Mu vanavanaema, keda ma hästi mäletan, kellega ma lapsena pikki jalutuskäike mööda Tartut tegin – mina, väsimas oma väikse haige südamega kiiremini kui tema oma 80 aastaga, palusin iga paarisaja meetri tagant puhkust -, oli köstri tütar. Mamma, kes on täna üle 80, rääkis, et kui muti oli nagu tema praegu, ütles ta oma tütrele nagu pisut häbenedes, et talle meeldib kirikus käia. Mamma olevat vastanud, et see on ju hea ja käigu pealegi. Kui mamma oli laps, siis oli papi see, kes pühadel kirikusse läks, enne pataljoni uuele juhile üleandmist mehed armulauale viis. Kui muti ütles jõuludel, et ta ikka vist ei tule, siis vastas papi, et kus on su kasvatus. Aga muti jäi sellegipoolest koju. Me naersime mammaga täna selle üle hommikulauas, ja mul oli hetkeks tunne, et mul on olnud perekond.

Võib-olla kunagi oleme jälle seal, oma parimates kleitides vastvalminud elumaja ees, piiratuna noorkarja jaoks sel kevadel ehitatud aiast.

Päevik

22.09 Suurupis. Spontaanselt, nagu ikka ujukate ja rätikuta jne.

28.09 Pühajärves. See jääb vist sel aastal viimaseks veeskäiguks, sest füüsiliselt valus, sest külm isegi pärast jooksu ja päikest.

*

Mingisugust sotsiaal-emotsionaalset mälu enam ei ole. (Seda ma ju tahtsingi!) Käisin seal linnas või alevis, kontserdid, restoranid, peod jms. Mulle ei jää enam midagi meelde, ka kõige õnnelikumad toredad olengud, nagu oleks mu muljemälu täis ja sinna ei mahuks enam midagi. Salvestusvõimeta aju diskrimineerib uusi tuttavaid, sest nendega veedetud tundidest ei jää minusse midagi. Teen nii nagu mõni aeg tagasi mu pidevalt mahtu ületava töö e-kirjakastiga, saan, saadan ja kohe kustutan.

[…]kõige võimsamalt siis, kui ta väsib asjatutest katsetest tunda end ära endast väljapool ning avastab võimatuse iseendast, see tähendab leiab, et tema enda olemine on võimatus, kuna ta avastab, et ta ei olegi midagi muud kui abjekt. (lk 18)

Käed, sõrmed, mille imelise pehmuse kõrval on ilmunud välja teravad ja pikad küüned, mis kutsuvad esile jälestusetunde enda küünte suhtes, nii et tahaksid mitte üksnes hoiduda teise küünte ja käte eest, vaid tõmmata oma sõrmelihalt enda küüned, keel, kael, ja sellel magus koos valitud parfüüm, mis on muutunud talumatult imalaks. – Anastada iseenda olevale eelnev objekt ja oksendada see siis välja.

See on viimaseid sümboleid, kui sulle kingitakse Väike prints ja öeldakse, et on aeg see üle lugeda. Hakkasingi inertsist lugema, sest trükis on juba käes – milleks haarata teise järele. Ja sain värske selgusega aru, miks see mulle ei meeldi, pole kunagi meeldinud. Väikest printsi lugedes mõistan, miks S-E oma naist peksis, kui ta peksis – ma ei tea, kas peksis! Ja kuna ma tunnen teise hundi ära, siis ei ole mul vaja enam tema väljaheidetes tuhnida.

Vaene väike Saint-Exupéry!

This slideshow requires JavaScript.

See, kuidas me lepime asjade ja inimestega vahel alles päris lõpus. Või isegi pärast lõppu.

Mõnele inimesele tuleb anda võimalus tõrjuda sind ära sada korda, et ta saaks saja esimesel su austusavalduse rõõmuga vastu võtta.

Doc2

Na vsegda

Ta kirjutas retsensioone ajakirjadele, tudengite tekstidele, õppejõudude aruannetele jne. Ühele noorele Riinale või Reelikale kirjutas ta nii: „Sinu artiklis on silmapaistvaid leide, mh see, kuidas Sa enesekindlalt ja oma nooruse julgusega võtad teha suuri üldistusi, k.a traagilise lähiajaloo kogemuste kohta, sündmusi ja nende talletusi või analüüsi tundmata, ja Sa paned täppi!. Täpsust on väljendusviisis ja senikasutamata kujundites. Aga ehkki Sinu kirjutise kompositsioon ja struktuur kannataksid loogika ja teadusmõtlemise reeglitest lähtuva kriitika karmis käes, ja Su mõttekäigud on tükati otsitud või ei haaku kõrvallõikudega, nii et nt end vaimueliidi seas tõestanud sõsarate kirjutatud kriitika soravuse saavutamiseni on Sul veel minna, on Sinu (teksti)l midagi, mis jääb silma ja kõrva, mida tahaks hoida ja näha edasi kasvamas – muljete, mõtete ja väljenduse vahelise seose vahetus, isegi lihtsus. Sa ei näi kartvat ohtu näida erudeerimata või lihtsameelne, aga Sa ei taotle lugeja üle võimu pillates nimesid, keda tead/teatakse ja kelle teostest oled lugenud mõned laused – see, mida teevad nii paljud meie (meessoost) esikirjutajad, -loojad. Sinu tõde on Sinu tõde, sest on Sinu süvenemisest tekkinud muljete refleksioon, isegi kui Sa käid vaid osa teest, ei aeglusta alati selle rasketel lõikudel jne. See lihtsus tuleb aga ilmselgelt Sinu tõsisest soovist saada aru teose sisust, motiividest, võimalikust mõjust, olla aus. See on Sinu kirjutuse võlu, aga ära unusta, kell saab kaksteist ja tõllast saab jälle kõrvits!“. Eraelus oli ta otsustanud pidada mitmekordselt lahutatud naise “rõõmutut üksiklase põlve”. Vabal ajal veetis ta aega mõttes oma eksabikaasasid ja nende omadusi võrreldes. Samuti töötas ta teise inimese kujul teadlikult armastust otsimata armastuse definitsiooni kallal. Võiks öelda isegi, et ta oli asjaarmastajast lembeloog ehk armastuse teaduse teoreetik, vähem metoodik.

