klaaslinn

Mäletan Klaaslinna ennekõike kui eset, mitte teost. Mu emakodu elutoas, st ema toas, oli Penguini 1987. aasta kõvakaas sarjas “Contemporary American Fiction” asetatud kõrgusele, kuhu silmad pidama jäid, kui sohval istuda. Lisaks oli raamat kuidagi eraldi, st kutsus end vaatlema – võibolla oli tema ümber hõredamalt teisi väljaandeid või oli riiul seal kohas avaram.

Olen istunud seal palju ning silmad on tahtmatult peatunud Austeri New Yorgi triloogia esimese raamatu köitel, mille valgel seljal olid purpurtähed mulle ehtläänelikuna tundunud kandilises kirjaviisis.

P A U L A U S T E R – – – CITY OF GLASS – – –

Kaanel oli kolmevärvitrükis aknast suurlinnale vaatav mees, kes oli seljaga lugeja poole. Kujundus pidi aimama järele film noir stiilis stseeni detektiivibüroos, v.a vaade pilvelõhkujatele. Mäletan, et mulle ei meeldinud see kujundus, aga intrigeeris ometi. Ma ei tea, kui kaua ma raamatut vaatlesin enne kui emalt selle sisu kohta küsisin. Küsisin tihti emalt raamatute, eriti ingliskeelsete, kohta, et kas see on hea või millest see on, ja ta vastas tavaliselt napilt ja täpselt. Ma usaldasin ta kirjeldusi, sest vähemalt anglo-ameerika kirjandus oli tema ala ning lisaks puudus mul igasugune vajadus teismelisena tema väärtussüsteemi vastu mässata, see tuli palju hiljem. (Ometi ei jaganud ma kunagi vaimustust tema kirjanduslike iidolite, nagu Kerouac, Ginsberg jt suhtes. Ma tõesti üritasin neist vaimustuda, mõista, miks nt Kerouaci isik, mitte ainult raamatud, teda nii väga huvitas. Ühel hetkel tekkis mul kahtlus, et see huvi on kuidagi anti-intellektuaalne à la Kerouac kui kobe mees ja seksapiilne isane, kes juhuslikult ka midagi kirjutanud oli, mis tegigi temast sensatsiooni. Kui see kahtlus tekkis, kadus igasugune huvi teda lugeda. Alles hiljem olen ta juurde tagasi tulnud ja mõistnud, kui palju Kerouacis eksisin. Kas ka emas, seda ei tea.)

Ma ei mäleta, mida ema Klaaslinna kohta ütles, aga see ei olnud üleliia kiitev. Võibolla ta ütles, et olen selle jaoks liiga noor, ehkki seda ütles ta väga harva. Hakkasin lugema ootusega, et selles on imetabane maailm, mis peaks mind nagu köide ise oma ühtaegu eemaletõukavuse ja magnetilisusega endasse tõmbama. Raamat pettis mu ootusi kohe alguses – keskealise mehe üksildane ja tühi tume elu, mille kirjeldus, sain nüüd aru, oli kaanel kujutatud, ei suutnud mu tähelepanu köita. Vaene Auster!

kõige võltsim

on armastaja, kõige autentsem raevutseja.

M. Kidu nooremana

Soojas solvumises või ägedas vihas kujutas ta ette, kuidas torkab tähesõdalase valgusmõõgaga läbi nende lauba. Mõõk oli tihe valgusjuga, see läbistas inimese keha veretult ilma igasuguse füüsikalise vastupanuta. Teisal dekapiteeris ta tüübid sama mõõgaga, pead lendasid ära nagu kirurgi poolt lõigatult. Hävitamine oli momentaanne, ilma ühegi vere või muu kehavedeliku pritsmeta. Kui ta oma fantaasiaid analüüsis, adus ta, et kirjalik versioon nõudis rohkem verd, erutavat eelmängu ja piinarikkamat surmamismomenti. Tapatöö pidi lugejale pakkuma sama suurt naudingut kui autorile.

veebruar

Läksin Kristiina poole, ta oli meist ainuke, kes elas kesklinnas. Ta oli nädalavahetuseti pea alati kodus ning ta kappides leidus kanget alkoholi. Lisaks olin sel talvel temasse lootusetult armunud. Tema vastamata armastus pani mind jooma ja vasaku käsivarre nahka lõikuma. Kui jõin, siis muutusin pealetükkivaks ning surusin oma balalaikat musitseerimisoskuseta inimeste sülle nõudes, et nad mängiksid.

