Category Archives: Ajalugu

Kui ma olin umbes kuus, tahtsin kasvada Dalidaks, sest juba siis teadsin, et minust ei saa kunagi Amanda Leari, kes oli mu tõeline iidol. Nüüd, kui olen androgüünsem kui kunagi varem, oleks Leariks saamine lihtsam, üle võlli seksikus ja meik kui dragi essents tuleks kergemini kätte.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Füüsiline, Iha

Kõnelda tõtt

Või kõnelda, mida tead

*

Jah, ajalugu on kurjuseajalugu on kurbuseajalugu on surmaajalugu. – Nüüd nad on avastanud selle, need lapsed ja lapselapsed, ning on vihased. Keegi on süüdi!, võibolla meie oleme süüdi?. See teeb nad veel vihasemaks. Naabrit tuleb kontrollida, kallimat tuleb testida, et ta ei oleks orjapidaja, kurnaja.

*

Selles on midagi groteskset – nagu kütt või sõdalane, kes paneb kogu oma jõu võitlusesse nähtamatu vaenlasega, vaenlasega, keda ta ise ka ei näe, kes on ehk juba langenud, keda võibolla ei olegi. Vaatan seda kõrvalt, nagu vaataksin mängupüstoliga mängivat last, nagu jälgiksin Printsut, kes jahib hommiku esimeses valguses mu voodil kujuteldavat hiirt.

*

“Ma avastasin kolonialismi kurjuse kuuesena ning astusin selle vastu iga päev. Rassistid minu ümber jäid, aga, rassistideks ning ma õppisin neid armastama. Nad õpetasid mulle midagi inimlikkusest, mis oli mulle võõras, midagi mu naabritest, keda ma tundsin.

Hiljem elasin majas, kus kahekümnest korterist neljas elasid sõjakurjategijate lesed, lapsed, lapselapsed. Ma aitasin neil toidukotte neljandale tassida..vaatasin, et kastmisvesi mu lillepottidest nende rõdudele ei tilguks, hoidsin neile uksi lahti ning paitasin nende labradori. Mulle meeldis selles majas elada, ehkki astmed olid kõrged.”

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Etno, Iha, Mälu

T. Blairi kaasus on väga huvitav, et mitte öelda groteskne ja küüniline oma näitlikkuses, kuidas üks riik võib teatud juhtudel argumenteerida pealtnäha üldkehtiva, või vähemalt üldiselt poolehoidu leidva eetilise printsiibi vastu. “Ühendkuningriigis ei olnud Iraagi sõja eel seadust, mis oleks keelanud agressiooni” :D Tõepoolest, ning ka rahvusvahelises õiguses on agressiooni määratlemine ja normiks saamine olnud üks suur valu ja vaev alates Nürnbergist ja lõpetades Haagi krimkohtuga. ÜK ütleb sellega, et me tahame jätta endale võimaluse olla agressor. See ei oleks mu esimene valik argumentidest, kui endist peaministrit peaks kaitsma. – Sellised mõttekäigud võivad teisal valusalt tagasi peksta. [Eelmisest nädalast üks süütu ja naljakas lugu pro bono briti juristidega, kellega koos ühe publikatsiooni ettevalmistamisel töötan. Nad olid oma teise käsikirja kenasti teinud mu juhiste järgi mitte ainult briti kaasusi näidetena kasutades, vaid sedakorda oli isegi Saksamaa ja Itaalia lahendeid käsitletud, aga nali oli lühendite nimekirjaga, kus ca 6st lühendi seletusest oli nt Euroopa Liidu (EU), Euroopa inimõiguste konventsiooni (ECHR) ja Euroopa Nõukogu kõrval (CoE) toodud ainsa riigina UK – Ühendkuningriik. Jumal, inglid ja siis Tema Kõrgeausus. Lapselik ja varjamatu eneseimetlusliku maailmapildi paljastus. Naersime saksa kolleegidega südamest, aga võibolla peaks muus kontekstis nutma.]

http://www.bbc.com/news/uk-politics-39620469

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Õhk, Geograafia

Tzvetan Todorov,

suur muinasjuttude austaja, jutustab oma elust –

saade 2013. aastast https://www.franceculture.fr/philosophie/tzvetan-todorov-historien-des-idees-est-mort

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Elu

Olen jälle samas hotellis, isegi samal korrusel, käin sellest vanast toast mööda.(Iga hetk võib juhtuda, et teen ise ukse lahti ja näen koridoris tuleviku mina – üksi ja teise näoga, aga ma ei tunneks end ära ega mõistaks seda, mida näeksin.)

