Monthly Archives: september 2019

Humbert Humberti raske elu

mida vanemaks saad, seda raskem on noori armukesi pidada. takistus ei ole hallid juuksed või lotendav nahk, see on pigem tõmbenumber. võimalik, et uued põlvkonnad on lihtsalt teistsugused. kultuurireferentsid, mille abil kirge lõõmata, ei tööta. viisakalt kuulavad nad ära su verbaalonatsiooni sellest, kuidas Visconti Surm Veneetsias remake’is annaksid Tadzio rolli oma kallimale, kuidas sa haige kirjaniku/helilooja rolli jaoks enda füüsist muudaksid. seepeale kostavad nad, et ei tea seda filmi, aga vaatavat wikist järele. teleseebi-põlvkond on kohal! kunagi pole ringhääling niivõrd inimesi vaimustanud kui nüüd!

kehitan õlgu ja hakkan lugema Bogarde’i mälestusi. ta oli väidetavalt üks esimesi liitlaste sõjaväelasi, kes sisenes 1945. aasta aprillis Bergen-Belseni koonduslaagrisse. ühes teleintervjuus on ta kirjeldanud teda vapustanud kohtumist noore nälginud ja räbalais e/Eesti naisega, kes teda laagris tervitama tuli.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Iha

plus ça change

kui peaks valima kahe uudise vahel… ühel ja samal päeval kirjutati, et USA lobistab ÜROs abordivastaste koalitsiooni ning et G. Thunberg ja teised noored hagevad, et põimida keskkonnaõiguse teemad lasteõigustega. revolutsiooni ihaleja satub viimasest korraks elevusse, järelemõeldes annavad aga need kaks kokku nivelleerimistehte. noorte demonstratsioonid, tegelikult igasugune poliitiline elavnemine, on südantsoojendavad – annavad “meile kõigile lootust” jne jne, aga viitavad ka sügavale stagnatsioonile, kui äkitselt on kõigi silmad (ja lootjate panused) riikidevaheliste konverentside, bürokraatia jms tavapäraste raamistike asemel koolilaste väljaastumistel.

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Ilm

analüüs

Kõik tema teoste peamised teemad nähtuvad juba aastaid varem kirjutatud lühitekstides. Ei, parandan, peamised emotsioonid. Raamatud on nende pildikeste või tunderaportite süvakäsitlused. Mis on teda küll motiveerinud nende juurde tagasi pöörduma? Hirm, et lugeja ei mõista, kui talle samm-sammult emotsiooni kätte ei too? Kui piinav võib olla täielikku ja täiuslikku sentimenti osakesteks lõhustada!

*

Üritasin kirjutada sel suvel (ideoloogilist) utoopiat. (Iga utoopia on arvatavasti ideoloogiline.) Teadsin kohe alguses, et iga kirjanduslik utoopia on ka, või isegi eelkõige, düstoopia. Lasin tumedatel värvidel kohe üle võtta, aga düstoopia jäi düstoopiaks ilma heledama kiireta.

Miks ei toimi see vastupidi? Tumeda maailma loomisel ei teki kahtlust, et võibolla avaldub siin hoopis paradiis. Või?

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Iha, Kirjandus, Kirjutamine

13 aastat tagasi lõhuti vana kaevu mädanenud rakked. Kaevuvinn seisab tänaseni, kaevu kattis aga aastaid ajutine kate. Eile lõpetasin kaevukaane ehk põranda ehitamise. Uued lauad maksid kokku 14 eurot. Ei tea kui kaua need vastu peavad, enne kui läbi mädanevad. Üks kruvi jäi puudu, kuna trell oli kinni kiilunud, pidin viimase kruvi keerama ristpea ja käsitsi. Järkaja logises, saetera kaitse jäi kinni, nii et kõik lauad saagisin käsitsi ja ikkagi oli see väike töö. Kõik tööd, mida on aastaid edasi lükatud, tahaks selle viimase kuu jooksul ära teha. Solvusin täna, kui M. küsis, kas tõesti jätkub mul veel motivatsiooni siin talus mässata. See tuletas meelde ühte ametikohta. Mu teenistus sai läbi, viimane päev tööl ja pidu. Külalised, joogid, kõned, mina jooksin oma kabineti vahet, et töid lõpetada. Ja tegin tasuta veel kaks nädalat otsa, et töö ära teha. Küllap ma juba teadsin, et tehtu ei jää ning mitte kellelegi ei lähe see korda.