Saatsin talle sel pühapäeval sõna, et jõuan 15 minuti pärast, pilli jätsin koju. Ta vastas mühatusega, mis mind sageli ebakindlaks tegi – kas ta tahab mind üldse näha?

Ka näost näkku kohtles ta kõiki oma külalisi nii nagu oleks tal midagi paremat teha kui sõpru võõrustada. Ometi oli ta suurepärane võõrustaja. Kangele alkoholile lisaks oli tal alati aperitiiviks pakkuda pähkleid ja soolaküpsiseid ning väikeseid juustukuubikuid, mida võis lõputult süüa ilma et neist kõht täis võinuks saada. Ka veebruaris oli ta sügavkülmas jääkuubikuid – küll ainukesed söödavad asjad tema sügavkülmikus, muu ruumi võtsid enda alla kilesse mähitud vanad raamatud. Mõni suvi tagasi oli ta avastanud magamistoa raamaturiiulitelt raamatutäide infestatsiooni, veel praegugi võis ka kütteperioodil kohata mõnes vähem tolmutatud nurgas üksikut uimast pea läbipaistva kerega kirbu moodi hüppavat täid. Kristiina jälgis raamatuid kiivalt, kui mõni vana raamat ilmutas vähimatki märki hallitusest või kummalist värvi tolmust, pidi köide nädala 18-miinuskraadises külmas veetma. Külm tapab hallituse, millest täid toituvad, selgitas ta külalistele. Raamatutäisid, nagu kõike uut, mis tema teele sattus, oli ta teaduskirjanduse abil põhjalikult tundma õppinud. Teadis nende ladina-, inglise- ja prantsusekeelset nimetust, meeliselupaiku ning menüüd. Ka seda, kuidas neist mürkideta lahti saada. Teoorias oli ta tugev.

Kui ma jägermeistri ja koola segule jääd otsisin, lebas jää kõrval Mats Traadi irdinimese 1977. aasta väljaanne.

  ”Traat on täitanud?” hüüdsin üle õla korteri perenaise poole. Ta ignoreeris mu märkust. Kuidas küll soovisin teda naerma ajada, teda endasse armuma panna!

  

Jini Lash

Meelelahutus

Olin väljasõidul. Mind ümbritses Mustamere või Vahemere kauneim kuurort. Vaateväljas oli rippaedadega park, taimed olid lopsakad, terrasside kohal suur valge maja jne. Päike siras eredalt. Kõik inimesed mu ümber olid eestlased. Mind arvati gruppi, kes pidid astuma meelelahutuslikul esinemisel üles laskurina. Pidime ritta paigutatuna kordamööda laskma meist allapoole jääva terrassi liikumatuid kitsi, kelle massi langemine maha pidi käivitama keerulise meelelahutusahela. Mõtlesin, et olen ju loomaõiguslane, kuidas käib lõbustusena loomade pihta tulistamine kokku mu põhimõtetega.

Me ei harjutanud esinemiskava, nägin vaid paari meest, kes mõned korrad ette näitasid. Minus tekkis ärevus – ma ei ole kunagi olnud hea laskja, isegi keskpärane mitte, nüüd pannakse mind vastutusrikkasse rolli demonstratsioonesinemisel; relv, mida pidin käsitsema, oli minu jaoks uus, polnud kordagi seda proovida saanud. Hakkasin meestele arglikult oma argumente esitama. “Ma vaatan, et tegu pole automaadiga, mida ma tunneks. Kas keegi saaks olla minu lähedal ja vajadusel mind juhendada?” “Mis siis, kui relv tõrgub ja pean selle osadeks võtma, selleks peaksin relva tundma!” Ja viimase hädaabinõuna: “Ma ei ole väga osav laskja.” Paar meest kuulasid ja tegid kiire otsuse, et siis tõesti mind laskjate hulka ei võeta.

