Meile Printsuga meeldib vahtida pimedasse aeda, olla mõni meeter majast või rehealuseuksest – pääseteest – , siiski pilkases. Vabiseda või tarduda hirmust ja naudingust. Siis päästa teineteist liigutades end valgusti anduri ees.
*
Heade ja õiglaste vari on tihti eriti tume, pahupool erakordselt jälk. Sestap tõmbavad üha enam ilmsed pasakotid – sealt ei tohiks halbu ootamatusi tulla.
Filed under Seks&Sugu
Vaatasin harva, aga siiski aegajalt esineva meeltesegaduse tõttu (ma õige piilun enda poolt madalaks ja igavaks peetud žanri esindajat lootuses mõnule, millest tean ette, et nauding iial ei saabu) kahte “kollast” galeriid – Ruumeti filmi esilinastust ja selle järelpidu. Ajakirjandus pasundas kahest SM sümboolikaga ehitud esinejast (piits, lateks, tikkkontsad) kui sensatsioonilisest ja transgressiivsest meelelahutusest – kuskil salajases vanalinna baaris (järelpeo kohta) kohtus valitud seltskond, et lahutada oma meelt millegi enneolematu, keelatu ja nurjatuga. Võimalik, et tahtsin siiralt piiluda. Loll läks lolli reklaami õnge.
Esimestest fotodest saad aru, et pole võimalik korraldada rohkem kodanlikku, hillitsetud ja lubatu piiridesse jäävat kui seal kujutatud šõu – kas pole siis “edukate ja ilusate” seas sisuliselt normiks kõditada oma meeli trafaretsete (või lihtsalt üldtuntud) kujunditega seksuaalsest allutamisest! (Võimalik, et see ongi piiluja ainuke nauding – näha, et valitute ihamenüüs ei ole midagi paremat kui meie Nõmme ja Õismäe kodudes.)
Kohati kõrgetel tuuridel töötav sisemine fabuleerimismasin suudab toota pilte himukast transgressioonist, pildid saavad lihaks harva kui üldse. (Võibolla tuleb kõige rohkem karta seda, et ulma lihakssaamine on liig sarnane ülalkirjeldatud iha kujutlusvõimetule argistamisele (võibolla on süüdi fotod?!). Peljata tuleks ka fantaasiate kartliku kahtlemise ja viisaka distantsita ellukutsumist – pole midagi vähem erutavat kui tõsimeelne porno ahvimine kuskil keskealiste rikkurite “erootilisel pidusöögil” à la minu viinaaurune suu sinu äriarbiitrist abikaasa munni ümber, teised külalised itsitamas, kui nad vaatemängu juures vitukujulisi pirukaid vitsutavad). Võid pressida palju tahad, 50 annab 25.
alguses ja lõpus etendavad seksi pea kõik, v.a võibolla väga robustsed või purjus inimesed, kelle võlu ja piin teistele peitubki nende autentsuses (jutumärgid?).
X.1 etendas, X.2 etendas, X.3 etendas jne jne.
Põhjuseid on palju. Alguse närvi saab maha varasemat mina, filmitegelasi jt ahvides. Või loodetakse närvi maandada ja varjata tegudega – nt, ma haaran kuraasikalt su reitest, tõmban need laiali ja sukeldun oma näoga su seksi keskmesse, sul ei ole aega märgata mu ebakindlust ja ärevust. Võibolla ei vasta sa lõpuni mu ihadele, ometi oled juba mu voodis, mis tõttu ma pean mängu kaasa tegema, mängima, et ma tahan sind, tahan, et sa tahad mind jne jne.
Mäng ja etendus on alati nähtavad ja kohutavad korraks kaasetendajat, kes on ühtlasi ka pealtvaataja. “Kas ta tegelikult ei taha mind, et näitleb kirge?” küsib kahtluseuss minu sees. Mängu ei saa aga pooleli jätta, sest eduka mängu reegel nõuab mängu sisse minekut, ükskõik mis vahenditega. Kui mina vaatlen, st minagi pole autentselt ja täienisti mängus, st pean rohkem pingutama, mitte märkama teise eneseabinippe, sest mis muud on fake it till you make it meetod.
