Ma helistan. Ta on nüüd vana naine, aga ta hääl on sama, mis 20 aastat tagasi. Ta tunneb mu ära, tal on meeles mu nimi. Ta on sõbralik ja lahke, aga ma ei usu ta lahkust. Mulle tuleb meelde, et ta ei meeldinud mulle ka siis, kui ammu tema juures käisin, nagu oleks ta võltslahke või valeladna – tüüp, kes pole kunagi mulle istunud. Muidugi olen selles J-i koopia, ka tema ei suutnud talle sõbralikkusega vastata. Olen viisakas ja valvas.

Pärast esimest kõne võtan ühendust arhiiviga, ma tahan teada detaile, dokumente ja sõnastusi nagu jurist neid teada tahab. Mulle ei piisa detailsetest ümberjutustest, hea mäluga jutustajast, kes kordab ikka ja jälle samu lauseid. Tahan näha paberit. Paragrahv, mis on otsuse alus, avalduse kuupäev, otsuse allakirjutanu. Arhiivist helistatakse tagasi samal päeval. Arhiivitöötaja on leidnud terve toimiku – mida ma sellest kopeerida tahan. Samal päeval saadetakse skännid. Miks ma sellega nii kaua olen oodanud? Toimikus on üks otsus, millest olen kuulnud, aga keegi meist ei ole seda näinud. Otsus viitab ta isa avaldusele. Kirjutan vennale, et ikkagi olid nad ise susinud. Ebaõigluse akt ei sündinud tühjalt kohalt. Kui see on üldse peamine ebaõiglus, kui see on üldse ebaõiglus. Mida ma tean sellest ajast või nende seisukorrast – see mõte tuleb päeva pärast.

Teisel korral helistab tema mulle. Olen ta ära unustanud, ehkki meie kõnelusest on möödas vaevalt kuu. Ma ei mäleta korraks ta nime ega häält, sest mõtlen ühele teisele vanale naisele. Mõtlen, et kas ma ükskord küsin temalt ta isa motivatsiooni kohta. Kas ta teab, mida isa tegi? Kui teab, kas tunneb piinlikkust või süüd? Ta korrutab muudkui, et tal on head mälestused. “Vanaisa” olevat tulnud ühel korral autoga. Ta oli laps, nad vedasid koos J-ga auto käbisid täis. Keegi ei pahandanud. Teisal tuli ta renti võtma. Ta tahtis ta lähedal olla – ta oli turvaline täiskasvanu -, nii et mängis laua all, mille taga suured inimesed arutasid. “Kas te tõesti ei mäleta, kui palju ma piima ja mune olen võtnud? Kas te üles ei kirjutanud?” Ta vanemad ei mäletanud. Toidukraam oleks rendist maha arvatud. Olen selliseid mälestusi enne ka kuulnud. Silmapaistvalt väärikas, õilis, aus jms – ehkki keegi ei kasuta neid sõnu. See ei mõju mulle kuidagi, nagu valetataks mulle.

Teisal hakkan kübemete pealt pilti kokku panema ja alati on midagi, mis ei klapi. Mitte kuidagi ei klapi. Miks olid hõbeasjad peidetud naaberkülasse – kas see polnud liiga ohtlik? Kui J. neile üksi järele läks – miks ta üksi neile järele läks! – miks ei astunud ta L-le sisse? See oli 5 aastat enne Otsust. Ta ei kartnud üksi peidetud asjadega 13 km läbi metsa minna, aga kartis L-le minna?

Ja siis hiljem – mis “ebaõiglust” siis vabariik ära hoidis? Kas ei olnud L. tühi, lagunemas, kasutusel suvilana? Kuidas on võimalik, et nad kohe alla andsid?

*

J. helistab ja küsib, kas mul on midagi uudist. Ütlen, et on. Ma ostan L-i tagasi. Ta ei mõtle hetkegi, on täiesti selle vastu. “Sõimab” mind romantikuks. Vastan, et ma ei saa temast aru. See on tõsi, et ma jälestan pragmaatilisust, eriti mis puudutab kinnisvara. Ma vihkan panku ja maaklereid, ja paneks “targa ostu” asemel oma säästud ühe kauge lagunenud maamaja ostmisele.