…

Tags:

Ma olin patoloogiline toimetajatädi

Allutada

Pisim sisemus

Haldjaristiema

Tagasi Tejo kaile

http://joseluispeixoto.blogs.sapo.pt/tag/english

Haava(arm)

Oleme mitu aastat teel Lipale. Nüüd ei julgegi enam sinna siseneda, kui ka küla piiripõlluni oleme jõudnud.

Tallinnast rongiga Kiisa kaudu. Kuidas on armastus? Jäämine seotuks, jäädagi lähedaseks? Aga olemine eraldi? Jäämine lähedaseks, seotuks, armastavaks ka siis, kui kogu maailma õnnetus ühe peale tuleb?

Läheneme ristuvale sõiduteele, kõik autod jäävad seisma, sest rong on ülem, ta tee on sirgem ja teda peab enne läbi laskma. Rongiga reisimine on noobel, ka neis vanades roostes vagunites, kus palju lihtsaid inimesi.

Mu reisikaaslased on väsinud mehed. Telefonis hella ja hoolitseva häälega (“Söö nüüd seda, mida ma tegin.”) mehed, kellel on lapsed, haige naine või ema. Suvilas ootab pooleliolev ehitustöö ja mahlategemine. Näod on magamatusest hallikassinised.

Kas pole minu soov alati olnud troosti pakkuda?

H. Runneli eessõna Masingu “Loomingu Raamatukogus” ilmunud “Ehatuule maale”. Et nad haaraksid kõike korraga.

***

Võib-olla on see sisuline ja vormiline kodukootus ja reflekteerimata ülevõtmine aja- ja asjakohane. Kobav (kasutan neid tööriistu, sest arvan, et need on ka minule kasutamiseks, ja pilt minust instrument käes saabki teoseks), oma lihtsuses isegi narr. Ükskord tulevad uued kriitikud ja teoreetikud ning nimetavad seda aega ja selles ajas tegutsenuid pioneerideks, kelle tööd saidki vaid sellised olla, sest neil polnud ühte ega teist, millele toetuda, millest kasvada ja peeneneda jne jne. Aga ma ei oska hinnata seda praegu. Tagurdan ruumist välja, sest see kõik on mulle vastuvõetamatult hale ja algajalik. (Olen just lugenud Auerbachi briljantset Odysseuse haavaarmi ja teinud erivärvi astritest kimbu, ma võiksin hüpata üle Vabaduse platsi, üle risti… Mind tahtsidki, tuligi tagasi maale tuua?) Mine siis oma haavade (ja lõhestumiste?) põhjani või paljasta oma laenatud agenda ja selle läbisurumise soov kogu jõuga, tee seda nii kaua ja veendunult, et midagi sünnibki, mis on siin ja praegu (arusaadav, nähtav, nauditav jne jne). Aga niimoodi natuke! Olen hoidnud sellest eemale eelkõige intuitiivselt, aga ka läbimõeldult. Tunda oma kohta ja lembumusi.

Metafoor

Then one hot day…

INIMKÕNE OMA KEELES. INIMMÕTE.

KUI HARV SEE ON! KUI HARV SEE ON OLNUD SIIN.

kõik muu on nii väheoluline, võiks ka olemata olla.

Mari Linn Kui Linnupesa Kidu

Meie õigus.

Meil on üks õigus. Astuda väga tasa selle kõige keskele.

Astumata peale.

 

 

Tähendamissõna armastusest

Jumala kotta läks kaks naist. Esimene naine istus kantsli lähedale. Altarilaste kaunid hääled kõlasid ta lähedal, tema silmad ja pale olid valgustatud küünaldest. Tema mõlemal käel istus auväärseid sirge seljaga mehi, kelle silmad olid selged ja kes talle julgustavalt naeratasid. Ta kuulis vaid Jumalale sõnatud kiitust ning tema süda täitus rõõmu, tänutunde ja armastusega.

Teine naine istus pelglikult kõige tagumisse pingiritta. Tema naabreiks olid väsinud vanad mehed, nende ihu lehkas tööst ning nad olid kirikusse tulnud oma naiste utsitusel. Mehed nohisesid ja nihelesid, sest nad ei mõistnud hinnata laulu ilu ega lauljate oskuslikkust. Vaevaga püüdis teine naine kuulata hümne, jälgida kiidusõnu, ilma et vanakeste ohked teda seganud oleks. Tema pilk jäi ikka püsima tüdinud pilkudega meestele, ta kuulis iga ninapahinat ja laul kaugenes temast üha. Jumalale ja ilule lähemale ihates, pahandas ta mõttes meeste peale – nemad takistasid tema südamel avanemast. Siin samas kiriku sammaste vahel tahtis ta nohiseja kaela kallale minna. Isegi siin eksida tapmisest hoidumise käsu vastu!

Eks ole lihtne härduda vaikses kirikus valjusti lausutud Isa sõnadest ja näha loodu ilu kaunite laste ja meeste palgeisse vaadates! Armastada aga segamatult ja vankumata koja külmemas ja pimedamas nurgas ümbritsetuna vaimult tömpidest..