Lapsena mängisime vennaga miilitsa ja päti mängu. Pätt sai valida, kas ta on süüdi või mitte, ning miilits pidi mõistatama, kumb siis on. Süüd või süütust pidi väljendama miimikaga, sõnu kasutada ei tohtinud – süüdlasel süüdlase nägu ja käpad, süütul eksimatu ilme. Lubatud oli topeltmäng. Teen ebaausa näo, siis teine arvab, et olen süüdi, aga tegelikult olen puhas. Vahin ausa talleilmega, aga ise olen süüdi.

Nüüd aga arvavad, et süüdi. Kui selle juures süütu nägu, siis küllap ebaõigesti süüdi, ehkki tegelikult ikka süüdi.

Lisa kommentaar

Filed under Etno, Isamaa, Süü

Kui inimvaim on nõmm

on lootus selle hunditubak.

Natuke valgust ja juba õitseb.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Mälu

Elusisu unenäotüüp

Vaatasin Õunpuu viimast filmi – iga vaataja saab “osaleda” filmis nagu unenäos, nagu oma elus, kõrvuti teistega.

Õunpuu oli viinud meid mahajäetud limonaaditsehhi ja kõdulõhnalisse taluhoonesse, ühest pääsest teise ning teisest esimesse. Ta lasi meil seal ringelda. Kõik kohad olid täis vanu riideid – haisvaid inimeste elutarbeid. Seisime selle keskel ega teadnud, mida peaksime tegema – meid oli jäetud stsenaariumita. Pidime ise leidma stseenide mõtte ja sisu. Osad meist tõesti mõtlesid. Hakkasid juhtideks – “Teeme nüüd nii, et tülitseme oma abikaasadega, teeme nagu see olekski meie elu!” Või hakkame neid riideid voltima, seame kõik korda, ehk viiakse meid siis edasi, pääseme sest niiskest laohoonest. Mõni ütles: “Kui me ka kõik siin korda teeksime, ei juhtuks midagi. Mõte ei selguks, pääsu poleks.”

**

Kõik tuleb kokku pakkida! Kõik. Iga käevõru, alustass, raamatuke & linik. Mu emale on see liig, närvid ütlevad mitu korda üles. Lähen talle appi – kas võin pakkida neid elutarbeid: nõusid, ehteid vms. Jah!

Esimest korda nende sadade pakkimiskošmaaride jooksul usun, et ma suudan kõik ära mahutada, me suudame kõik kaasa võtta. Olen tugevam ja teised võivad minu abile loota.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Unenägu

Uurijal olid väga väikesed käed.

Uurijal olid väga väikesed ja

kahvatud näpud.

*

Eksamil ei tohi öelda näpud

on sõrmejäljed. Ärge tulge mulle ütlema, et

näpujäljed! – Ainus, mida krim-menetlusest mäletan.

*

Väga väikesed ja kahvatud näpud.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Mälu

Tahan, et mulle kasvaksid juured, et oleksin üks teiste puude seas, et sammalduksin ajaga, et mu koore sisse tekiksid pudedad õnarused, millesse sipelgad käike uuristavad, et aasta-aastalt kaotaksin oksaharusid, mu tüvi lõheneks ja eluaastad oleksid loetud.

Selle aia õunapuud olen mina, nad kasvavad minus ja minust läbi.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Esimene ku-kuu

Tavaliselt lähen kohe ka metsa, raja lõpuni, et saaksin üle heinamaa vaadata, aga sel korral mitte, arvasin, et õige hetk alles tuleb. Täna, enne vihma läksin läbi metsa ja tegin oma tavapärase tiiru mööda heinamaa piiri, kui kägu kukkus esimest korda sel aastal. Kukkus kolm korda, tähendab õnn on üürike.

*

Teisipäeval hakkasid esimesed väikesed kirsid õitsema ja samal päeval sibulõuna ladvaoksad. Täna nägin, et minu aastaid tagasi istutatud väike pirnipuu õitseb. Võib-olla kannab ta sel aastal esimest korda vilju.

Lisa kommentaar

Filed under Aed, Õhk

Vana armastus

Ma ei tea, kas ma olen ühegi inimese keha tundnud nii hästi kui ma tunnen seda talu, seda maja, selle õue ja õunaaeda. Ega ole ma ka ühessegi inimesse olnud rohkem kiindunud kui siinsesse maasse, puudesse ja lilledesse; iga mätas ja taim, mis elab aastaringi järgi, on tuttav. Ometi olen selle jätnud ja naasnud, jälle jätnud ja tagasi tulles leidnud eest kõik oma kunagised tuttavad. Ei ole midagi ilusamat kui vaade mu õunapuuaiale, vaade üle lõunavärava Karja põldudele, kus on veel õhtulgi päikest, mida aias enam ei ole, sest metsa varjud on üle tema pikad. Sinibe kuningriik, nagu laste jutt või muinaslugu, mida ma alles hakkan jutustama.

Lisa kommentaar

Filed under Aed, Armastus, Õhk