Category Archives: Ajalugu

Annemarie Schwarzenbach

https://timeline.com/androgyny-was-the-power-and-the-curse-of-the-tragically-glamorous-writer-annemarie-schwarzenbach-7dd4c6b2fba3

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Foto

sünnipäevakleepse

Screen Shot 2017-11-22 at 22.30.36Screen Shot 2017-11-22 at 22.34.53

Lisa kommentaar

by | Neljapäev, november 23, 2017 · 00:36

Kiduviha – 10 aastat, 5 laiki

ja 7 abonementi.

Kiduviha alias sooblogi sai alguse kahe inimese soovist hakata eesti keeles välja andma feministlikku popajakirja à la Bust. Otsustasime igaks juhuks kõigepealt veebis proovida. Hea et oma sääste kohe trükirullidele ei söötnud!

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Õhk

Ei ole puhast algust

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Isamaa

nida 1965antanas-sutkus-jean-paul-sartre-on-the-beach-of-nida,-lithuania

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Õhk

Kui ma olin umbes kuus, tahtsin kasvada Dalidaks, sest juba siis teadsin, et minust ei saa kunagi Amanda Leari, kes oli mu tõeline iidol. Nüüd, kui olen androgüünsem kui kunagi varem, oleks Leariks saamine lihtsam, üle võlli seksikus ja meik kui dragi essents tuleks kergemini kätte.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Füüsiline, Iha

Kõnelda tõtt

Või kõnelda, mida tead

*

Jah, ajalugu on kurjuseajalugu on kurbuseajalugu on surmaajalugu. – Nüüd nad on avastanud selle, need lapsed ja lapselapsed, ning on vihased. Keegi on süüdi!, võibolla meie oleme süüdi?. See teeb nad veel vihasemaks. Naabrit tuleb kontrollida, kallimat tuleb testida, et ta ei oleks orjapidaja, kurnaja.

*

Selles on midagi groteskset – nagu kütt või sõdalane, kes paneb kogu oma jõu võitlusesse nähtamatu vaenlasega, vaenlasega, keda ta ise ka ei näe, kes on ehk juba langenud, keda võibolla ei olegi. Vaatan seda kõrvalt, nagu vaataksin mängupüstoliga mängivat last, nagu jälgiksin Printsut, kes jahib hommiku esimeses valguses mu voodil kujuteldavat hiirt.

*

“Ma avastasin kolonialismi kurjuse kuuesena ning astusin selle vastu iga päev. Rassistid minu ümber jäid, aga, rassistideks ning ma õppisin neid armastama. Nad õpetasid mulle midagi inimlikkusest, mis oli mulle võõras, midagi mu naabritest, keda ma tundsin.

Hiljem elasin majas, kus kahekümnest korterist neljas elasid sõjakurjategijate lesed, lapsed, lapselapsed. Ma aitasin neil toidukotte neljandale tassida..vaatasin, et kastmisvesi mu lillepottidest nende rõdudele ei tilguks, hoidsin neile uksi lahti ning paitasin nende labradori. Mulle meeldis selles majas elada, ehkki astmed olid kõrged.”

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Etno, Iha, Mälu