Algselt pidi laskmist jälgitama laskjate selja tagant, vaid pisut kõrgemalt terrassilt. Kellelegi tulid aga meelde ohutusnõuded ning kõik pealtvaatajad käsutati nurga taha, nii et loomade kukkumist ja ahela käivitumist ei olnud võimalik enam näha. Keegi küsis, et milleks on see vajalik. Hakkasin selgitama kuuli rikošeti teekondi.

Meelelahutusliku etenduse kõrgpunkt pidi olema osa nimega “Fööniks”. Paar inimest pidid näitama inimeste ees n-ö trikki, kuidas nad põlema pannakse. Ka see tundus mulle nii esinejatele kui ka pealtvaatajatele ohtlik ettevõtmine. Fööniks pidi olema ahela osa, kuna korralduses oli aga muudatusi, muutus ka süütamise mehhanism.

Kaks meest tulid pealtvaatajate ette, mu tähelepanu koondus ühele neist, kes naeratas laia hambutut naeratust – alumistest hammastest olid tal alles vaid üks keskmine, ülemistest kaks teineteisest eemal seisvat hammast. Mu lähedal hüüdis üks naine lava poole, et ärgu vähemalt naeratagu. Olin naisega nõus. Mõtlesin, kuidas mehe nahk tule ja tule kullaga hakkama saab. Kas on võimalik, et tema elu ohverdatakse meie meelelahutuse nimel?

Käivitus Fööniksi ahelmehhanism. Parempoolses seinas ilmusid nähtavale kaljud, väänlevad ja looklevad pinnavormid, ussid, kes sülgasid kuuma sulakulda, mille plärtsatus maandus just teatud kauguses ning tõi kaasa mehhanismi osade uue liikumise. Ahela algus oli tagasihoidlik, võis arvata, et tegu on üksikute kullapurtsatustega, mida edasi, seda suuremaks läksid loomad, kelle suust kulda purskas. Hambutu mehe pihta lendas suurim kogus kulda kolme mitu meetrit kõrge lohe suust. Mees kattus vähehaaval kullaga, ta nahk muutus kuldseks ja metalseks. Vedel sulakuld jahtus kokkupuutes tema nahaga ning sai tema osaks. Kuld andis mehele üleloomulikud võimed, ta keha oli nüüd suurem, musklid väljajoonistunud, ta oli selgelt ruumi kõige võimsam ja karismaatilisem olend. Tema käe all paendusid paar tiigrit, kes jäid samuti kullarahe alla ning lava täitus kullaga kattuvate olendite särava kompositsiooniga.

Tunneta magneesiumi jõudu

Keerd ja lavaka uued tibud. See oli demonstratsioonesinemine, mis üllatas eelkõige sellega, et Vabariigi Kõige Populaarsemad Noored (VKPN) näevad ikka sellised välja nagu 30 või 20 aastat tagasi. Tüdrukud klassikalised iludused, pikad puhtad (lendlevad) blondid juuksed, poiste keha rasva-% 10-12? Mitte ühtegi paksu, pehme lõuajoone või ebamäärase sooga “inetut” olendit. Isegi kui demonstratsioonil mängiti hetketi ka ängi ja küsiti hirmu kohta (oli katsumus teksti kuulata – kas mina olen liiga vana ja kibe või ei tulnud naiivsuse alt muud toonid läbi), siis näod olid avalad, usaldust täis maailma turvalisuse ja Eesti publiku suhtes. (Eesti on endiselt, taeva armulisusest, maailma naiivseima rahva ja kauneimate naistega koht, oleme tõelised pärismaalased, kes eile rehenõest puhtaks küüriti ja külakooli ning kirikusse lükati. Meid huvitab, millise mulje teistele jätame, kas ka võõras meie naisi tahaks panna, jne jne.)

