ma ei tea, kas ma igatsen sind

Tema peas algas kõne, ta hakkas kirjutama, et hiljem päriselt kirjutada. Et rannal olid lained uhtunud liiva siledaks, sellel olid mõned linnuvarba jäljed, kuivanud adru jooksis liivapinnal ribadena ja moodustas laine moodi mustreid, aga lained olid adru siia visanudki. Kui ta merele lõpuks selja keeras, vastu tahtmist, sest päike oli veel kõrgel ja meri tähendas valgust ja soojust, aga ta oli juba mitu tundi siin istunud, kõndinud, laineid vaadanud, tajus ta täpselt seda hetke, kui ta oli kahe koha piirimail, selja taha jäi päikseline rand ja kuulda oli veel lainetekohinat, kuid see oli juba selja taga ja kohe-kohe vaibub see täiesti, kui ta metsa rohkem sisse läheb. Mets võttis ta vastu oma hämaruse, helide summutatuse ja lõhnadega – veel oli lõhnu; ka rannal oli teist korda õitsemas kibuvits, suurte roosade magusalt lõhnavate õitega. Ta pidi läbi metsa minema, sest ta ei saanud mere äärde jääda, see oli nagu vältimatu pöördumine pimeduse poole, vajalik suundumine sügisesse, lagunemise lõhnadesse, kehalisse, elamise hügieeni, mida ta oli alati trotsinud, aga milleta ka tema ometi ei saanud. Need maailmad eksisteerisid siin paralleelselt. Ta võis hüpata üle nende piiri kord ühe, siis teise poolele – “Ma lähen teen veel tiiru mere ääres”. Ta armastas ka metsa, vahest isegi rohkem kui seda randa. Ta ootas oma jalutusringi alguses, et lõpetab selle metsa vaikuses; mets, õigemini kõrged männid, mis kasvasid väikestel küngastel, oli nagu pühakoda, alati kohal, vaikne ja pelku pakkuv. Metsaga ei pidanud olema mingit muud seost, piisas, et sinna minna.

Ta ei tahtnud kirjutada oma segadusest, alatisest kahtlemisest, kõiges kahtlemisest, aga peamiselt endas kahtlemises ja siis selle kahtluse laiendamisest. Aga ta pidi sellest kirjutama, sest segadus või kahtlemise seisund laienes kogu sellele ajale, valitses moraalne ja teoreetiline, ideoloogiline segadus. Mõnikord mõtles ta, et see ei olnud temast, tema kehakeemiast või tema käialaadsest mõtterattast, vaid oligi ajast, ümbrusest, et see segadus ja kahtlemine kahe, paljude, kõige vahel teda valdas.

1. päev

Varustus. Nii palju, et selle kandmine on katsumus. Meist saavad õhtuks sõdurid. Rivistumistest madratsi ümber tekiümbriku voltimiseni. Päev on kestnud üle 12 h.

2. päev

Kl 6 hommikuvõimlemisele. See osutub väga leebeks, ka 15 kätekõverdust on ok.

Hommikusel ülesrivistusel väga eneseteadlikult kogenumate teenijate eest läbi marssides laguneb meie esimene viirg ja seejärel kõik kolonnid tõusvaks ja langevaks laineks. Lämbun naeru kätte.

Minu esimene relv on automaat AK-4! :) Tüdrukud, tahate sõduriks, tehke kätekõverdusi! Mina valmistusin natuke üle aasta – kätekõverdused+jooks. Ja, krt, sel kevadel pean hakkama tõsiselt treenima, muidu jään laesäärele :) Hallo Kitty pilte kleepima.

Terve päev on seljas killuvest ja rakmed, õhtuks on rangluudel muljumisjäljed. Teised naised on rohkem sinikaid täis. Meeleolu hea, sest instruktorid on superhead. Meil ei ole ju ka tagasiteed. – Anda alla paari päeva järel? (Kas ma tõesti hakkan sellest relvast laskma!?)

Õhtul teen kõnesid kodustele, mul on tunne, et olen olnud siin juba nädalaid. Ma ei oska seda teistele seletada. Mamma kordab telefonis, et vaim peab olema tugev, siis jõuab füüsiliselt kõike. Ma ei saa enam sel hetkel sellest soovitusest aru. Minu mõtetes on peamiselt minu keha ja tema jõud ning jõuetus.

3. päev

Hüppame kasarmus kõik kl 5:50 voodist, ei mingit kahtlemist, minutite kaupa venitamist. Meil on minutid tegutsemiseks, kellaaeg ja koht, kuhu jõuda.

Minu teine relv on kuulipilduja MG-3. Väiksemad tüdrukud, kel väiksemad ja nõrgemad käed, ütlevad: “Olen leidnud oma relva!” (Sest kokkupanemine-lahtivõtmine on kergem kui AKl).

Õhtul õpime järgmise päeva relvaeksamiks. Räägime ainult relvaosadest, käsudrillidest, st meie jutud muutuvad samaks meestekasarmus räägitavaga, mida kostub läbi seina. “Kõneleme” õhtul pärast öörahu Alinaga sõnatult skaibis, kasarmu juba pime, teen käega märke ja lehvitame niisama, ta teeb nalja, et see on nagu ootaks sõjaväest koju oma poissi, st, parandan, tüdrukut.

4. päev

Kõik on närvis, ka need, kes ka eksamiukse taga edasi naljatlevad. (Meil käib üldse üks suur irvitamine ja itsitamine. Kõige üle tehakse nalja – tänaste ja eesseisvate raskuste, oma valusa keha, suurte söömaaegade, oma saamatuse, rivikorratuse jpm üle.) Ma ei ole väga närvis, sest olen kõike materjali ja teadmisi mitu korda korranud, ja elus on tehtud palju eksameid. Lähen sisse, eksamineerija on kõige viisakam eksamineerija, kes mul on iial olnud! (Ülikooli õppejõududel on kuhu areneda!) Seletab, milliseid teadmisi kontrollib, mis on eksami eesmärk. Küsib, kas mul on enne vastama hakkamist küsimusi. Mul on üks küsimus. Ta vastab ja ma ei kuule teda enam. Eksam hakkab, mu aju lakkab töötamast. Ma ei suuda võtta sisse põhilaskeasendit, jään põlvedel relva kallal toimetama, ei tea enam kõige elementaarsemaid ohutusvõtteid jms. Eksamineerija on väga kannatlik ja vaatab rahulikult minu tegevust, segaduses olekut. Laseb korrata. Näeb mu teadmistepiiri ja palub samal päeval teisele katsele tulla. AK eksam läheb paremini, vead on väikesed ja ma olevat ohutu, sest näpp on päästikust kramplikult eemal nagu õpetatud. Saan läbi. Teisel katsel saan läbi ka kuulipilduja. Oleme eksamiruumi ukse taga ja ruumis sees kokku olnud neli tundi. Nüüd on veel 6 km orienteerumist paaris. Esimene punkt jääb leidmata. Ka tagasiteel ei leia me seda. Läbime järveäärse maja eramaa ja mu lahingpartner lõhub aiast üle ronides ühe lipi. Meie irvitamine katkeb vähekeseks ajaks. Oleme üks viimastest paaridest ning meie pärast hilineb söömaminemise rivistus. Meeleolu on pärast rasket päeva väga hea. Sööklale on teatatud, et meie rühm tuleb ära oodata; kui oleksime aeglaste orienteerujate tõttu jäänud söömata, oleks asi teisiti.

5. päev

Laskepäev! Minu esimene laskmine üldse ja lasen kuulipildujast. Lahingpaaris olen samuti esimene, instruktor käib mu juures naeratades, sest aimab küllap mu hirmu mu ettevaatlikkusest, samas julgustab ja ütleb, et kui me harkjala pehme liiva asemel kindlamale alusele asetaksime, tabaksin juba korralikult märki. Tuleb käsklus ja hirm kaob, tegutsed, tagasilöögid, vibra, paugud ja kõik muu, mida oleme kartnud, ei ole midagi hullu, suvevormis maas lamades läheb keha varbaotsteni soojaks, kogu keha ja vaim on keskendunult tegevuses. Pärast katelokilõunat AK. Vaatan sihikut 33m joonel esimese laskesarja ajal valesti ning teen endal margi täis. Ülem ei suuda uskuda ja proovib ise relva. Kui sihtimise selgeks saan, läheb palju paremini. 100 m peal ei saa kiita, lasen koguaeg rohelise mehikese “jalgadesse”, ehkki peaks sihtima kümnesse. Tagasilöök on väike, relvaga paralleelselt maas lamades oled selle kärgatava rauakolakaga, mida tead juba tema väiksemate osadeni, üks, olen hirmu ületanud.

Tagasiteel autokastis nagu film II ms-st, varakevadine Eestimaa loodus lipsab mööda, talud, metsad, oleme väsinud, tõsised, oma lahingvarustuses näeme toredad välja, teeme pilte, minul on neil suu kõrvuni. Nädal on üleelatud.

Päev pole aga läbi. Relvad tuleb puhastada, järgmise nädala varustus pakkida, kasarmu enne lahkumist põhjalikult koristada ja saada instruktsioonid uueks nädalaks. Koduteele asume kl 19.

*

Ühelgi õhtul ei jõua märkmeid teha, ehkki olen planeerinud, küll aga saadan mõned militaarstiilis käskudega töömeilid.

*

Täna ärkan kodus kl 8-se äratuse asemel 7 ja tõusen ka kohe üles. Lõunaks olen läbi ja lähen riietega magama. Poolunes genereerib aju käsu magada seljal padrunisalved sätitud ümber keha valmis, kui peaks tulema vajadus need ärgates kohe kätte haarata. :D