http://jaronailo.tumblr.com/

 

 

Ütlemisi

“See vaene vanainimene, temale ma kiiret retsepti anda ei saa.” (Vaesuse vastu võitlemine Tallinna äärelinnas)

“Kas politsei on kättesaadav?” (Narkomaaniast ja riskikäitumisest)

“Ka meil Nõmmel, kus mina elan, on vanu inimesi, kel pole raha.” (Vaesusest Koplis)

“Ärme neid narkomaane küll tänavalt ära korja! – Kuhu politsei nad vaevlema viib?”

 

 

Miski ei paku suuremat lohutust kui asjad. Ärkan oma voodis, vaatlen linu, kardinaid, riidekappi. Elutoas on sohva, kirjud padjad, mu raamatud. Jään lesima ümbritsetuna fotoaparaadist, arvutist, lugerist. Mu maailm on peaaegu vaikne ning ma olen selles ainuke inimene. Akna taga on vihm, tuul, ka päike ja paljad puud kõikumas tuules. Teist ei ole.

*

Millises kohvikus mu naudingud kõige tõenäolisemalt tõeks saavad? Milline on mu lemmikkohvikute sisustus? Kas linnas on näitusi, mida ma pole näinud? Neist raamatutest, mida olen plaaninud osta, milline istub kõige paremini mu pihku?

*

*

*

Inimesed on kehad, lõhnadega, vahel vedelevad, mu tee peal ees. Emotsioonid, ootamatused, kui väsitav ja tüütav see on!

 

 

 

 

Ma ei ole nõus mitme asjaga tema teoorias. Kõik armastused ei ole imelised ja/või juhuslikud kohtumised, mille igavikulisus rullub lahti järgnevas igapäevas, mil (armastuse-)tõde üha uuesti otsitakse ja luuakse. Ka kannatuse ja südamevalu aegadel võib vaadata paljude inimeste peale ning näha, kui võimalik on neid kõiki armastada, Teine, tema inimsus ja selle armastusväärsus on su ees ning käegakatsutav. (Ja ometi armastad vaid ühte, kelle armastusväärsus ei pruugi ilmne olla.)

Siena Katariina kirjast paavst Gregorius XI:

Oh, sweet and true knowledge, which dost carry with thee the knife of hate, and dost stretch out the hand of holy desire, to draw forth and kill with this hate the worm of self-love—a worm that spoils and gnaws the root of our tree so that it cannot bear any fruit of life, but dries up, and its verdure lasts not! For if a man loves himself, perverse pride, head and source of every ill, lives in him, whatever his rank may be, prelate or subject. If he is lover of himself alone—that is, if he loves himself for his own sake and not for God—he cannot do other than ill, and all virtue is dead in him. Such a one is like a woman who brings forth her sons dead.

Longtemps, je me suis couché de bonne heure.

Ärkasin päikese vajumise viimasesse veerandisse, kui taevas on veel hele ja roosakaks värvunud pilved katavad silmapiiri eredate värvidega; ma võisin jääda enese rahustuseks seda pilti jõllitama, kuni keha tahenes unest välja kistu tundes. See teine maailm, kus ei olnud samuti pelku ega kindlust, kus oli aga juurdepääs kogu ajale, kus olin kunagi viibinud, andis mind alati vastumeelselt sellele hetkele tagasi. Nagu laps, kes ärkab unest nuttes, nii et me ei tea, kas ta on näinud magades midagi ärevat või kohutab teda liialt reaalsus, millesse ta peab naasma, jäin ma pea hingetult lamama, et vaadata, kas mu keha on siin ning taastub, kui talle aega annan, et saaksin jälle ka sügavamalt hingata.

*

Leidsin Du coté du chez Swanni algusest Proustil selle tunde, mida olen siin kunagi kirjeldanud, kui ärkad ning ei tea hetkeks, kes sa oled; Proustil tuleb mina tagasi mineviku- mitte olevikumälu kaudu, kõigepealt tulevad mälestused kohtadest, kus ta on olnud, ent ei meenu, kus ta on magama jäänud, unne läinud, need mälestused päästavad ta olematusest.

Mais il suffisait que, dans mon lit même, mon sommeil fût profond et détendît entièrement mon esprit; alors celui-ci lâchait le plan du lieu où je m’étais endormi, et quand je m’éveillais au milieu de la nuit, comme j’ignorais où je me trouvais, je ne savais même pas au premier instant qui j’étais; j’avais seulement dans sa simplicité première, le sentiment de l’existence comme il peut frémir au fond d’un animal: j’étais plus dénué que l’homme des cavernes; mais alors le souvenir—non encore du lieu où j’étais, mais de quelques-uns de ceux que j’avais habités et où j’aurais pu être—venait à moi comme un secours d’en haut pour me tirer du néant d’où je n’aurais pu sortir tout seul; je passais en une seconde par-dessus des siècles de civilisation, et l’image confusément entrevue de lampes à pétrole, puis de chemises à col rabattu, recomposaient peu à peu les traits originaux de mon moi.

 

http://r2.err.ee/v/eluedetabelid/saated/03efada1-9885-462d-864e-5663d49b02d3

Elu edetabelid Virgo Sillamaaga

Võibolla on see paradoksaalne, et kehadel on lihtsam olla ilus kui sõnadel.

*

Kõigepealt tuleb üks ja ta otsib mu lähedust. Siis tuleb teine ja ta nägu on nagu lapsel, kes vaatab uudishimulikult, kas ema on heas tujus. Nad jäävad kõrvuti magama. Kolmas tuleb piuksudes, kus te küll olete?, kus te olete?, hakkab oma sõsarat pesema, kui too eest tahab minna, surutakse ta käpaga paigale. Nad on ilusad, ilusaimad. Nende kohalolu mu elus ongi ilu.

*

 

Eesti inimene on poliitikaga suhestudes nagu raske lapsepõlvega tundlik natuur, kes ei suuda aktsepteerida teist, sest näeb teises enese nõrkuste ja piiratuse peegeldust, st ei suuda taluda ennast.

Vaatan neid parteide albumipildikesi ja kõik tunduvad nagu oleks mu oma maavanaonu triigitud püsti ja tõmmatud siledam ülikond selga või meie küla naabrinaine pandud valitsemisest teoretiseerima. Kodukootus, ahtad (vaimu-)horisondid…

Täna oli esimest korda sel aastal natuke kevadet. Päeval hall, tuuline ja jahe, kuid Sausti ja Nabala kandist tagasi linna sõites selge, helesinine taevas ja roosad pilved. Kohe metsa sisse pöörates nägime kolme kitsekest ning nendega sama teed minnes nägime neid veel. Metsas oli palju lund ja lumel koorik, st kevad ei ole kaugel. :)

This slideshow requires JavaScript.

“Savisaar” langes mulle reedel sülle, ma ei planeerinud minna, mind ei huvita väga NO tegemised; see oli kerge meelelahutus, nauditav “Eesti šõu”, nagu ma kujutan ette seda on samas saalis toimuvad üritused nagu Eesti laul vms. Laval on antiiktragöödia, millel ei olnud Eesti ega Savisaarega palju pistmist. Viited Eestile olid Vana Baskini teatri stiilis ning ei erinenud milleski seal 90ndatel ja 00ndatel mängitud poliitparoodiast. Tekst oli nõrk, autorid olid justkui balansserinud poeesia ja laadateatri (suur saal rahvast, kes ehk teatris muidu ei käi, täis jne) vahel. Savisaar Caesarina oli hea leid, aga see oli rohkem Caesar kui Savisaar, hea oli ka lavakujundus ning koor, kes oma valgete kõrre-parukatega neoklassitsistlikus stiilis võimu-uste vahelt sisse piiludes paistsid välja kui pokud, kes on sattunud Toompeale, midagi, mida Eesti poliitikat jälgides võibki tunda – metsaelanikud klanitud koridorides. Etenduse päästsid päris näitlejad, st M. Vaarik, kes võiks nüüd vabalt mängida ka kuningas Leari vms, isegi Raivo E. Tamm, kes küll oli pandud tegema baskinistiilis koomuskit, mis kahjuks nt Priimäe parodeerimisel läks üle hea maitse piiri. Mul ei ole tavaliselt keskendumisega probleeme, aga Savisaare ajal tajusin mitmeid kordi, et vajusin mõtte-unne, st tekst oli nii lihtsakoeline ja kordav, pildid ammendasid end kiirelt, teatud stseenid olid kooliteatri mõõtu, et lülitasin end välja.

Armastuse kiituseks

Alain Badiou raamat on edasiarendus Avignoni teatrifestivali raames toimuvatest kohtumistest filosoofidega, kus ta 2008. aastal esines. (Mina käisin seal siis, kui esines Peter Sloterdijk.) Ta väidab vastu prantsuse moralistidele, kes leiavad, et on vaid iha ning seks, mille tühjuse, sh seksuaalsete suhete võimatuse sisustamiseks armastuse illusioon on välja mõeldud. Armastus on Badioule oluline, sest Kahe kogemus annab midagi kogu inimkonnale – uue tõekogemuse – sellest ka populaarne fastsiin (huvi) armulugude vastu kinos, kirjanduses jm.

Tõlge on hea ja tekst poeetiline.

Armastuse ja iha seosest:

Love proves itself by permeating desire. The ritual of bodies is then the material expression of the word, it communicates the idea that the promise to re-invent life will be fulfilled, initially in terms of body. But even in their wildest delirium lovers know that love is there, like their bodies’ guardian angel, when they wake up in the morning, when peace descends over the proof that their bodies have grasped that love has been declared.

Armastus on kuulutatud, elu uuestiloomine algab kehadest, ahh!

Badiou väidab, et armastus on universaalne selles, et armastus toob uue tõekogemuse, mida tähendab olla kaks, aga mitte üks.

Uus feministide häälekandja

http://feministeerium.ee/

http://susancopich.com/blog/

 http://www.nytimes.com/2015/01/27/science/so-happy-together.html?WT.mc_id=D-NYT-MKTG-MOD-52864-01-31-HD&WT.mc_ev=click&WT.mc_c=#

And what I love

http://www.nytimes.com/2015/02/01/realestate/at-home-with-the-director-of-the-museum-of-the-fashion-institute-of-technology.html?action=click&pgtype=Homepage&module=real-estate-left-region&region=real-estate-left-region&WT.nav=real-estate-left-region&_r=0#