eal pole puu

mul oli vähe riideid, täpselt nagu praegu. ühed enam-vähem stiilsed kotipüksed, üks iidne linane särk, millelt krae ära kukkunud, mis selle särgi ainult paremaks tegi, ja  odavad rohelised rihmikud. mäletan, kuidas ma õhtuks riideid valisin, nagu oleks mingit valikut olnud. kulunud, aga kokku pidi kõik käima täiuslikult. ja käiski.

veel täna võiks kõik vestlused sõna-sõnalt üles kirjutada, kui need kedagi huvitaks – ei öeldud midagi huvitavat! nagu laulaks X. lihtsalt Eal pole puu nii armsalt heitnud varju… kuulasin seda adumata, et see on punkt, mis kinnitub aega, nagu oleks aeg tükk tülli, kleidisaba, millesse jääb nael, naelast auk.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Õhk, Iha

streik

Related image

F. Ropsi nägemus. Ei midagi erutavat, lihtsalt meenutab üht vana armu.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Iha, Kunst

Mulle ei meeldi eriti Berliin ega Lorde’i kirjutised, aga artikkel ühest teises on huvitav, nagu ka ideed kummastki. https://www.nytimes.com/2019/07/19/travel/berlin-audre-lorde.html

Lisa kommentaar

Filed under Lesbid, Linn

nõuandeid töörahvale 2. Kuidas kapitalism su aju muudab

See tõmbab su sis-se, imeb su loh-ku, pigistab kes-taks.

Pärast kokkupuudet kapitalistliku tööandjaga ei oska sa enam tahta värsket õhku, suuremat tööruumi, sa ei tea enam, mis on su huvid, mis on ilu, miks peaks ülepea midagi tegema pelgast huvist. Nüüd on su huvi teenida raha (“Sa ei ole meile juba mitu kuud midagi sisse toonud!”), mitte jääda elu hammasrataste vahele!

Mis need “elu hammasrattad” veel on? Kus neid näeb, et siis vältida? Ei ole elul mingeid rattaid! Need on kapitalistliku tööturu hammasrattad, mida töötajad ringi ajavad, sõidutades kaupu ja teenuseid ringiratast ja üles-alla. Kui teed vale liigutuse, oled ise rataste all.

Parim osa töötajaks olemisest on see, et saab streikida.

Lisa kommentaar

Filed under Töö, Vampiirindus

nõuandeid töörahvale

Ma ei ütleks teie asemel tööandjale, et olete töörügaja või et usute äriühingu eesmärkidesse. Tööturul on puudu elutervest skepsisest, mis töötaks naiivkapitalistliku entusiasmi vastu. Ma ei jaga laialt levinud seisukohta, et leida tuleb töö, mida armastate, et siis end töö abil teostada/tappa. Parem on teha piiripeal meelepärast tööd, mis teid armastab, et saaks eraelus õilmitseda. Miks peaks ülepeakaela ja arutult kaasa jooksma iga lööktööplaaniga! (Minus tekitab hämmingut üha keerulisem tulemus- ja mõjuindikaatorite süsteem, mida meile mitte ainult peale ei suruta, vaid mille väljamõtlemist iseenda töö tulemuslikkuse mõõtmiseks meilt oodatakse.) Kõige rohkem pelutavad mind kollektiivid, kelle veebilehel on iga  töösuunda kirjeldatud ilma vähimagi kahtluseta, et tehakse midagi ülivajalikku ning et seda tehakse silmapaistvate tulemustega. (Heal juhul jääb võimalus, et tõhususest pakatava veebilehe kattevarjus toimub rahulik töötajat säästev töö, mille tegemata jätmine ei peataks ühtegi eluliselt vajalikku hammasratast.)

Töö, mis tõesti vajab tegemist, ei saa kunagi otsa. Sellisele tööle on iseloomulik, et see kuhjub, seda on alati rohkem kui tegijaid, selle tegijale antakse harva aumärk või on see just peamine tasu, mille ta saab. Sellise töö tegijaid ei ole festivalil, kus räägitakse innovatsioonist, sest nende ametit on raske robotitele õpetada. Ka kolmekümne aasta pärast on vaja kokki, kohtunikke ja kirurge. Kassiiridest saavad ehk kaubaladujad, aga kauplemistöö jätkub.

*

Juba mõnda aega tunnen, et ma ei jõua enam end tõestada, testida ja soovitada lasta. Ma ei tahaks teada, kui palju olen seitsmendast eluaastast alates teinud etteütlusi, eksameid, kirjutanud taotlusi, motivatsioonikirju, aruandeid ja piinanud oma õpetajaid ja kolleege soovituskirjade nõutamisega. Kas 40ndaks eluaastaks ei võiks inimene heita loorberitega polsterdatud asemele, millelt palutakse tal tõusta vaid tõeliselt vajaliku töö tegemiseks.

Lisa kommentaar

Filed under Töö

Barbara Hammer

Dream Age (1979), in which “A 70-year-old lesbian feminist, seeing little change in the society after years of work, sends out her 40-year-old self on a journey taking her around the perimeters of the San Francisco Bay.” Hammer encounters herself through her alter egos: a guardian angel, a seductress, and a wise woman.  It trades her zest for a bit of Zen.

Barbara Hammer: Superdyke Surveys Her Iconic Role in Queer Experimental Film

 

Lisa kommentaar

Filed under Kino, Lesbid

Ta kirjutab:

“Kõik, mida ta oma elu esimese neljakümne aasta jooksul oli näinud, läbi elanud ja lugenud, muutis ta nüüd kirjanduseks.”

Kui küsida, kelle kohta Teadlane seda ütleb, võiks tänapäeval mõelda esimesena Tohvri peale, vaid eluaastakümned tuleks ära vahetada. Ta ei ütle kordagi, et ta peab Kirjanikku naiivseks või suurte kopeerijaks. Või et Kirjanik on suur vaid väikses Eestis, seda ei saaks ta pidulikus juubelivihikus teha. (Kellele need vihikud üdse suunatud on? Kooliõpilastele? Turistidele? Arhiividele?)

Selle peale vaatasin, mida ta luuletajatest kirjutab. Kui on positiivne ja tihe õpikutekst, tähendab talle autor ei meeldi. Sellises ülevaates joonistuvad isiklikud eelistused välja veelgi teravamalt kui ak.artiklis või monograafias, sest taotlus on neid varjata.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Isad, Kirjandus