trashy

see oli ta hüüdnimi. rahva poolt antud hellitus, sest inimesed näevad, kes sa oled, kes sa päriselt oled. su nimi, riided ja maneerid ei varja sittagi, ainult toovad su olemuse teravamalt esile.

nagu see kord, kui ta kolmeteistkümnesena onu professorile, kes jõe ääres põõsastes kassile kala püüdis, vahele jäi. iga teine sõna oli v..t ja t..a, need nii magusad sõnad, mida ta keelega nagu komme oma suus ringi keerutas ja kõigiga, kes olid valmis kuulama, jagas. see pilk – ah, et nii vara ja juba raisus. professori tütar mõrvati aastaid hiljem, arvatavasti oma peigmehe poolt, kes kartis, et tüdruk pundi salakaubitsemise pärast miilitsasse kellama läheb. pindu näed…

piir pahelise ja õiglase vahel on nagu kahe puu vahele veetud nöör, kõik turnivad sealt üle, ei ole oskuslikkusse, vaid juhuse küsimus, kuhu poole jala maha paned.

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline

taas üks siristaja

Üks pool suguvõsast, vanaisa poolt, on säärased, ning see käib põlvest põlve – kord mees, siis naine: kõigepealt vanaisa ema, siis vanaisa, siis tema tütar jne jne. Nad on inimeste poolt armastatud ja austatud, sest nii-nii šarmantsed, sest poevad või nahast välja, et kolleegidele, sõpradele, võhivõõrastelegi meele järele olla, siis tulevad aga koju ja kohtlevad koduseid kui võõraid. Nagu oleks see vastutulek, et nad peres üldse figureerivad, nagu oleks nende pelk olemasolu kingitus kõigile teistele pereliikmetele. Mäletan ühte kommentaari lapsepõlvest ühe sellise pereliikme kohta: “Ta siristab võõrastega rõõmsalt nagu lind, aga kodus näeme vaid tema pahurust.”

Nende kõrval on inimesed, kes ootavad perelt armastust ja tuge, ning võõraste heakskiit ei ole neile nii oluline. Pingutus kellegi soovide eelistäitmiseks tehakse peres, mitte väljaspool kodu. Mõistagi on nende kooselu siristajatega seetõttu õnnetu.

Võibolla jagunevad kõik inimesed selle maneeri järgi kaheks, mitte ainult see suguvõsa. Ebameeldiv tõsiasi on aga see, et teist poolt tõmbab vastupandamatult peres (ebameeldivustundega) kogetud vastandtüpaaž.

Iiveldama ajab, kui mõistad, et sind tõmbab naiskallimates oma ema kõige häirivam omadus, mida ikkagi veel kaugusest teistes ei tuvasta – olla tähelepanelik ja armastuväärne vaid selleks, et valimatult austust ja imetlust kerjata, ja kohe, kui on tekkinud mingigi intiimsus, langetada naerunäomask. Kõige vastikum on kõrvalt jälgida seda tooni ja ilme muutust, mille esilekutsumine siis piisavalt suurt pingutust ei nõua, kui seda võõra armu nimel teha, mis aga lähedastega suheldes tujutseja murda võiks.

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Haigus, Perekond

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

“animal rights agenda”

vaesekesed, nii palju poliitseisukohti, mille vastu end “kaitsta”.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

L95

Mittekellegi eelis – kuulata teisi, olla usaldatud kaebuste kuuldele laskmiseks. Aga olla ka lepitaja ja läbirääkija.

Reede hommikul mõtlesin, et ma olen reeturite reetur. Avapaneeli ajal pugesin tühja kontorisse ja saatsin paberid ära. Pühapäeval, pärast madaldumisi, pärast viimset katsumist, pälvisin usalduse. Liiga hilja, kardan. (Kas polegi lihtsam lõpuks aktsepteerida seda, kes juba käest libiseb.)

*

Raport võiks olla ka mitteisiklik, aga koheseks üleskirjutamiseks kõlbab vaid välise sündmuse enesekohaseks muudetud mulje.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õhk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk