordus
reproduktiivtöö nüridusest
Hoolitsemise, kasimise, inimputitamise töö juures ei ole kõige nüridam selle korduvus või vältimatus, või see, et selline töö ei ehita ega loo midagi uut (S. de Beauvoiri argument), vaid see, et puudub võimalus transtsendentseks kogemuseks, kui ei olda just noor pühak või masohhist, kes loodab ülenduda alandumises ja teenimises.
Kui ma jälgin oma sisekõne, mis taandub üha enam mentaalmärkmete tegemiseks hooldatavale sobivate toiduainete, ostunimekirja, teha vajavate ülesannete jms argisita kohta, siis alles mõistan päriselt, kuidas reproduktiivtöö* on täitnud naiste elud – nende aja, mõtted ja olemise – täienisti, nii et energiat ei jätku millekski muuks. Küsima ei peaks, kus on naissoost mozartid või hegelid, vaid imestama peaks, kuidas on saanud võimalikuks wollstonecraftid, austenid ja beauvoirid. Imestama peaks, kuidas ei ole rohkem naisi jälgi nüriduse vastu mässu tõstnud, selle eest põgenenud.
Nooremana Beauvoiri kohta lugedes itsitasin selle üle, et Beauvoir ei olnud nõus oma kallimatega kokku elama, teatud perioodi elas hotellis, et ei peaks tegema ühtegi kodutööd jne. Nüüd näen sellises elukorralduses ainuvõimalikku läbinägelikku ratsionaalsust. Mõelda, et olen hetketi lubanud end titepalaviku valda mõtlemata, millise väljakannatamatu ebamugavuse üks imik mu ellu tooks! Kui osa haridusest oleks mõnekuine reproduktiivtöö praktika, laseks suurem osa inimesi end steriliseerida.
*Silvia Federici mõiste.
We will lie on that meadow
Addosso al viso mi cadono le notti
e anche i giorni mi cadono sul viso.
valguse kaif, uute lehtede kaif, lõhnade kaif, uute tekstide kaif, uue keele kaif…
ma haaran kaasa vahuveinipudeli vaid rituaali, mitte joovastuse pärast, ma ei saaks olla rohkem joobes.
nüüd, kui keel kangestub
pakun välja uue omakeelse sõna queer vastena – khääh [nagu oleks leivapuru kurku kinni jäänud] võtke või jätke!
Maarahwa kasuline kalender 2017
Juuni
Laste kehaline karistamine jäägu minevikku
Juuli
“Ent olles nendega eriarvamusel, kaitsen ma nende autorite õigust arvata teistmoodi kui mina. See ongi demokraatia.” Indrek Saare vastus ekre-le http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/indrek-saare-sonum-sirbi-artiklit-kritiseerinud-ekre-le-teie-kaitumine-oonestab-demokraatiat-ja-sonavabadust?id=78927292
August
Mõtteid LGBT+-noortest haridustöös http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/miks-tuleb-opilased-viia-festheartile/
“Neist noortest – tulevastest, aga tihtipeale ka juba praegustest valijatest – tuleks poliitikutel eeskuju võtta ja teha kõik selleks, et inimeste elu oleks võimalikult lihtne ja õnnelik. Mitte nuputada kuskil hämaras tagatoas, mis võiks olla populaarsem, kas toetada abordi keelustamist või surmanuhtluse taastamist.”
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/laulupidu-ja-tallinn-pride?id=79152150
September
“Igaüks meist on eriline!” presidendi videopöördumine puuetega inimeste aitamise
ja austamise teemal https://www.facebook.com/Sotsiaalministeerium/videos/1666382760041382/
*
Hea, et keegi jaksab endiselt selgitada Ad ja Bd – ehitada rahwa hariduse vundamenti, mida tuleb just sedasi aeglaselt laduda, sest rahvahariduse sein ei tõuse sama kiiresti kui Eesti kivikeste või plekkide karbis rahnud maha sajavad!
Võib-olla
Lugesin läbi linnaraamatukogus leiduva kirjavara Haava kohta. Eks need käsitlused ole väga kohitsetud ning pieteeditundelised, v.a kui on vaja 1920ndateks moest läinud poetessi luulet kritiseerida. Osundusi naiskallimale ei ole, kui siis mõned vihjed kirjades Elise Aunale, mida oma otsingule “soodsalt” tõlgendan. Võib-olla seda armastust ei olnudki.
