madal

Unenäos helistasin Elo Viidingule mingis asises küsimuses – prügi või parkimine. (Sest olin ta liitnud kuulsate kunstnikest naiste ringi, kes elavad majas, kus hakkan korterit ostma?) Luuletaja kostus telefonis häiritud ja pahurana, ta hääl kärises nagu räägiks ta sel päeval esimest korda, tundsin end veel halvemini, et pean teda madalaga segama.

Praegu tundub nagu oleksin seda unenägu juba varem näinud ja sellest ka kirjutanud.

Lisa kommentaar

Filed under Iha

mitte viimane, vaid esimene päev

vaadata hommikul köögiaknast aiale nagu oleks see elu esimene pilk – kunagi varem ei ole näinud laiuvat kadakat, sirelite palistust, pruuniks kõrbenud pojengipuhmaid, maa rohelist ja lehtede kirjut. see on esimene päev, mitte “see võib olla mu viimane kord, päev, sügis” Sinibel.

Lisa kommentaar

Filed under Aed, Süda, Silm

päästa oma hing

Ei pääse rikkad taevariiki. Ainuke viis end päästa, on hakata kunstimetseeniks. Igaüks, kes raha järel jookseb, on tühine. Maksa vähemalt ühele kunstnikule palk ja su hing õilistub. Ei piisa sellest, et teatris käid ja raamatuid ostad. Ühele kultuurikerjusele tuleb iga päev toidu- ja taskuraha anda, siis leiab hing rahu. Rikkaid põlatakse aga edasi.

Lisa kommentaar

Filed under Kunst, Kuulutus

Lisa kommentaar

by | Neljapäev, september 15, 2022 · 17:57

et toetataks tittesid

Lugesin kahte NYTi järelehüüet Godard´ile. Mõlemas andis tooni etteheide, et mees oli, eriti vanas eas, tõrges ja tujukas, ei tulnud vanadele sõpradele (nt Varda) kaamera ees kätt andma, haukus ajakirjanike rumalate küsimuste peale jms jama. Keda see huvitab! Miks see kuidagi oluline on? Kui oled nii õrn, et sul on vaja, et teine inimene sind oma lahkuse ja hea tujuga toetab, siis tuleb käia teraapias, mitte ajalehes kirjutada.

*

Et tegeleda titega endas (viimase nädalavahetuse paranoilise skisoidi äng-äkšon!), kuulasin eile linnast koju sõites Lacani pompöösset teatraalsust ja siis Žižeki (tite-)kommentaari sellele (“Mida ma Lacanis ei salli”!). Sain kõvasti hirnuda. Ujumine aitas ka, eriti välibasseinis, kus sain üksi olles kõik kohad oma siputamisega täis pritsida.

*

Elasin Godard´i hinguses millalgi 2000/2001, kui Helsingi “cinémathèque” ta retrospektiivi näitas ja igal õhtul kinos käisin. Mõnda aega jäljendasime seejärel mõne kaaslasega oma eludes Godard´i filme, meie suhted pidid olema sarnased nähtule jne. Armsad tobud!

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Isad, Kino, Perekond

nagu surmaudu

Kui igaühes on hullust, osad on ehk aga hullumad kui teised, siis ei olegi midagi väga teha. V.a ehk oodata ära keegi, kel on piisavalt klassikaline haridus, suur süda ja kannatlikkus.

*

See on nagu jääkülm udu, mille ma ise laiali puhun, või rõskus, mis tõuseb minust endast. Isegi palvetasin, et suudaksin udu sees sooja verd säilitada, kuidagi jäise puhangu üle elada. Piinlik oli Jumalaema poole hüüda, aga hädas proovid kõike. Ei midagi.

Läksin allkorrusele, seal olid ruumid päriselt külmad. Kas ma saaksin keset ööd minna tänavale, lasta auto mootoril käia, et sooja saada? Naeruväärne! Alati tuleb jääda tuppa, üritada jääda mõistuspäraseks. Panin jalga teksad ja sokid, dressika selga ja heitsin väikse poisi voodisse, keda ma polnud veel näinudki. Üritasin lugeda raamatut, mis mulle eelmisel päeval kingiti, aga see oli võimatu. Kustutasin tule, kindel, et ma ei uinu. Aga uinusin. Nägin unes, et olin koonduslaagris või raudteejaamas, kuhu inimesed olid äravedamiseks kokku aetud. Inimesi oli mu ümber palju ja peamine tunne oli, et mul ei ole inimeste seas turvaline. Ärkasin unest ja olin tänulik, et olin väikse A. voodis. Uinusin taas.

*

Kell 7 läksin hommikusse linna, udu polnud hajunud ja sellega ei harju. Solarise ees seisis umbes 20aastane nuttev tüdruk. Heitsin talle pilgu ja ta silmad klammerdusid minusse. Vene või inglise keeles? Inglise. Telllige mulle palun takso. Ma ise maksan. Aadress. Meil venelastel ei ole Eestis turvaline. Rääkisime, mehed, naised, üks eesti mees lõi mind.