(Narkissose etteheide nipitamisele tuleb kahtlusest, et iha ei ole tõeline – vaene poiss ei suuda end ise rahustada. Nii nõuab ta autentsust ja ikka ja üha selle tõestamist. Aga jätame ta/end piinlema.)
X.4 oli kohmakas etendaja, nii kohmakas, et hakka või arvama, et too kobakäpp on autentne. Ajaga ei läinud see palju paremaks. Ometi oli hetki, kui ta jõudis mängu abil endani, seda selgem oli trikitamise katkemine ja tõelise algus. Need “tõelisuse” hetked ei olnud aga väärt neid ümbritseva tekitatud piina.
kustutasin kogu kirjavahetuse ja ka aadressi. jätsin ühe salataganemistee, mida ka laup kasutasin. häbenedes ajasin ka selle kinni.
voodist vaadates on võõrutus väljakannatamatu, vajan ühte sõnagi, silpi. see ei taha üle minna, aga tean, et läheb üle niipea, kui ilmub uus objekt.
(Barthes on pettumus, ma ei ole temaga ka nõus. Kohati pea küündimatu iluraamat, aga kavatsen seda siiski kohvikutes lugeda.)
läbi lõuna-eesti tühjade teede sõites otsustasin nõiduda. õhtul kerkis paks udu, mille abil läkitasin autoaknast tollele teisele kutseid. jälgisin end ja mõtlesin, et see on täiesti vastuvõetav käitumine – miks ei võiks muidu mõistuse ja teaduse teenimisele pühendunud inimene väikest loitsu valla lasta! pealegi tõstab fantaseerimine alati mu tuju. uduga sosistamine on aga nagu teraapia.
Filed under Õhk
Mind masendab Kallase skandaali kajastuse lugemine – vihased petetud onukesed ajakirjanike ja opositsioonipingil – nagu oleks nende pealkirjade ja artiklite lugemine pöidla vajutus hellale kohale mu enda kehas, meenutus ühest annus horribilisest ja ebamäärasest tajust, et osades meestes toob neist mõjukamal positsioonil oleva või lihtsalt andekama naise kritiseerimise võimalus välja eripärase sadismi ja alateadliku kinnisidee taastada vana ja läppunud sugude võimutasakaalutus. (Võimalik, et ma olen seetõttu erapoolik ning tajun Kallase teadmatuse ja tema abikaasa nurjatuse ohtlikkust valesti, pisendan eksimust jms. Ehkki, on huvitav, et sõna ei ole võtnud juristid (sest KAPO hinnang on olnud nii kõigutamatu?), vaid üks politoloog on kirjutanud pikemalt ja sedagi pigem neutraliseerivalt, J. Adams hämas pikalt, aga ütles siiski välja ilmse tõe, et põhiseaduse järgi ei pea PM päris igasse komisjoni koheselt tormama, aga lehepealkirjade järgi oli Eesti demokraatia juba ohus jne jne.)
Turgutan end lugedes Patricia Highsmithi kohta (milline veetlev koletis, keda oma teelauda paluda!), vaatan videoid USA sõltlaste ja PTSDiga õnnetute kohta ja lasen oma empaatial kõiki neid emmata. Siia panen aga ühe vaimuka Lastetu Naise – humorist Leslie Liao.
õhk on niiske nii majas kui aias. see mõjub nahale hästi. katsun oma näo või reite nahka ja imestan – on see tõesti minu keha? õunad mu lemmikpuul on valminud. nende koorel on õrnad haiguse jäljed, aga viljaliha on magus ja mahlane.
laupäeva veetsin Solovjoviga (ka Toropiga). lugesin ja nüüdisaja jumalata inimene minus õiendas rumalasti kõrval. pühapäeval kõndisin pärast päevapikkust enesega heitlust Karja, seltsis kordamööda üks vastik ja üks jumaldatud inimene. kauneim portaal! kui ongi, siis see näitab, kui vaesed ja lihtsad me oleme.
kõik nagu kuivaks kokku. mõtlesin järjekordse pettumuse mõjul, kuidas ma küll siia pidama olen jäänud. kujutasin ennast kuulsatesse suurlinnadesse, kõrbesse ja mujale. keda või mida ma veel üldse armastan või ihkan!
Filed under Tee
näitus 