Category Archives: Iha

Baaspakett

Vältimatu vajadus, vajalik ja vältimatu, see mida peab tegema, mis tuleb teha, mis tuleb ikkagi kätte.

Mis on vältimatu? Väga vähene! Aga see on see piir, millest ei tohi välja langeda. Aga kus see piir on praegu? Kui on pime, kui on pimestav päike, kui on mugav või ebameeldiv jne jne jne

Mõned meilid, mis on vajalikud ja mõtekad, tööaeg, hügieen ja minimaalsöök, kõik muu on luksus, ekstra – kuulub superpaketti.

*

Kas kire eeldus on iha või armastus? Iha ja armastus on vastaspoolused. Mind ei tõmba kumbki.

Lisa kommentaar

Filed under Haigus, Elu, Iha

Kui ma olin umbes kuus, tahtsin kasvada Dalidaks, sest juba siis teadsin, et minust ei saa kunagi Amanda Leari, kes oli mu tõeline iidol. Nüüd, kui olen androgüünsem kui kunagi varem, oleks Leariks saamine lihtsam, üle võlli seksikus ja meik kui dragi essents tuleks kergemini kätte.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Füüsiline, Iha

Kõnelda tõtt

Või kõnelda, mida tead

*

Jah, ajalugu on kurjuseajalugu on kurbuseajalugu on surmaajalugu. – Nüüd nad on avastanud selle, need lapsed ja lapselapsed, ning on vihased. Keegi on süüdi!, võibolla meie oleme süüdi?. See teeb nad veel vihasemaks. Naabrit tuleb kontrollida, kallimat tuleb testida, et ta ei oleks orjapidaja, kurnaja.

*

Selles on midagi groteskset – nagu kütt või sõdalane, kes paneb kogu oma jõu võitlusesse nähtamatu vaenlasega, vaenlasega, keda ta ise ka ei näe, kes on ehk juba langenud, keda võibolla ei olegi. Vaatan seda kõrvalt, nagu vaataksin mängupüstoliga mängivat last, nagu jälgiksin Printsut, kes jahib hommiku esimeses valguses mu voodil kujuteldavat hiirt.

*

“Ma avastasin kolonialismi kurjuse kuuesena ning astusin selle vastu iga päev. Rassistid minu ümber jäid, aga, rassistideks ning ma õppisin neid armastama. Nad õpetasid mulle midagi inimlikkusest, mis oli mulle võõras, midagi mu naabritest, keda ma tundsin.

Hiljem elasin majas, kus kahekümnest korterist neljas elasid sõjakurjategijate lesed, lapsed, lapselapsed. Ma aitasin neil toidukotte neljandale tassida..vaatasin, et kastmisvesi mu lillepottidest nende rõdudele ei tilguks, hoidsin neile uksi lahti ning paitasin nende labradori. Mulle meeldis selles majas elada, ehkki astmed olid kõrged.”

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Etno, Iha, Mälu

Ida ja Euroopa

Vilnius – nagu koju tulek, tahan-ei taha suhe

Leedu noorte kirjanike almanahh, inimesed on päris, on murelikud kui trollibussi astuvad et oma mustamäe kortermajade koju sõita, köögis põleb kollakas tuli, hämar, külmkapp tuleks välja vahetada

Mulle meeldib see ihalus – elada maailmas, mida enam ei ole, elada maailmas, mida ei ole

luua Vilniusest Leedust Eestist Tartust maailm, mida enam ei ole, ning olla selles murelikult, õndsalt ja ikkagi elus

Berliini romantism on maha kulunud muretuse, ketikohvikute ja sotsiaalsete võitluste varjus Ainus, mis on alles – üksikud sirelid Friedrichshaini majade vahel

*

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Geograafia

MK-le

Nägin unes, et loen Elo Viidingu “Teadvuseloojast” luuletust pühendusega “MK-le”. Osa sõnadest oli “peidetud” joonistatud betoonploki otsaaukudesse – ümarad augud moodustasid tähti, kui neid lugesin – olin natuke pettunud, et neist augutähtedest moodustus mitmes kohas mardipoiss, teisal Kangur.

Screen Shot 2017-04-11 at 08.20.45

Ilmsi olen pettunud, kui tekst olekski Kidust.

Lisa kommentaar

Filed under Huumor, Luule, Iha

Suured ja väikesed tegelased

Pidin olema kl 8 maja ees, kuhu olen päeviti sõitnud 30 minutit. Ärkasin kl 6:30, ma ei tohtinud hilineda. Frankfurdi väravas sai selgeks, et jään hiljaks. Kahes ummikus, viha üle keemas.

Maja ees ei olnud kedagi. Maakler jälgis mind autost, see oli ka kohe aimatav, tegin natuke šõud, lükkasin ust, pahistasin hingeõhku. Olin hilinenud 3 minutit. Vabandasin. Ta ütles, et oli ära minemas. Persevest!