Kas ma panin oma käe ta käsivarrele, et talle toetust avaldada? Või oli see mu pilk? Ta vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma kallistaks teda. Kallistasin teda nagu oleks ta olnud mu õde või tütar, pikalt ja tagasihoidmata. Ta nuttis ja tundsin, kuidas ka mul hakkavad pisarad voolama. Keegi on sel hommikul minust õrnemas konditsioonis. Ta rahunes natuke. Ütlesin, et kutsun talle bolti ja maksan ise. Ootasin temaga autot. Ta palus, et me istuksime. Tahtsin talt küsida, kas ta löömist politseisse ei taha teatada, aga ta ei saanud minust aru. Auto tuli kiirelt ja ta sai ära koju, käes poolik pudel vermutit, ma ei olnud seda varem ta käes märganud.

Lisa kommentaar

Filed under Haigus, Isamaa, Linn, Sõda

kirje

09.09.22

Homme Tallinnasse! Juba täna käib mu süda kiiremini.

*

Lapselik elevus on selle kõige juures parim osa.

Lisa kommentaar

Filed under Enesehermeneutika, Füüsiline

Highsmith

Lisa kommentaar

Filed under Kirjandus, Lesbid

Terve elu olen üritanud seda ette kujutada. Olen elanud jutustuse sees sellest. Aga ma ei tea sellest ometi mitte midagi. Nüüd tean, et mulle saab osaks mu oma katkestus, ootan isegi seda, romantiseerin teda, ka kardan, ja seepärast tõmbab ta vastupandamatult enda poole. Sellepärast ei põgenetud, ei astutud mõistlikke ettenägelikke samme. Meil ei ole võimet pöörata selg, isegi kui on teada, et armust saab piin. Oleme täienisti ebatäiuslikud olendid.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Armastus, Isamaa

punane ja valge

Maja tundub tühjemana, sest teenijatel on vaba nädal. Söön otse potist makarone, et ei peaks taldrikuid pesema. Iga joogi jaoks on oma lähker, mida kasutan kogu päeva vältel. Teetass, kohvikruus ja veinipeeker.

Ilm läks jahedamaks, mul algasid päevad. Aiale laskub vaikus, milles aiman nahkhiirte ja teiste pimedusearmastajate kohalolu. Jätan terrassile portveini ja pestud valgeid sibulõunu. Ärgu mind puutugu! Autot ei puutu, see on kleebitud täis ikoonikleepse, esiklaas on täis luigesulgi, külamehed korjavad neid mulle ja jätavad kojameeste vahele. Valged jõud hoiavad kokku.

Olen oma valget nahka kaitsnud, aga ikkagi olen näost päevitunud. See uus päike tuleb läbi klaasi ja kreemi. Eile väntasin päikese laskudes Marju hauale, et vaadata, kas pärgade lindid on maha maetud, haud tasaseks tehtud. Kõik on comme il faut. Tasane, keskel rida punaseid begooniaid (mamma jälestaks, et valiti punased, ja mulle on ka see punasepõlastus külge hakanud). Kalmistu oli vaikne, käisin kikivarvul, et mitte liialt surnute rahu rikkuda. Haudade vahel ringi tippides mõtlesin Marju asemel rohkem Marisele, sellele, kui palju olen nüüd ta üleelanud. Olin tänulik, et mulle on rohkem aastaid antud ja kahetsesin, et talle nii vähe.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Ees

Olen laevalael. Ees on sile meretee. Teel ees kaks laeva. (Kuidas neid nii palju siin saab olla.) Päike sillerdab laevateel, mereribal laevade vahel.

Kuldne sära? Kas midagi täpsemat kui see trafarett ei ole? Teemantid? Lainte täied teemanteid, millel ometi enestel säravõimalust pole. Ikka on vaja päikest.

Päikesekuld. Päikesesära. Kuld. Sära. Kassikuld.

Laeva kere lõikab läbi vee, selja taha keerdub pitsiline vahuvolang. Pitsiline? Kas midagi täpsemat ei ole?

Ei ole.

Ees on sile veetee. Täies päikeses. Täies tuulevaikuses.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

lihtsalt vaata, ei pea lugema

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Foto

kaks

Unes ja ilmsi ilmuvad kõik nähtused paari kaupa. Kaks meest väljuvad mereveest, kaks vikerkaart kaarduvad üle põllu, poe ees tiirutavad kaks veoautot, kaks blondi pontsakat last mängivad liiva sees. Sinibele ilmuvad kaks noort toonekurge – esimesed, kes eales Sinibel on kõndinud. Näen neid, sest olen valinud naasmiseks kaks korda pikema tee. Unes kommenteerib keegi mu teksade katkisi põlvi – mõlemad põlved. Kas sa selleks juba vana ei ole? Miks sa neist kahest just tema valisid?


Lisa kommentaar

Filed under Iha

Ajasin käru puukuuri juurde. Kärul oli avatud suuga suur must prügikott. Kui labida tõstsin, et neid kotti ajada, lõi Karja kell kirikusse.