*
Kidu on peenutsedes kategoriseerinud sedeleid Ihaks, Armastuseks, Seksiks jms, aga tegu on labase himuga, millelt nätakat saades haarab sind taltsutamatu, st matslik raev.
*
Üks lause filmist kordub mu peas: “Tout est faux chez lui!” – temas on kõik võlts.
Milleks kirjutada/Milleks uskuda
ma ei viitsi kirjutada, sest keegi ei viitsi lugeda. lugemine on muutunud intiimseks ja salajaseks nagu usk, millest ei tohi rääkida, sest see võib solvata, olla pealetükkiv või ohustada teise ateismi. kui ma ütlen, et kas sa juba Lauristini uut mälestusteraamatut oled lugenud, paljastub sinu rumalus, laiskus, pimedus vms, kui sa ei ole sellest teadlik. aga see ei kõlba seltskonnas.
suhe jumalasse ja selle isiklikkus on nüüdisajal nagu suhe raamatutesse, ta võib olla su elus, aga peab olema peidetud. kas olete näinud mõnda “kauni kodu” pilti ajakirjas, kus oleks raamatuid (suured kuuma kohvitassi alused klantsalbumid ei lähe arvesse), veel hullem kui piibel, pühapilt või kodune altar (minu lapsepõlvekodudes ei olnud altareid, küll aga meie lähedastel peresõpradel läti pastoritel, – see mõte ja pilt kodualtarist võlusid mind lapsena väga, nii et olen oma täiskasvanukodudes tihti midagi altarilaadset sisse seadnud (vahel on see vaid mu vannitoa lookas meigilaud, mille kohal ma ise elusa Maarja-ikoonina kõrgun; vahel ostan altarile spontaanseid lisasid, kui on olnud väga hea seks vms, mis väärib ikooniostu).).)
*
olen intiimse ja väikse, väga suletud lugemisklubi liige, mis vaagub juba mõni aasta surmaagoonias – elulaad ja keskkond ei soosi meie tegevust. juba kuid planeerin alustada kirjanduslikku salongi, mõte peab aga ootama, sest mu varade likviidsus on oluliselt vähenenud ning ma ei saaks inimeste kokkutulemise tõelisi peibutusi pakkuda (kes tuleks kohale vaid tänu avanevale võimalusele rääkida kirjandusest!).
Filed under Õhk, Kõne, Kirg, Kirjutamine, Kordus
See on peaaegu lapsik, nii lihtsustatud. V.a meri, hobused, Max von Sydowi nägu ja pea. Kes Sa oled? Ma olen Surm. Kas oled minu järele tulnud? … Olen kuulnud, et Sa mängid malet. Ma olen kaunis hea mängija….
Ilmuta leebust!
Kas ma olen paremini teinud?
Ei ole!
*
Iga talv läheb raskemaks. Praegu pole veel pidamatust või puudust. (Ehkki juba praegu on peamine rõõm soojast toast, tugitoolist, kassist ja teetassist.)
Jõuad veel kõike. Jõuad veel olla lõpmata rahulolematu, rahutu ja kriitiline. Lõpmata ambitsioonikas.
Kuni end surmani ära tüütad.
Väga hea kooliteater! Oli leide, momente, vaimukust ja isegi eneseparodeerimist. Aga ikkagi väga kehv ja sellisena masendust esilekutsuv. Kui roll või lavastus või tekst on groteskne, kuid mitte taotluslikult, siis tahaks end koos osatäitjatega seal samas… Ja millal lõppeb see vigri ja limonaadi põlvkonna retrokitšilik nostalgitsev Nõukogude aja kujutamine, ilma igasuguse kriitika, süvenemise või tundlikkuseta!? Ja need sümbolid ja pidemed, mida nad loovad, kasutavad!
*
Kolmest näitusest oli parim Mikko, mida ma ei planeerinud veel vaadata (v.a see suur foto temast, mis läheb samasse auku tänaõhtuse üdini kulunud, põhjendamatu ning kujutlusvõimetu “looja natuuri palangu” tõmbleva kujutamisega). Läheb aega enne kui plahvatused ja sünkroniseeringud saavad sama heaks.
*
Kas oleks kedagi, kes seda teeks (või sellest kirjutaks) ilma et mainiks sõna “kunst”?