Ei ole ehk piisavalt Keerdi näinud, aga need vähesed asjad on jätnud mulje, et tal puudub sootundlikkus, võibolla isegi sotsiaalne närv laiemalt on vähearenenud. Näiteks väikeste inimeste füüsise pilamine ses etenduses ja Eesti publiku rõkkamine selle peale ajas mind segadusse – et mis see nüüd oli? Sääraseid tundetusi ja maitsetusi oli lühikeses etenduses veel. Pingpongi pall punases valguses fööni õhuvoolus lendlemas on muidugi ilus vaadata küll! Olen viimane inimene, kes viitsib pärast päevatööd tarbida lisaks ebavõrdsuse uurimist ebamäärases dokumentaal-kunstilises kastmes (Vaba Lava jt etendused soo, puude, vägivalla jms teemadel on olnud mulle paras piin), aga võibolla ei peaks teatris verbaalset mõtlemist maailmas ja inimeste vahel toimuvast täiesti välja lülitama.

Teatrikogemust “vürtsitas” minust kaks tooli edasi istuv keskealine mees, kes pea iga lavalise tegevuse peale valjult naeris. Umbes poole etenduse pealt mõtlesin ma eelkõige sellele, miks kinžalli koju jätsin (Kiduviha sponsoreerib: https://noblie.eu/et/product-categories/catalog/), sest soov mehele tera lõualohku suruda ja teda vaikseks sundida oli valdav. Järele mõeldes oli tema reaktsioon adekvaatsem kui minu oma. Keerd ja noored näitlejad näitasid oma meelelahutamise oskusi ja tarbija nautis täiel rinnal.

Darkness dark

Meile Printsuga meeldib vahtida pimedasse aeda, olla mõni meeter majast või rehealuseuksest – pääseteest – , siiski pilkases. Vabiseda või tarduda hirmust ja naudingust. Siis päästa teineteist liigutades end valgusti anduri ees.

*

Heade ja õiglaste vari on tihti eriti tume, pahupool erakordselt jälk. Sestap tõmbavad üha enam ilmsed pasakotid – sealt ei tohiks halbu ootamatusi tulla.

50 kg õunu annab 25 l mahla

Vaatasin harva, aga siiski aegajalt esineva meeltesegaduse tõttu (ma õige piilun enda poolt madalaks ja igavaks peetud žanri esindajat lootuses mõnule, millest tean ette, et nauding iial ei saabu) kahte “kollast” galeriid – Ruumeti filmi esilinastust ja selle järelpidu. Ajakirjandus pasundas kahest SM sümboolikaga ehitud esinejast (piits, lateks, tikkkontsad) kui sensatsioonilisest ja transgressiivsest meelelahutusest – kuskil salajases vanalinna baaris (järelpeo kohta) kohtus valitud seltskond, et lahutada oma meelt millegi enneolematu, keelatu ja nurjatuga. Võimalik, et tahtsin siiralt piiluda. Loll läks lolli reklaami õnge.

Esimestest fotodest saad aru, et pole võimalik korraldada rohkem kodanlikku, hillitsetud ja lubatu piiridesse jäävat kui seal kujutatud šõu – kas pole siis “edukate ja ilusate” seas sisuliselt normiks kõditada oma meeli trafaretsete (või lihtsalt üldtuntud) kujunditega seksuaalsest allutamisest! (Võimalik, et see ongi piiluja ainuke nauding – näha, et valitute ihamenüüs ei ole midagi paremat kui meie Nõmme ja Õismäe kodudes.)

Kohati kõrgetel tuuridel töötav sisemine fabuleerimismasin suudab toota pilte himukast transgressioonist, pildid saavad lihaks harva kui üldse. (Võibolla tuleb kõige rohkem karta seda, et ulma lihakssaamine on liig sarnane ülalkirjeldatud iha kujutlusvõimetule argistamisele (võibolla on süüdi fotod?!). Peljata tuleks ka fantaasiate kartliku kahtlemise ja viisaka distantsita ellukutsumist – pole midagi vähem erutavat kui tõsimeelne porno ahvimine kuskil keskealiste rikkurite “erootilisel pidusöögil” à la minu viinaaurune suu sinu äriarbiitrist abikaasa munni ümber, teised külalised itsitamas, kui nad vaatemängu juures vitukujulisi pirukaid vitsutavad). Võid pressida palju tahad, 50 annab 25.

kui võlts sa oled?

alguses ja lõpus etendavad seksi pea kõik, v.a võibolla väga robustsed või purjus inimesed, kelle võlu ja piin teistele peitubki nende autentsuses (jutumärgid?).