Mõtlesin küüditamisele. Ebaoriginaalne paralleel, aga kogu aja mõtlesin sellele, et kes viiakse ära, kes saab teel surma, kes jääb tühja majja maha.

Metsateele paistis päike, minu ees tõusid lendu kolm musta lindu. Kõigepealt üks, siis teine, kolmas oli suurim üllatus. Päikseline koht, seal kasvavad põldmarjad. Nad sõid seal, nad ei olnud minu oomenid.

Sillale oli langenud vana toomingas, väiksed mustad marjad käeulatuses. Painutasin ja muljusin oksi, et käruga silda ületada.

Metsa lõpus pöörasin vasakule, läksin üle veel ühe kraavi, sinna, kus on kuused. Sinna panin nad maha. Istusin mahalangenud puule ja vaatasin, kuidas nad hakkama saavad. Metsas oli jahedam, sinna oleksin võinud jäädagi. Kell lõi kirikust välja.

Lisa kommentaar

Filed under Aed, Võim

palju õnne!

1 kommentaar

Filed under Seks&Sugu

emade-isade õrnad egod

Olime sadamasse sõidul rääkinud noorema generatsiooni teadurite aupaklikkuse ja uurimiseetika puudumisest, olin püüdnud M-i lohutada, et “ah üks lollakas” ja “ära lase naha alla” jms, ise teades, et mu reaktsioonid on sarnases olukorras identsed. Tegin samal õhtul kodus arvuti lahti ja loen kirja, mis täpsustab, mida minult oodatakse üritusel, kuhu olen kutsutud rääkima. Mulle on kirjutatud ette konservatiivse, et mitte öelda reaktsioonilise kõneleja roll valdkonnas, kus olen olnud enda arvates avangard, revolutsioon. Jääge oma nooruslikku ma-ei-ole-midagi-lugenud-ega-teinud-aga-tean-kõige-paremini faasi, aga jätke teised sellest välja. Mitu korda elus jaksab kuulata mingi teema arutamise taasalustamist Ast ja Bst. Miks peaks noortega koostegemiseks enda tehtu unustama. Naiivsus jätkugu ilma minuta.

Lisa kommentaar

Filed under Viha

miks just tema? juhus või see, et mõnikord satud kellegi peale õigel momendil ja ta tekst uuristab endale sinu sisse tavalisest sügavama pesa.

miks nagu tema? sest ta ehitab millestki väikesest – nii on ta ise rääkinud – uue koha, millesse tahad minna ja sinna mõneks ajaks jääda. kui ma tema raamatuid “uurin”, st ei libista end lihtsalt sinna sisse, lastes end siinsest kohast lahti, siis ma näen, et need on vaid meisterlikud, kindlasti mitte geniaalsed, pika nikerdamise, kombineerimise ja lihvimise vili. tegelased on tõesti nagu Dickensi maatriksi järgi. ta on ise öelnud, et lapsest saati on ta armastanud raamatuid, kuhu saab kaduda, mida lugedes unustad enda. (ma arvan, et ei oleks nauding selliseid kirjutada.)

ta raamatute keskmes on laps või keegi väga noor inimene. arvan, et ta teeks kõik, et täielikult ennast varjata, ta ei ütle enda kohta üheski intervjuus midagi, rääkimata oma raamatutes. laps, kes mängib enda loodud maailmas, et ei peaks siin olema.

Lisa kommentaar

Filed under Kirjandus

ükski

Piisab ühestki suurepärasest või ilusast momendist, transtsendentsest hetkest, neid on seal aga kümneid, need jätkuvad öösel magades, kui ma näen mööda Fabbrit või S. Gallot Casanovat enda poole kõndimas, ta on perekonnatuttav või naaber, pole üldse kummaline, et ta mind enda poole kutsub, et oma kassi näidata, siis olen ise Casanova ja mu noor väga valge nahaga pruut jookseb mu eest ära, ehkki olen päeval lugenud Byronit, tema pikkadest ujumisretkedest, perekonna ja armukeste paralleellogistikast. Ära siis kommenteeri mulle, et kas juuli ei ole mitte niiske või kanalid haisvad, ma arvatavasti lasen selle kõrvust mööda.

Lisa kommentaar

Filed under Linn

väljatulemine

Ärkasin öösel ta kõrval kolm-neli korda. Iga kord tulin teadvusele unest, milles olin ikka veel Veneetsias, kõndisin pimedatel tänavatel, vaatasin veele, õhk oli soe ja lõhnas magusalt. Ma pidin kõndima, see oli mu ainus eesmärk, olema täienisti õndsas linnas.

Pehme väljatulemine – nektariinid, avokaadovõileib ja Napoli türa.

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Geograafia

Lugemist

https://genderindetail.org.ua/season-topic/dosvidy-viyny/the-not-end-of-history-what-s-wrong-with-the-western-view-of-the-ukrainian-lgbt-community.html

Lisa kommentaar

Filed under Õhk