Ema nr 1 oli pärit pika ajalooga inimvihkajate sugupuust. Kui miski oli teda liiga vara äratanud või oli ta maganud liiga kaua, kui ta ei olnud juba kaks ja pool tundi söönud või oli istunud söögilauas üle kolme tunni, kui Kiki ja Miki riiulid olid segamini või kui Kiki koristas liiga innukalt, tabas ema pahameeletorm ning ta pehme ja pekine valge kere keerles mööda korterit nagu päris tuulispask. Kõik võis välja vihastada, ärritada ja eluisu võtta – bussipeatuses ootas liiga palju vene keelt rääkivaid inimesi, keegi kõneles poes liiga valju häälega, äsjavahetatud lambipirn ei hakanud tööle, hea tujuga alustatud kook läks untsu jne jne jne. Ta oli Baltimaades esimene kandidaat vihastamise kiirkursuse TED-talkile. Ema südames oli piiritu lootus, et kõik läheb nii nagu tema on ette kujutanud, kuna tavaliselt läks vastupidi, oli ta sunnitud saatuse peale ägestuma.
Ema nr 2 elu keskmes olid võileivad ja kaktused. Kui Kiki ja Miki väikesed olid, võimaldati emale ja ta kaktustele väike eraldi tuba, kus Kiki ja Miki mängud ja rõõmu- ning nutuhõiked teda segada ei saanud. Võileivateooria oli ta välja arendanud vahetult pärast ülikooli, kui Kiki ja Miki juba olemas olid. Parim toit oli võileib. Leib pidi alati olema sama sorti, samuti taimne margariin. Ka vaesel ajal pidi juustu alla käima õhuke vorstiviil ja kõige peale midagi värsket – salatileht või kurk-tomat. Võileib sobis igaks söögikorraks, enda tehtud täistaimsest võileivast ei saanud kunagi küllalt. Võileib oli ka tervislik. Sooja lõuna valmistamine oli võileivisti vaatest ajaraiskamine. Iga võileiva söömise ajal tuli oma võileivateooriat teistele tutvustada. Kiki ja Miki kuulasid. Kordamine on tarkuse ema.