Korter oli ilus. “Minge vaadake veel kortereid”, ütles ta. “Ma tahan, et te sooviksite seda korterit mitte 100%, vaid 150%”. Okei, midagi on väga viltu. Ja siis järgnes loeng, et pean kortereid vaatama koos sakslasega, kui palju ja kui korralikult pean esitama need nõutud 10 minu isiku ja mu vara kohta käivat dokumenti, et mulle 900eurost korterit üüritaks, et saaksin end kaheks aastaks nende lepingu orjaks teha. Ütlesin, et juristina ei saa ma nõustuda mõttega, et inimene ei tohi lepingut kahe aasta jooksul üles öelda, see ei ole demokraatlikes riikides õiguspärane, et ma keeldun sellise jamaga end sidumast. See oli nagu oleks mind suletud tühja korterisse inimesega, kes usub, et tema ülesanne rentida korter maailma parimale üürilisele on totaalne, on totalitaarne…

*

Kell 9 helistas Phi, et Habermas on täna Berliinis (! :) Debatt Prantsuse presidendikandidaadi Macroni ja Saksa välisministri Gabrieliga. Loeng pidavat olema avalik. Ingliskeelsel lehel oli märge, et registreerimine on lõppenud. Aga see on Habermas!

Tõttasin heatujuliselt Friedrichstrassele. Inimesi ootas järjekorras, kuid neid oli käputäis. Esimene naine registratuuris ütles, et keda nimekirjas ei ole, see võib vaadata ülekannet, ta toon ei lubanud läbi rääkida. Jäin passima. Vahetult enne loengu algust, kui ooteruum oli tühjenenud, seletasin teisele naisele, et olen kirjutanud oma magistritöö Habermasist, et see on mulle oluline teda loengut pidamas näha… (mõtlesin lisaks, et me kõik teame, et ta on 87).. Ta naeratas mõistvalt ja kahjatses, ta tõesti ei või mind sisse lasta. Ma olin seal ainuke, kes erandit palus, ei olnud tudengimasse, kes oleks julgenud reegleid kõigutada. Ma ei saanud sellest aru, see oli ülikool, loeng paljudele inimestele, mis mõttes ei või mind saali lasta! Tundsin, kuidas viha otsib väljapääsu, kuidas nutt peale tuleb…

Ma vihkasin täna Berliini ja neid inimesi, kellega olin kokku puutunud. Kole, hall, sovjetlik ja räpane linn – midagi, mida ükski neist siia kolinud poppidest noortest ei julgenud välja öelda, isegi kui nii mõtles. Ma ootasin nii vähe ühelt linnalt, kuidas oli võimalik, et ka see jäi saamata.

*

Vaatasin kodus debati salvestust. Seal ei olnud midagi, ma ei suutnud isegi poolt tundi kuulata. See oli olnud lihtsalt eraldusriba tõmbamise üritus. Mulle meenusid ülikooli koridorist kolm noort välistudengit, kes provotseerivalt ütlesid, et nad isegi ei taha sellele üritusele minna. Ma olin tulnud kuhugi, kuhu ma ei kuulunud, see oli olnud põhimõtteküsimus mind tagasi õue ajada.

*

All on aga mu ammune lemmik Miriam Margolyes, kes räägib sedapuhku tõsisemalt ja vaatab tagasi oma õpingutele, õpetajatele, lemmikkirjanikule…

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Õigused, Iha, Linn, Võim

Viimasel ajal süveneb minus tunne, et olen rumal, aeglane, isegi taipamatu. Jälgin hoolikalt esimesi dementsuse märke – sõnad ei tule meelde, eneseväljendus on katkendlik, eksin oma mõtete umbkäikudesse, keeled, mida arvasin rahuldavalt valdavat, eemalduvad mu kõri ja keele ulatusest. Paralleelselt, ei olegi midagi öelda, arutada, targutada, ilma et ei kõlaks triviaalse, tobeda või edevana. Sumbun enda sisemisse vaikusse, liikumatusse.

Ometi läheb see vaigenemine* mulle veel korda – üritan nooremate kolleegide ingliskeelse vadinaga kaasa minna, forsseerin pedaali, teades, et tundun endale narrina. Nüüd siis tean, kuidas on olla elevuse ja elusamuse pealtvaatleja, midagi, mis tundus mulle kunagi mõistmatu. (Lugesin Mmi kingitud Vita Sackville-Westi “All passion spent” – väga meeldiv ja nauditav raamatuke vanaks saamise rõõmust, suveräänsusest ja õdususest -, ja arvasin, et mõistan seda.)

Üks ärevust tekitav ning teine lootust andev artikkel.

*Kuidas ei ole vaigenemist ÕSis, kas ei ole ma seda sõna alatasa oma kodus kasutatavana kuulnud! 1943. aasta Postimees, küll, kirjutab, et ilm vaigenes.

Hommikusöögilauas istus mu vastas Hannah Arendt, kelle kõigutamatus, nördimus ja ärritumus mõjusid hästi:

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Füüsiline, Iha, Kõne