Esimene niitmine. Õhtul esimesed käod. Üks lähemal, teine kaugemal Karja kiriku pool. On nurmenuku-aasta. Eile hakkas õitsema metsõunapuu, täna meelespead. Keset kassiala õunapuu sisse pesa teinud kuldnokkadel on pojad koorunud. Nad on ettevaatlikud ja neid kaitseb ümber puu veetud võrkaed – kuldnoka-ala. Mul on ühte kilekotti pakitud kõige vajalikum, et mamma tervise halvenedes kiirelt Tartusse sõita.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

hommikul, kui uks aeda avatakse ja ma hüppan rehealuse lävepakult rohu sisse, olen esimene, kes näeb, mis on öö jooksul muutunud. uks ei olnud veel päris lahti, aga ma nägin, et nad kõndisid muru sees. ooh! nii lähedal! nii erutav! järgmisel hetkel on nad läinud – need väiksed tumedad laperdavad kaltsukerad, mis tõusevad õhku alati sama nurga alt.

siis oli mitu päeva jäledat külma, ma jooksen ka siis korra välja, lootes, et mind ootab ees midagi erilist, uut ja magusat, ja kohe tagasi sisse. ülejäänud päeva ei viitsi ma voodist välja tulla, eriti kui olen söönud kolm hommikusööki. see pidi olema see külm aeg, kui nad õunapuu sisse elama asusid.

kui jälle soojem oli, istusin terrassil, lõin niisama sabaga aega surnuks, kui viuh! ja lendav vurr lõikas 45 kraadi alt läbi õhu. selline asi tõmbab tähelepanu endale. niisuguse lennumasina nimel võin kordusetenduse ootuses kaua ühe koha peal liikumatult passida. aga siis trikki ei korrata. ja lõpuks siiski väsid pruuni säbrulist puukoort vaatlemast. silme ees hakkab kõik liikuma ja ma tõesti näen, et puu seest tõuseb õhku liblikaid ja linde, kui aga käpa välja sirutan, ei ole seal midagi. siis vantsin tagasi kööki ja teen kaeblikku häält, keegi alati kuuleb ja tuleb, et mulle mu lohutuskrõbud kätte anda. hea, et on asju, millele saab kindel olla.

Lisa kommentaar

Filed under Aed

Cocteau Proustist

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane

isolatsiooni lõpus unistasime ööklubidest

Olin võetud moekate L.A. ja L.M.-i seltskonda. Logelesime suures mahajäetud lasteaias – kõikjal tolmune või krohvi alt väljunud betoon, nõukogudeaegsed valged kahhelkivid seintelt maas, basseinist järel vaid süvend. Meiega oli ruumis ka paar polti, väga noored, saledad ja arvatavasti laksu all. Kuskil polnud näha sigarette ega õllepudeleid, aga me jõime ja suitsetasime. Kuulda polnud muusikat, aga me hõljusime tolmustes ruumides nagu oleksime peol. Siis oleksin nagu magama jäänud ja ärgates olin tagasi samas hoones, L.A. ja L.M. näitasid mulle mustvalgeid fotosid meie olengust. Mitmel olin palja seljaga objektiivi poole, võibolla mingis räämas vannis, pildistaja suhtes kõrvaltoas, minu all keegi, kes pildile polnud jäänud. L.A. ja L.M. leidsid, et pildid olid hästi õnnestunud ja ma nõustusin, et olin neil ilus. Imestasin, et nende tavapäraselt rõhutatud kombekus oli kadunud, neid ei häirinud, et olin meie olengul kellegagi kõrvalruumis aelenud. Veel enam, nad olid mind minu teadmata pildistanud. Remonditud lasteaiast oli saanud ööklubi, ehituse ja rahastuse oli korraldanud L.A., ja seal käis päriselt pidu. Astusin “kohviruumi”, mille seinu kattis koobaltsinine mosaiikkeraamika, mille geomeetrias vaheldus sinine tumepunase samas suuruses kiviga. Seinte ääres olid sisseehitatud pingid, mille ees lauakesed valge-sini-punase teksti ja taustaga, mis pidid jäädvustama eriti õnnestunud pidusid. Monument-lauake, mida silmitsesin, kandis peo nimetust (rida mingist luuletusest?), mis pidi tähistama tolle pildistatud päeva olengut – nüüd igavikustatud kivisse kõigile külastajatele teadmiseks. Ma olin siin läikivas ja peenes ruumis osa glamuursest minevikust. Peolisi oli vähe, muusika vaikne, tundsin end väga hästi, ja keegi juhatas mind ruumist ruumi, justkui tagamaks, et märkaksin ruumide erakordset transformatsiooni.