Hiljem mõtlen, et selliseid samme ei peaks eriliselt kaaluma, nagu oleks vaekausil midagi eriti suurt. Lihtsalt üks lagunenud koledaks trambitud maja kuskil ääremaal, millega on seotud paar lugu, isegi mitte perekonna tähtsaimad Lood. Isegi kui see viib kellegi pankrotti või sügavamasse depressiooni. Sama hästi võib sinna sattuda seda sammu tegemata. Mees ütleb maheda häälega kaks tarkust kõrvuti. Lase lahti või lase end järel vedada. Mitte midagi otsida on õndsus. Mu peas on need vastandid, ehkki loogiliselt ei ole.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu

inspiratsiooni

Lisa kommentaar

Filed under Ilu

Lisa kommentaar

Filed under Kunst, Valged, Võim

Lisa kommentaar

Filed under Seks&Sugu

Süvenev sügis

Leisi ristmikul kuus linavästrikku. Nemad on veel siin. Jõiste rannas paar pääsukesi. Karja põllud on täis sookure parvi. Viimased päevad enne äralendu. Kitsed tulevad tee, isegi kiirtee äärde ja söövad nagu poleks autosid olemas.

Puud on veel täies lehis, aga tuul murrab end nüüd Sinibe aeda ja piirimüür paistab juba pisut läbi, on kuidagi hõredam, nii pääseb aga aeda rohkem madalalt käiva päikese kiiri.

V.-l teist päeva stenokardia. Teen telefonis mammaga nalja, et kas nüüd peab ta ise V.-d põetama hakkama ja küsin tõsisemalt, et kas teda ei hirmuta hooldaja haigestumine. “Absoluutselt mitte!”, ütleb ta oma tavapärase kindla häälega ja ma usun teda. Sellistes olukordades on tema alati külma peaga. Kujutan ette, kuidas ta suure V. üle oma väikese õla viskab ja haiglasse marsib.

Lisa kommentaar

Filed under Elu

Joan E. Biren

Lisa kommentaar

Filed under Foto, Lesbid

Donna Gottschalk

Lisa kommentaar

Filed under Lesbid

the great divide

Lõhe ei peitu mitte selles, et osa inimestest mõistab ja toetab LGBTQI inimeste inimsust ja õigusi ning teine osa ei mõista (arvamuste paljusus, mõistmise erinevus on alati olnud, 90ndatel oli suur osa rahvast nt unustanud, et kunagi oli olnud vabariik, ei teatud, mida tähendab selle taastamine, keegi ei rääkinud lõhest või vastandumise ületamatusest), kuristik peitub ühel väiksel alal elavate inimeste majanduslike võimaluste kardinaalses erinevuses, eraldiseisvate maailmade tekkimises, milles toimetavad inimesed ei kohtu eal oma mikromaailmast välja jäänutega, ei kehalises ega vaimses ruumis. Mõtlesin sellele, kui kuulasin 30ndates eluaastates väga haritud ja taibuka naise juttu, kuidas ta oma abikaasaga Kalamajas 4toalist otsib ja uue kodu hinnapiiriks 400 000 eurot on pannud. Oma üllatuseks avastas ta aga, et Tallinna start-apperitel ei ole kuhugi raha panna, nii et 600 000 eurolised korterid lähevad hästi kaubaks – kes siis veel 400 tonniga midagi müüks! Kalamajast kaugemale ei saa ta kolida, sest mõnikord tuleb trammi mõni õllepurgiga mees. Ta mainis isegi peatused, kus seda võib juhtuda. Võib-olla mõne aasta pärast kihutab tramm neist slummidest mööda?

Aga mis mul teistest! Huvitavam küsimus on see, kas mind ennast huvitaks Eesti ättide ja väärakate saatus, kui ma oleks raha keskele elama sattunud.

