Vahel piisab vähesest, et keegi ehmuks. Üritan endale sisendada, et need, kes ründavad, on ise hirmunud, ehkki nad tekitavad oma vaenulikkusega ka minus hirmu. Vt kuidas Stewart nendega ümber käib:
https://www.youtube.com/watch?v=zZ2wLJWIOn8
PS Endiselt valitseb meedias patriarhaalne mõtteviis, et noor ja ilus naine peaks isastega silmitsi olles olema allaheitlik. Lesbidele, iseseisvatele ja sõnakatele naistele üldjuhul ei andestata. Ka Eesti meedia on seda täis.
Piilude aastapäev, aga seda tähistatakse sel korral suvel kuskil Emajõe kaldal kõrgema künka peal. Olen üks esimestest saabujatest ja lähenen peopaigale künka jalamilt, kus on kahene puust kemps, mida tahan enne pidu külastada. Eemalt on lähenemas endine president (koos E-ga?), kes liigub aeglaselt ja rõhutatud väärikusega oma saatjaskonna ees, suur kõht õõtsumas, absoluutselt kindel enda teistest üleolekus. Kempsujärjekorras näen põhikooli klassikaaslast Kai-Lyt, keda tervitades teesklen, et mul on rõõm teda näha ning huvi tema käekäigu vastu.
Saabuvad külalised suunduvad künka tipu poole. Pelgan mäkke tõusta, sest kui juba kohale jõuda, siis peab ka suhtlema. Kes teab, kas seal on üldse ühtegi tuttavat või mulle huvipakkuvat inimest.
Korraga on mu ees mitmerealine maantee, mis on ilmatu suures valgustatud tunnelis, ja on külm aeg. Kõrvuti reas on 6-7 autot, millest kaks on mustad lahtise katusega Bentley 8-liitrised aastast 1930. Autodes istuvad keskealised seltsivennad, kõik tumehallides villastes mantlites, enamikel on peas torukübarad, nagu suunduks nad ballile.
Autod liiguvad aeglaselt, mehed on heatujulised, nad hõiguvad tuttavatele tervitusi, naljatlevad. Olen ühe pika blondi mehe käevangus. Tajun, et ta on Ugalast, st ülikooli ajal ei saanud ta mulle erootilist huvi pakkuda. Nüüd käib ta küll, seda enam, et nüüd on ta seotud pigem seltsiga. Autodes on tal tuttavaid. Mehed rõõmustavad teda nähes. Mulle saab automeestelt osaks aupaklik tähelepanu vaid seetõttu, et olen lugupeetud omapoisi naissoost kaaslane.
Minu eestvõtmisel peame minema autode liikumisega vastassuunas – midagi või kedagi ära tooma. Autodes otsustatakse, et nad tulevad meiega. Olen kõige ees, minu järel on teineteise sabas kaks Bentleyt. Mul on seljas mu beež villane talvemantel. Autod on mulle liiga lähedal, tulevad peaaegu kandadele. Nad määrivad mind ehk ära? Sõidavad mulle sisse? Siis on mu blond kaaslane taas mu kõrval. Mu keha lõtvub ja toetan end tagasihoidmata mehe käsivarrele. Tunnen end taas turvaliselt.
Mind masendab Kallase skandaali kajastuse lugemine – vihased petetud onukesed ajakirjanike ja opositsioonipingil – nagu oleks nende pealkirjade ja artiklite lugemine pöidla vajutus hellale kohale mu enda kehas, meenutus ühest annus horribilisest ja ebamäärasest tajust, et osades meestes toob neist mõjukamal positsioonil oleva või lihtsalt andekama naise kritiseerimise võimalus välja eripärase sadismi ja alateadliku kinnisidee taastada vana ja läppunud sugude võimutasakaalutus. (Võimalik, et ma olen seetõttu erapoolik ning tajun Kallase teadmatuse ja tema abikaasa nurjatuse ohtlikkust valesti, pisendan eksimust jms. Ehkki, on huvitav, et sõna ei ole võtnud juristid (sest KAPO hinnang on olnud nii kõigutamatu?), vaid üks politoloog on kirjutanud pikemalt ja sedagi pigem neutraliseerivalt, J. Adams hämas pikalt, aga ütles siiski välja ilmse tõe, et põhiseaduse järgi ei pea PM päris igasse komisjoni koheselt tormama, aga lehepealkirjade järgi oli Eesti demokraatia juba ohus jne jne.)