Lisa kommentaar

Filed under Iha

Reserved, Zara, jt, teil pole aimugi, mis on unisex

http://rebirthgarments.com/#rebirthgarments

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Ilu, Stiil

vabadus

Alates oma esimesest töökohast arhiivis oli ta kaitsnud kiivalt oma aega. Ka kaks minutit enne kella 9 hommikul pidi kasutatama kohvile, sigaretile või mõne lehekülje lugemisele raamatust, mida ta oma õlakotis kandis.

Lõuna ajal sai lipata mõnda väiksesse antikvariaati või istuda tühjas kohvikus, mille sisustus oli 90ndate algusest – odav valgeks võõbatud puit, kuldne tüür jms, mis pidi aimama järele laeva sisemust. Talle oli mõistmatu “efektiivsete” inimeste elunorm, mis sättis elu ümber töö, tegi elust, söömisest ja magamisest töövõimelisuse allika. Töö oli talle vaid raha teenimiseks, raha ja töö pidid teenima tema elu, mitte vastupidi.

Lisa kommentaar

Filed under Töö

alla eapiiri?

Unes A.K. Väga õbluke ja väike – tema sõrmed mu ees kohvikulaual peenemad kui pliiatsid, lühikesed nagu laste rasvakriidid. Tema välimuses ei meenutanud miski päris A.K.-d. Ega tema käitumises. Ta tahtis panna oma põse minu põse vastu, et lapsikult õrnade puudutustega enda nägu kõditada. Mõtlesin teda vaadates, et ta on ära keeranud, et kas see ei ole ebageilik käitumine, ja et kas me ei ületaks sellega sõpruse piire. Lasin tema näo enda põse lähedale ja sulgesin naudingust silmad.

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Seks&Sugu, Unenägu

töö on lihtsalt töö

https://www.eventbrite.com/e/work-wont-love-you-back-tickets-145085455503?aff=ebdsoporgprofile&utm_source=Haymarket+Newsletter&utm_campaign=fa3b903c9f-EMAIL_Newsletter_2017_11_20_HOLIDAY1_COPY_01&utm_medium=email&utm_term=0_a36ffbc74a-fa3b903c9f-332572937&mc_cid=fa3b903c9f&mc_eid=7e7ba69dcc

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Kui ma temaga tuttavaks sain, elas ta Roosikrantsi tänavas, tema koledal raudotsaga voodil lebasid määrdunud linadel alatasa palvehelmed. Ta ei teinud kordagi katset neid padja alla peita. Vahel tundus mulle, et ma ei peaks temaga sellel voodil nussima, roosikrants oli mulle kannatuse, allumise ja vaimse keskendumise sümbol. Tema voodi oli selgelt muuks otstarbeks. Kui temalt küsisin, kas ta teab, mida “roosikrantsi” tähendab, siis vastas ta imestunult, et ei tea, nagu oleks ta just unest ärganud ja aru saanud, et ta elab tänaval, millel on nimi, mis võib midagi tähendada, et ta peaks ümbritseva suhtes huvi üles näitama.

Inimesed elavad oma elusid nagu väiksed loomakesed oma väikses urus, kust jooksevad kitsad tunnelid neile vajalikesse kohtadesse, nagu soojal talvel uuristavad hiired lume all samblasse ja pealmisse külmumata pinnasesse muljetavaldavaid tunnelite võrke, kui lumi sulab, on nende talviste elude kaart sinu aiamaale trükitud. Inimeste igapäevaelu avaldab harva muljet.

Lisa kommentaar

Filed under Usk, Viha

veel üks päev

Kui koosolek rahvusvaheliste koostööpartneritega, mis sind ärritab, pahandab, kurnab vms, toimub su magamistoas, läbi ekraani, kuid siiski su magamistoas, siis on emotsioon tekkinud selles ruumis ja närvisüsteem ei oska seda kuidagi teisiti käsitleda. see on kodus töötamise perverssus, mis kiirendab vaimse tervise halvenemist. sarnaselt ei tohiks võimalusel oma vabal ajal või puhkeajal lasta töömeile või muid sõnumeid oma teadvusse. töö ja muu olemine põimuvad sellisel määral, et sa ei puhka enam kunagi.