Lisa kommentaar

Filed under Ühiskond, Isamaa

kui on sitt olla

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Teist päeva udu, sest nii soe. Nagu oleks suvi korraks tagasi tulnud, midagi maha unustanud. Naabri põllule kasvama jäetud üksikud puud on hallis udumeres saanud millekski või kellekski muuks. See maastik, mis on päikese käes ilus, on nüüd veel ilusam. Seisan korra ristteel, uute naabrite juures on valgus ja jutukõmin. Ma olen ikkagi inimeste-inimene, ma ei tahaks olla tühjas külas.

Mamma sai täna 92. Käis eile taksoga juuksuris ja veetis seal kolm tundi. Esimene tund läks Elsaga kohvitamisele. Nagu igal aastal, oli ka täna neil telefon punane. Ema ütles, et mamma istub kahe telefoni valves, mis mõlemad päev läbi helisevad. Kui Saaremaa ja Tartu vahel käiks lennuk, oleksin paariks tunniks Tartu lennanud. Teist nädalat järjest seda teekonda autoga ette ei võta.

Eelmine pühapäev sai A. 95 – keegi ei ole meie suguvõsas nii kaua elanud, ehkki mitmed on pikaealised. Sangaste vanaema elas 93aastaseks, nüüd on A. käes uus rekord. Ta oli habemesse kasvanud ja väga kõhn, voodilt ei tõusnud. Ta nägi välja nagu eesti talumees mõnel 20. saj. alguse mustvalgel fotol. Hüvastijätul hoidis mu kätt ja ütles, et ta loodab, et me kohtume veel. Ma mõtlesin, et võib-olla tõesti, võib-olla on see võimalik. Kui Jumal annab! Sama üritan mõelda Hummuli maja osas. Kui see meie perre tagasi peab tulema, siis tuleb. Ma ei ole valmis kolmanda põlvena uut alandust ja ebaõiglust läbi elama.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

õpi EELKilt, kuidas seksuaalelu vürtsitada

Mmm… keegi ei taasta seksi ja patu magusat seost nii tõhusalt kui Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EPL, 24.08.21:

“Aastaid tagasi kandideeris liberaalne vaimulik Mart Salumäe peapiiskopi heakskiidul Pärnu Eliisabeti kiriku õpetajaks ja palus kogudust hallanud Enn Auksmannilt luba külalisjutluseks. Loa asemel saatis Auksmann Salumäele kontrollküsimuse: „Kas homoseksuaalne vahekord on patt? Ma ei vaja mingit pikka lobatoomiat – vasta kas ei või jaa!”

Jaa, on patt! Magus-magus patt!

Lisa kommentaar

Filed under Huumor

kunstnik: Puppies Puppies

Lisa kommentaar

Filed under Kunst, Persoon

koht

Verandaaknast õunaaiale vaadates on horisont paremale kaldu. Õunapuutüved on langusega kohanenud – nad painduvad kes kuhu suunas. Horisont ise on vaid vari, mis langeb piiripuudelt. Ka maja on kallakul – selle kõrgemas servas. Majas tekib mäel oleku turvalisuse illusioon. Sellest kõrgemal on veel vaid paepealne kuiv hoov, mis imeb kiirelt endasse igasugused sademed. Langusel on muld must, seda on rohkem ning mida sügavamale languse poole seda savisemaks ja viljakamaks ta läheb. Langus läheb metsani – on liikumine kultuurist metsikusse. Algusest peale olen kartnud metsa pealetungi majale mõistmata, et hoopis mina libiseksin alla, kui kramplikult kinni ei hoiaks.

Lisa kommentaar

Filed under Aed, Füüsiline

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

fotod unest

Puult langes posu must-valgeid fotosid, millel saare noored 1980ndatel, kõik ilusad, lõbusad, värskete soengutega, poistel eriti moodsad ja originaalsed. Noored on kõik omavahel seotud – sugulased, koolikaaslased, sõbrad; vaatavad objektiivi poole ja istuvad tugevatel puuokstel. Ta on nende keskel ja ka tema on noor, selline nagu ma teda praegugi näen. Tema noorus on ainuke, mis minus iha äratab.