Turgutan end lugedes Patricia Highsmithi kohta (milline veetlev koletis, keda oma teelauda paluda!), vaatan videoid USA sõltlaste ja PTSDiga õnnetute kohta ja lasen oma empaatial kõiki neid emmata. Siia panen aga ühe vaimuka Lastetu Naise – humorist Leslie Liao.
on eelkõige see, et nagu seni on meesjuhtide kõrval olnud neid toetavad taustamängijad, ei saa ka naised juhtida nii, et nende partneritel on võimuambitsioonid, olgu majanduses või poliitikas. Eriti nõme oleks see, kui võimekas peaminister läheb põhja oma (rumala/ahne…vms) mehe pärast.
Oletame, et kellelgi on jaksu vastata pikale toimetamata (ERR, je t´accuse! – kuid ei avaldata selle suurriigi kohta ühtegi arvamust ja siis selline profaani konarlik ja komistav tiraad AfD kaitseks!) 90ndate alguse stiilis joiule – lääs ei mõista me välistavat rahvuslust, need pahad lääne vasakpoolsed ei tunnista noorte migrantide nurjatust jms. Alustada algusest, et mis on rassism, mis on võõraviha, mida tähendab Saksamaa kontekstis fašistide Bundestagi saamine, ja uuesti saamine ja seal jauramine, Ukraina sõda ei lõpeta tagasipöördumine 1930ndate fašismi, pigem tegu sõja kõrvalnähuga jne jne? Kes sellist laste õpetamist iga päev teha võtaks! Kui oleks instituut või teabeamet, aastaeelarve ja korralikus suuruses kollektiiv, et õpetada hea ja kurja vahel vahetegu, siis jah. (Mürgilaadne tuimestaja imbub lugedes mu verre, mu keha tõmbub pingesse, ärrituse kõrval muutun kurvaks, kui näen teksti kõrval ka sadu päid äratundmises noogutamas – mu armsad lähedased kõlupead, mu pere ja hõim, kes kõik kaasa nookavad.)
Ja siis see päevi kestnud minivürstiriigiliku Kontori vaimunõtruse ja enesetähtsustamise paljastamine, mida ootasid nägijad juba aastaid. Teisal lendaks pärast sellist rumalat eksimust Sildam nagu kuul ametist, sest aitab kah!, aga mitte siin, eriti nüüd, kui vanad pässid on saanud vähemalt selles kontoris oma revanši.
Väiksus on Eesti õnn ja traagika. Ainuke võimalus intellektuaalselt ausaks ja vaimselt terveks jääda on hoida end seadusandlikust, täitev- ja neljandast võimust nii kaugele kui võimalik. Ja hoitaksegi! Vaadake õpetajaskonda, muuseumitöötajate, teatriinimeste, kunstnike, kirjanike, etnoloogide või looduskaitsjate ridadesse – usk inimese vaimuavaruse võimalusse taastub! Vaimusektorid ja võimusektorid – siin peitub segregatsioon, mida peaks uurima, mille kahjulikust mõjust rääkima!
et ihaldada võimu, et teostada võimu, et võistelda, et kavandada, et saboteerida konkurente jne jne.
Naasen algeliste essentsialistlike “tõdede” juurde, et ka neid hüpoteesina testida, sest why not – ma olen selle teemaga nii kaua tegelenud, et ma luban endale juba pea igas seltskonnas vana värvika matrooni/muti iseäratsevat käitumist* (ma tean paremini, ma võin väljenduda seksistlikult, sest ma juba ise olen meta, mitte ei vaja meta-analüüsi jne jne). Sest ma kuulasin täna läbi ukse P. kõne mingi prantsuse vennaga, kellega ta peab lipitsema, oma n-ö madalama mehe positsiooni taluma, ja see on tülgastav. Püüan meenutada, kas naiste vahel esineb seda ka. Esineb, aga harva, sest neil pole võimu, võim on nende käeulatusest väljas ja nad on õppinud (!) seda mitte ihaldama, seda põlastama nagu mina just tegin. Pole lihtsamat kui töötada vaid naistega, keegi ei tundle ega tõmble koosolekutel nagu mehed seda pea alati oma egodega seoses teevad, kohe saab asja juurde minna, kohe tehakse töö ära jne jne. St olen sarnane meesjuhile, kes eelistab töötada agarate naisalluvatega, kes ka tööd teevad.