Mulle anti kõige vaiksemasse kohta – koridori lõppu tuba, milles on gobelään Oleviste kiriku ja Paksu Margareetaga. Tüdruk registratuuris oli äraseletatud näoga, ta sai panna ühe eestlase Tallinna sviiti :)

Berliin on olnud udus juba nädalaid, minu ja Eesti vahele on kerkinud pehme läbipaistmatu kardin, piltide ja häälte summutaja. Aga siin olen lähemal, ehkki ikka udu sees, ning mu vasaku rinna all annab kivi end tunda, kui annan talle sisse hingates ruumi, kasvab ta suuremaks, kui tema vastu ei võitleks, siis leviks ta kogu kehas. Käed muutuvad seda kirjutades raskemaks. aga ma ei maga siin, nagu ei oleks mul vaja ööd magamiseks.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Füüsiline, Mälu

Screen Shot 2016-04-21 at 10.49.47

http://www.buzzfeed.com/aliceworkman/victorias-got-pride#.afYVKgXOD

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Õhk, Õigused

Vabadus vaadata tagasi

Mulle on alati meeldinud kohad, mis on kunagi olnud sündmuste keskpaigas, mille huviväärsust tuleb tolmu alt välja kaevata, otsida raamatutest ja küsida teadjatelt jutustajatelt. Eesti on selline paik ja Prantsusmaa. Pea kõik kohad, vaatamisväärsed linnad ja külad, mida olen Prantsusmaal külastanud, on huvipakkuvad tänu millelegi, mis seal on kunagi toimunud, olnud – olgu need Normandia dessandi randumiskohad või väike Cambrai linn, mille kõrgaeg jääb 16. sajandisse, kui see oli peapiiskopkond, mis allus vaid Reimsile, ning mille alad olid tohutud, ja kuhu mina sattusin algselt tänu perekondlikele sidemetele. Isegi Avignonis olles olen mõtelnud, et teatrifestival ei tõmbaks nii, kui see oleks mõnes muus tolmuses Lõuna-Prantsusmaa linnas, kus ei oleks paavstilossi ega minevikuhiilgust, mis varjutab igal hetkel sündmused, mis võivad aset leida praegu.

Ja Eesti on selline paik. Kuigi vahel tundub, et siia on varjutavat tolmu kogunenud liiga palju ning otsitavad varemed on väga madalaks varisenud. Viimastel aastakümnetel on üritatudki luua uut Eesti lugu, mis keerleks tänase Eesti ümber ning milles vihjed möödunud aegadele ja inimestele oleks veel peidetumad. Ükski neist ei ole mind palju köitnud ega veennud piisavalt, olgu see turistile tere tulemast soovimine, meeldiva üllatuse maa ohe, e- või skaibiriigi või muu enese kohta jutustatud narratiiv. Seoses okupatsioonide muuseumi muutumisega vabamuks (või Vabamuks või VABAMUks), mõtlesin, et see on järjekordne soov võimendada tänast mineviku arvel (võib-olla ka eelistada noori vanadele, naudinguid kannatustele jne jne). Iga teine muuseumi- ja ajaloohuviline käivitub Eesti 20. sajandi okupatsioonide kirjust minevikuloost, vähem monumendist vabadusele, vaprusele, püsivusele. On põhjus, miks üle maailma on orjanduse-, holokausti-, ghetto- ning okupatsioonimuuseumid. Need on üksikud monumendid inimkogemusele, mille jäämine mällu ja teadvusse on ilma teadliku meenutamispingutuseta vähe tõenäoline, mis on pea alati väljaspool kogejat ennast määratud unustusse*.

(Kui vabadusele kavandatud monument nimetati ümber Vabadussõja mälestusmärgiks, siis minu silmis oli see loogiline samm, sest Eesti kontekstis on vabaduse lugudel erinev kaal ja jutustamise aspektist erinev huviväärsus – võrdle muistset vabadusvõitlust, ärkamisaega, Vabadussõda ning laulvat revolutsiooni. Eesti on riik tänu Vabadussõjale ja 1980ndate sündmustele Euroopas, ma ei tea, kui tõsiselt keegi peale Arnold Rüütli võtab narratiivi riigi vabaks laulmisest. Abstraktne ausammas vabadusele on nagu vabaduse kell, mille puudumist keegi ei märkaks, kui see ühel ööl peaks maaprakku varisema, vabaduseiha ei kahane sellest, ikkehirm ei kasva.)

* On iseküsimus, kuhu üldrahvalikus vaimses ruumis on määratud jääma president ja tema ametiaegadel korda saadetu. Erinevalt linnapeadest ei saa president lasta ehitada sildu, et jäädvustada end rahva tänamatus ja lühikeses mälus, küll aga saab teha uudissõnade võistlusi ning võtta kasutusele uusi sõnu, mis jäävad, kui olemasolevate sõnade seadmine ei leia teed inimeste südametesse.

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Ajalugu, Õhk, Emakeel, Iha, Isamaa