Asju, mida keelustada

Mõelda, et paljudes riikides tulevad vähem või rohkem helgemad pead kokku ja otsustavad keelustada mõnuained või seksi müümise. Kui kuskilt alustada, siis alustaksin jopedest. Kas on koledamat riietuseset kui jope! Kas teate kedagi, keda teeb jope soliidsemaks, veetlevamaks või stiilsemaks?

Mantel võib olla kulunud, pärast haigust sulle pisut liiga suur, võib-olla isegi topiliseks läinud, aga väljas on külm ja sa oled täiskasvanud inimene, see tähendab, et ajad oma vana mantli selga ja lähed sinna, kuhu sul on vaja minna. Kui mina noor olin, siis kandsid jopesid lapsed. Isegi lapsed pidid jopet vaid igapäevaseks praktiliseks mängu- või sportimisrõivastuseks. Kui su perekonnal oli vähegi tutvusi või stiilitunnetust, kandsid juba kolmesena linna minnes kasukat või mantlit.

Millalgi nullindate alguses täheldasin, et uusrikaste häbenematult lemmik pealisriie on jope, mida 90ndatel olid dresside peal kandnud ehk vaid ärikad, räkit jm kahtlane stiilitu element. Jope ei olnud enam vaid suvilas “maatöö” tegemiseks või sportimiseks selga tõmmatav kuhvta. Jopega kõlbas minna igale poole, minna inimeste sekka, tänavale, raamatupoodi või teatrisse. Joped hakkasid maksma üha rohkem raha, tekkisid jopekonnuassöörid, kes oskasid hinnata, kui väärtusliku jopega on tegu, kas tegu on nüüdishooaja või möödunud hooaja kaubaga jne jne. Viimasel paaril aastal on jõutud jopemoega uuele tasemele – jopesid reklaamivad meil tuntud inimesed, kes räägivad jopest kui väga väärtuslikust esemest, mis defineerib ja vääristab neid inimesena. Pean üha oskuslikumalt varjama oma hämmeldust, kui näen näiteks Kadrioru pargis jalutamas ema, kel on oma väikelapse eeskujul seljas jope.

Mu enda suhe jopedega on olnud keeruline. Millalgi 90ndate lõpul, kui Tartus õppisin, avastasid mu ema ja vanaema, et mul ei ole ühtegi jopet! Ehk siis, kui ma oleksin saanud nädalavahetuseks küllakutse mõnda Lõuna-Eesti spordikeskusesse (seda ei juhtunud kunagi, kuivõrd ma ei lävinud sportlike inimestega ega sportinud ka ise kunagi) või oleksin külastanud mõnda suvilas talvituvat tuttavat, ei oleks mul olnud midagi “sobivat” selga panna. Käivitati operatsioon Marile jope!, mis kestis mitu aastat. Operatsiooniga õnnestus mind sundida minema nii kaubahalli kui ka kaubamaja jopeosakonda “jopesid vaatama”. Kui jõuludest, mil mulle kingiti joperaha, oli möödunud viis kuud ja mul ei olnud jopet ette näidata, ostsin kaubahallist maailma kõige inetuma jope, mis tundus aga sel hetkel hallis laiali laotatud inetusest mulle kõige vastuvõetavam ja tagasihoidlikum. Hoidsin austusest ema ja vanaema vastu jopet alles aastaid, vähekantuna rändas ta aga siiski ühel päeval prügikasti. Ma teadsin, et see jäi mu elu viimaseks jopeks.

Lisa kommentaar

Filed under Asjad

mitte sisse ahmida, vaid põgeneda seda haistes

talvel ei olevat lõhnu. päikseloojangu ajal aeda astudes on tunda vaid surma lõhna. musträstad võitlevad elu eest, söödan neile gnocchisid, kohupiima ja tihastele tehtud segusid (teen neid ise, sest Ukraina päevalilleseemned kahandavat Norra vintide sigivust! – veel midagi, mille pärast süüd tunda), sest kust ma musträstaste toitu peaks võtma. üks oli täna puukuuris, ei näinud mind, kui käruga kolistades puude järele läksin. need kaks rästast on omavahel toidu pärast tülis, võibolla nad siiski ei ole paar, ja külma ning nälja pärast aeglasemad kui tavaliselt.

kitsed kaevavad öiti puude all, kust juba nädalaid tagasi kõik õunad välja on kraabitud. mõtlen, kas lõigata lahti sel aastal esimest korda väiksele heinamaale tehtud silopallid. kuskil olevat kitsed viie päevaga pool tonni silo nahka pistnud.

mu aju töötab aeglasemalt ja iga tööalane kirjutus tuleb suure surmaga. olen neid tekste treinud musttuhat ja iga uue teksti eel on nüüd tunne, et sel korral ma hakkama ei saa. Sõbrad teistes maades ütlevad kõik vaid, et sel ei tulegi lõppu.

*

nii inimeste kui lindudega päästaksin “mõtlematult” ühe ja seaksin ohtu Loodusliku Tasakaalu, mis seisneb tugevate ettemääratuses panustada taasloomise ringi. Bioloogide teoloogia, millest vaimuvaestes nädalalõpulisades lugeda saab, on mulle alati tülgastav olnud.

Lisa kommentaar

Filed under Aed, AEG-lane, Öko, Füüsiline, Seks&Sugu, Surm

Kontrastide aeg. Päeval on ere päike, õhtul naaseb krõbe külm, nii et rehealusesse ust avades lööb see kassidele näkku ja nad taganevad toa soojusesse.

Päeval sõidan ringi, et kujutada ette, et mul on vabadus ja midagi teha. Isegi mõte “rakenduslikust” kirjatööst väsitab.

**

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

talv

Kl 9 peab linnumaja olema seemnetega täidetud, tihased on juba kogunenud ja ootavad närviliselt. 250 ml päevalilleseemneid süüakse poole tunniga. Tihti panen teise ja kolmandagi raksu veel. Kui lähen aeda, lendab 5-10 tihasega parv mu järel. Ka varasematel aastatel on tundunud, et tihased mäletavad mind, aga mitte kunagi pole nende uudishimu tulnud nii lähedale.

Kui ma seda kirjutan, lendab mõni tihane akna taha, hoiab raamist kinni ja vaatab läbi klaasi sisse. Oktoobrist alates teevad tihased sellist nalja, söötma hakkasin neid aga alles külma ja lume tulekuga, sest siis ei ole aprilli alguseni sellest kohustusest pääsu.

Üks rästaste paar elab aia sügavuses komposti visatud jäätmetest. Täna lendas üks neist linnumajja ja jäi sinna lebama. Tihased ootasid kümmekond minutit eemal okstel. Rästas ei liigutanud end, lihtsalt lebas ja tema suur kere täitis toidumaja, ta kogus end ja hakkas sööma siis, kui julgust saanud tihased tema ümber seemneid nokkisid.

Mõnel päeva tulevad leevikesed, terve parv. Nad on tihastega võrreldes nii aeglased ja ülbed. Mõni emaslind lendab majja ja jääb siis sinna passima, tihaseid tõrjuma, ise ta midagi ei söö. Tihased suudavad majast kambas ja kiiruga ka iseka leevikese valvekorral seemned ära tuua.

Teisi loomi on vähe näha, vaid jäljed. Suure külmaga käis terve armee kitsi õunapuude alt mädanenud vilju üles kaevamas, mõni magas puude all, aga pimedas neid aknast näha ei olnud. Sügisel vedasime paar kärutäit õunu ka metsa, need leiti kiirelt üles ja kaevati välja.

Talv tuli sel aastal kähku ja kohe karm. Paar päeva enne mere jäätumist käisin Soelas kõndimas ja nägin sealset luigepaari. Kolm päeva hiljem olid jääs nende verised laibad, mida teised linnud tükkideks kiskusid. Pärast seda ei ole tahtnud enam Soela randa sõita ja vaade jäätunud lahest rusub ka mind. Varasemalt on jää tähendanud jääteed, vabadust sõita autoga saarelt ära või teisele saarele, aga nüüd tekitab jäätunud meri mulle õhupuudust, klaustrofoobiat.

Samal päeval käisin siiski kontrollimas Mujaste randa, et mida teevad “minu” luiged, Darja Aleksandrovna kuue pojaga. Jõudsin Mujastesse viieteistkümne miinuskraadiga päeval päikseloojanguks, valmis järjekordseks õuduseks, aga terve laht tundus liikumatu ja rahulik. Ei ühtegi tumedat kogu, ei ühtegi raibete kallal pidusööki pidavat linnuparve. Ehk nad pääsesid ära, nägid jääd tulemas, tahtsid lahtisele veele järele lennata, teadsid õiget suunda.

