Ma pidin olema viis või kuus, vaatasime telerist 35. aasta Kareninat Garboga. Ma ei saanud hästi aru ja palusin vanaemal seletada, millest film on. Ta võttis Anna Karenina loo kokku umbes kolme lausega, täpselt, tihedalt ja kuivalt – armastus, abielu, laps ja suitsiid. Aastaid elasin ma selle ettekujutusega Kareninast, kuni ma sain teada tõe.
Filed under Kirg
Filed under Õhk
Filed under Õhk
Ma seisan Vana-Vastseliina vallikraavi veerul, peab olema suve algus, sest mul on jaki all veel tagi, pööran paremale ja naeran, sest Roosi on end peitnud minu taha, et mitte pildile jääda, ta vasak käsi aga sirutab minu ette tema korjatud ja kahe kõrre otsa aetud metsmaasikaid, et need jääksid pildile, ja ta enda peanupp paistab siiski ka. Meie taga on oja kõrval suvehaku heleroheline hein, mis on kohati niitmiskõrgune, naat õitseb juba.
Mida rohkem seda pilti uurin, seda rohkem tuleb mulle meelde ja ma tean, millal see on tehtud ja kes tegi selle pildi. Et oli väga külm juuni ja meil oli seal vaid päev või kaks, siis pidime tagasi sõitma.
Ma näen ise välja rõõmus, aga kuidagi kondine ja vana. Minus tekib seda nähes heldimus, ma olen kord surnud, aga ehk see foto jääb mõnele mind tundnud inimesele.
Filed under Õhk
Filed under Õhk
Filed under Õhk
Mulle meeldib sõna nature, kuidas see mu suus liigub, kõlab ja tähistab – loodus ja loomus. Kuidas inimesed neid kahte enesest, st sõnaujast, ja sõnast endast suuremaks peavad. Inimloomus seda ja teist, loodu seda ja kolmandat, loodus, Loodus…
Ja kuidas see sõna on ikkagi vaid lausuja suus, alguses lõuad laiali ja hambad ette – eitus -, siis väike hiinlase köhatus, keel vastu hambaseina ja seinast lahti. Nei-tšöh’.
Jah, natuke naiivne ja naljakas armukroonika. http://www.homohistory.com/2012/09/jean-cocteau-and-jean-marais-first.html
Cocteau’st ja Marais’st koos on suurepäraseid fotosid.
Filed under Õhk
Ma ootan väga, et tuleb KOV juht või maakond, kes ütleb, et tal ei ole probleemi võtta vastu 200, 400 ja rohkemgi pagulast.
Eesti on ju inimestest tühi.
Filed under Õhk
Olen tagasi Belfastis, elan ülikooli lähedal hotellis, kus mulle anti Botanic sviit; käisin taas botaanikaaias, nägin paari turteltuvi nagu siis, palju lõvilõugasid ja suuri roose, mul on kõik meeles, ka toonased tunded, seda tänu mu mälukirjutistele, mis on mu elatud elust kõige elavam, jätkuvalt elus osa, aga suur ülikooli raamatupood oli likvideeritud, ülikooli nõustaja rääkis, et tööpuudusel (?). Nüüd ongi naasmine kohtadesse, kus minevikku enam ei ole. Või ei ole seal olevikku, üksnes minevik, mida ma pean ise nähtavate mälutugipostide toel esile kutsuma.
*
Teeme plaane, et soojendada teineteist saabuvas sügises. Ja samuti teen plaane liikuda uutesse paikadesse.
Filed under Õhk
Aga võibolla on ta ühe teatud moraalikoodeksi järgi tõeline lunastaja, ta ise näib seda ka uskuvat. Selle järgi armastab tema inimesi rohkem kui kristlane/sallija/inimõiguslane, sest ta ilmub kõigile, ka tõelistele põrgulistele (mootorrattal põrguinglile), valimata, ta ei pane oma auditooriumile koormat ja vastutust “saada inimeseks ja oma ühiskonda kollektiivselt inimlikumaks muuta – ülesannetega, mis käivad inimestele üle jõu ja põhjustavad neile palju ängi” (Vt M. Jaanus “Kirg ja kirjandus”, lk 61).
Veel eilsel päeval oli juriste, teadlasi, riigitegelasi, kes uskusid, et meil ei ole tsiviliseerimist vaja, meil on oma kultuur, meid ju inimõigused ei päästnud! Paradoksaalne on vaid see, et nüüd teeb tsiviliseerimise vajaduse ilmseks teiste teine – Aafrikast ja Lähis-Idast tulev inimene.
Ma loodan, et sel kevadel ja nädalal toimunu muudab midagi nt Tartu õigusteaduskonnas, ma arvan, et õigust ei saa enam samamoodi õpetada kui seni.
(Seda et üks harimata ja korrumpeerunud minister saab veel rumalamat juttu hakata ajama, me juba teame.)
Filed under Õhk
Filed under Õhk
näitus 