X.1 etendas, X.2 etendas, X.3 etendas jne jne.

Põhjuseid on palju. Alguse närvi saab maha varasemat mina, filmitegelasi jt ahvides. Või loodetakse närvi maandada ja varjata tegudega – nt, ma haaran kuraasikalt su reitest, tõmban need laiali ja sukeldun oma näoga su seksi keskmesse, sul ei ole aega märgata mu ebakindlust ja ärevust. Võibolla ei vasta sa lõpuni mu ihadele, ometi oled juba mu voodis, mis tõttu ma pean mängu kaasa tegema, mängima, et ma tahan sind, tahan, et sa tahad mind jne jne.

Mäng ja etendus on alati nähtavad ja kohutavad korraks kaasetendajat, kes on ühtlasi ka pealtvaataja. “Kas ta tegelikult ei taha mind, et näitleb kirge?” küsib kahtluseuss minu sees. Mängu ei saa aga pooleli jätta, sest eduka mängu reegel nõuab mängu sisse minekut, ükskõik mis vahenditega. Kui mina vaatlen, st minagi pole autentselt ja täienisti mängus, st pean rohkem pingutama, mitte märkama teise eneseabinippe, sest mis muud on fake it till you make it meetod.

(Narkissose etteheide nipitamisele tuleb kahtlusest, et iha ei ole tõeline – vaene poiss ei suuda end ise rahustada. Nii nõuab ta autentsust ja ikka ja üha selle tõestamist. Aga jätame ta/end piinlema.)

X.4 oli kohmakas etendaja, nii kohmakas, et hakka või arvama, et too kobakäpp on autentne. Ajaga ei läinud see palju paremaks. Ometi oli hetki, kui ta jõudis mängu abil endani, seda selgem oli trikitamise katkemine ja tõelise algus. Need “tõelisuse” hetked ei olnud aga väärt neid ümbritseva tekitatud piina.

Isamaale: lastetu naise unenägu

Oli päikseline augustipäev. Kohe-kohe pidi saabuma september. Lastetu naine istus Pärnu mnt ääres pingil ja vaatas möödujaid. Ta mõtles: “Kohe-kohe on 1. september. Lapsed lähevad kooli, aga minul ei ole lapsi, keda kooli saata.” Mööda tuiskas rulluiskudel Ülle Madise, ühe käe otsas kuldne retriiver ja teise otsas lapsed. “Isegi temal on lapsed ja koer!”, imestas lastetu naine ja läbikukkumise kibe äratundmine tegi tema meele mõruks ja mustaks.

i love you. it´s true.

Seda peab ütlema peenikese lapsehäälega. Mina laulan tavaliselt seda nii: “Prints-uu, i love you-u. it´s-s true.” Ei mäleta enam, kust see tuli või tuletati. Arvatavasti Fawlty Towersi (Manueli inglise keel!) või Monty Pythoni naljade loogikast. Inimesele armuavaldusena tühistuks arm, aga kassidele öeldes tugevdab tõekinnitus deklaratsiooni sisu – ma armastan sind, tõesti armastan, see on tõde hoolimata kõigile teada olevast armu reetlikkusest ja isekusest, ka mina tean seda, aga ikkagi avaldan armastust.

Võtsin kätte Ta raamatu ja üritasin teada saada, miks ma seda eesti kirjanikku vihkan. Vihkan Teda. See on tõsi. Ehkki olen nautinud Tema ühte romaani ja pean seda üheks Eesti kirjanduse parimaks. Nagu oleks mõned üksikud Tema kohta teada olevad infokillud, väljaütlemised ja pärast seda romaani kirjutatud read tekitanud minus tugevaid kadeduse, häirituse ja isegi viha tundeid.

Kas see algas sellest, et M. kiitis palju aastaid tagasi Ta luulet kuidagi mõõdutundetult, nii et tundsin, et Tema luule on midagi, mis mind M.-ist lahutab, igavesti mind meie sõprusest hoolimata M.-ile võõraks jätab? Või Tema kõigutamatu edu ja inimeste poolt armastatus ei mahu mu väiksesse kadedasse hinge? Ka see, kuidas ta kirjeldab enesekindlalt oma võitmatust, oma “kõigutamatu keskme” kujunemist juba nooruses, teadlikkust selle kujunemisest, sest mina tean, et see on mulle kättesaamatu? Või on Tema võitmatuse lipu all peidus alaväärsus, mida ma peibutuse- ja kamuflaažitrikkidest hoolimata kaugelt haistan kui endale tuttavat haisu?

Täna fabuleerisin, et süüdi on hoopis Tema – võibolla ta varjab midagi, elab valena, üksnes mina olen selle ära tundnud ja põlgan Teda selle vale pärast, ehk on ta igavene väike kväärik nagu meiegi, aga elab ometi nendena ja nende poolt austatuna jne jne.

Kui vihata saab vaid neid, keda ka armastad, siis miks ma seda armastust või selle tõesust ei tunne? Ma vihkan Teda. See on tõsi!

mees/naine, keda ei olnud

teise armastus tõmbab olemisse, mis pole kunagi päris vaba. kui ei armasta, siis ei ole. olemisse tõmbamist saab takistada sõnadega. nõnda lobises ta katkematult autos, köögilaua taga, teatripuhvetis ja isegi turismitalu terrassi sohval või voodis lebades. sõnu kuuldavale tuues oli ta kindel, et ta ei ole vangistatud sellesse reaalsusesse, milles oli ja armastas teine. ainult keel oli tõeliselt vaba. vabadus oli võimalik vaid läbi keele, mille mänguväli ja -reeglid olid piiramatud. olemine ja keha olemises olid alati piiratud, vangid või orjad isegi siis, kui kehad olid nautimas, rahuldamas enda või oma isanda – vaimu – ihasid.

ta võis jääda varjule olemise eest vaid siis, kui ta vastustas teise pealetungi – mis muud oli armastus!

lõpuks teda ei olnudki. vabaduseiha ja isetus* olid taandanud ta olematusse.

*Isetus nõuab eraldi selgitust, aga täna olen selle andmiseks liiga väsinud.

Abielusegadus

Mu vana sõbra T. pulm. Laulatuse hommikul istume kolm-neli naist ja mõned noormehed pruudi juures. Pruut kardab ja käitub nagu hüsteerias laps, ronib jalgadega toolile, endal silmad punnis, ta pole ka veel pulmarõivais. Ta pole sel momendil ilus ja ma mõtlen, et kui keegi vajaks veenmist, et ei tasu abielluda, siis juuresolev pilt aitaks. Mõtlen toas olevate noormeeste peale, et neil läheb küll pärast selle triangli nägemist vaeva, et iial abielluda.

Siis on T. imeõhukeses sirge lõikega ja kandilise kaelaauguga linases kleidis. Ilus suvekleit, mõtlen, aga mitte pulmakleidi mõõtu. Ta on ülevoolavalt õnnelik nagu 16aastane äsjaarmunu. Nuputan, kas ta ikka abiellub selle sama mehega, keda tal tean aastaid olevat. Ei, peigmees ongi uus! Veel noorem ja hulluksajavam kui varasem! Peale pruudi on peigmees ajanud hulluks ka mu geist sõbra A. See ei selgu aga kohe.

A. on ka päriselus kaunis ja elav, aga unepulmas ilmub ta mu ette nagu narkopilves 20aastane. Ta tume jume on veelgi tumedam, ta mustad juuksed on pikad – noor Paganini! Jälgin muutust temas ja teen paari inimese ees nalja, et A. on küll oma hinge kuradile müünud, kuidas muidu ta nii noor välja näeks. A. vaatab kurjalt mulle silma sisse. Ta jookseb pulmapaviljonis ringi nagu arutu nooruk. Mõistan, et ta on hoopis armunud ja et ihaldatu peab olema T. peigmees! Üritan missmarple´ikult tõe jälile saada. Võibolla tuleks sõpra tagasi hoida või pruuti hoiatada?

Pulmi peetakse Võru kesklinna uhkes Linnahalli meenutavas kultuurimajas. T. pulm oleks justkui Võru linna suursündmus. Kesklinn on täis pulmalisi ja elevust on palju.

Olen T. sõbra kodus, kust hakatakse koos minema pulmapaika. Lapsed on kenasti riides, naised on pikkades kirjudes sitsikleitides. Kodus tehakse enne lahkumist veel üks lauluringmäng, mida ebamääraselt kaasa tammun. Imetlen ilusaid inimesi ja nende kaunist kodu. Võru “linnahalli” jõuan liiga vara. Kõmbin ringi ja jälgin A. tegemisi.

Siis algaks justkui uus unenägu. Abielluma hakkab A. Ja naisega! Tunnen, et pean A.-ga kindlasti rääkida saama – kas ta ikka adub, et abiellub naisega, st tema “pruut” pole teda hullutanud noormees – T. peigmees. A. on nagu äratehtud, ja minul on missioon ta silmad avada.

Unenägude vältel ei näe ma kordagi selgelt T. peigmeest ega A. pruuti.

armuahelik ehk matemaatika õhtuõpik

A. armastab B-d, aga B. armastab C-d. C. armastab D-d, kes ei armasta kedagi, ka ennast mitte. Magasini tänava majja, kus nad neljakesi elavad, ilmub pühapäeva õhtul vanakuri ja pakub vahetuskaupa. Kui annad end soovimatule austajale, leebub vastamata armastuse süda. Kui kõik on nõus, tekib armuahelik. (Mitte polüamooria!) Mitu südant päästab kuri armuvalust? Mitut magamistuba on vaja Magasini tänava majja armuaheliku käigus hoidmiseks?

Vastused järgmise nädala mõistatuses.

õnn või anne?

raha või seks? käsi või silm? ilu või tarkus? tarkus või headus? jne jne

võibolla selles vanuses me siiski juba teame neid asju, mis teistel me juures kolme esimese minutiga kui puudused silma jäävad, mille mõistmiseks on meil läinud kogu senine elu.. ma pigem lendaks kui oleks nähtamatu. pigem laulaks kui rändaks ajas. pigem armastaks ise kui päästaks teisi. pigem kuri ja ilus kui hea ja inetu, jne jne.

ära siis (kuldkalast) lahti lase!

Raoul Kurvitz minus tahab sind

Burdach eksis, vahel kordub päevane elu oma pingutuste ja naudingutega unenäos ning uni ei vabasta meid.

Kruisisime mööda Koplit. Ta nägi välja nagu Raoul Kurvitz – sale, sitke ja oli talvest hoolimata palja ülakehaga. Kaasas oli tal kitarrikast, millel automaatrelva kuju. Ta esitles mulle kasti – näitas selle kuju ning neetidest kaunistusi. Rääkis pidevalt riimides. Mida täpselt, ei mäleta.

Läksime tunnimotelli, kus oli just toimunud politsei-reid. Litsid olid voodites, kliendid põgenenud. Tahtsin teda, aga ta mängis minuga tahab-ei taha-mängu, aga ka see erutas mind. Olime voodis, ent panime end riidesse, ta õpetas mulle, kuidas sääriseid jalga ajada. Lahkusime motellist ja ta hakkas ühe vana meesliteraadiga mööda tänavat minnes koos laulu jorisema. Isegi see ei tüüdanud mind.

Ei mingit nihestust ega kujundioriginaaliat.

*//////////

otsin 40aastaste naiste kehasid – kas need saavad olla pringid? kui suuri raskusi peab tõstma, et oma tuharaid kergitada? ekraanile ilmuvad lihaselised milfid, kõigepealt jääb mulle silma üks itaallane. natuke nagu Loren Una giornata particolares, aga musklites ja noorem, tugevama lõualuuga. teda on pildistatud õrnas valges tüllis, mis langeb ümber tugeva pruuni atleedi keha. see näeb oma kontrastsuses välja debiilne, aga ma ei suuda ka mitte vaadata.

itaallasest jõuan punapeani, kel on väikesed rinnad, ilmatu suureks pumbatud perse ja tugevad lühikesed jalad. ta tuletab mulle meelde iiri tööhobust. ta käsivarsi katavad suured taime- ja lilletätoveeringud. nagu ikka, on tätoveeringud jälestusväärselt koledad, aga temale ometi sobivad. ta on jäänud silma ka teistele, suur pesufirma on pildistanud teda omanimelistes trussikutes ja spordirinnahoidjas. ühel pildil on kaamerasse suunatud ta pekita kumer tagumik – ta on lubanud ennast reklaamida stringides! ka seda pole võimalik mitte vaadata.

ma tahaks olla nii itaallane kui ka iiri hobune, aga arvatavasti ei erutuks ma nende peale voodis. on vaid kaks asja, mis suudavad tühimiku täita – türa ja sulepea. neil päevil, mil ei nussi, peab kirjutama. kui ei suuda kirjutada, tuleb käega teha.

madal

Unenäos helistasin Elo Viidingule mingis asises küsimuses – prügi või parkimine. (Sest olin ta liitnud kuulsate kunstnikest naiste ringi, kes elavad majas, kus hakkan korterit ostma?) Luuletaja kostus telefonis häiritud ja pahurana, ta hääl kärises nagu räägiks ta sel päeval esimest korda, tundsin end veel halvemini, et pean teda madalaga segama.

Praegu tundub nagu oleksin seda unenägu juba varem näinud ja sellest ka kirjutanud.

et toetataks tittesid

Lugesin kahte NYTi järelehüüet Godard´ile. Mõlemas andis tooni etteheide, et mees oli, eriti vanas eas, tõrges ja tujukas, ei tulnud vanadele sõpradele (nt Varda) kaamera ees kätt andma, haukus ajakirjanike rumalate küsimuste peale jms jama. Keda see huvitab! Miks see kuidagi oluline on? Kui oled nii õrn, et sul on vaja, et teine inimene sind oma lahkuse ja hea tujuga toetab, siis tuleb käia teraapias, mitte ajalehes kirjutada.

*

Et tegeleda titega endas (viimase nädalavahetuse paranoilise skisoidi äng-äkšon!), kuulasin eile linnast koju sõites Lacani pompöösset teatraalsust ja siis Žižeki (tite-)kommentaari sellele (“Mida ma Lacanis ei salli”!). Sain kõvasti hirnuda. Ujumine aitas ka, eriti välibasseinis, kus sain üksi olles kõik kohad oma siputamisega täis pritsida.

*

Elasin Godard´i hinguses millalgi 2000/2001, kui Helsingi “cinémathèque” ta retrospektiivi näitas ja igal õhtul kinos käisin. Mõnda aega jäljendasime seejärel mõne kaaslasega oma eludes Godard´i filme, meie suhted pidid olema sarnased nähtule jne. Armsad tobud!

kaks

Unes ja ilmsi ilmuvad kõik nähtused paari kaupa. Kaks meest väljuvad mereveest, kaks vikerkaart kaarduvad üle põllu, poe ees tiirutavad kaks veoautot, kaks blondi pontsakat last mängivad liiva sees. Sinibele ilmuvad kaks noort toonekurge – esimesed, kes eales Sinibel on kõndinud. Näen neid, sest olen valinud naasmiseks kaks korda pikema tee. Unes kommenteerib keegi mu teksade katkisi põlvi – mõlemad põlved. Kas sa selleks juba vana ei ole? Miks sa neist kahest just tema valisid?