31. juulil 2007, üks päev pärast Ingmar Bergmani surmapäeva, avaldas Guardian rea järelehüüdeid. Ühes neist meenutab filmikriitik David Thomson, et 1957. aasta filmis “Maasikavälu” sõidab professor Isak Borg (Victor Sjöström) Lundi autasu saama. Teel seisab Borg oma meenutustes ja unedes vastamisi minevikuga, kust vaatavad vastu läbikukkumised eraelus. Thomson kirjutab: “Näeme, et ta on külm mees, keda tõmbab ligi teiste inimeste soojus – arvan, et Bergman nägigi ennast samamoodi.” – Ma ei mäleta enam, kuidas ma sinna artiklile jõudsin. Mõtlesin: Jah, esmapilgul on lihtne seda mõttekäiku mõista ja sellega nõustuda. Mõelda, et ma olen isegi Bergmani alati nii näinud. AGA. Ma ei soovi enam kuulda neid “talumõistuse” kommentaare “(õppimine/süvenemine/mõtlus teevad) targaks ja kurjaks” jne. Mõne teevadki. Paljusid teevad. Otsi lolli. Mõttetud mõtted. Püüan lihtsalt ajuaparaati elus hoida.
***
Tänase “teraapia-tunni” käigus tuli üles ka see:
“There are several reasons why “Know yourself” has obscured “Take care of yourself”. First, there has been a profound transformation in the moral principles of Western society. We find it difficult to base rigorous morality and austere principles on the precept that we should give ourselves more care than anything else in the world. We are more inclined to see taking care of ourselves as an immorality, as a means of escape from all possible rules. We inherit the tradition of Christian morality which makes self-renunciation the condition for salvation. To know oneself was paradoxically the way to self-renunciation. […] “Know thyself” has obscured “Take care of yourself” because our morality, a morality of asceticism, insists that the self is that which one can reject.” (M.Foucault Technologies of the Self).
***
Minu Helsingi õppeaastal 2000/2001 rippus mu “tudengineiu toakese” seinal, otse kirjutuslaua kohal, minu käega kirjutatud tsitaat: “Self-sacrifice is a higher duty than self-development”, mille olin atribueerinud J.S.Mill’ile. Nüüd kardan, et ekslikult. Veebist leian vastupidise tsitaadi, st enesearendus on kõrgem kohustus kui eneseohverdus, ning autoriks on Elizabeth C. Stanton – üks 19. sajandi naisliikumise tegelastest. Niiehknii on tsiteerimine vägivald, miks mitte siis enda kirjutatut tsiteerida ja seintelegi riputada. Eile riputasin praeguse töötoa seinale nimekirja pakilisematest tegemata töödest. Seegi tsitaat, mis mind iseloomustab.
PS Pildil istuv mamsel on Stanton, seisab Susan B. Anthony.
***
Muidugi on see oluline, mida sa teed. Alati midagi muud. Mitte päris seda. Nii et “see” ununeb. Ikkagi skisofreenia!