Lisa kommentaar

Filed under Surm, Töö

näitusel

kõndisin näitusesaalides, Kunstnik, vanemas keskeas pikka kasvu oma kunstnikuks olekut ülevoolavalt markeeriv mees, oli ise kohal, ka tema abiline või ehk kuraator või ihukriitik oli seal. Kui olin kõik teosed ära vaadanud – mul ei ole meeles ühtegi tööd, ka seda mitte, mis tehnikas need olid – pidin lahkudes mööduma Kunstnikust. Oleksin ise talle vaid mõmisenud midagi, ā la oli huvitav või palju õnne vms. Ta hakkas  mind aga pinnima. Mingi teose, mille kohta ta küsis, kommenteerimiseks mainisin enda muljet või emotsioone, see aga käivitas ta. Ta hakkas mulle kõva häälega epistlit lugema, tema silmad vaatasid tihti üle minu, et adresseerida ka kõiki teisi ruumisviibijaid. “Sa ei saa kunsti niimoodi enese traumade haavatuvankri ette rakendada! See on tüüpiline. Sa pead neist asjadest muul viisil üle saama. Viga on sinus! Pole mõtet kunsti selliselt tõlgendada. Oleksid võinud mulle lihtsalt õnne soovida.” jne jne. Siis hakkas ta rääkima oma varasematest teostest. Kõneldu ilmus kohe tema kõrvale teleekraanile. 1970ndatel olevat ta teinud videofilmi raamatutest ja inimestest. Inimeste tulemusteta rallist tähenduste poole. Mustvalges videos oli inimmass pandud ringiratast liikuma väikesele looklevale kardirajale. Inimesed, kes olid liiga pikad, liikusid istudes, ehkki sõiduvahendit ei olnud näha, koerad ja lapsed olid loomulikus asendis. Kurvide siseloogetesse olid asetatud rahnud, mille vahel inimmass voolas. See oli minu silmis briljantne töö. Tahtsin nüüd lahkuda. Ma poleks talle kätt andnud, kuid ta oli ohtlikult lähedal, ta pani poolnaljatlevalt poolpealetükkivalt ette suudelda, nagu paljud teised tema põlvkonna enesekindlamad mehed seda juubelitel ja teistel pidudel teha üritasid. Ta sulges silmad ja hakkas oma huultega mulle lähenema. Mu reaktsioon oli kiire, taganesin ja ütlesin kõva ja selge häälega: “Käi putsi!”

Laskusin treppidest pimedasse koridori, kus asus garderoob ja tualett. Riidesse panemise asemel võtsin riided ja botased ära, voltisin riided ja panin ruumi nurka nagu hakkaksin magama minema. Järgmisel hetkel tahtsin treppe pidi tõustes kunstihoonest, see tundus olema Gropius Bau, lahkuda. Kõik tundus aga väga vaikne. Olin liiga kauaks garderoobi kohmitsema jäänud. Uksed on kindlasti juba lukku keeratud. Mul tuleb leida inimene, kes mind siit välja laseks. Ei, klaasuks enne väljapääsu oli lahti. Ka läbipaistmatu suur uks avanes, selle taga vooris palju inimesi, kes kõik olid tulnud avamisele. Siin-seal seisid inimesed järjekorras, tuttavad üritasid mu tähelepanu saada, ma tahtsin kiirelt ja vaikselt lahkuda. Miks ei olnud ma teadlik, et avamine on alles täna! Ma oleks näitusele pärast, mitte enne avamist tulnud.

Lisa kommentaar

Filed under Kunst, Lesbid, Unenägu

Lemmikpaik

Berliinis sain tuttavaks naisega, kelle lemmikpaigaks selles linnas oli ta voodi. See sobis mulle suurepäraselt.

Inglise keeles küsitakse huvide ja ameti kohta, et mis paneb sind hommikul voodist tõusma. Küsimuse püstitus on väär. Miks ma peaksin tahtma oma voodilt kuhugi tõusta! Mu voodi on minu ihade ja ambitsioonide tipp.

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Iha