—* ja selle kõrval vaatan lakke ja torutan huuli, kui mõni mu voodi kandidaat hakkab mulle soost või naistest-meestest rääkima. Ma ei kuulnud seda, kallike, st ei pea vaidlema ega sind parandama.
üks väheseid arvamusavaldusi, mida jagan:
https://www.err.ee/1608755053/urmo-raus-kunst-kuulub-rahvale-ja-too-teeb-vabaks
Kalmu ja Tamme sõnavõtte lugedes hoian aga pead kinni.
Ajasin käru puukuuri juurde. Kärul oli avatud suuga suur must prügikott. Kui labida tõstsin, et neid kotti ajada, lõi Karja kell kirikusse.
Mõtlesin küüditamisele. Ebaoriginaalne paralleel, aga kogu aja mõtlesin sellele, et kes viiakse ära, kes saab teel surma, kes jääb tühja majja maha.
Metsateele paistis päike, minu ees tõusid lendu kolm musta lindu. Kõigepealt üks, siis teine, kolmas oli suurim üllatus. Päikseline koht, seal kasvavad põldmarjad. Nad sõid seal, nad ei olnud minu oomenid.
Sillale oli langenud vana toomingas, väiksed mustad marjad käeulatuses. Painutasin ja muljusin oksi, et käruga silda ületada.
Metsa lõpus pöörasin vasakule, läksin üle veel ühe kraavi, sinna, kus on kuused. Sinna panin nad maha. Istusin mahalangenud puule ja vaatasin, kuidas nad hakkama saavad. Metsas oli jahedam, sinna oleksin võinud jäädagi. Kell lõi kirikust välja.
kui su pere/koolikaaslased/.. on sitapeade kamp ja asi ei lähe paremaks, siis tuleb selg pöörata ja ära kõndida. vahel ei lähe paremaks.
Vt ka:
https://www.theguardian.com/us-news/2020/nov/07/kamala-harris-first-woman-of-color-us-vice-president
Loe ka:
http://queerfatfemme.com/tag/lizzo/
lastevanematele: https://www.queerlapis.com/gender-sensitive-children/
Tagasiteel kihutas ta mööda esimesest toonekurest, linavästrikust ja lapsuliblikast – ees ootavast kuldsest elust. Vaata kõrvale ja maha, ära ole kunagi nii ettevaatamatu, et sõidad täistulega, mis painutab lõõma tagasi sulle endale, ja oledki vangis.
Pregnant immigrants are avoiding natal care because they’re afraid of being deported. How has the NHS come to this?
Phil Murwill, who runs a Doctors of the World clinic in east London, said: ‘We see women who are 40 weeks pregnant turning up at our clinic having received no antenatal care at all. This includes extremely vulnerable women such as survivors of trafficking and sexual violence’
What’s Wrong with Cultural Appropriation? These 9 Answers Reveal Its Harm
/…/
For instance, if you think about the real story of Pocahontas, having your daughter pretend to be her on Halloween is pretty disturbing. The real Pocahontas, whose given name was Matoaka, was abducted as a teenager, forced to marry an Englishman (not John Smith, by the way), and used as propaganda for racist practices before she died at the age of 21.
And it almost feels like that propaganda never ended, as our popular lessons on what happened between colonizing settlers and Indigenous people depict Native people as savages, or as happy, mystical characters, or as entirely absent.
We don’t hear the real stories, and most of us don’t live with a direct connection to their suffering.
Does the truth matter, when it comes to a little girl just trying to enjoy a holiday? You might think it does if she wanted to dress up as someone whose tragic truth is more familiar, like Anne Frank.
They’re both girls with harrowing stories. But more of us believe that trivializing Anne Frank’s life is in very poor taste. Can you imagine the outcry if Disney tried to romanticize her diary by aging her into a young woman with a love affair with a Nazi officer and a happy ending?
