kõige kaunimale

koorid ja koorid ja koorid ning roppude, vahel jälestusväärsete kihtide alt tuleb välja kuldne südamik, teine kiiskab nagu kuldne õun, aga sügavaim tuum on mäda. ööl, mil avastad kuldsüdame, peegeldub säravalt pinnalt tagasi mädasüda.

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Muinaslugu

Abipalve: Atlas of Hate löögi all

Since 2019, town after town here in Poland has declared itself an “LGBT-free zone.” Today, one-third of my country is telling LGBT+ citizens “you don’t belong here.”

I wanted to feel like a full citizen again. So I teamed up with three other activists to launch “Atlas of Hate”, an interactive map charting and monitoring the “LGBT-free zones”.

We brought international attention to this attack on LGBT+ Poles, and supporters from all around the world have helped us fight back.

But now, we’ve been caught in the crosshairs of our homophobic enemies.

Several municipalities are suing us, demanding public apologies and high retribution payments that would ruin us financially and destroy years of work.

We’re fighting back in court against this attempt to silence us, but we won’t be able to do it without your support.

Donate today and help Atlas of Hate gear up in the legal battle against “LGBT-free zones”.

Atlas of Hate is run by volunteers. We do this work because we believe that by tracking and calling out the anti-LGBT+ hate in Poland we contribute to building a better future for LGBT+ people in our country.

We were hopeful when the European Parliament condemned the so-called “LGBT-free zones” in 2019. Or when All Out delivered over 330,000 signatures to the European Commission asking them to take action.

But then the lawsuits started coming. So far, five local governments are suing us, supported by Ordo Iuris, a group of fundamentalist Catholic lawyers.

If we’re found guilty by the courts, the retribution payments and fees could amount to USD 50,000 in total – a sum that is higher than our annual salaries combined.

Our enemies want to silence us once and for all – but with your help, we can go into this legal battle strong and show them they picked the wrong fight. We can show them that – with people power on our side – love will conquer hate.

Donate today and help save “Atlas of Hate”

Paulina's photo

Thanks for going All Out!

Paulina Pająk,
Atlas of Hate

SOURCES:

●︎ Atlas of Hate website
●︎ Polish Politicians Sue Artist-Activists for Mapping “Atlas of Hate” – Hyperallergic, June 28, 2021
●︎ Atlas of Hate: Activists nominated for award for tracking ‘LGBT-free zones’ in Poland – Euronews, September 30, 2021

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Hozomeen is the Void

Jalad on endiselt rasked, eilsest on ka rinnus raske. Leban esimese või teise õunapuu all jalad üleval vastu puukoort. Ma ei kraabi, aga puult pudeneb kooretükikesi nii et õhtuks on lamamistool ja lauake koorepuru täis. See suvi on üks pikk kuum päev Sinibe aias. Kannan sama rannaseelikut, päevitusriideid, rohi on sama kõrge – ei madal ega kõrge. Vaid sumahhi küünlad tõmbuvad helerohelisest roosaks ja talveks on nad purpursed. Muidu on ikka sama päev. Kiisud on teisel terrassil oma telkides (üle tooli visatud tekid, et neile varju tekitada), oleme terve päeva lähestikku ja täiesti eraldi. Kui saaks inimestega nii!

Õunapuud on lõikamata, nende suured ja vanad võrad varjutavad aeda. Olen selle ettekavatsemata ettenägelikkuse üle rõõmus, sest valmistun mõttes kliimakatastroofiks. Pole Sinibest paremat paika, kus seda (üle) elada. Mitu pagulast ma siia elama saaksin võtta? Üks koht on juba reserveeritud ühele eksile lõunast. Jagasime temaga juba töid, mida keegi tuleviku Sinibe pagulaskogukonnas teeb. (Meie suhte ajal ei läinud meil tööde jagamine hästi. Mina tegin kõik ja tema pikutas kuni kümnendal päeval võtsin Teema üles ja väitsin, et ma ei ole õnnelik, seepeale hakkas tema nutma. Leppisime kiirelt, ta tegi enne pikutamist ühe söögi ja rahu kestis kümme päeva, vahel rohkemgi).