*
Leebuse ja vabanduste varjus korraldatakse pööret, mitte paremale või pahemale, vaid peapeale. Jah, lisaks pikkadele juustele, lakknahast kottidele ja purpurküüntele jäävad lubatuks ka paljad reied, kui te ise neid paljastate, sinna juurde samas toonis huulepulka kannate kui praegu teie silmarõõmud.
Filed under Kordus
“…there is no metaphysical enigma of evil, only acts and attitudes that cause others to suffer and which are rendered almost inevitable by certain political regimes, certain judicial systems.” Todorov, Lk 15
“One must avoid erecting an impenetrable wall between the agents of evil, monsters, beasts or madmen, and oneself, the incarnation of normalcy and good.” Lk 16
Laps küsib, kas Jeesus ka kartis, et teda ei armastata. Ja sul tulevad meelde lihtsad inimesed, järgijad, jutlused, ja ristil hetkeline usu kaotus.
Jah, ta kartis ka. Kartis isegi, et isaarm jätab ta. Armastust ei ole? On vaid usk armastusse.
Uned on tagasi antud.
Kohtusin Tähtvere pargis Eesti keskeas kirjandusteadlastest ühe silmapaistvaima mehe ja keskeas kunstnikest ühe silmapaistvaima naisega.* Nad olid paar, mõtisklesid ühest (teisest), rahvusvaheliselt tuntud!, eksistentsialistliku mõtlemise esipaarist. Hakkasin mehe mainimise järel ütlema, et loomulikult Tema-Naine. Kuid ma eksisin. Eesti kirjandusteadlane-kunstnik mõttetander pidasid silmas üht teist naist. Nimega oli seotud mingi sõnamäng, mis hõlmas rahvusvahelise kõrval eesti naiskunstniku nime. Tundsin end väga rumalana. Eesti paar väitis, et too naine olevat mehele maandaja, ühendus maaga, kark ja jalapakk ühtaegu. Piltlikustajana ilmus naiskunstniku kaenlaalusesse jämedast ümarast plasttorust helesinine kõver kark – ühtaegu piksenool ja maandusvarras.
*
Siin on nii mitu tasandit, ürita ometi kaasa mõelda! Tallinna noored (keskealised on ju meil noored, sest vanad on lihtsalt nii vanad!) Tartu Tähtvere pargis – konservatiivsuse kantsis. Tänavanurga filosoofiline vestlus, milles ei ole midagi demokraatlikku… Oluline pole mitte substants, vaid Nimi. St mitte tegelik naine, tõeline abikaasa, vaid Nimi. Minu nostalgia, segadus, mis tuleneb suurlinnast. Ka põhilises tuleb vaadata üles autoriteetide poole. Ja muidugi Iha! mängida paarid ümber!
PS Kas teate seda tunnet, et kõik on olnud väga hästi, korras, aga ühel päeval ärkaksid justkui unest ja näed selge pilguga – kõik sind ümbritsevad “teised” inimesed paistavad välja armetult idiootlikud, haledad oma käitumises ja püüdlustes.
* Nn nais- ja meeskategooriat kasutamata, st üldarvestuses.
Daddy, I’m fine
Märkisin seinakalendrisse üürimaksmise kuupäevi. Maini. Mõelda, et kunagi on 11. mai. Kunagi saab olema igasugu asju ja kuupäevi. Ja samas, kui need täna oleksid, mis siis ikkagi oleks?
Eneseabistaja kirjutab seinale: “Mida tahad oma päevaga teha?”. Päevaga! Ühe päevaga.
Ärgates voodis Kaplinski Masing. Masingu hullus ja arutus leevendab, on armas nagu lapse raev ja ühtaegu kurb ning traagiline. [Ma vihkan ennast, kui ma niimoodi kirjutan. Kirjutamine kirjutamise pärast. Ütlemine mälumise pärast.]
Eile Mustonen. Väga hea, ilus ja südantsoojendav. Eilse kontserdi mikrouuringu tulemused – kes on Eesti kultuuritarbija: väga kauneid soenguid ja ehteid kandvad vanemad eesti ja vene daamid (pooled neist laste muusikaõpetajad), geimehed, häbitult oma meeleheidet eksponeerivad õnnetu armastusega/-ta noored naised ja väike vähemus on vaheajal lahkuvaid muusikainimesi ning rikkureid, kelle juhitud organisatsioon on EK suursponsor.
Meelekindlusest – ütlesin mitmele, ka päris võõraile, et ei joo enam üldse, et kassiahastust vältida. Eile jõin. Ahastust ei tulnud. Seetõttu kavandasin peas mitu minutit tänaseid alkoholioste. Lubasin endale, et ei suitseta enam toas. … Akent ei saa lahti teha. Nii lõhnavad siis krimiromaanide hotellilinad!
Filed under Iha, Kirjutamine, Kordus
Suvised märkmed
Strange what desire will make foolish people do
28. juuli 2010, K; K-l
Loodus on tõeline! Koer, kes haugub kuskil Komeedis või Aasal. Mu kassid on tõelised. Sinibe maja.
Olen siin üksi olles eksinud. Koristan. Asjatan. Lugeda on ikka veel raske. Mida ma pean tegema? Süümepiinad.
I cannot hurry things! Cato kannatlikkus?
2. mai august 2010
(Veel) Kestab aeg, mil ei suuda veel koos filme vaadata.
29.07, N
Ilma identiteedi-poliitikata – kas võimalik üldse õiguste eest seista? Problem-based approach? See võrdubki identiteedi-poliitikaga?
Meie ja nemad retoorika on ka välistav. “Nemad” on poliitikud. Aga ei ole ju!
Queer escapes any stereotypes – Q is an empty word. Kväärikud – meie sõna, nali! :) Oui, un jeu!
5. august 2010, N, L-l.
Üleeile öösel Valjalasse 1:20. Torm, kõva vihm. Autoga sõites oli surmahirm, tahtsin sõita max 60ga, aga praamilt tulid masinad ja olin neil ees. Kogu keha krampis. Aga siis oli bussipeatuses valgusvihk ja see oli ikkagi bussi oma. Ja seal valguses, ehkki silm kohe ei seletanud, oli inimene.
L-i rand. Armatsesime rannal. Telgime poolsaare alguses. Roostik, osi, linnud, lehmad ja hobused ja meie. Siia tulekust saati oleme näinud vaid ühte autot ja ka see pöördus (meid nähes:) tagasi. Igal ühel peaks olema oma rand. Meil nüüd on.
Ta magab veel. Kõik on nii ilus! Telgi ümbrus on täis arujumikaid (ehk naisterohi!) ja raudrohtu. Vaatan päikses kõrbenud ja kuivanud taimekesi.
Kuidas on järsku nii, et kõik aeg on minu, ehkki ta libiseb käest, nii kiiresti, et ma ei suuda isegi mäletada, mis on sündinud, kas üldse midagi sündinud on.
Reede, 6. august, L-s
Kuidas on nii, et oma üldistavaid, teoreetilisi targutusi naudin võib-olla kõige enam (intellektuaalne nauding), kuid teiste omad on väljakannatamatud! L. on Jumalate rand (kogu rand on kaetud härjasilmade ja merikapsaga), taastun eilsest teeäärsest ööst.
Laup. – Kõik, mis me oleme, oleme me pelgalt enda kehad(e keemia). Altruism ja tegutsemistahe – kõik on kehakeemiast. Pessimism, nihilism, minnalaskmismeeleolud – kõik jällegi kehakeemia. Mind ajab täna oksele inimeste tahe teha, tutvuda, suhelda. Tahan suhelda taimedega, suhestuda loodusega. Kuulata raamatuid ja linde. Linn võidaks maa pealt ära pühkida.
—
Filed under Ühe silmaga lugemiseks, Kordus, Mälu, Seks&Sugu
Liivatera
Four billion people on this earth,
but my imagination is still the same.
It’s bad with large numbers.
It’s still taken by particularity.
lk 95
Ta ütles, et ei maksa mõelda Poolast. Mõtlen ikka. Püüan mõelda. Kas sa kujutad ikkagi ette…?
Otsisin üle-eile Maria kingitud Szymborska kogu – võtsin kõik riiulid läbi, ma ei paneks ju seda ära kasti!? Eile õhtul leidsin raamatu öökapi kõige ülemisest vahest, kuhu olin ka vaadanud.
Auguries of Innocence View with a Grain of Sand
To see a world in a grain of sand, We call it a grain of sand And a heaven in a wild flower, but it calls itself neither grain nor sand. Hold infinity in the palm of your hand, It does just fine without a name, And eternity in an hour. Whether general, particular, permanent, passing, /.../ incorrect or apt. /.../
näitus 