Ja ongi kõik, päike tuleb välja, rähn lendab söögimaja kõrval seisvale õunapuule – esimest korda sel talvel, Sinibel on ees veel vähemalt kuu aega talve.

1 kommentaar

Filed under Õhk

Jacqueline Marval

Lisa kommentaar

Filed under Kunst

Lisa kommentaar

Filed under Mäng

meeldetuletus

Lisa kommentaar

Filed under Kõne, Lesbid

Lisa kommentaar

by | Reede, jaanuar 22, 2021 · 12:34

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Igor Tõnurist (1947-2021)

https://kultuur.err.ee/1233802/suri-etnograaf-ja-folklorist-igor-tonurist

Lisa kommentaar

Filed under Persoon

midagi tujutõstvat

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

nihked

Jalutasin kiisudega Tartus Riia tänaval. Nad käisid mu ees ja järel nagu sõnakuulelikud koerad, mul ei olnud mingisugust hirmu, et nad plehku panevad, kaovad vmt. Bussipeatuses istus brünett naine, kes vestles kahe noore mehega. Kui ta selja tagant möödusin, vaatas ta minu poole, tundis minu ja kiisud ära ja hüüdis teatraalselt: “Oh, heldeke!” Ta oli täpselt selline nagu ta alati unenägudes on. Võimalik, et täpselt selline nagu ta ka reaalselt on.

Samal hetkel muutusid kiisud 7-aastaseks kitsa ja tõsise näoga pojaks ja väikseks kõhnaks koeraks. Poeg ja mina olime riietatud gooti stiilis musta, kandsin nahktagi ja siin seal välkus mõni terasneet ja pannal. Võimalik, et poeg kandis nagu minagi musta silmapliiatsiga tehtud meiki või oli ta lihtsalt haiglaselt kõhn ja tumedate silmaalustega. Vihma sadas ja ma talutasin neid kodu poole – elasime Riia tänaval, samas majas, kus vanasti elas Riina R. Kui maja ette olime jõudnud, oli koer muutunud 2-3-aastaseks ümara ja suhteliselt inetu näoga tütreks, kel oli seljas erksavärviline vihmamantel. Tütar ja poeg olid natuke hädised, sest olime jalutanud ja nad olid läbi vettinud. Hakkasin vankrit kokku panema, et seda trepist üles kanda. Käsitsesin seda esmakordselt ja pusisin natuke enne kui sellega hakkama sain. Samal ajal rääkisin lastele rahustavalt, et nüüd lähme koju, ma teen midagi süüa. Siis tuli meelde, et kodus ei ole võibolla midagi, millest süüa valmistada. Küsisin poja käest, kes vaatas mind kurbade täiskasvanu silmadega, kas ta mäletab, kas meil on külmikus midagi süüa. Tahtsin ta poodi saata, mulle jäi mulje, et ta oli sellega harjunud, et ta poodi saadeti, aga mõtlesin siis ümber. Vaatasin tütart märjas mantlis, tema suur pisut viril nägu oli mu ees, mõtlesin, et pean ta kodus kohe vanni panema, et ta haigeks ei jääks. Kogu unenäo jooksul tundsin end rahulikuna, isegi R-i nähes, isegi perspektiivis talutada üksi trepist üles kaks väsinud last ja vanker, ilma igasuguse ärevuseta nagu päriselus pea iialgi ei juhtu.

Lisa kommentaar

Filed under Unenägu

kirjanduslik lora

Luige 1982. aasta kogu; teda ja temast lugedes on alati silme ees väike andekas tüdruk, kes ilmus justkui metsast, kes oli ise valminud, ilma haridussüsteemi sekkumiseta, nagu ta ei oleks kunagi koolis käinud, varjanud end vanaemaga kogu okupatsiooni aja kuni Tartu targad mehed ta avastasid. Ta kirjutab hästi, nagu suured meistrid, aga ometi kirjutab ta ka nagu väga noor (nõukogude) inimene. Mulle tundub, et praegu ei kirjuta keegi nagu noor inimene, ega kirjuta ka väga hästi.