What’s Wrong with Cultural Appropriation? These 9 Answers Reveal Its Harm
Filed under Vana uudis, Vägivald, Võim
Pidin olema kl 8 maja ees, kuhu olen päeviti sõitnud 30 minutit. Ärkasin kl 6:30, ma ei tohtinud hilineda. Frankfurdi väravas sai selgeks, et jään hiljaks. Kahes ummikus, viha üle keemas.
Maja ees ei olnud kedagi. Maakler jälgis mind autost, see oli ka kohe aimatav, tegin natuke šõud, lükkasin ust, pahistasin hingeõhku. Olin hilinenud 3 minutit. Vabandasin. Ta ütles, et oli ära minemas. Persevest!
Korter oli ilus. “Minge vaadake veel kortereid”, ütles ta. “Ma tahan, et te sooviksite seda korterit mitte 100%, vaid 150%”. Okei, midagi on väga viltu. Ja siis järgnes loeng, et pean kortereid vaatama koos sakslasega, kui palju ja kui korralikult pean esitama need nõutud 10 minu isiku ja mu vara kohta käivat dokumenti, et mulle 900eurost korterit üüritaks, et saaksin end kaheks aastaks nende lepingu orjaks teha. Ütlesin, et juristina ei saa ma nõustuda mõttega, et inimene ei tohi lepingut kahe aasta jooksul üles öelda, see ei ole demokraatlikes riikides õiguspärane, et ma keeldun sellise jamaga end sidumast. See oli nagu oleks mind suletud tühja korterisse inimesega, kes usub, et tema ülesanne rentida korter maailma parimale üürilisele on totaalne, on totalitaarne…
*
Kell 9 helistas Phi, et Habermas on täna Berliinis (! :) Debatt Prantsuse presidendikandidaadi Macroni ja Saksa välisministri Gabrieliga. Loeng pidavat olema avalik. Ingliskeelsel lehel oli märge, et registreerimine on lõppenud. Aga see on Habermas!
Tõttasin heatujuliselt Friedrichstrassele. Inimesi ootas järjekorras, kuid neid oli käputäis. Esimene naine registratuuris ütles, et keda nimekirjas ei ole, see võib vaadata ülekannet, ta toon ei lubanud läbi rääkida. Jäin passima. Vahetult enne loengu algust, kui ooteruum oli tühjenenud, seletasin teisele naisele, et olen kirjutanud oma magistritöö Habermasist, et see on mulle oluline teda loengut pidamas näha… (mõtlesin lisaks, et me kõik teame, et ta on 87).. Ta naeratas mõistvalt ja kahjatses, ta tõesti ei või mind sisse lasta. Ma olin seal ainuke, kes erandit palus, ei olnud tudengimasse, kes oleks julgenud reegleid kõigutada. Ma ei saanud sellest aru, see oli ülikool, loeng paljudele inimestele, mis mõttes ei või mind saali lasta! Tundsin, kuidas viha otsib väljapääsu, kuidas nutt peale tuleb…
Ma vihkasin täna Berliini ja neid inimesi, kellega olin kokku puutunud. Kole, hall, sovjetlik ja räpane linn – midagi, mida ükski neist siia kolinud poppidest noortest ei julgenud välja öelda, isegi kui nii mõtles. Ma ootasin nii vähe ühelt linnalt, kuidas oli võimalik, et ka see jäi saamata.
*
Vaatasin kodus debati salvestust. Seal ei olnud midagi, ma ei suutnud isegi poolt tundi kuulata. See oli olnud lihtsalt eraldusriba tõmbamise üritus. Mulle meenusid ülikooli koridorist kolm noort välistudengit, kes provotseerivalt ütlesid, et nad isegi ei taha sellele üritusele minna. Ma olin tulnud kuhugi, kuhu ma ei kuulunud, see oli olnud põhimõtteküsimus mind tagasi õue ajada.
*
All on aga mu ammune lemmik Miriam Margolyes, kes räägib sedapuhku tõsisemalt ja vaatab tagasi oma õpingutele, õpetajatele, lemmikkirjanikule…
näitus 