Ta astub puu juurest objektiivi poole, nägu kõhn ja kahvatu, märjad juuksesalgud silmadel. Hakkab deklameerima Purjus paati ja taustal põrgatab keegi palli vastu maad, põmm-põmm-põmm, väga häiriv. Mul hakkab põlv valutama, mu jalg tuleb amputeerida ja ma tahan, et ta veel viimast korda mu põlve suudleks. Ta kummardub, aga nüüd on hoopis tema haige, suur kera on kasvanud ta jala külge, nagu väike kühmuline planeet, ma ei julge selle poole vaadatagi, kardan, et ta nõuab, et pean sellele suud andma. Ma ei armasta teda, meie elu kuluks haigekassa kombineerimisele, ootamisele Tartu vanade haiglate koridorides, ta ei lubaks mul linna peale minna, et käia kohvikus ja raamatupoes, et unustada tunniks haigus, peaksin suhtlema ta sugulaste ja perega, juba see nägemus on väsitav. Astun puule lähemale ja silmitsen nägusid. Igaüks nii ilus ja kindel elu lubadustes, iha nende hulka kuuluda on peaaegu füüsiliselt valus.

Lisa kommentaar

Filed under Elu, Iha

introvertide träna

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline

hirm kangelaslikkuse ees

See, mida ma lindude juures põllul imetlen, ajab mind inimeste juures oksele – andumine taasloomise igiveerevale rattale, kehalisuse aktsepteerimine ükskõik millises vormis enese ja pesa loomisest & ehtimisest poegade karjatamiseni. Nüüd, kui apokalüpsise algus on ametlikult väljakuulutatud, on ainuvõimalik vaadelda sekkumata minnalaskmise meeleolude üleüldistumist. Kardan siiski, et kui maapind mu jalge all süttib või vett täis valgub, ärkab minus kartmatu empatist, kes tormab liigikaaslastele appi – midagi, mis melanhoolsel hedonistil “rahuajal” mõttessegi ei tule.

– pärast nädalavahetust, mida täitsid vestlused poliitikast, kliimakatastroofi mõju mõõtmetest meie tuleviku eludele, aga ka juba teise lause ajal väsitav argisuhtlus, mille eesmärk on korraldada inimkoosluse toitlustamist (kes tellib pähkleid, kes maksab šokolaadi eest, kui palju tellida võid jne jne – küsimused, millele vastan: miks ei võiks me kõik oma tubades lebada, et tolm saaks langeda toanurkadesse.).

Lisa kommentaar

Filed under Öko, Elu, Iha

kõige kaunimale

koorid ja koorid ja koorid ning roppude, vahel jälestusväärsete kihtide alt tuleb välja kuldne südamik, teine kiiskab nagu kuldne õun, aga sügavaim tuum on mäda. ööl, mil avastad kuldsüdame, peegeldub säravalt pinnalt tagasi mädasüda.

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Muinaslugu

Abipalve: Atlas of Hate löögi all

Since 2019, town after town here in Poland has declared itself an “LGBT-free zone.” Today, one-third of my country is telling LGBT+ citizens “you don’t belong here.”

I wanted to feel like a full citizen again. So I teamed up with three other activists to launch “Atlas of Hate”, an interactive map charting and monitoring the “LGBT-free zones”.

We brought international attention to this attack on LGBT+ Poles, and supporters from all around the world have helped us fight back.

But now, we’ve been caught in the crosshairs of our homophobic enemies.

Several municipalities are suing us, demanding public apologies and high retribution payments that would ruin us financially and destroy years of work.

We’re fighting back in court against this attempt to silence us, but we won’t be able to do it without your support.

Donate today and help Atlas of Hate gear up in the legal battle against “LGBT-free zones”.

Atlas of Hate is run by volunteers. We do this work because we believe that by tracking and calling out the anti-LGBT+ hate in Poland we contribute to building a better future for LGBT+ people in our country.

We were hopeful when the European Parliament condemned the so-called “LGBT-free zones” in 2019. Or when All Out delivered over 330,000 signatures to the European Commission asking them to take action.

But then the lawsuits started coming. So far, five local governments are suing us, supported by Ordo Iuris, a group of fundamentalist Catholic lawyers.

If we’re found guilty by the courts, the retribution payments and fees could amount to USD 50,000 in total – a sum that is higher than our annual salaries combined.

Our enemies want to silence us once and for all – but with your help, we can go into this legal battle strong and show them they picked the wrong fight. We can show them that – with people power on our side – love will conquer hate.

Donate today and help save “Atlas of Hate”

Paulina's photo

Thanks for going All Out!

Paulina Pająk,
Atlas of Hate

SOURCES:

●︎ Atlas of Hate website
●︎ Polish Politicians Sue Artist-Activists for Mapping “Atlas of Hate” – Hyperallergic, June 28, 2021
●︎ Atlas of Hate: Activists nominated for award for tracking ‘LGBT-free zones’ in Poland – Euronews, September 30, 2021

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Hozomeen is the Void

Jalad on endiselt rasked, eilsest on ka rinnus raske. Leban esimese või teise õunapuu all jalad üleval vastu puukoort. Ma ei kraabi, aga puult pudeneb kooretükikesi nii et õhtuks on lamamistool ja lauake koorepuru täis. See suvi on üks pikk kuum päev Sinibe aias. Kannan sama rannaseelikut, päevitusriideid, rohi on sama kõrge – ei madal ega kõrge. Vaid sumahhi küünlad tõmbuvad helerohelisest roosaks ja talveks on nad purpursed. Muidu on ikka sama päev. Kiisud on teisel terrassil oma telkides (üle tooli visatud tekid, et neile varju tekitada), oleme terve päeva lähestikku ja täiesti eraldi. Kui saaks inimestega nii!

Õunapuud on lõikamata, nende suured ja vanad võrad varjutavad aeda. Olen selle ettekavatsemata ettenägelikkuse üle rõõmus, sest valmistun mõttes kliimakatastroofiks. Pole Sinibest paremat paika, kus seda (üle) elada. Mitu pagulast ma siia elama saaksin võtta? Üks koht on juba reserveeritud ühele eksile lõunast. Jagasime temaga juba töid, mida keegi tuleviku Sinibe pagulaskogukonnas teeb. (Meie suhte ajal ei läinud meil tööde jagamine hästi. Mina tegin kõik ja tema pikutas kuni kümnendal päeval võtsin Teema üles ja väitsin, et ma ei ole õnnelik, seepeale hakkas tema nutma. Leppisime kiirelt, ta tegi enne pikutamist ühe söögi ja rahu kestis kümme päeva, vahel rohkemgi).

Sinibe ümber on puudest kaitsevall, mida sasib tuul, puud vihisevad ja kohisevad, linde pole kuuldagi. Kõrge müüri taha ei näe, aga mõtlen, et kui siit välja astuda, võiks minna merre. Aga küll jõuab.

Sinibe on alati sama. Kas ma olen üldse oma elus midagi muud näinud, kuskil käinud? Mu elu on vaade sellele aiale – ritsikad alustavad rohus lõuna eel, pääsukesed on keskpäeval vaiksemad, nende lapsed lendavad juba, närvilisust on vähem, õunauss laskub läbi õhu mu kõrvale ja jääb küür seljas liikumatuks, kui mind elusana tajub. Sinibe on mitte midagi tahta, mitte midagi ihata, olla tuule hellitada, oma telefoni võid vastu palkseina puruks visata, siin ei ole vaja kellegi kõne oodata.

Lisa kommentaar

Filed under Aed, Füüsiline, Iha