*

Kitsal raamaturiiulil on kõige tähtsam silmade kõrgusel olev eesti luule “korrus”. See on läbi aastate ja kõigis üürikorterites olnud sama nagu ei tohiks palvenurgas ikoone mingisse teise asetusse sättida. Hirv on keskel Alliksaare kõrval, tema külje all on Õnnepalu, Baudelaire (viimase tõlgitud, sestap eesti luule), Soomets alati kõrvu Viidinguga (nooremaga). Kangur, Kruusa, Masing. Varem oli Masingu nelja köite kõrval Alver, Talvik, Liiv, kes on nüüd asetatud veel kõrgemale, aga ka kaugemale. (Alver pidi varemalt käima ka Õnnepalu kõrvale, Kaplinski aga mitte kunagi Masingu juurde.)

Viimastel aastatel olen paigutuse pühalikust ainuvõimalikkusest loobunud. Isegi mingi mõnu on toppida nende selgade vahele mõni võõramaalane – Plath, Wilde, Duffy. Või tekitada mõne õnnestunud debüüdi tõttu mingi uus lähinaabrus (Melville, Eelmaa). Tõsta (ruumipuuduse tõttu) vertikaalidel lebanud “uustulnukad”, nagu Luik, Lepik ja Kangro, teiste sekka.

Lisa kommentaar

Filed under Haigus

Lisa kommentaar

by | Reede, jaanuar 1, 2021 · 13:05

Naeruvääristada patroniseerijaid

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

1.

Andrei seisis oma üürikorteri esikus käed laiali nii et sõrmed puudutasid esikuseinu. Alateadlik žest, mis pidi tema väikest ja saledat keha suuremaks tegema ning varjama ta hirmu naise ees, kellega ta viimase kaheksa kuu jooksul maganud oli, ja kes nüüd tema ees endale talvemantlit selga ajas. Jõulud olid tulemas, ta oli just emale teatanud, et sel aastal ta hingamisteedeviiruse puhangu tõttu koju ei sõida. Ema oli selle uudisega üllatavalt kiiresti leppinud, kiiremini kui tema ideega tulla küll koju, kuid elada esimesed paar päeva kütmata ja elektrita kõrvalhoones, juhuks kui oletatav haigus end ilmutama peaks.
Kirsti oli nüüd riides ja valmis lahkuma. Naised ootasid pea alati säärasel momendil mingit tähendusrikast žesti või sõnumit, mille peale ta tavaliselt ei suutnud piisavalt kiiresti tulla ning ta teadis, et tema keskendunud ja murelik nägu reetis teda. Kas ta peaks teisele 25ndaks oma seltskonda pakkuma? Pidi ta paluma veel enne jõule kiiret kohvikukohtumist, et anda naisele üle mõni väheväärtuslik kink, et teda ei saaks täielikus hoolimatuses süüdistada? Kirsti oli üldjuhul tüünemapoolne ise elus hakkama saav naine, kes ei varjanudki, et otsis Andrei seltsi füüsilise läheduse eesmärgil, kuid isegi tema nõudis pärast seksi rituaalide täitmist, arutama pidi nende suhte iseloomu üle, rääkima tunnetest, kusjuures Andrei oli õppinud, et SMS, kus ta kirjeldab oma rõõmu selle üle, et on söönud just oma meelispitsat ja joonud klaasi punast veini, ei ole see, mida Kirsti temalt ootab. Suhtlemine teise inimesega oli segadusse ajav. Kui Andrei oleks teadnud, mis oli veel tulemas, oleks ta seal samas vaimsest pingest kokku varisenud.

Lisa kommentaar

Filed under Kirjutamine, Seks&Sugu

Mida jõululauale panna

Lisa kommentaar

by | Kolmapäev, detsember 16, 2020 · 21:19

2020

Lisa kommentaar

by | Esmaspäev, detsember 14, 2020 · 20:42

Virginia Woolf Monk’s House photograph album

https://iiif.lib.harvard.edu/manifests/view/drs:17948758$1i

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

-rahakate juures+

olete täheldanud, kuidas rikkad naeravad? neil jääb suu avatuks ja naer lõppeb justkui hõikega nagu hakkaks nad liigsest hapnikust lämbuma. rahakad võivad rääkida aeglasemalt, see on nende juures sama võlts kui seda teeks vaene, aga kes neile julgeks seda pahaks panna! iga paus sõnade vahel on kummardus tegudele, mis on pannud raha voolama, raha aga loob siin maailmas tähendusi, mille vastu ei saa miski, ei usk, kunst ega armastus.

privileeg on alati tunnetatav õigusena, ärateenitusena, normaalsusena. “ma lämbuks, kui peaksin elama ühetoalises!”, “mu süda murduks, kui peaksime meie maamaja maha müüma” jne jne.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk