Puutuda kokku

See on üks hetk. Tõnismäel rahvusraamatukogu taga, kollasest kivist lossi juures kirjude vahtrate all. Inimesed, kes peavad kokku puutuma, kelle on kokku toonud töö, ebaõnn, ebaõiglus. Ma saan aru, kui teine ütleb, et mitte keegi ei mõista teda. Ma vist ja peaaegu adun ta ebamugavust ja hirmu. Ma mõtlen veel palju hiljem, et mina üritan mõista, minule läheb korda. Ma arvan, et ta on mulle rohkem inimene kui paljud, keda ma tunnen aastaid.

Ma armastasin küborgi

Kui ma ütlen, et ta ei mõtle ise, ta on konstrueeritud asjadest, labase kommertsi ja turunduse ajupestud jne, siis kas ma ei ole ise allutaja, hullem veel kui üleilmse kaubaketi värvatud reklaamagent!? Ma vaatasin ta peale ja arvasin, et ta on rumal elektrijänes, kes jookseb sinna, kuhu vool lastakse. Mina (!) eeldasin, et tal ei ole mõtte- ega valikuvõimet, et ta on mõjutatud ning masendavalt tühi reklaamtahvlieelsest teadmisest. See oli minu taju ning tõlgendus ning see röövis temalt subjektsuse või selle viimased riismed, kui ta väljaspool minu taju siiski oli subjekt.

(Seda naeruväärsem on minu viha ja põlgus roboti/küborgi/klooni vastu, keda ma ise subjektiks pole pidanud!)

http://somebodyapp.com/

 

If a black woman in Hollywood can’t kiss her white husband in public, have we gotten anywhere on interracial love?

The police transformed actress Danièle Watts into a prostitute. You call this progress?

http://www.theguardian.com/commentisfree/2014/sep/15/black-woman-hollywood-interracial-love-daniele-watts

 

Ma ei tea midagi paremat. –

“Temas oli midagi keerulist: erakordne lihtsus ja otsekohesus olid ühendatud skeptilise ja tõsise meelega. Võib-olla just see segu erinevatest omadustest seletabki seda sügavat, positiivset muljet, mida ta jättis teistele inimestele. Tema karakterit ilmestas lihtsus, ja sellega segunenud skeptitsism. Ta oli seltskondlik, kuid range, väga lõbus, aga ka väga tõsine, äärmiselt praktiline, kuid samas oli temas sügavust… “Ta oli segu pühast neitsist ja suurilmadaamist,” kirjeldas teda miss Robins.” (lk 36)

 

Parem puua surnud abikaasa kui elav armuke

Fellini Satyriconis on stseen, milles räägitakse lugu vooruslikust abielunaisest, kellest saab ootamatult lesk. Fellini näitab lese itkemist, ümbritsevate inimeste ahastamist, surnuvalvet jms comme il faut.

(Lesk on mõistujutus liiga ahastav, sest jääb teistest maha mehe laiba juurde teda leinama, kuni tuleb nägus sõdur, kes valvas läheduses poodud varast. Noor mees ütleb lesele, et ei ole mõtet end tappa, vaid just laip peaks teda veenma elu nautima. Ta annab naisele juua ja kannustab vaprusele elada. Peatselt nad suudlevad. Nende armatsemise ajal tulevad varga pereliikmed ja viivad ta surnukeha. Sõdur ahastab, sest teab, milline on tema karistus kohustuse täitmata jätmise eest. Ta tahab end ise mõõgaga läbi torgata, kuid lesk, tema vastne armuke võtab keelata: “Parem puua surnud abielumees kui elus armuke.”) Ma mõistsin seda vaadates midagi. Oluline on act out – näitlemine, tegutsemine konventsiooni järgi. Kui on armusuhe, siis peab näitlema armastust, kui on abielu, peab näitlema abielu, kui on abikaasa matus, siis peab näitlema leinavat leske, kui tuleb elule äratav noor armuke, tuleb armuda jne jne. Ei ole inimese tõde ega ausaid tundeid. Mäss on naiivne ja võitlus siiruse eest on rumal. Tõeline siirus peitub konventsiooni kohusetruus täitmises. Pole midagi tõesemat ja siiramat kui rituaali järgimine, etteantud šabloonide kasutamine. Sest mis on abielu või heteroarmusuhe ilma etteantud ajaloolise traditsioonita?! Ainuke võimalus on täita rolli, kohust jne. Kõik aususe ja tõe eest võitlevad jüngrid kobavad veel suuremas pimeduses kui need, keda nad kritiseerivad.

 

Debord’i metafoor totaalse tootmise ja ihade genereerimise, kuni oma ihade mitteteadmiseni välja, nagu ütleb Debord ise, ühiskonna kohta on väga hea. Aga on üks suur Aga. Ei ole Masinat. Ei ole Masina käsilasi. Ei ole Massi, kes jookseb rumalast peast Masina rumalate saaduste/saadete järel/järgi à la “Meediakangelasena eeslavale tõugatud vaatemängu toetaja on indiviidi vastand, kes vihkab indiviidi endas sama ilmselgelt kui teistes.” (lk 44) (Ma oponeerin mõttes, ja jään alati seda tegema, NO kasutatud väljendile, et kodanikkond, kellest oluline osa valib Reformierakonda, on nagu lambad, keda aetakse taradesse. Allutamismehhanismidele vastu seistes peab oma sõnakasutust kontrollima!) (Nii et ma ei teagi, kas Õunpuu filme peaks nüüd vaatama kui tema masinalõigus kaika kodarasse ajamist ning ma ei tea, kas see vaatenurk teeb need filmid paremaks. :D Ma tean, et ma olen õel.)

Debord on suur nostalgitseja ja eksib nagu ikka marksistid selles, et näevad nn mitteõilsat tootmist ühe teatud ajalooperioodi/-arengu või riigikorra süüna.

Peaasi, et Eesti noored naised ja mehed, kel kaikad käes, oma kriitilisi tekste kriitikavabalt ei loeks. Tõsiselt peaks võtma ehk Debord’i kriitikat, et osa vaatemängust on ka põhivastandus noorte ja petlike täiskasvanute vahel ning noorus ei kuulu noortele, vaid majandussüsteemile. “Asjad on need, mis valitsevad ja mis on noored – mis üksteist eemale tõrjuvad ja välja vahetavad.” (lk 46) (Peaksin analüüsima seda noortepõlgust, mis minus on, millise naudinguga ma nad ignorantseteks kapitalismi vaatemängu pimedateks nupukesteks taandan, vastupidiselt minu ülaltoodud väitele.)

 

 

Lk 121

Samasugune lihtne kui muud

sajad tuhanded Venemaal oled.

Sa tead sügisest kahvatut kuud,

tead ka koitu, mis üksik ja kõle.

 

Veidralt kiindub su jälge mu samm.

Oled pühapilt tumedas raamis,

sina rangem ja ilusam

Kellatornide Neitsist Rjazanis.

 

Pühapilte kord teotas mu sülg.

Võllanaljadest tundsin ma mõnu.

Nüüd näen – hingedel on teinegi külg –

vajan hellu ja mahedaid sõnu.

 

Ei mu unelm seniiti mind vii.

Maa peal kehale rohkem on õhku.

Miks su nimi ent heliseb nii

nagu jahenev augustiõhtu?

 

Hea, kui mõtluses rahuneb rind

pärast seda, kui süttid ja särad.

Juba lapseeast pooldasid mind

külakoerad ja rohtlaanemärad.

 

Igast embusest hinge jääb kurd.

Ei mind keegi saa endale päris.

Minu õnn on nii terav ja kurb,

et ta elu mul tükkideks närib.

 

Sinu piklikud silmad on puud,

mille lehtedes tahaksin nutta…

Samasugune lihtne kui muud

sajad tuhanded oled, nii tuttav.

[1923]

Me mänguväljakule mahub veel üks laps

Easy, it’s e-e-a-sy, laulab Liza Minnelli ühes oma paljudest kurbadest südameasjadest kõnelevas laulus, endal korraga naeratavad ja kurvad silmad ja lõbus suu.

See on väga kerge näitus, mänguline ja lustlik näitus. Vean kihla, et iga teine kunstiga kursis olev inimene läks teistsuguse ootusega. Näituse pealkiri on halb. Ingliskeelne domineeriv “queasy” tuleb väidetavalt esseest, mida on raske lugeda (lugesin 2x), sest see on väga halvasti kirjutatud, aga see on üliõpilastöö, kaasüliõpilase töö, seega saab patroniseeriva vanema inimese positsioonilt patsutada, et nooremapoolne kuraator võib endale sellist nalja ja mittetõsiseltvõetavust lubada. St lähtuda halvast üliõpilastööst. Ka tuletissõna või uudissõna kutsub esile muid assotsiatsioone, queer on tasalülitatud, pigem easy, tuikuv, oi, mul on kerge peapööritus, st seostub füüsiliste sümptomitega, alkoholi või madala vererõhuga, ei ole vaimne ega sotsiaalne. Are you slightly nervous? Koomik David Hoyle on seda arengut pilanud, kuidas on nüüd geidel ja kuidas 70ndatel pidi ellujäämise eest võitlema, kartma politseinuia, nüüd aga topivad emme-issi ise su türa kallima perseauku, ehk siis siis, kui oled kergelt närvis, kui olemine on “kõhe”.

Kuraator rääkis, et kõige toredam oli näitusel vähekindlustatud laste külaskäik. Lapsed tajusid nihkesse pandud ruumi ja esemeid mänguväljana, ronimispinnana. Näitus ongi mängu(väljaku)line, on näitus lastele (plahvatavatest seebimullidest ja läbipaistvast õhku ehitatud mängumajast gravitatsiooni jõudu demonstreeriva šahtnäitusesaalini, objektteosed on kui mänguasjad). Kui esimest korda käisin näitusel, olin seal koos ühe noore geipaariga, keda pani iga teine töö itsitama, erutuma, kihistama ja kudistama, mõne töö taga oleks tahtnud kallistada, nussida isegi. (Oleks ma mõni kuu tagasi armununa oma kallimaga sinna sattunud, oleks ma ehk sama teinud, nüüd aga on sügis ja minul põiepõletik. Ei ole minust EKKMi šahtides keppijat.) Seega, teosed kui objektid mänguväljakul. Potentsiaal, et rakendada protsendiseadust edasi sarnaselt senitehtule (vt viimast Kunst.ee’d), et kooliväljakud täituks (kunsti)objektidega.

Väga kerge, ei mingit ängi ega kannatust; Soansil on Sirbis õigus, et sellega on näituse kontekstis võetud seksuaalvähemustelt, queer-sõnalt negatiivne või solvangu tähendus, vähemuse õigusetust positsioonist tulenev kannatuste- ja ohvripositsioon. Ma ütleks, et see ei ole queer-näitus. Ihihihi. See on väga mainstream näitus. See näitab mingit kriitilise positsiooni pidetust või puudumist. Lugemik, mis sellega kaasneb, peaks andma mingi raami, mingi pideme, ma arvan, et see on tehtud just seetõttu, et kuraator on tunnetanud, et tal ei ole seda. Ta tahab rääkida tõsistest asjadest (loe nt näituse kaasteksti, mis on nii tõsine, et on naeruväärne), aga ta ei saa, naer tuleb peale, tuleb hirm, et teda tajutakse naeruväärsena. Mida? Sul on raske kapist välja tulla? Ah-haa. Too bad. (Muide, ma olen pannud tähele, et Eesti meedia ja inimesed kasutavad seda sõna igasugustes kontekstides ja naeruvääristavad sellega, nt öeldakse elu24-s, et tulen šokolaadisööjana kapist välja või kassidearmastajana vms naeruväärset. See rumal jutt on lubatud muidugi Jupiterile, on osa võimupositsioonist.)

Selle itsitamise kontekstis tundus alguses, et Kadi Estland oma puhtast rõõmust tehtud sotsiaalkriitiliste töödega eristub ülejäänud näitusest. Aga järele mõeldes, pigem mitte. Kuskil on alatasustatud nõudepesijate(/lasteaiakasvatajate/põetajate/koristajate jne) käsnadest ehitatud nuukseid summutav ja pisaraid imav nutumüür, aga kui seda ruumis näha, siis on see naljakas. Isegi naeruvääristav. Näete, nii me tajume neid vaeseid, või nagu Hollande väidetavalt neid hüüdis – “hambutuid”. Nad ja nende müürid on osa meelelahutuse arhitektuurist, vaese inimese groteskne ja kitšilik elutoa viineripurskkaev osa sotsiaalpornograafilisest sisekujundusest, mille üle irvitada saab.

Või on see näiline kõheduse kujutamine? Siin ei olegi midagi kõhedat? See on irvitamine kõheduse üle, mis on ehk ise näiline?

*

Isegi öös jooksva peksasaanud naise töö ei mõju teisel korral ängistava või hirmutavana, ka mina võiksin, nagu 12aastane poiss, hakata ebamugavalt itsitama selle peale, mis ta seal jookseb, mõnus loll!.

Näitusel on paar tööd, mis pakuvad midagi neile, kes on tulnud otsima seda, mida lubatakse saatetekstis, et kuidas tunneb end ööklubi vetsus peksa saanud gei või lesbi, kelle on kallim mehe pärast maha jätnud jne jne. St on ka seda, millele viitab näituse plakati keerdus K – mitte ainult kõhe, aga ka kürb, double penetration, kepp jne jne.

*

Vaene Farkas! Kas ei võiks teha nii, et ta teeb oma tööd valmis, paneb üles ja siis keegi “lastakse sinna peale” pintslite, grafiitipurkide, luudade ja haamritega? Võiks, ma juba väga ammu ootan, hakata end pilama, oma võltsintellektuaalset ja tekstilist lähenemist, see on groteskne ja naeruväärne, aga kui sellele üks keerd peale tõmmata, näete, ma tahan teha intellektuaalset, kriitilist, tekstist lähtuvat kunsti, ja ma tean, et välja kukub vaid naeruväärne jantimine, sonimine, siis oleks need palju talutavamad. Praegu on lihtsalt igav, õlakehitus, tahad, ma soovitan paremat lugemist vms.

Danielle’i töö oleks pidanud oleme eraldi ruumis, aga ka nii võib, kuskil nurgas tiksub pomm, mis see kaaba Meie silmis ja kõrvus muud on kui põrgumasin.

jätkub… :)

This slideshow requires JavaScript.

See on päris hea. Ta on hea just siis, kui ta on lihtne, kui teoretiseerimine on lihtsakoeline, või pealtnäha ütleb lihtsaid asju. Muidugi ei saa tõsiselt võtta ahistamise kohta, sest siin on tal segadus (keegi ei pea ahistamiseks esimest iha demonstratsiooni, iha demonstratsioonist saab ahistamine, kui ihaobjekti “ei” ei peata edasisi demonstratsioone, kui need muutuvad veelgi allutavamaks või on seda algusest peale (kui sa minuga ei maga, siis ma lasen su lahti vs. ma tahan sind ja kannatan selle pärast, et sina mind ei taha, käin su akna all nukrutsemas jne jne), vägivaldsemaks (ma haaran sind su kehaosadest, sest ma tean, et sa ei saa midagi teha, et mind takistada, karistada, sest ma olen võimupositsioonil, ühiskond, kus elame annab mulle õiguse, privileegi jne vms) jne). (Ma ei saa aru, kuidas ta kogu oma võimusuhete kriitilisuse juures seda pole mõistnud! Aga ta ju ongi lihtsakoeline – kuidas naisintellektuaali paika panna, kui mitte öeldes, et teda ei saa panna, sest ta on frigiidne lita või kuidas kaitsta end kohustuse eest midagi põhjendada, kui (tema järgi ebaintelligentsed) feministid tulevad ja oponeerivad vms :))

Keegi võiks korjata kokku Eesti nn rassismi ehk teise vihkamise näited kooseluseaduse debatist – Ma ei ole geide vastu, mul on gei sõpru, aga ma küsin, MIS JUHTUB LASTEGA???, me sallime teid, aga vaid juhul, kui jääte koju, oma magamistuppa, kus teete oma räpaseid ja samas uudishimu äratavaid seksuaalseid tegevusi, nende tegevuste koht ei ole avalikus ruumis, kuna seksuaalvähemust defineerib selliste “sallivate” inimeste silmis see räpane seks,ergo geid ja lesbid ei tohiks avalikus ruumis olla, neil ei tohiks lapsi olla, sest selle eelduse järgi seksivad geid ja lesbid oma laste ees jne jne.

 

Tema peas algas kõne, ta hakkas kirjutama, et hiljem päriselt kirjutada. Et rannal olid lained uhtunud liiva siledaks, sellel olid mõned linnuvarba jäljed, kuivanud adru jooksis liivapinnal ribadena ja moodustas laine moodi mustreid, aga lained olid adru siia visanudki. Kui ta merele lõpuks selja keeras, vastu tahtmist, sest päike oli veel kõrgel ja meri tähendas valgust ja soojust, aga ta oli juba mitu tundi siin istunud, kõndinud, laineid vaadanud, tajus ta täpselt seda hetke, kui ta oli kahe koha piirimail, selja taha jäi päikseline rand ja kuulda oli veel lainetekohinat, kuid see oli juba selja taga ja kohe-kohe vaibub see täiesti, kui ta metsa rohkem sisse läheb. Mets võttis ta vastu oma hämaruse, helide summutatuse ja lõhnadega – veel oli lõhnu; ka rannal oli teist korda õitsemas kibuvits, suurte roosade magusalt lõhnavate õitega. Ta pidi läbi metsa minema, sest ta ei saanud mere äärde jääda, see oli nagu vältimatu pöördumine pimeduse poole, vajalik suundumine sügisesse, lagunemise lõhnadesse, kehalisse, elamise hügieeni, mida ta oli alati trotsinud, aga milleta ka tema ometi ei saanud. Need maailmad eksisteerisid siin paralleelselt. Ta võis hüpata üle nende piiri kord ühe, siis teise poolele – “Ma lähen teen veel tiiru mere ääres”. Ta armastas ka metsa, vahest isegi rohkem kui seda randa. Ta ootas oma jalutusringi alguses, et lõpetab selle metsa vaikuses; mets, õigemini kõrged männid, mis kasvasid väikestel küngastel, oli nagu pühakoda, alati kohal, vaikne ja pelku pakkuv. Metsaga ei pidanud olema mingit muud seost, piisas, et sinna minna.

Ta ei tahtnud kirjutada oma segadusest, alatisest kahtlemisest, kõiges kahtlemisest, aga peamiselt endas kahtlemises ja siis selle kahtluse laiendamisest. Aga ta pidi sellest kirjutama, sest segadus või kahtlemise seisund laienes kogu sellele ajale, valitses moraalne ja teoreetiline, ideoloogiline segadus. Mõnikord mõtles ta, et see ei olnud temast, tema kehakeemiast või tema käialaadsest mõtterattast, vaid oligi ajast, ümbrusest, et see segadus ja kahtlemine kahe, paljude, kõige vahel teda valdas.

Need videod pole pahad ja siin on ka uut, ehkki olen aastatega päris palju materjali läbi töötanud. No ja muidugi lootuse sisendamine :D

http://www.everydayhealth.com/health-report/bipolar-disorder/bipolar-disorder-videos-patients-and-experts-discuss.aspx

 

Kuulasin ta luule lugemist. Lugesid üks naine ja üks mees. Naiste hääl on ebameeldivam, mitte nii veenev, sest neile on sisendatud, et nad ei ole väärtuslikud
nad ei ole veenvad.

 

*

Pole tõsi, et see hirm on tuntud lapsepõlvest. Ma ei mäleta, et lapsena iial nii oleks kartnud. Ärgata öösel suure kurguvaluga ja suuta mõelda vaid sellele, et see tapab mu

tapaks ainult!

*

Millal olen mina leinanud, küsin endalt nüüd. Kas olen piisavalt leinanud? Kas piisavalt, et lahti lasta?

*

See hirm on südames, see on tuntav südames. Ei peas ega kurgus ega kõhus, vaid südames. Kui kaotad usu, tuleb hirm ja süda kannatab.

Ehkki ma Sinu maha olen jätnud, ära jäta Sina mind ometi; tule mind otsima, vii mind oma karjamaale…

Eile Nigulistes Kanon Pokajanen (Kui imelik on vahel Pärdi publik. Nii püüdlikud. Pärt on ju lihtne, ongi turu- ja kirikumuusika. Mõeldud massidele, aga teda tahetakse ülendada. Mul on vahel tunne, et temas on mingi lihtsus, isegi üheplaanilisus või trafaretsus, mis võib teisi heliloojaid närvi ajada.)

*

*

On midagi, mida ma näen kõikjal siin, aga ma ei oska veel seda kirjeldada või neid kõige kirkamaid näiteid kirjeldada. Noored on eriti naiivsed, ma ei ole kuskil maailmas näinud nii lapselikult naiivseid koolilapsi kui siin, nende õpetajate lapselik maailmataju kumab neist läbi. Koolilapsi, st ka üliõpilasi. St ka ajakirjanikke, jne jne. Nagu oleks keegi neile õpetanud, et maailm on selline ja selline, nagu ei oleks kirjeldamisviise mitmeid. Nagu ei oleks tajumisviise mitmeid. Nagu oleks üks koolitõde, mis jääb sinuga kogu eluks. Mina ei saanud koolist midagi kaasa, ma olen puhas leht. Ma olen skitsileht, täis soditud ja äärteni igas suunas kirjadega.

Ja usk! Nad usuvad endasse, oma kooli, oma kooli vormi ja hümni, oma õpetajaid, oma edusse, mille tagab neile nende kooli nimi, aga nad ei usu Jumalasse ega armastusse. Nad on ärritunud, kui keegi räägib neile usust Jumalasse. Kõik on ikka veel Lenini lapsed, võib olla ka tsaariaja külakooli lapsed. Mul oli raske ka Teda tõsiselt võtta selle lollaka usu pärast. Mind kasvatas Pühak, õpetas kahtlema kõiges, naerma kõige üle, inimeste, nende väiksuse ja naeruväärsuse üle. Ka enda üle. Ma jälestasin seda kõigeülenaermist, aga nüüd on see osa minust.

Kui nad vanemaks saavad, kui nad on töötanud, kui nad arvavad, et nad on midagi näinud, kui nad lasevad endal kuluda, muutub nende tõde veel kitsamaks, väikseks tuumaks nende sees nagu puust pallike, millest nad kõvasti kinni hoiavad. Vahel ihuvad nad ise seda puust palli nii et järele jääb vaid mõni saepudeke. Nende jutt ja väljaütlemised muutuvad aga veel lihtsamaks ja lapsikumaks, nad ei kannata vasturääkimist. Veel eile rääkis koolipreili meile nii, see tõde, seletus, retsept kehtib aegade lõpuni.

Nad ütlevad pärast etendust, et neil tuli uni peale, nad avavad kiirelt oma mobiiliekraanid, nad küsivad, kus saab head carpacciot. Neil on hambaklambrid, rapsi karva juuksed ja kahvatu kole jume. Ja mina olen alati isiklikult haavunud, kui seda kuulen-näen. Nad arvavad, et neid ei erista teistest karjadest miski, sest nad on nii palju pingutanud, et mitte erineda, aga nende rumalad lapsenäod ja kehahoiaku tunneb kaugelt ära, nagu loomakari, kelle peremees neid on solgutanud, nii et nad hoiavad külg külje kõrvale ja kokku, pead maas.