sest varsti võibolla enam ei saa. need tunnid mu kodus, kiisudega raamatute keskel, on magusad, matsutan iga minutit aeglaselt ja teadlikult, sest jooks liivakott seljas, veri asfaltil ja kallite kurva saatuse tunnistamine tuleb alles. pikutame veel!
Peter Hujari foto
üks väheseid arvamusavaldusi, mida jagan:
https://www.err.ee/1608755053/urmo-raus-kunst-kuulub-rahvale-ja-too-teeb-vabaks
Kalmu ja Tamme sõnavõtte lugedes hoian aga pead kinni.
ruumist täis inimesi valin oma voodisse ja südamesse isendi, kelle puudulikkus tekitab ilmeksimatult tabatava ebakõla võnke – nõrga iseloomu ja katkise südamega üksikisa, kes naaldub esimesel kohtumisel mu poole nagu tuule painutatud puu, mu keha kõhkleb hetkeks, mõistus soovitab panna talle toeks baaripuki ja joosta ta eest nii kiiresti kui jaksan.
*
And now for something completely different:
Filed under Ajalugu
Terve elu olen üritanud seda ette kujutada. Olen elanud jutustuse sees sellest. Aga ma ei tea sellest ometi mitte midagi. Nüüd tean, et mulle saab osaks mu oma katkestus, ootan isegi seda, romantiseerin teda, ka kardan, ja seepärast tõmbab ta vastupandamatult enda poole. Sellepärast ei põgenetud, ei astutud mõistlikke ettenägelikke samme. Meil ei ole võimet pöörata selg, isegi kui on teada, et armust saab piin. Oleme täienisti ebatäiuslikud olendid.
Seltskonnas võib kuulutada, et õige monument armuloole on laps, vähesed saavad aga selle vägiteoga hakkama. Vähemalt üks raamat, isegi kui selle annab kokku vaevalt 10 lühiteksti, needki lõpetatud ajal, mil suhe hakkas juba lõppema. Üks juba valmides rääma väljanägemisega metsaonn, kus suvepäevadel lugeda. Laisemad saaksid teise nõusolekul publitseerida sõnumivahetuse. Kes seda aga loeks?
Edevad nagu olime, rääkisime küllap juba suhte ajal monumendist Weserstrassel. Veel üks suudlevate inimeste skulptuur, aga tavapäratum – kväär, üks pikk ja teine lühike figuur, poos koomiline, kujud peaaegu ümber lendamas, kellegi prillid maha kukkunud. Välja võiks anda ka metrookaardi, kus märgitud avalike musitamiste keelutsoon, see oli kindlaks määratud metroopeatuste täpsusega, ja vabadusepiirkonnad – Mitte, Prenzlauer Berg…, kuhu minemise pidi ekstra ette võtma. Kõige kivistunum ja ebapopim selles linnas sai meie lemmikuks. Pompöössed nikerdustega hotellid ja vanapaare täis kehva toiduga Itaalia restoranid Charlottenburgis, Sans souci park jne jne. Keelatud armastuse võlu.
Paljud on pöördunud faktidest ära, nüüd on lihtsam uskuda. (Postimehe konservvaheleht on sel nädalavahetusel pühendatud palvele!) Näiteks seda, et sõda ei laiene, sõda ei jõua minuni, elu ei muutu jne jne. Huvitav on jälgida, kuidas nüüd ise kogeme ja näeme, kuidas hukk läheneb, aga usume, et see ei juhtu meiega, veel sisendavad osad endale, et ehk jääb kõige hullem saabumata. Kus on nüüd need targad, kes on ajaloole tegevusetuse eest karme hinnanguid andnud! Miks nad ei kisenda!
*
Sõja alguses lasin end haarata kaasa romantilisest eufooriast – tuleb tegutseda, minna vabatahtlikuna võitlema, agiteerida kolleege Kaitseliitu, jääda isamaad päästma, kuulutada maailmale Eesti välispoliitilist tõde jne jne. Nüüd kalkuleerin küüniliselt – kas osad pereliikmed peaksid müüma linnakinnisvara, kas ma tahan üldse jääda, mida on mõtet veel siin teha või ehitada, kas ma ikka olen valmis elama pommirahe all, sööma kuude kaupa Sinibe keldrisse varutud ube ja kiirnuudleid? Ainuke põhjus jääda, on kogeda ülimat osadust teistega – osadus, mis tekib neil, kes on koos suures pasas. Ka selles on üleliia naiivset romantikat – sõda kui ülim vältimatus, ühendus surma suus ja surmas. (Kas pole ma igatsenud välist jõudu, mis määrab ära, mida tuleb teha, kuhu peab minema!) Tõeline vältimatus on vaid ellujäämisinstinkt. Vaimule ei ole see muidugi kunagi meeldinud, kuidagi liiga lihtne ja labane, kui kehad ummisjalu väljapääsu suunas tormavad.
Euroopa kas ohverdab Ukraina või läheb sõtta. Teisel juhul säilitame vähemalt oma au.
Filed under Ajalugu, Geograafia
Ma helistan. Ta on nüüd vana naine, aga ta hääl on sama, mis 20 aastat tagasi. Ta tunneb mu ära, tal on meeles mu nimi. Ta on sõbralik ja lahke, aga ma ei usu ta lahkust. Mulle tuleb meelde, et ta ei meeldinud mulle ka siis, kui ammu tema juures käisin, nagu oleks ta võltslahke või valeladna – tüüp, kes pole kunagi mulle istunud. Muidugi olen selles J-i koopia, ka tema ei suutnud talle sõbralikkusega vastata. Olen viisakas ja valvas.
Pärast esimest kõne võtan ühendust arhiiviga, ma tahan teada detaile, dokumente ja sõnastusi nagu jurist neid teada tahab. Mulle ei piisa detailsetest ümberjutustest, hea mäluga jutustajast, kes kordab ikka ja jälle samu lauseid. Tahan näha paberit. Paragrahv, mis on otsuse alus, avalduse kuupäev, otsuse allakirjutanu. Arhiivist helistatakse tagasi samal päeval. Arhiivitöötaja on leidnud terve toimiku – mida ma sellest kopeerida tahan. Samal päeval saadetakse skännid. Miks ma sellega nii kaua olen oodanud? Toimikus on üks otsus, millest olen kuulnud, aga keegi meist ei ole seda näinud. Otsus viitab ta isa avaldusele. Kirjutan vennale, et ikkagi olid nad ise susinud. Ebaõigluse akt ei sündinud tühjalt kohalt. Kui see on üldse peamine ebaõiglus, kui see on üldse ebaõiglus. Mida ma tean sellest ajast või nende seisukorrast – see mõte tuleb päeva pärast.
Teisel korral helistab tema mulle. Olen ta ära unustanud, ehkki meie kõnelusest on möödas vaevalt kuu. Ma ei mäleta korraks ta nime ega häält, sest mõtlen ühele teisele vanale naisele. Mõtlen, et kas ma ükskord küsin temalt ta isa motivatsiooni kohta. Kas ta teab, mida isa tegi? Kui teab, kas tunneb piinlikkust või süüd? Ta korrutab muudkui, et tal on head mälestused. “Vanaisa” olevat tulnud ühel korral autoga. Ta oli laps, nad vedasid koos J-ga auto käbisid täis. Keegi ei pahandanud. Teisal tuli ta renti võtma. Ta tahtis ta lähedal olla – ta oli turvaline täiskasvanu -, nii et mängis laua all, mille taga suured inimesed arutasid. “Kas te tõesti ei mäleta, kui palju ma piima ja mune olen võtnud? Kas te üles ei kirjutanud?” Ta vanemad ei mäletanud. Toidukraam oleks rendist maha arvatud. Olen selliseid mälestusi enne ka kuulnud. Silmapaistvalt väärikas, õilis, aus jms – ehkki keegi ei kasuta neid sõnu. See ei mõju mulle kuidagi, nagu valetataks mulle.
Teisal hakkan kübemete pealt pilti kokku panema ja alati on midagi, mis ei klapi. Mitte kuidagi ei klapi. Miks olid hõbeasjad peidetud naaberkülasse – kas see polnud liiga ohtlik? Kui J. neile üksi järele läks – miks ta üksi neile järele läks! – miks ei astunud ta L-le sisse? See oli 5 aastat enne Otsust. Ta ei kartnud üksi peidetud asjadega 13 km läbi metsa minna, aga kartis L-le minna?
Ja siis hiljem – mis “ebaõiglust” siis vabariik ära hoidis? Kas ei olnud L. tühi, lagunemas, kasutusel suvilana? Kuidas on võimalik, et nad kohe alla andsid?
*
J. helistab ja küsib, kas mul on midagi uudist. Ütlen, et on. Ma ostan L-i tagasi. Ta ei mõtle hetkegi, on täiesti selle vastu. “Sõimab” mind romantikuks. Vastan, et ma ei saa temast aru. See on tõsi, et ma jälestan pragmaatilisust, eriti mis puudutab kinnisvara. Ma vihkan panku ja maaklereid, ja paneks “targa ostu” asemel oma säästud ühe kauge lagunenud maamaja ostmisele.
Hiljem mõtlen, et selliseid samme ei peaks eriliselt kaaluma, nagu oleks vaekausil midagi eriti suurt. Lihtsalt üks lagunenud koledaks trambitud maja kuskil ääremaal, millega on seotud paar lugu, isegi mitte perekonna tähtsaimad Lood. Isegi kui see viib kellegi pankrotti või sügavamasse depressiooni. Sama hästi võib sinna sattuda seda sammu tegemata. Mees ütleb maheda häälega kaks tarkust kõrvuti. Lase lahti või lase end järel vedada. Mitte midagi otsida on õndsus. Mu peas on need vastandid, ehkki loogiliselt ei ole.
Filed under Ajalugu
https://www.theguardian.com/us-news/2020/nov/07/kamala-harris-first-woman-of-color-us-vice-president
Filmiarst ütles, et inimesed ei muutu. Ei muutu!
Loen vanu sissekandeid. Kas see on tõesti olnud? Olen kasutanud punast tintekat, käekiri on käest ära, seda ei pea keegi kunagi välja lugema, kirjutatud on väljutamise pärast. Lehekülje paremal äärel on tundide kaupa erinevate valuvaigistite doosid, et ei võtaks liiga palju, need ei ole mõeldud ajaloo jaoks.
kl 7 Ibumet 500
kl 12 Co-codam 500
17 Ibu 400
21:30 Coldrex
01:17 Ibum 400
On üks maailm, kust eemale hoida, ning teine, mis luua. Tuleb luua see maailm.
*
Päevi ja päevi Houellebecq. Ma tunnen teda läbi ja lõhki.
kl 12:45 Ibu
kl 3 ? Coco
kl 9 Coco
kl 13 Coco
19:30 Coco
Filed under Ajalugu, Haigus, Kirjutamine
I could no longer dream. I knew that the only way left to dream was through writing, and encrypted writing at that, so that fault-finding friends and critics wouldn’t protest: “Sir! You are drifting towards sentimentalism!”
Antanas Škėma
Ärkan keset ööd ärevana, nagu lapsena ööl enne sünnipäeva. Siis erutas mind mõte kingitustest, tähelepanust, nüüd mõtlen tegemata tööülesannetele, kahtlustele. Enese rahustamiseks söön või masturbeerin. Kumbki ei tööta enam väga hästi.
Esimene puhkusepäev, võin lugeda, vedeleda, rohida, võimaluste avarus tekitab ängi nagu alati. Rahustab mõte, et ma ei pea mitte midagi, ei pea isegi sööma, olen mitu päeva kõik söögikorrad väljas söönud. Kirjutamismõtted keerlevad peamiselt süü ümber – ma ei kujuta üksnes ette, vaid olen kindel, et olen astunud Tema asemele, kui saan hakkama sellega, mida tegi Tema, on mu süü lunastatud, kui ei, on mu süü kahekordne. Tean, et see kinnismõte on väike ja ohtlik, võib viia kuhugi, kuhu ma ei taha sattuda.
*
Keegi pole suhetes nii julm kui ebakindel, kui keegi, keda on kunagi solvatud, alandatud, nagu Tsõpkini kujutatud vananev Dostojevski.
*
Armastuse õppetunnid on alistumise harjutamine.
mul oli vähe riideid, täpselt nagu praegu. ühed enam-vähem stiilsed kotipüksed, üks iidne linane särk, millelt krae ära kukkunud, mis selle särgi ainult paremaks tegi, ja odavad rohelised rihmikud. mäletan, kuidas ma väljaminekuks riideid valisin, nagu oleks mingit valikut olnud. kulunud, aga kokku pidid nad käima täiuslikult. ja käisidki.
veel täna võiks selle õhtu vestlused sõna-sõnalt üles kirjutada, kui see kedagi huvitaks, sest ei öeldud midagi huvitavat. X. laulis lihtsalt Eal pole puu nii armsalt heitnud varju… kuulasin seda adumata, et see on punkt, mis kinnitub aega, nagu oleks aeg tükk tülli, kleidisaba, mis jääb naela taha, naelast jääb auk.
1980. oli helge aasta, nagu saaksin ma seda mäletada. Selle aasta valgus paistab ka 1983. ja 1984. peale. Purjespordikeskuse “arhitektuurilised elemendid” – punased ja sinised keerdtrepid – viivad meid sportlasetuppa, mille rõdult näeb merd. Väga tuuline, külglaine idast. Rannal ei ole kedagi, sest liivaste sukelusülikondadega lapsed on veel merel või juba hallis oma tubade võtmeid küsimas. Toas on valge, me kehad on selle valguse taustal pruunid nagu oleks suve lõpp – on puhatud piisavalt, nahk annab tagasi enesekindluse ja eluisu, nüüd võib päike lahkuda. Ta lähebki ja jätab taevasse maalimisnoaga tõmmatud viirud. “See taevas on tõesti väga eriline,” ütled taksos Pirita teel.
27. juuni 2019. Päev, mida on põhjust mäletada. Päikeseloojang, mis jääb rõduga tuppa, kuni tõmban ette pimendava kardina. Me ei saa magamist enam edasi lükata. Päev, mis oli mitu päeva, – täna ja homme – saab läbi.
Ta saadab mulle muusika- ja vahel ka filmisoovitusi. Üldjuhul ma kuulan ja vaatan need kõik läbi, sest ta meeldib mulle ja ta viited on huvitavad.
Film on suurepärane.. alguses, esimeses pooles. Koomiline horror. Pidin aga end sundima, et lõpu õudused lõpuni vaadata. Mul on kunstis piirid, isegi kui need on aastatega palju nihkunud, olen siiski heasüdamlik naiivitar. Juba üksnes holokausti viited koomilises horroris on üle mu taluvuse. Süžee tundus mulle eriti haiglaslik, sest kremeerija asub teostama rassipuhastust individuaalselt oma pereliikmetest. Olin häiritud ka ehk sellest, et filmi sündmused ja peategelase kremeerimisihalus tundusid filmis ajalises nihkes, st kremeerija unistab suurkrematooriumist enne juutide genotsiidi ajaloolist algust. Nüüd, kui aastaarvud üle kontrollin, näen, et eksin, st Sudeedi kriis ja Kristallöö leidsid aset samal aastal, ka on ju filmi alguses viide Austria annekteerimisele, st filmi alguses on märts 1938. Lõpp võib samahästi olla 9. november.
Üks armastus õpetab ja jääb õpetama. Saab mõõduks. Olen ikka veel õpilane, igatsen, et õpetaja oleks eesriide taga või vähemasti publikus. Saadaks mind lavale, annaks kätte sammu mõõdu.
Oh õpetaja, mu ema, õpetaja, mu isa!
Vaene õpetaja!
Igas armukeses otsid õpetajat, igas armastad esiti just õpetajat, kuni õpetaja kuju hakkab tuhmuma.
Öösel ilmub sulle aga taas õpetaja. Nüüd ei tee ta midagi, ei puutu sinusse, ei ütle midagi. Vaatab, mida teed ja on rahul. Ka sinul ei ole enam mingeid soove, õpetaja on ju su tunnistajaks, mida muud võid tahta.
Ärgates on võimalikud erinevad tõlgendused. Sa vajad endiselt õpetajat, on vaid üks ja ainus õpetaja või õpetaja on rahul sinu progressiga (kõige esoteerilisem tõlgendus).
Ühel päeval sõidab õpetaja ära ja ilmub nüüd vaid unenägudes. Tema õpetus kirgastub, sellest saab Puhta Armastuse Teooria. Sa paned selle kirja ja oma surmani loed seda esmakursuslastele kolletunud pudedatelt lehtedelt.
Marie Reisik kirjutab 1923. aasta nekroloogis:
“Lilli Suburg on olnud esimene Eesti naiste eestvõitleja.
Koidula oli ärkamisaja femme inspiratrice. Peale oma luuletaja teenuste on tema tähtsam elutöö olnud see seletamatu loomiswõime ja waimustaw mõju, mis temal oli oma aja kaaslaste-meeste peale.
Lilli Suburg aga on olnud oma arenemise algusest saadik feminist. Juba tema esimestes kirjatöödes, tema tütarlaste koolide ellukutsumises ja naisajakirja wäljaandmises võime meie jälgida seda joont.
Ja feministiks on Lilli Suburg jäänud kogu oma eluaja.”
Filed under Ajalugu
näitus 