*

me vaatasime areenile astunud uut kombatanti nagu kiskjad või gladiaatorid, ilma igasuguse inimliku, saati kollegiaalse empaatiata. sa kas saad hakkama või ei saa. sa kas oled sama tugev või tugevam ja elad, või hukkud. kui ma seda pilku teiste silmis nägin, siis see ehmatas mind, ma olin arvanud, et ma olen veel inimene, kes suudab teisele kaasa tunda, teist toetada, sõnades olin seda veel äsja väljendanud naisele, kes tuiutas tuima pilguga enda ette, kes ei vastanud enam, kui sai vastamata olla. üks kehva unega öö ja ma olin samasugune zombi, kes mõtles veel vaid enda toitumisele, ärritumusele ja väsimusele.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

utoopia 1

Andrei ja Kirsti lebasid kõrvuti voodil. Andrei oli higine ja läbi. Kirsti oli murdosa kraadi võrra soojem sellest, kuidas ta siidjas ja jahe pomelikoorele sarnane nahk tavapäraselt Andrei käte all tundus. “Ma jälle ei saanud,” ütles Kirsti külmalt. “Kui pärast kõiki neid kuid ei suuda sa mind orgasmini viia, tähendab, et sa ei ole kunagi ühtegi naist rahuldanud. Võimalik, et osad neist on sind säästes seda teeselnud.” Läbi seina oli ähmaselt kuulda, kuidas naaberkorteris harjutas keegi klaveril Debussyd.

Järgmisel hetkel oli Andrei kodus oma töölaua taga, laual põles lamp ja ta ees laual oli lahti eesti keele õpik. Telefon helises. Helistas Andrei sõber Stepan. “Kuidas seda sulle öeldagi, semu… Su nimi on hoiatusena üleval mingite kurjade eitede ülesseatud portaalis, kus nad jagavad omavahel infot meeste võimete kohta.” “Mida sa ajad!” ei suutnud Andrei uskuda. “Eks vaata ise,” vastas Stepan ja andis talle aadressi.

Andrei klõpsas lahti Stepani viidatud veebilehe ja sisestas otsingusse oma nime. Avanes ankeet, kus oli tema nimi, vanus, amet ja kodulinn. Veel oli seal info kohtinguäppide kohta, mida ta viimase seitsme aasta jooksul uute naistuttavate leidmiseks oli kasutanud. Ankeedi all oli rida lõike arvamustega tema eksidelt. Endised kallimad esinesid oma õigete nimedega ja jagasid kogu internetiga intiimseid seiku nende armuelust. Hinnangud olid karmid ning olid kirja pandud hoiatuseks teistele naistele. Andrei tundis, kuidas ta sisemus muutus jäigaks ja külmaks nagu oleks jahe tuul sealt läbi puhunud. Selle peale ta ärkas.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Huumor, Naised

Looming 1 2021

lk 36

Lisa kommentaar

Filed under Kirjandus

mitte sisse ahmida, vaid põgeneda seda haistes

talvel ei olevat lõhnu. päikseloojangu ajal aeda astudes on tunda vaid surma lõhna. musträstad võitlevad elu eest, söödan neile gnocchisid, kohupiima ja tihastele tehtud segusid (teen neid ise, sest Ukraina päevalilleseemned kahandavat Norra vintide sigivust! – veel midagi, mille pärast süüd tunda), sest kust ma musträstaste toitu peaks võtma. üks oli täna puukuuris, ei näinud mind, kui käruga kolistades puude järele läksin. need kaks rästast on omavahel toidu pärast tülis, võibolla nad siiski ei ole paar, ja külma ning nälja pärast aeglasemad kui tavaliselt.

kitsed kaevavad öiti puude all, kust juba nädalaid tagasi kõik õunad välja on kraabitud. mõtlen, kas lõigata lahti sel aastal esimest korda väiksele heinamaale tehtud silopallid. kuskil olevat kitsed viie päevaga pool tonni silo nahka pistnud.

mu aju töötab aeglasemalt ja iga tööalane kirjutus tuleb suure surmaga. olen neid tekste treinud musttuhat ja iga uue teksti eel on nüüd tunne, et sel korral ma hakkama ei saa. Sõbrad teistes maades ütlevad kõik vaid, et sel ei tulegi lõppu.

*

nii inimeste kui lindudega päästaksin “mõtlematult” ühe ja seaksin ohtu Loodusliku Tasakaalu, mis seisneb tugevate ettemääratuses panustada taasloomise ringi. Bioloogide teoloogia, millest vaimuvaestes nädalalõpulisades lugeda saab, on mulle alati tülgastav olnud.

Lisa kommentaar

Filed under Aed, AEG-lane, Öko, Füüsiline, Seks&Sugu, Surm

Kontrastide aeg. Päeval on ere päike, õhtul naaseb krõbe külm, nii et rehealusesse ust avades lööb see kassidele näkku ja nad taganevad toa soojusesse.

Päeval sõidan ringi, et kujutada ette, et mul on vabadus ja midagi teha. Isegi mõte “rakenduslikust” kirjatööst väsitab.

**

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

talv

Kl 9 peab linnumaja olema seemnetega täidetud, tihased on juba kogunenud ja ootavad närviliselt. 250 ml päevalilleseemneid süüakse poole tunniga. Tihti panen teise ja kolmandagi raksu veel. Kui lähen aeda, lendab 5-10 tihasega parv mu järel. Ka varasematel aastatel on tundunud, et tihased mäletavad mind, aga mitte kunagi pole nende uudishimu tulnud nii lähedale.

Kui ma seda kirjutan, lendab mõni tihane akna taha, hoiab raamist kinni ja vaatab läbi klaasi sisse. Oktoobrist alates teevad tihased sellist nalja, söötma hakkasin neid aga alles külma ja lume tulekuga, sest siis ei ole aprilli alguseni sellest kohustusest pääsu.

Üks rästaste paar elab aia sügavuses komposti visatud jäätmetest. Täna lendas üks neist linnumajja ja jäi sinna lebama. Tihased ootasid kümmekond minutit eemal okstel. Rästas ei liigutanud end, lihtsalt lebas ja tema suur kere täitis toidumaja, ta kogus end ja hakkas sööma siis, kui julgust saanud tihased tema ümber seemneid nokkisid.

Mõnel päeva tulevad leevikesed, terve parv. Nad on tihastega võrreldes nii aeglased ja ülbed. Mõni emaslind lendab majja ja jääb siis sinna passima, tihaseid tõrjuma, ise ta midagi ei söö. Tihased suudavad majast kambas ja kiiruga ka iseka leevikese valvekorral seemned ära tuua.

Teisi loomi on vähe näha, vaid jäljed. Suure külmaga käis terve armee kitsi õunapuude alt mädanenud vilju üles kaevamas, mõni magas puude all, aga pimedas neid aknast näha ei olnud. Sügisel vedasime paar kärutäit õunu ka metsa, need leiti kiirelt üles ja kaevati välja.

Talv tuli sel aastal kähku ja kohe karm. Paar päeva enne mere jäätumist käisin Soelas kõndimas ja nägin sealset luigepaari. Kolm päeva hiljem olid jääs nende verised laibad, mida teised linnud tükkideks kiskusid. Pärast seda ei ole tahtnud enam Soela randa sõita ja vaade jäätunud lahest rusub ka mind. Varasemalt on jää tähendanud jääteed, vabadust sõita autoga saarelt ära või teisele saarele, aga nüüd tekitab jäätunud meri mulle õhupuudust, klaustrofoobiat.

Samal päeval käisin siiski kontrollimas Mujaste randa, et mida teevad “minu” luiged, Darja Aleksandrovna kuue pojaga. Jõudsin Mujastesse viieteistkümne miinuskraadiga päeval päikseloojanguks, valmis järjekordseks õuduseks, aga terve laht tundus liikumatu ja rahulik. Ei ühtegi tumedat kogu, ei ühtegi raibete kallal pidusööki pidavat linnuparve. Ehk nad pääsesid ära, nägid jääd tulemas, tahtsid lahtisele veele järele lennata, teadsid õiget suunda.

Ja ongi kõik, päike tuleb välja, rähn lendab söögimaja kõrval seisvale õunapuule – esimest korda sel talvel, Sinibel on ees veel vähemalt kuu aega talve.

1 kommentaar

Filed under Õhk

Jacqueline Marval

Lisa kommentaar

Filed under Kunst

Lisa kommentaar

Filed under Mäng

meeldetuletus

Lisa kommentaar

Filed under Kõne, Lesbid

Lisa kommentaar

by | Reede, jaanuar 22, 2021 · 12:34

Lisa kommentaar

Filed under Õhk