Selle kevade samba

I’m the boom king

Ülikangelane (Lesbionic)



Belfasti päevikud

To live different lives during your life – I’m living a different life right now.

Mul oli Belfastis terve üks päev, et teda kuulata. Ja ta rääkis seda:

Ma jälgisin teda loengutel, sööklas, kohvipausidel, maja ees väljas suitsetamas – see ei olnud lihtsalt kurbus või kunagi kogetud melanhoolia, mis jätab inimese näkku märgi nagu kisuks miski lihaseid allapoole, nagu ei suudaks miski neid ülespoole tõsta, vaid meeleheide millestki muust.

One – what is one hour in our life? In a life of a woman.

Ta oli ilus – midagi oli tema ilus väga tavalist, aga hetketi, kui ta oli lõtvunud, oli tema ilus midagi ebatavalist, mis muutis ta peaaegu inetuks – ta oligi neil hetkil inetu, huvitav ja ilus korraga. Ta oli võõras kehas. Vana inetu robustne mees noore kena naise kehas – see pidi teda hulluks ajama.

It’s a wrong body. He’s my enemy.

***

Ma suitsetasin kirjutuslaua taga ja vaatasin end peeglist. Mul hakkas tubakast väga paha. Aga seda ma ju tahtsingi!? Kohutav kogemus – nagu hirmunud lind. See keha õgib mind ja ma põlgan, häbenen, vihkan seda. Kas keha on lahus minust endast?

Ja siis botaanikaaed – Kelvin väraval, pargivaht, sellised puud – kõrged sinimännid –, et ma tahtsin nendega üheks saada, või vähemalt pargivahina oma päevad seal lõpetada, iga puu juurest iga Jumala päev kommipabereid korjates, juurte vastu oma sõrmi riivates – suvine vihm päikselisest taevast – nägin esimest korda vikerkaare algust, selle täpset kohta – tulid mu lemmiklinnud – metstuvid – ja otsisid vikerkaare algusest süüa. Ma lihtsalt seisin seal, mitte kedagi ei olnud – kõik, kes olid ise enda projektid, olid oma keha kasvatamas, ennast loomas, aga mina tundsin, et olen juba olemas ja ma ei suuda sel ilusal pärastlõunal jõusaali minna, isegi kui olen väsinud, närviline, ebakindel. Tuli vaid üks mees väikese musta koeraga, ta ei julgenud mu poole vaadata, sest ma seisin seal nagu maeiteamis või -kes ja kirjutasin. Siis ma vaatasin ta koera, aga piidlesin möödudes ka teda ennast. Jõudsin roosiaeda – muidugi ei õitsenud roosid, aga ma nägin aedniku ideed roosiaiast selgesti. Istusin pingil, millele oli kirjutatud: “In loving memory of wife, mother and grandmother Martha Graham 1921-2003” ja mõtlesin, et ka mina peaksin sellist pinki suurimaks saavutuseks, siis läksin treppidest üles – see oli nagu aia lõpp, nagu ei saaks siit enam kusagile edasi. Lihtsalt allee – ja seal lõpus idamaine varjualune, mingi punkt. Ma olen st Aasia-aias. Inimene, kes selle aia lõi, kavandas, kasvatas, oli geenius. Astud ja tee sinna on sujuv, alles kohal olles saad aru, kuhu oled jõudnud – sind on sinna viidud. Sa ei ole isegi ise läinud. Kõik tuleb ise kätte.

Tahtsin veel järgmisel päeval sinna tagasi minna. Läksin, aga ainult läbi värava Ulsteri muuseumisse, sest kartsin, et ülejäänud aed on võib-olla ööga kadunud. Et teel põõsaste varjus nähtud noored armastajad ongi skulptuur, nagu nad olidki mulle sealt paistnud. Neist möödudes olin kiiresti neid veelkord vaadanud, nad olid tõesti seal olnud.

Laupäev 15:30

Hakkan just välja minema – kõrvaltoast kauni naisehäälega naudingukarje, momentaalselt tõmbuvad lihased mu sees kokku. Hiljem jalutuskäigult naastes – jälle see naine – kepivad terve päeva hotellis. -Õnnelikud! (Meest on väga vähe kuulda.) Mul on selline tunne, et naise kiljetest võib aimata nende positsioone. Ta on istuli mehe peal? – siis tuleb selline hääl. Teen endale käega, sest olen väga erutunud.