50 kg õunu annab 25 l mahla

Vaatasin harva, aga siiski aegajalt esineva meeltesegaduse tõttu (ma õige piilun enda poolt madalaks ja igavaks peetud žanri esindajat lootuses mõnule, millest tean ette, et nauding iial ei saabu) kahte “kollast” galeriid – Ruumeti filmi esilinastust ja selle järelpidu. Ajakirjandus pasundas kahest SM sümboolikaga ehitud esinejast (piits, lateks, tikkkontsad) kui sensatsioonilisest ja transgressiivsest meelelahutusest – kuskil salajases vanalinna baaris (järelpeo kohta) kohtus valitud seltskond, et lahutada oma meelt millegi enneolematu, keelatu ja nurjatuga. Võimalik, et tahtsin siiralt piiluda. Loll läks lolli reklaami õnge.

Esimestest fotodest saad aru, et pole võimalik korraldada rohkem kodanlikku, hillitsetud ja lubatu piiridesse jäävat kui seal kujutatud šõu – kas pole siis “edukate ja ilusate” seas sisuliselt normiks kõditada oma meeli trafaretsete (või lihtsalt üldtuntud) kujunditega seksuaalsest allutamisest! (Võimalik, et see ongi piiluja ainuke nauding – näha, et valitute ihamenüüs ei ole midagi paremat kui meie Nõmme ja Õismäe kodudes.)

Kohati kõrgetel tuuridel töötav sisemine fabuleerimismasin suudab toota pilte himukast transgressioonist, pildid saavad lihaks harva kui üldse. (Võibolla tuleb kõige rohkem karta seda, et ulma lihakssaamine on liig sarnane ülalkirjeldatud iha kujutlusvõimetule argistamisele (võibolla on süüdi fotod?!). Peljata tuleks ka fantaasiate kartliku kahtlemise ja viisaka distantsita ellukutsumist – pole midagi vähem erutavat kui tõsimeelne porno ahvimine kuskil keskealiste rikkurite “erootilisel pidusöögil” à la minu viinaaurune suu sinu äriarbiitrist abikaasa munni ümber, teised külalised itsitamas, kui nad vaatemängu juures vitukujulisi pirukaid vitsutavad). Võid pressida palju tahad, 50 annab 25.

mitte viimane, vaid esimene päev

vaadata hommikul köögiaknast aiale nagu oleks see elu esimene pilk – kunagi varem ei ole näinud laiuvat kadakat, sirelite palistust, pruuniks kõrbenud pojengipuhmaid, maa rohelist ja lehtede kirjut. see on esimene päev, mitte “see võib olla mu viimane kord, päev, sügis” Sinibel.

Nad ei tunne irooniat, enesepila teeb nad nukraks. Kõik, mida enese kohta ütled, peab olema vahetu. See tundub aga võimatu. Ja samas ei ole neis mitte midagi, mis oleks päris. Kõik vastused, reaktsioonid on nende telesarjadest, millest nad elamist õpivad – nende vadin on üksteisele äravahetamiseni sarnane, enne veel, kui suu avan, tean, mis mulle vastuseks tuleb. See on ka pilkudes, žestides, hääletoonis, kõiges, mis teeb kokku suhtluse. Mitte miski ei reeda, et selle maske täis joonistatud kardina taga on veel midagi. Ka kõige kaunim nukk nende hulgas, nukk, keda võiks lõputult vaadata, kelle pilgu elavnemist oma pilgust nii väga soovid, laseb oma pikaripsmelised laud langeda ja pimedus on kujutlusvõime puudumisel täielik.

“Elutarkus” on see vähene, mida aastate jooksul õpid, st kui destilleerid enda jaoks ühe tõe. Näiteks, et inimestel on vahel põhjust teistega munn olla, mis peaks aitama sul andestada teistele ja endale. See on, mis ajaga pihku jääb, lõpus langeb ka see.

Üks naine

http://www.spiegel.de/fotostrecke/photo-gallery-the-works-of-anja-niedringhaus-fotostrecke-113114.html

 

Abjekt

Mõnedel õhtutel ei ole temast jälgegi. Peeglist vaatab vastu mina ise, kahvatu, pea sinkjas valge naha ja väsinud kurbade silmadega tüdruk. Milline kergendus on olla üksi selle tüdrukuga. Neid momente ei ole viimasel ajal palju. Ka sõrmed ja sõrmeküüned on siis minu omad ning isegi varvastel ei ole midagi viga. Säärest turritavad välja väikesed torkivad karvad, kuid need ei meenuta midagi muud kui lihtsalt väikseid karvu.

Paljudel hommikutel on ta aga seal. Näha on pea ainult tema – heas toitumuses, oma pea joviaalses hakkajalikus isekuses ja flirtimisvalmiduses eneseküllane, ja mulle seetõttu nii jälestusväärne – ning mu ainus soov on ta endast välja lõigata, lastes endale vähemalt uue soengu, määrides silma siselaud mustaks, võib-olla lastes ilukirurgil muuta mu näokuju. Kui saaks ise endast kääridega selle – tema – välja lõigata, välja rookida. Et mitte miski ei tuletaks meelde. Et ma oleks lõpuks ometi mina ise.

Üks on piiramatu –

  surm ei saa otsa. Ärgates täna esimene mõte/lause: “Surm saab otsa”. Ma olin hommikuses unenäos mu ihaldatu, aga ka ma ise vana, halli ja targana. Ma sain korvi, andsin endale korvi ja sain haiget.

Kaebused ja ettepanekud

Mõtle sellele, et Sa ei suutnud mind lunastada.

***

Vastamata on küsimus – kas Jumal armastas oma poega?

***

Ma ei teagi, mis on õudne (õudsem) – situatsioon või enda roll selles.

Õ

Leidsin täna filmi, mida ma ei ole näinud, küll aga olen näinud selle ühte stseeni unes (sellest olen ka siin blogis kirjutanud). Silma asemel ei olnud minu liftimehel kõhtu. Õuduse universaalsus!