Sinibe ümber on puudest kaitsevall, mida sasib tuul, puud vihisevad ja kohisevad, linde pole kuuldagi. Kõrge müüri taha ei näe, aga mõtlen, et kui siit välja astuda, võiks minna merre. Aga küll jõuab.

Sinibe on alati sama. Kas ma olen üldse oma elus midagi muud näinud, kuskil käinud? Mu elu on vaade sellele aiale – ritsikad alustavad rohus lõuna eel, pääsukesed on keskpäeval vaiksemad, nende lapsed lendavad juba, närvilisust on vähem, õunauss laskub läbi õhu mu kõrvale ja jääb küür seljas liikumatuks, kui mind elusana tajub. Sinibe on mitte midagi tahta, mitte midagi ihata, olla tuule hellitada, oma telefoni võid vastu palkseina puruks visata, siin ei ole vaja kellegi kõne oodata.

Lisa kommentaar

Filed under Aed, Füüsiline, Iha

otsitakse suvelaagri direktorit

Lõppkokkuvõttes on see ikkagi lihtsalt nussimine.

Mitte kunagi midagi enamat?

Vahel harva, kui oled teise inimesega tervenisti samas dimensioonis, sama tundlikkuse ja julgusega. Aga seda juhtub väga harva. Naasen nikkumisele mõeldes üha vana, kunagi süütuseajal laineid löönud Madonna ütluse juurde, et pärast seksi tahaks nad voodist välja visata. Tegelikult tahaks nad ämbliku kombel üldse kaotada. Mõnikord, aga, pistaks neisse mürgiastla juba seksi ajal ning nad pulbristuksid.

Siis sa vist ei sobi asutama ja juhtima leia-endas-armastaja suvelaagrit.

Ei sobi vist jah. Kui järele mõelda, siis ei ole midagi masendavamat kui kamp õnnetuid, kellel isegi see primaarkanal umbes.

Lisa kommentaar

Filed under Süü, Seks&Sugu, Surm

katlast

Katla pole enam kuskil kaugel teiselpool Kirsiorgu.

Lisa kommentaar

Filed under öko

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

ma tean, mida sa tegid möödunud suvel

Hakkasin lindistust kuulama. Nüüd kuulan ta juttu teisiti, ainult kuulan. Kohe salvestuse alguses räägib ta enda kinnivõtmisest. Tal on kõik hästi meeles ja ta jutustab detailselt. Mul tekivad selged kujutluspildid. Kuulates tärkab minus ärevus nagu oleks ma ise laps, olen midagi valesti teinud ja mulle tullakse järele, et mind karistada. Lapse hirm, et ta kuritegu tuleb välja, et ta on süüdi ning teda ootab enneolematult karm karistus.

Me lõhkusime vennaga mänguhoos vanaema korteris seisnud vaasi. Minu hirm tagajärgede ees oli ebaproportsionaalne. Kogu mu sisemus oli paralüseerunud. Ma ei mäleta karistust, mäletan, et reaktsioon oli leebem sellest, mida olin kartnud. Võimalik, et vanavanemad nägid, kui hirmunud ma olin, ja vaasist ei tehtud numbrit. Arvan mäletavat oma üllatust, et ka nii saab pahandusele reageerida. Ma arvasin teadvat, mida võib ja mis on “pahandus”. Kõige raskem karistus ära kannatada oli hukkamõist, manitsemine ja sellele eelnenud hirm ise.

Suuremana lisandus hävingut kuulutav teadmine, et oled ise midagi kapitaalselt persse keeranud. Hirm, et möödapanekut ei saa kunagi heaks pöörata, nii suure sita seest iial välja ronida. Hirm möödus, õnneks, mõne tunni või päeva järel. Apokalüpsis jäi saabumata.

Lisa kommentaar

Filed under Enesehermeneutika, Füüsiline, Karistus

Uksed. Palju uksi. Kõik lukus. Kõik vastutulevad inimesed teretavad üksteist väga korralikult nagu oleks vaja hoida sõbralikke suhteid või on teretamine märk, et ollakse samal poolel. Vestlusruum on nagu kong mingist vanast filmist. Olen seda teisiti, kuidagi tsiviliseerituma ja valgemana ette kujutanud. Esimene ehmatus on häirenupuga raadiosaatja kinnitamine vööle. Mind ei pruugi nad pidada sõbralikuks külaliseks, mu vestluskaaslane ei pruugi olla minuga inimlik. Raadiosaatja unustan kohe, kui temaga rääkima hakkan.

Ta käitub sundimatult, nagu oleks ta kodus – pärast nädalat lastelaagris olemist, kohanesime uue ruumiga nii, et tundsime seda kui kodu, ehkki miski ei tuletanud seal kodu meelde. Ta on taibukas ja on lugenud ning mõistnud infot, mis talle ette on antud. Talle läheks justkui see intervjuu korda, nagu minu töö tulemuski. Ku diktofoni kinni panen, jääme veel rääkima. Küsin paari asja, mida ma intervjuu ajal ei tohiks küsida. Tema teo olen juba niigi ära arvanud, selle kohta ei pea ma midagi küsima, tema ei räägi ka, küllap arvab, et mulle on öeldud. Mingi hetk koidab mulle, kui õnnetus olukorras ta on, kogu vestluse aja kogunenud empaatia kõrval ei ole minus muid tundeid. Lahkudes annan käe. Kui juba koridoris oleme, üks valvur mind ja teine teda saatma tulnud, ütleb ta veel, et ma ei unustaks talle uuringut saatmast. Vastan, et kindlasti ei unusta.

Lisa kommentaar

Filed under Karistus

suvesurmad

Teadsin, et pean minema kontrollima, mis tast saanud on. Lükkasin seda edasi. Kui lõpuks pesa alla läksin, nägin, et pääsuke on tiivad laiali klammerdunud pesa välisküljele. Ta oli liikumatu. Mõtlesin, et ta võttis kogu jõu kokku ja ronis kangelaslikult korvist pesa poole, aga suri enne. Pean ta sealt ära võtma, sest ta häirib elavaid.

Tõstsin jälle suure raske redeli aampalgi vastu. Pesas oli kõige nähtavam üks poeg, kes pea õieli ja nokk lahti umbusuga minu poole vaatas. Pesast levis tuttavat linnulõhna, mis ei häirinud mind, kui mul lapsena viirpapagoid olid, nüüd aga vastumeelne tundub.

See on morbiidne, kui üks poeg jääb surnuna pesa külge! Hakkasin pääsukest lahti kangutama. Ta oli küünistega kõvasti kinni. Isegi kui keha lahti sain, jäi üks ta jalgadest pika juukselaadse niidiga pesa külge. Pea alaspidi rippus ta ühte jalga pidi niidi otsas, mis kadus pesa sügavusse, oli ehk ühenduses ka teise – elava pääsupojaga. Mõtlesin tülgastustega, et kui ta jalga ei õnnestu vabastada, pean tooma käärid ja ta jala otsast lõikama. Umbes samal hetkel sain aru, et pääsuke on elus. Võtsin ta pihku, käes on tunda linnu südamelöögid, ta keha soojus. Ah, et sa oled veel elus! Mis sinuga siis teha. Kui sa seni oled vastu pidanud, siis söödan sind ise. Kedagi, kes hoiab elust nii tugevalt kinni, tuleb aidata.

Olin eile linnupoja päästmise kohta lugenud. Sulgesin ta karbikesega kasside eest sauna. Kaalusin kärbseid püüda, aga kuumaga neid siin ei ole. Tegin nagu internet soovitab, lahjendasin kassitoitu ja üritasin pipetiga lindu toita. Toidu peale sulges ta silmad ja noka. Ta saputas oma tiibu, oli nõus istuma mu käel, aga süüa ta minult ei võtnud.

Siis tuleb ta tagasi pesasse viia. Ronisin juba eiteamitmendat korda rehealuse lae alla. Lükkasin pääsupoja nokk ees pesasse. Ei tea, kas teda enam söödetakse. Ei tea, kas ta jaksab end ümber pöörata. Mulle turgatas pähe, et pean korralikumalt kontrollima, kas leivakorv on ikka tühi, et tegemist ei ole kolmanda pojaga. Käega heintel kobades, leidsin eile korvi pandud poja. Ta oli surnud. Linnupoeg tundus mulle täna väiksemana kui eile ja ta suletud silmadega surmarahulik nägu oli ilusam kui elusana.

Pääsuvanemad võivad näida murelikena, lennelda ringi, kaitsta pesa isegi kasse rünnates, aga kolme poja toitmisega ei ole nad hakkama saanud. Võibolla on üks vanem depressioonis, ei jaksa ning jätab pojad hooletusse? Tundub kergem süüdistada vanemaid, unustada enese juhmus ja kohmakus pääsupäästel.

Lisa kommentaar

Filed under Elu, Enesehermeneutika, Surm

pesitsemised

Sellist tegemist lindudega, nagu sel aastal, ei ole varem Sinibel olnud. Kuldnokad valisid pesapuudeks kaks õunapuud kassialas, mis tingis kahe kuldnokaenklaavi loomise. Üks pesa kaotas ühe muna, sest pesa leidsid enne mind kiisud. Ümber puude veetud võrkaed aitas kuldnokapoegadel aga tervelt üles kasvada ja ka oma esimesed lennud turvaliselt sooritada. Kui kuldnokad lahkunud, hingasin kergendunult.

Üle mitme aasta tulid rehealuse vanadesse pääsupesadesse räästapääsukesed – kaks paari. Rehealuse õuepoolne aken tuli eest võtta, et pääsukesed saaksid sisse-välja liikuda ka siis, kui rehealuse uks kinni.

Kui nädal aega ära olin, oli üks linnupoeg alla kukkunud ja Printsu oli ta ära söönud. Pääsuvanemad ründavad nüüd Printsut iga kord, kui ta läbi rehealuse läheb. Ta on hakanud pääsukesi kartma ja teda tuleb igal hommikul ja õhtul õue ja tagasi majja saata.

Eile kukkus üks linnupoeg kaks korda kolmemeetri kõrguselt aampalgi ja vahelaelaudade nurka tehtud savipesast välja. Viisin ta tagasi pesasse. Teisel kukkumisel olid kiisud juba ta ümber, aga sain veel õigel hetkel jaole. Täna oli linnuke, arvatavasti ruumipuudusel, tõrjutud pesast välja väikesele savist eendusele. Võtsin ta sealt ära ja proovisin teise pesasse panna, aga see oli ääreni poegi täis. Nüüd kruvisin ta pesa äärde vana leivakorvi, mille heintel ta istub. Pääsuvanemad käisid korvis teda vaatamas, aga ega ma väga suuri lootusi ta pääsemisele ei pane.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Meretagune toetus

“When the going gets tough, the tough get going”.

Lisa kommentaar

Filed under Perekond

majad

Vana ja kasutu, aga siiski seisab. Vana maja on olend, kellesse oleme kiindunud, kui ta kallale minnakse, märkame oma tundeid ta vastu. Tema lammutamise pealtnägemine on paramatuse valus tunnistamine.

Sel päeval, kui paargut tükkideks hakati võtma, sai P. teate, et ta vanemate maja lammutatakse.

Ma ei pea midagi üles kirjutama, sest mu mälestused sellest majast on nii elavad nagu oleksin selle tubades terve elu elanud, sealt alles eile välja kõndinud.

