kõndisin näitusesaalides, Kunstnik, vanemas keskeas pikka kasvu oma kunstnikuks olekut ülevoolavalt markeeriv mees, oli ise kohal, ka tema abiline või ehk kuraator või ihukriitik oli seal. Kui olin kõik teosed ära vaadanud – mul ei ole meeles ühtegi tööd, ka seda mitte, mis tehnikas need olid – pidin lahkudes mööduma Kunstnikust. Oleksin ise talle vaid mõmisenud midagi, ā la oli huvitav või palju õnne vms. Ta hakkas mind aga pinnima. Mingi teose, mille kohta ta küsis, kommenteerimiseks mainisin enda muljet või emotsioone, see aga käivitas ta. Ta hakkas mulle kõva häälega epistlit lugema, tema silmad vaatasid tihti üle minu, et adresseerida ka kõiki teisi ruumisviibijaid. “Sa ei saa kunsti niimoodi enese traumade haavatuvankri ette rakendada! See on tüüpiline. Sa pead neist asjadest muul viisil üle saama. Viga on sinus! Pole mõtet kunsti selliselt tõlgendada. Oleksid võinud mulle lihtsalt õnne soovida.” jne jne. Siis hakkas ta rääkima oma varasematest teostest. Kõneldu ilmus kohe tema kõrvale teleekraanile. 1970ndatel olevat ta teinud videofilmi raamatutest ja inimestest. Inimeste tulemusteta rallist tähenduste poole. Mustvalges videos oli inimmass pandud ringiratast liikuma väikesele looklevale kardirajale. Inimesed, kes olid liiga pikad, liikusid istudes, ehkki sõiduvahendit ei olnud näha, koerad ja lapsed olid loomulikus asendis. Kurvide siseloogetesse olid asetatud rahnud, mille vahel inimmass voolas. See oli minu silmis briljantne töö. Tahtsin nüüd lahkuda. Ma poleks talle kätt andnud, kuid ta oli ohtlikult lähedal, ta pani poolnaljatlevalt poolpealetükkivalt ette suudelda, nagu paljud teised tema põlvkonna enesekindlamad mehed seda juubelitel ja teistel pidudel teha üritasid. Ta sulges silmad ja hakkas oma huultega mulle lähenema. Mu reaktsioon oli kiire, taganesin ja ütlesin kõva ja selge häälega: “Käi putsi!”
Laskusin treppidest pimedasse koridori, kus asus garderoob ja tualett. Riidesse panemise asemel võtsin riided ja botased ära, voltisin riided ja panin ruumi nurka nagu hakkaksin magama minema. Järgmisel hetkel tahtsin treppe pidi tõustes kunstihoonest, see tundus olema Gropius Bau, lahkuda. Kõik tundus aga väga vaikne. Olin liiga kauaks garderoobi kohmitsema jäänud. Uksed on kindlasti juba lukku keeratud. Mul tuleb leida inimene, kes mind siit välja laseks. Ei, klaasuks enne väljapääsu oli lahti. Ka läbipaistmatu suur uks avanes, selle taga vooris palju inimesi, kes kõik olid tulnud avamisele. Siin-seal seisid inimesed järjekorras, tuttavad üritasid mu tähelepanu saada, ma tahtsin kiirelt ja vaikselt lahkuda. Miks ei olnud ma teadlik, et avamine on alles täna! Ma oleks näitusele pärast, mitte enne avamist tulnud.
näitus 