soojade ja pehmete käte puudutusel kärises lahti ammu kinni traageldatud tume kuristik. liha, kuristiku serval, nõudis ümaratelt sõrmedelt, et need ületaks lõhe, pigistaks vastaskaldad kokku, et kärinast pudenenud hakkest voolitaks tervik, väike hakklihanukuke, kellega mängitaks.

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Kirjutamine

kolmas unenägu

Lähen ta “butiiki”, mis on vanas kaubamajas, kohe ukse kõrval – magus koht! Ta on ise seal ja üks naissoost töötaja samuti. Hõikan kohe üle ukse, et kas akadeemikule sobib ikka poepidajaks hakata. Vaatan naist ja mõtlen, kas ta temaga nikub. Küllap nikub, ta ei ole kunagi oma partneritele truu olnud.

Pood on imeline – lae alla on veetud paksult kuuseoksi, need on risti-rästi nagu metsas. Kaup on peamiselt jõuluehted, mänguasjad. Kohe ukse kõrval on laste kõrgusele asetatud nagid, milles ripuvad väikesed jõulumehe mantlid. Saan aru, et lapsed panevad need selga, kui poes ringi käivad. Vaatan poes ringi ja järsku on ühe laua peal ta poeg, umbes 5aastane poiss, täpselt nagu tema suust kukkunud isa väikene versioon. Üritan poisiga mõne sõna vahetada. Kas ta meeldib mulle, sest isa on mulle meeldinud? Pigem on pojas midagi eemaletõukavat, mingi omadus, mis ka isal, ehkki varjatumalt.

Lisa kommentaar

Filed under Enesehermeneutika

Aegajalt luuran natuke ta järele. Vaatan veebi tekkinud konverentsisalvestisi, tema paraadpilte, loen mõne peavoolumeedia intervjuu. Ta hakkab pensionile minema. Ühe zuumi-ürituse alguses mainis ta rõõmsalt oma lapselast. See torkas mind, mõjus nagu ilmutus – mul ei saa olema lapselapsi. Kas pole see koledam mõte kui see, kui inimene on lastetu! Olen arvanud, et minust saaks päris cooli vanaema. Aga õudse ema, täpselt sellise nagu minu ema.

Lisa kommentaar

Filed under Isad

Lehekülgi geiajaloost

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu

veel meestest ehk see ei ole nihilism

täna tabasin end Tyrmandi ja mu Traagilise Päkapiku kontekstis mõttelt, et olen nii pikalt mõtisklenud naiste subjektsuse puudumisest, et ma ei pea ka cis-mehi enam subjektideks – nad on vähemalt ajalooliselt kuriteo kaasosalised, lisaks ei ole loogiline võimestada elavaid mehi olukorras, kus jätkuvalt peetakse vaid poolt inimkonnast subjektideks. Rääkimata, et väga vähesed cis-meestest elavad ja tegutsevad kui subjektid. Seega on loogiline eitada ka nende subjektsust. Järgmist mõtet ei jaksa ma enam mõelda, st ma ei tea, millisesse mittenihilismi, vulgaareksistentsialismi või egoismi see järeldus mind viib.

Lisa kommentaar

Filed under Kirg, Seks&Sugu

serotorahutus 2

Loen Leopold Tyrmandi Päevaraamat 1954. Kohati vaimukas, kohati käib ta mulle vastikult närvidele (üleolek oma verinoore ilusa kallima suhtes, kellega nussimine teda süütunnet paneb tundma, aga nii palju aus Tyrmand ei ole, et seda päevaraamatus välja köhida), viib mu mõtted F-i vihahoos öeldule, et mul on meeste suhtes eelarvamused. Kas pole see kõige naljakam asi, mida olete kuulnud! Naeran isegi praegu seda kirjutades. Jah, mul on meeste või Meeste suhtes eelarvamused, ma ei suuda näiteks teda ja tema “meeste probleeme” (“Ma arvan, et Deppil on õigus, aga ma ei tea, mille üle kohtuvaidlus on.”, “Pikemad mehed vaatavad tööl mulle ülevalt alla, pikkade naistega ei julge ma tänavale minna, aga nad erutavad mind voodis.” jne jne) tõsiselt võtta. Temast saaks ideaalse tragikoomilise tegelase, ma ei peaks kirjeldustes mitte midagi võimendama, kardan vaid, et lugejal hakkaks temast hale, tunne, mida ma elus tema vastu iial ei tunne. (Kui ta teaks, et ma temast nii kirjutan, siis ta kannataks tõeliselt.) Ometi igatseb mu suu teda, nii et juba nädalaid närin taas küüsi ja küünenahkasid (luban endale ka paar sigaretti päevas). Sõrmekebab, nagu P.-ga seda kutsume, on võtnud verisuse uued vormid – tavaliselt paranevad öö jooksul lihalõigete nüsimise kohad hommikuks, nüüd on aga juhtunud, et lõiked hakkavad hommikul taas veritsema, kui nendega kuhugi vastu lähen. Berliinis, kus kohati samuti “kebabiga” üle piiri läksin, vaatas Saida mu sõrmi ja ütles emotsioonitult: “Arvasin, et oled vegan.”

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Iha, Kõne, Seks&Sugu

naasen

Porthania lift viis mind neljandale korrusele. Sel kellaajal oli koridor tühi. 70ndatest pärit tolmuseks muutunud sisekujundus tuletas mulle igal seal viibimisel meelde, et nõukogudelik vaese aja arhitektuur jõudis vabadusest hoolimata ka siia. Siin olin rohkem nõukalikus ruumis kui kodus eales olin kogenud. Õppejõudude kabinettide ustel oli taksoplafoonide sarnane roheliste ja punaste tulede süsteem – see pidi oleme ehitise avamisel tehnika viimane sõna. Osad õppejõud kasutasid seda, uksed olid kinni, tuluke oli punane. Osad ei kasutanud, jätsid uue aja kombe kohaselt ukse üliõpilastele lahti. Tema foore ei kasutanud, kui tahtis, pani lihtsalt ukse kinni, keegi ei oleks teda segama julgenud minna. Võimalik, et ta oli oma ruumis üldse väga harva. Täna oli ta uks lahti. Ta ootas üliõpilast – mind.

Kabinetis mängis muusika – Chopin. Ribikardinad olid poolkinni, ta istus hallikas tolmuses valguses, mis varjas rohkem kui valgustas. Ma tutvustasin end. Ta kontrollis midagi enda ees oleval paberil – meie eksamitööd? Lasi siis mul rääkida oma plaanidest. Mu hääl ei kandnud, nii et ta palus hetke oodata ja pani muusika vaiksemaks. Kui olin lõpetanud, vaatas ta mind nagu oleksin ilus laps, kes on eksiteel. “Ma arvan, et inimõigused on midagi sama õrna kui armastus. Neist rääkides tuleb olla ettevaatlik.” Ma kohmetusin ega mõistnud, et see oli tema hinnang teemavalikule – see pidi olema tema silmis sobimatu.

“Kas te prantsuse keeles loete?”, küsis ta. Vastasin jaatavalt, segaduses, et kuidas saab meie distsipliinis prantsuse keel mind aidata – kõik vähegi märkimisväärsed autorid olid ingliskeelsed. Ta võttis suurest bloknoodist ühe lehe ja hakkas sinna kirjutama nimesid. Iga autori kohta ütles ta ühe või paar lauset. Nussbaum – ta on intelligentne! Walzer – ta on nostalgiline selle suhtes, mis on meile kadunud. Laclau… Igas lauses peitus tema selge subjektiivne hinnang ja positsioon autori suhtes. Lehele ilmusid nimed kahes veerus. Nimede hulgas oli neid, kelle kohta ta ei ütelnud midagi, nt Habermas ja Foucault. Butleri, keda ta samuti ei kommenteerinud, pani ta sinna ehk minu tähenduse peale, et feministide positsioon selles küsimuses on samuti veenev. Ta naeratas vaevumärgatavalt ja nõustus.

Meie vestlus ei kestnud kaua, tänasin teda võibolla liiga aupaklikult ega võtnud temaga enam iial ühendust. Leht nimedega on mul alles kuskil vanade armastuskirjade hunnikus.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õigused

Veel üks

Mul ei ole endal väga temast mälestusi – ta oli ema sõbranna, keda nägin vahel teismelisena, kui jõlkusin mingites baarides. Me vahetasime mõne sõna, ma kuulasin teda esinemas. Ma ei tea, mis aasta see oli (96 või 97?), kui ta esines mingites Viru tn väikestes urgastes, kuhu tuli vähe inimesi, ja needki peamiselt jooma. Inimesed jõid ja M. tegi oma muusikat. See oli aeg, kui ta ei olnud Eestis väga populaarne, pigem kurioosne.

https://kultuur.err.ee/1608568654/marju-kuut-oma-sonades-alles-hiljem-avastad-et-mida-tahtsid-ei-olegi-hea

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

by | Pühapäev, aprill 17, 2022 · 18:19

ruumi

Ärkan, kui väljas on veel hämar, paar minutit enne aovalgust. G on käinud juba end minu juures soojendamas, meil on mõlemal hakanud teki all palav ja ta on täiesti ärkvel. Iga kevad mõjub see meile sarnaselt.

Täna peab tulema suur koristus – selles toas on liiga palju asju, tolmu ja ta ilu on ladestuste varjus. Kui eelmisel õhtul puhastust ette kujutan, kasvab see mõõtmatult suureks – ma tean, et tegelikult tuleks puhastada terve Sinibe. Kui õudne, et me kaevasime ta võõra kola alt välja ja oleme ta täitnud uue vana rämpsuga. Kui P. peaks tõesti ära kolima, mis siis tema asjadest saab? Ta ei suudaks iialgi oma kollektsioone sissepakkida. Kus oleks piisavalt ruumi, et neid mahutada? Tõesõna on tal väga vähe hoidmist väärivat. Tema, kes ta ei ole vahel mul lubanud oma kõige väärtuslikemaid vanu raamatuid isegi kinnastega sirvida, ütleb nüüd, et peaks raamatutele tule otsa panema. Ja ma olen nõus. Olen nii palju ette kujutanud, et ma pean lahkuma ilma asjadeta, või asjad hävitatakse, et ma peaaegu olengi neist juba lahti ütelnud. Veel mitte aga kõigest.

Olin öö Pelgulinnas ja uurisin ta kodu, nagu alati seal olles teen – seal ei ole võimalik olla, igale poole, kuhu vaatad, stimuleerib miski su pilku. Ta raamatukogu ei ole võimalik meelde jätta, isegi kui olen seda kümneid kordi läbi kamminud. See on ühtviisi hoolikalt komponeeritud ja eklektiline. Avastan tal Pessoa Livro do desassossegot kahes väljaandes. Ta unustab, et tal on see juba olemas? Tal on tekkinud venekeelne riiul, peamiselt luulega. Väga ilus Tsvetajeva kogu, Puškin, aga ka Bulgakov jt. See kahetoaline korter on ta elutöö või vähemalt elu teise poole töö. Iga ta penn on läinud sellesse. Parkett, vana mööbel, nõude mäed, mida ta asetab nüüd, kui puhvet on ääreni täis, ka kõikvõimalikele pindadele, kuhu muidu nõusid vaatamiseks ei paneks, nagu kirjutuslaud, abilauake köögis, telerialune riiul jne jne, ja seinad, mis on vooderdatud raamatutega. Seda ma veel ei suuda ette kujutada, et see hävib või selle peaks maha jätma.

Lisa kommentaar

Filed under Asjad

sõjaline uneõudus

tegemata tööd toovad rahutu une. nägin unes, et tiblad pommitasid juba Tartut. ütlesin mammale, et peame kiiresti keldrisse varjuma. mamma aga oli hirmust halvatud, ei saanud rääkida ega liigutada. ma ei kalkuleerinud miskipärast, kas jõuan ta süles kolmandalt korruselt alla tassida, olin lihtsalt paanika serval.

Lisa kommentaar

Filed under Sõda

ta tunneb süüd, kui baaris, kus ta oma nussisõbraga pitsat sööb, märkab kahte tursket butchi – vanema generatsiooni lesbipaar, kes ei koondu ühingutesse, aga ei varja ka oma kooselu. kõigist oma peenetest poliitilistest tähistajatest hoolimata on ta kõigest üks väike bi-libu, kes keskpärase türa nimel oma õed reedab.

öösel hotelli odaval padjal väherdes näeb ta unes, et on vabaõhufestivalil, kus iga teine külaline on apetiitne kväärik: kahvatud gooti daigid, teksabutchid. unenäos on surnuist tõusnud ka A-S, kes näeb välja sõbralikum ja veetlevam kui päriselus. A-S ujub ta ümber, heidab ta ette pikali ja võrgutab. ta peas vasardab küsimus: kas ma ikka tahan A-S-iga suhet?

Lisa kommentaar

Filed under Lesbid, Linn

tõmbejõud

kõik tõmbab praegu madalasse, asisesse, primaarsesse ellujäämisse.

Sinibe aed on lume all, kaks tõusnud krookust ei saanudki lahti minna. kiisudel on külm ja nad magavad jälle minu lähedal või panevad päeval tukastades seljad kokku. vaatan ekraanilt raamaturiiuli poole, seal on suur kuldse seljaga Blake – mul on siin Blake! olin unustanud. nüüd võibki raamatud unustada.

Lisa kommentaar

Filed under Geograafia

valgus

Köögi lääneaknast paistab värskelt valgeks läinud maa, valgesse kilesse pakitud silopallid ja kaks kaske. Pilved vahelduvad päikesega. Naine mu vastas kannab villast kampsunit, tal on pikad valged juuksed. Ta on sale ja õbluke – iga kord, kui teda aastate tagant näen, üllatun, et ta on nii väike, mu ettekujutuses on ta palju suurem. Me oleme kohtunud, et üksteist julgustada, et öelda teineteisele midagi, mida vaid meie mõistame, sest võib-olla sellist aega ei tule enam, sest see tuleb lihtsalt ära öelda.

Väljas on külm, naine on kütnud vaid ühte ahju, tunnen, et iga iil, mis üle majataguse künka lendab, puhub ka läbi maja, lähedalt must mööda.

Ta ei kahtle ega karda. Mida rohkem teda kuulan, seda enam saan aru, et see saab olema väga raske, kujuteldamatult raske ja tema lahingkõnest hoolimata kardan ma üha enam, ometi järgneksin talle suurde ohtu. Kogu päeva on ta selge ja järjekindel, ma vajun üha enam ära, hakkan rääkima vanadest valusatest asjadest, haletsen ja petan end valjult ta ees. Ta pakub, et läheksime lauta lambaid vaatama. Laudas on kaks noort lammast ära surnud. Ta on kohkunud, aga hakkab loomakeste laipadega toimetama, veab neid ühest kohast teise, räägib valjult, mis nendega peale hakkab. Olen nagu kivistunud, ma ei tunne õudu ega kurbust, tunnen vaid, et siin on liiga palju algelu. Mulle tuleb meelde külaskäik ühte teise tallu kakskümmend aastat tagasi. Ka siis oli külm ja elu oli looritamata, päris, lahjendamata, ma ei kannatanud seda välja ja lahkusin varem kui kavatsetud. Nüüd pean paremini vastu, ma ei nuta ega põgene, võib-olla saab minust veel asja.

Lisa kommentaar

Filed under Naised, Sõda

rahutus ja rahustus

Linnatänavatel kõndides rahustan end samaga, millega ennegi – kõik pudeneb tolmuks, kõik ehitatakse üles. Üritan senisest veel rohkem märgata ja meelde jätta maju ja tänavaid – kui neid ühel hetkel enam ei peaks olema: vahetänav, tegelikult nurk Lossi tänava õppehoone ja vana keemiahoone kokkupuutepunktis, Lossi tänavalt vaadates ei näe tegelikult peahoonet, aga ta on seal, kes teab, näeb teda oma vaimusilmas – Kas minna mööda ülikooli tänavat ja näha teda kogu ilus või lõigata läbi pimeda nurga? -, Emajõe tänav mõne ilusa säilinud vana majaga, mida vaatan Ujula puiesteelt, Staadioni tänav ja majad, mille aknad avanevad üle linna õhtupäikese poole, Raekoja plats 10, mis on praegu välja rentida, Kroonuaia läheb üle K. E. von Baeri tänavaks – siin elasid onu Valdo ja tädi Virve ja nende Siiami kassid, jne jne. Õhtuks kasvab aga paanika, kui tõesti mõelda ja üritada ette kujutada. Nii et nüüd tuli ka küüditamine ära.

Phi helistab vähemalt korra päevas ja räägib mulle veel uudised üle, et kontrollida, kas tean iga nüanssi, ta ei tee päevad läbi muud kui tarbib uudiseid, võrdleb brittide, belglaste ja prantslaste saatejuhtide ja telekülaliste teadlikkust – prantslased olevat Vene küsimuses täielikud turakad, see ei üllata mind. Vist eile rääkis ta, et venelastel on veok, milles on krematoorium langenud sõduritele – hea, et Eesti uudised kõike õudust üles ei korja.

Võib-olla jääbki üle vaid palvetada. Vanad tuttavad näod, nagu Eerik-Niiles Kross, Rainer Saks, Merle Maigre, Lauri Mälksoo jt, on eetris kuidagi eriti kohkunud või murelikud, mis räägib rohkem kui see, mida nad räägivad. Ja siis on teised, kellele sõda on mõjunud toniseerivalt – Jonatan Vseviov, Kusti Salm, kindralleitnant Herem. Nende realism (võimalik, et sõda tuleb ka siia, selleks peab valmis olema, me oleme valmis jne jne) ja kuraas rahustavad mind. Mind rahustab ka see, kui näen, et meil on praegu neis võtmeametites tõsiseltvõetavad inimesed. (Mul on raske ette kujutada, et Riho Terras kaitseväe juhatajana minusse praegu usaldust süstiks.)

Üldse olen sõja ajal kõige parema meelega kuulanud just sõjaväelaste kommentaare – nende juttudes taandub sõda taktikaks, tehnikaks ja võitlusvaimuks, millekski kontrollitavaks, millekski, milles võid osaleda ja siiski ellu jääda.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

usk

Paljud on pöördunud faktidest ära, nüüd on lihtsam uskuda. (Postimehe konservvaheleht on sel nädalavahetusel pühendatud palvele!) Näiteks seda, et sõda ei laiene, sõda ei jõua minuni, elu ei muutu jne jne. Huvitav on jälgida, kuidas nüüd ise kogeme ja näeme, kuidas hukk läheneb, aga usume, et see ei juhtu meiega, veel sisendavad osad endale, et ehk jääb kõige hullem saabumata. Kus on nüüd need targad, kes on ajaloole tegevusetuse eest karme hinnanguid andnud! Miks nad ei kisenda!

*

Sõja alguses lasin end haarata kaasa romantilisest eufooriast – tuleb tegutseda, minna vabatahtlikuna võitlema, agiteerida kolleege Kaitseliitu, jääda isamaad päästma, kuulutada maailmale Eesti välispoliitilist tõde jne jne. Nüüd kalkuleerin küüniliselt – kas osad pereliikmed peaksid müüma linnakinnisvara, kas ma tahan üldse jääda, mida on mõtet veel siin teha või ehitada, kas ma ikka olen valmis elama pommirahe all, sööma kuude kaupa Sinibe keldrisse varutud ube ja kiirnuudleid? Ainuke põhjus jääda, on kogeda ülimat osadust teistega – osadus, mis tekib neil, kes on koos suures pasas. Ka selles on üleliia naiivset romantikat – sõda kui ülim vältimatus, ühendus surma suus ja surmas. (Kas pole ma igatsenud välist jõudu, mis määrab ära, mida tuleb teha, kuhu peab minema!) Tõeline vältimatus on vaid ellujäämisinstinkt. Vaimule ei ole see muidugi kunagi meeldinud, kuidagi liiga lihtne ja labane, kui kehad ummisjalu väljapääsu suunas tormavad.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Iha

vaikus

Igal hommikul on esimene mõte – sõda. Päeviti annad tööle pihta (kui paljud ei mõista, et aasta pärast võib olla kõik muutunud – juhatuses vaidleme endiselt mingite lollakate juhtimisküsimuste üle), sööd pirukaid, vaatad vaiksele jõele – mitte ühtegi virvendust!, eredast kevadpäiksest valgustatud Veski tänava majadele – veel on vaikne, pole sireene ega muud hirmutavat lärmi, päris rahu aga enam pole.

Lisa kommentaar

Filed under Kordus

tukk jäta, võta kannoolid!

Vaatasime oma väikses Pelgulinna korteris kolmekesi Ristiisa. Olin 7 või 8 aastat vana – ema ei keelanud meile kunagi filme, kuitahes vägivaldsed või pornograafilised need ka polnud. Mäletan, et järgmisel päeval rääkis ta telefonis kellegagi hobusepea stseenist, see jäi mulle meelde ja kui seda teist korda vaatasin, imestasin, et see ei tekitanud minus mingisugust õudu, ehkki eeldus oli.

Olin juba siis väike ninatark ja feminist, kommenteerisin valjult seda, et film on väga vägivaldne, heroiseerib maffiat ja on meestekeskne. Mulle ei avaldanud Brando ega Pacino muljet, stseenide pärastlõunane mahe valgus ei lummanud mind, aga tõmbas siiski endasse nagu enamik filme, mida ma lapsena valimatult vaatasin.

Ülikoolis oli kindlaim viis mehi verbaalselt kastreerida, naeruvääristada ja dekonstrueerida nende Ristiisa imetlust. Alles siis, kui ise oma illusioonid purustasin, saare eraldusse kannatama ja nukrutsema kolisin, hakkas film mind kunstiliselt võluma. Nüüd vaatan aastaid aegajalt uuesti üle mõne osa või lasen endasse värskelt mõne stseeni, kontrollin, kuidas seda mäletan – kes on stseeni keskmes, kes veab, kes kandub kaasa, kes lihtsalt on (vahel mõned Brando stseenid). Ma ei mõtle enam sellele, et meid paelub illusioon tõelisest inimestevahelisest sidemest, kohustusest ja vandest, must-valgest maailmast ja isavõimust. Mõtlen, et see on Pacino kõige introvertsem roll, et ta on selles deemonlikult veetlev, et see on nii ootamatu, et lugu kandubki ka ekraanil Lõuna-Itaaliasse, kus on nii teistmoodi ja ometi on valgus ikka sama kui ühendriikide stseenides jne jne

Lisa kommentaar

Filed under Kino

õiglasest sadismist

Ta hakkab rääkima oma emast. Ema rääkinud talle, et nägi und, seal olid erinevad inimesed, pereliikmed, sugulased. Ta kuulas ja ta ärevus kasvas. “Ema, kõik need inimesed olid su unenäos, aga mina?” Ema kehitas õlgu. “Sind ei olnud seal, pojake.”

Sa olid armukade, sest sind ei olnud su ema unenäos?

Jah, mul on hülgamishirm.

Kõik võib olla, aga jäta ometi 40aastaselt oma 80aastane ema rahule. Hetkega näed, et ta on väärakas, tahaks teda tõugata, võtta isa rolli, kes vastiku poisikese naise tissi küljest jõuga ära rebib.

Mul oli vaid selles õigus, et mina olen siin konstellatsioon rohkem isa kui ema, mul ei ole kannatust ega halastust väikeste memmepoegade suhtes, tahaks neid karmilt karastada, külma vette tõugata, jooksma sundida, sõjakooli saata…

Lisa kommentaar

Filed under Iha

valik

Euroopa kas ohverdab Ukraina või läheb sõtta. Teisel juhul säilitame vähemalt oma au.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Geograafia