P. õde sõitis vahel nädalavahetuseks kohale, tal hakkas paari esimese tunni jooksul igav, ta tahtis kuhugi minna. Ma võisin käia hääletult toast tuppa, nuusutada vana puidu lõhna, tunda esimese korruse põrandakahheli jahedust, läbida tumeda ja järsu trepi heidetud varju, milles räägiti telefoniga – jutt kostus õrnalt ka suurde elutuppa; mul ei olnud seal kunagi igav. Maja, mis oli midagi palju enamat kui see, millest ma olin osanud unistada. Koduta tüdruk, kes kiindub majadesse, ei oska inimesi vastu armastada.

Majade vaikelu, kust lapsed on lahkunud, kus vanemad vananevad. Ma mäletan fotode asetust söögitoa seinal, lauavakstu mustrit, kõiki lilli ja nende paigutust aias. Isa suve hommikul vara midagi aias tegemas, juba on väga palav. “Tere hommikust! Kuidas magasite? Ärge suudelge mind, ma olen higine.” Pesukuivatusresti ja triikimist verandal. Maja, kus iga ese on omal kohal, milles üha korduvad ühed ja samad rituaalid.

Ma õnneks ei sattunud kordagi sinna, kui üks neist pidi allkorrusel magama, kui majakord oli segamini pööratud, või kui üks neist oli ära viidud. Käisin vaid korra isa vanadekodus vaatamas, hetketi tundis ta mu ära, küsis vanaisa järele, aga vanaisa oli juba surnud, läksin selle peale endast välja. Liiga nõrvanärviline.

Kui maja läks müüki, pidid lapsed viima ära kõige olulisemad mööblitükid ja esemed. Olin nende murelike maja tühjendamise juttude juures, oma mõttes läksin viimast korda inimestest tühja majja. Nüüd mõtlen, et ehk selline viimane hüvastijätt toimuski, võibolla võtsin reisi ette, et viimast korda läbi maja kõndida. Näen ennast majas kõndimas, talletamas mälusse iga märki, mis meenutab seda teist aega.

Lisa kommentaar

Filed under Isad, Mälu

aeglane

Me mõistame kõige vähem neid, kes sarnanevad meile kõige enam.

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane

skript

Filmivõtted nõukogudeaegse haigla basseinis. Bassein on neerukujuline, asub ruumi sügavuses; seintelt koorub värv ja vesi on sogane. Näitlejad istuvad madalas vees, tunnen neile kaasa. Hakkan laskuma basseini poole, põrand on libe ja kaotan kontrolli. Liuglen suurte metallballoonide suunas, milles on vee kütteks gaas(?). Kas minu raskuse “sõit” nendesse toob kaasa plahvatuse? Kokkupõrge jääb ära, olen klammerdunud küüntega linoleumi, pidurdanud oma languse kiirust. Olen sügavikus ja sirutan käe Näitleja poole, kes seisab ülal. Ta ulatab käe vastu ja ma üritan, et ei haaraks tema käest tugevalt, et ma ei “ripuks” robustselt päästjast, et selle asemel oleks õrn moment, elegantne tõusmine tagasi üles. Vaid meie sõrmede õrnast puutest suudan kõndida üles libedast liumäest. Ma tean, et see on tähendusrikas, isegi romantiline, kui see õigesti välja mängida, kui mu näoilme ja liigutused järgivad filmikäsikirja, šablooni. Näitleja on häbelik ning tundub mulle pisut naeruväärne. Ta on lakanud näitlemast, ei kontrolli oma nägu, millel on nüüd tobe naeratus, ja ma mõtlen unes, et kõige teatraalsem ja ülepakutum on siirus ja maskide langemine.

Lisa kommentaar

Filed under Enesehermeneutika, Unenägu

iidsed sädelevad silmad

Vanal melanhoolikul tardub talupoeglikku tööle ja sebimisele innustavat kõne kuuldes veri soontes, elujõud vaigineb veelgi ja sünnitab tegemata jätmise teooriaid; tolm ja kuivanud lehed matavad inimese elupaiga, “Rahastanud Euroopa Liit” sildi – “Kõik asjad lagunevad ja ehitatakse uuesti. Iidsed sädelevad silmad.”

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

valge aeg

Langevad viimasel valgel puul, aga aed on veel täis nende magusat roosilõhna. Viimane puu on väike puuke, mille tüve õõnsuses elavad kaks hallõgijat. Nad on tihti koos pesast väljas, lendavad siis oma koduukse ees olevale oksakesele ja kiiguvad seal hetke enne sisenemist – nende eeskoda. Kui neid esimest korda märkasin, ei tundnud neid ära, nii valged ja saledad on nad. Üleni valgeis õites puuvõra sisse on neil kerge kaduda. Ka mina valiksin oma kamuflaaži nii, et saaksin “kaduda” vaid sel lühikesel ajal aastast.

Talve lõpul lendas üks hallõgija mu akna taga olevat söögimaja külastades vastu aknaklaasi ja pidi pea tund aega sama söögipuu oksal end koguma. Käisin teda jälgimas, et kas toibub ikka. Toibus. Võibolla on ta üks neist kahest, kes tuligi aeda elama. Veel ei ole nad oma surnud hiirte “pesu” kuhugi üles riputanud, aga valge lind valgel puul assotsieerub sellegi poolest rohkem surma kui eluga.

Lisa kommentaar

Filed under Aed

Üks viiv enne õunapuude õitsemist. Ikkagi olen talvega unustanud, milline on aed kevadel.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Esimene niitmine. Õhtul esimesed käod. Üks lähemal, teine kaugemal Karja kiriku pool. On nurmenuku-aasta. Eile hakkas õitsema metsõunapuu, täna meelespead. Keset kassiala õunapuu sisse pesa teinud kuldnokkadel on pojad koorunud. Nad on ettevaatlikud ja neid kaitseb ümber puu veetud võrkaed – kuldnoka-ala. Mul on ühte kilekotti pakitud kõige vajalikum, et mamma tervise halvenedes kiirelt Tartusse sõita.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

hommikul, kui uks aeda avatakse ja ma hüppan rehealuse lävepakult rohu sisse, olen esimene, kes näeb, mis on öö jooksul muutunud. uks ei olnud veel päris lahti, aga ma nägin, et nad kõndisid muru sees. ooh! nii lähedal! nii erutav! järgmisel hetkel on nad läinud – need väiksed tumedad laperdavad kaltsukerad, mis tõusevad õhku alati sama nurga alt.

siis oli mitu päeva jäledat külma, ma jooksen ka siis korra välja, lootes, et mind ootab ees midagi erilist, uut ja magusat, ja kohe tagasi sisse. ülejäänud päeva ei viitsi ma voodist välja tulla, eriti kui olen söönud kolm hommikusööki. see pidi olema see külm aeg, kui nad õunapuu sisse elama asusid.

kui jälle soojem oli, istusin terrassil, lõin niisama sabaga aega surnuks, kui viuh! ja lendav vurr lõikas 45 kraadi alt läbi õhu. selline asi tõmbab tähelepanu endale. niisuguse lennumasina nimel võin kordusetenduse ootuses kaua ühe koha peal liikumatult passida. aga siis trikki ei korrata. ja lõpuks siiski väsid pruuni säbrulist puukoort vaatlemast. silme ees hakkab kõik liikuma ja ma tõesti näen, et puu seest tõuseb õhku liblikaid ja linde, kui aga käpa välja sirutan, ei ole seal midagi. siis vantsin tagasi kööki ja teen kaeblikku häält, keegi alati kuuleb ja tuleb, et mulle mu lohutuskrõbud kätte anda. hea, et on asju, millele saab kindel olla.

Lisa kommentaar

Filed under Aed

Cocteau Proustist

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane