Defilee

Piilude aastapäev, aga seda tähistatakse sel korral suvel kuskil Emajõe kaldal kõrgema künka peal. Olen üks esimestest saabujatest ja lähenen peopaigale künka jalamilt, kus on kahene puust kemps, mida tahan enne pidu külastada. Eemalt on lähenemas endine president (koos E-ga?), kes liigub aeglaselt ja rõhutatud väärikusega oma saatjaskonna ees, suur kõht õõtsumas, absoluutselt kindel enda teistest üleolekus. Kempsujärjekorras näen põhikooli klassikaaslast Kai-Lyt, keda tervitades teesklen, et mul on rõõm teda näha ning huvi tema käekäigu vastu.

Saabuvad külalised suunduvad künka tipu poole. Pelgan mäkke tõusta, sest kui juba kohale jõuda, siis peab ka suhtlema. Kes teab, kas seal on üldse ühtegi tuttavat või mulle huvipakkuvat inimest.

Korraga on mu ees mitmerealine maantee, mis on ilmatu suures valgustatud tunnelis, ja on külm aeg. Kõrvuti reas on 6-7 autot, millest kaks on mustad lahtise katusega Bentley 8-liitrised aastast 1930. Autodes istuvad keskealised seltsivennad, kõik tumehallides villastes mantlites, enamikel on peas torukübarad, nagu suunduks nad ballile.

Autod liiguvad aeglaselt, mehed on heatujulised, nad hõiguvad tuttavatele tervitusi, naljatlevad. Olen ühe pika blondi mehe käevangus. Tajun, et ta on Ugalast, st ülikooli ajal ei saanud ta mulle erootilist huvi pakkuda. Nüüd käib ta küll, seda enam, et nüüd on ta seotud pigem seltsiga. Autodes on tal tuttavaid. Mehed rõõmustavad teda nähes. Mulle saab automeestelt osaks aupaklik tähelepanu vaid seetõttu, et olen lugupeetud omapoisi naissoost kaaslane.

Minu eestvõtmisel peame minema autode liikumisega vastassuunas – midagi või kedagi ära tooma. Autodes otsustatakse, et nad tulevad meiega. Olen kõige ees, minu järel on teineteise sabas kaks Bentleyt. Mul on seljas mu beež villane talvemantel. Autod on mulle liiga lähedal, tulevad peaaegu kandadele. Nad määrivad mind ehk ära? Sõidavad mulle sisse? Siis on mu blond kaaslane taas mu kõrval. Mu keha lõtvub ja toetan end tagasihoidmata mehe käsivarrele. Tunnen end taas turvaliselt.

ühiselt päästkem pangad!

vabalt tsiteeritud president Karise kõnest 24.02.2024.

pikutage veel

sest varsti võibolla enam ei saa. need tunnid mu kodus, kiisudega raamatute keskel, on magusad, matsutan iga minutit aeglaselt ja teadlikult, sest jooks liivakott seljas, veri asfaltil ja kallite kurva saatuse tunnistamine tuleb alles. pikutame veel!

Peter Hujari foto

Tunneta magneesiumi jõudu

Keerd ja lavaka uued tibud. See oli demonstratsioonesinemine, mis üllatas eelkõige sellega, et Vabariigi Kõige Populaarsemad Noored (VKPN) näevad ikka sellised välja nagu 30 või 20 aastat tagasi. Tüdrukud klassikalised iludused, pikad puhtad (lendlevad) blondid juuksed, poiste keha rasva-% 10-12? Mitte ühtegi paksu, pehme lõuajoone või ebamäärase sooga “inetut” olendit. Isegi kui demonstratsioonil mängiti hetketi ka ängi ja küsiti hirmu kohta (oli katsumus teksti kuulata – kas mina olen liiga vana ja kibe või ei tulnud naiivsuse alt muud toonid läbi), siis näod olid avalad, usaldust täis maailma turvalisuse ja Eesti publiku suhtes. (Eesti on endiselt, taeva armulisusest, maailma naiivseima rahva ja kauneimate naistega koht, oleme tõelised pärismaalased, kes eile rehenõest puhtaks küüriti ja külakooli ning kirikusse lükati. Meid huvitab, millise mulje teistele jätame, kas ka võõras meie naisi tahaks panna, jne jne.)

Ei ole ehk piisavalt Keerdi näinud, aga need vähesed asjad on jätnud mulje, et tal puudub sootundlikkus, võibolla isegi sotsiaalne närv laiemalt on vähearenenud. Näiteks väikeste inimeste füüsise pilamine ses etenduses ja Eesti publiku rõkkamine selle peale ajas mind segadusse – et mis see nüüd oli? Sääraseid tundetusi ja maitsetusi oli lühikeses etenduses veel. Pingpongi pall punases valguses fööni õhuvoolus lendlemas on muidugi ilus vaadata küll! Olen viimane inimene, kes viitsib pärast päevatööd tarbida lisaks ebavõrdsuse uurimist ebamäärases dokumentaal-kunstilises kastmes (Vaba Lava jt etendused soo, puude, vägivalla jms teemadel on olnud mulle paras piin), aga võibolla ei peaks teatris verbaalset mõtlemist maailmas ja inimeste vahel toimuvast täiesti välja lülitama.

Teatrikogemust “vürtsitas” minust kaks tooli edasi istuv keskealine mees, kes pea iga lavalise tegevuse peale valjult naeris. Umbes poole etenduse pealt mõtlesin ma eelkõige sellele, miks kinžalli koju jätsin (Kiduviha sponsoreerib: https://noblie.eu/et/product-categories/catalog/), sest soov mehele tera lõualohku suruda ja teda vaikseks sundida oli valdav. Järele mõeldes oli tema reaktsioon adekvaatsem kui minu oma. Keerd ja noored näitlejad näitasid oma meelelahutamise oskusi ja tarbija nautis täiel rinnal.

oodates küllastumust ehk milleks meile rahvusraamatukogu

Ootan seda hetke tulevikus, kui ollakse küllastunud müütamiseks pakendatud hampelmannidest (nad on kõikjal, sh avaliku sektori kõrgetes ametites). Nüüd tahetakse rahvusraamatukogu muuta kohaks, mis oleks Tarbijale meelepärane (mitu nädalat on erinevad onukesed seda juttu ääriveeri veeretanud). Kuis jääb aga lugejatega?

Klaasliftidest, mis siledaid poisse, hoolimata nende erialase ettevalmistuse puudusest, kiiresti, kaugemale, kõrgemale viivad, ei räägigi. Võimalik, et saan selle teema endasse surumisest maohaavad.

Hoiatus: järgneva lugemine võib ärritada

https://kultuur.err.ee/1609126922/martin-oovel-eestis-ei-saa-piirduda-rahvusraamatukogu-traditsioonilise-rolliga

*

Kõigi valdade keskealised naised, kes peavad taluma ebapädeva noore meesjuhi alluvuses töötamist, ühinege!

pärisinimesed

Mõtlen palju inimestest ja pärisinimestest. Viimaseid on justkui vähemaks jäänud või pole nad nii esil.

Eile oli mul paha tuju, kui Virtsust Tallinnasse sõitsin, kõik tundus Eestis elavate inimeste juures vale ja vastik, maailm raisus, mu enda elu võrdne surmaoruga jne. Premeerisin end peatusega Ristil, kaalusin süüa ühe jäätise (My soul screamed for ice cream), aga sõin hoopis kaks võiroosi.

Risti Coop on suuremaks ehitatud, ehkki on samas vanas nurgapealses majas. Kaks müüjat rääkisid omavahel õiglusest kolleegidevahelistes suhetes, üks neist pesi poe eeskoda. Pood oli väga puhas, kaubad kuidagi eriliselt sätitult ja korralikult välja pandud, natuke nagu mängupoes. Oleksin tahtnud vaid vaadata, mitte midagi puudutada. Ilus puhas pood tund enne sulgemist, kõik juba valmis järgmise päeva (Risti taluturupäeva!) ostjate jaoks.

Poe teeristilt sõitsin maanteele välja mööda teed, mis viib ringile, möödusin aiast, mis oli täis lilli, viljapuid, köögiviljapeenraid ja kartulivagusid. Vana mees seisis õhtupäikeses vagude vahel ja silmitses kartulipealseid. Ta oli oma aias, isegi autosõidult oli näha, et ta oli selle üle uhke ja rahul. Mulle meenus Jaapani tarkusetera, mida tutvustas mulle aastaid tagasi Christian, rõõmu pikkusest, mida pakub meile armastus versus pikk õnn, mis saabub aia rajamisest, ka see, et minust ei ole aiarajajat.

Vanasti, st 80ndatel, oli Tartus veel palju pärisinimesi – pea kõik mu vanavanemate sõbrad ja kolleegid olid pärisinimesed, me käisime läbi ka mõnede pärisvanaaja inimestega. Näiteks mamma sugulase Lalla Grossiga, meie muti sõjaeelsete sõbrannadega (nt proua Kull, keda kutsuti alati, ka seljataga, proua Kulliks – ma ei teagi tema eesnime!), kes olid ratsaväe ohvitseride lesed – punaste venelaste võim oli nende mehed mõrvanud. Kõik nad olid väga päris, nende tuum oli nende isiku või keha (?) keskel, nad ei kaldunud sellest kaugele kõrvale. Nad teadsid, mis on, mida peab ja kuidas olla (mh väärikas).

Pärisinimesed ei sebinud ega tõmmelnud, nad ei oleks võtnud kisendava häälega sõna automaksu vastu samas suure neljavedulisega igal nädalavahetusel mööda Eesti teid ühelt olengult teisele kihutades, neil ei olnudki paljudel autot ja kui oli, siis oli selge, et see luksus tuleb kuidagi kinni maksta.

Tean täpselt, kes mu sõpradest on päris ja mis mahus, millised mu kallimatest on olnud päris, või vähemalt, kas nad on päriskodudest (P. kodu oli väga päris, I. kodu oli päris, A. kodu oli päris, M.-i kodu oli päris! – neis kodudes võeti ka mind hästi vastu ja võeti omaks). Vahel ma mõtlen, et ehk ma hetketi olen isegi pärisinimene, tean aga, et periooditi, ka pikki perioode, olen see teine inimene. Tuleb end tuuma ümber kokku korjata!

poliitiline afekt ja katatoonia

Oletame, et kellelgi on jaksu vastata pikale toimetamata (ERR, je t´accuse! – kuid ei avaldata selle suurriigi kohta ühtegi arvamust ja siis selline profaani konarlik ja komistav tiraad AfD kaitseks!) 90ndate alguse stiilis joiule – lääs ei mõista me välistavat rahvuslust, need pahad lääne vasakpoolsed ei tunnista noorte migrantide nurjatust jms. Alustada algusest, et mis on rassism, mis on võõraviha, mida tähendab Saksamaa kontekstis fašistide Bundestagi saamine, ja uuesti saamine ja seal jauramine, Ukraina sõda ei lõpeta tagasipöördumine 1930ndate fašismi, pigem tegu sõja kõrvalnähuga jne jne? Kes sellist laste õpetamist iga päev teha võtaks! Kui oleks instituut või teabeamet, aastaeelarve ja korralikus suuruses kollektiiv, et õpetada hea ja kurja vahel vahetegu, siis jah. (Mürgilaadne tuimestaja imbub lugedes mu verre, mu keha tõmbub pingesse, ärrituse kõrval muutun kurvaks, kui näen teksti kõrval ka sadu päid äratundmises noogutamas – mu armsad lähedased kõlupead, mu pere ja hõim, kes kõik kaasa nookavad.)

Ja siis see päevi kestnud minivürstiriigiliku Kontori vaimunõtruse ja enesetähtsustamise paljastamine, mida ootasid nägijad juba aastaid. Teisal lendaks pärast sellist rumalat eksimust Sildam nagu kuul ametist, sest aitab kah!, aga mitte siin, eriti nüüd, kui vanad pässid on saanud vähemalt selles kontoris oma revanši.

Väiksus on Eesti õnn ja traagika. Ainuke võimalus intellektuaalselt ausaks ja vaimselt terveks jääda on hoida end seadusandlikust, täitev- ja neljandast võimust nii kaugele kui võimalik. Ja hoitaksegi! Vaadake õpetajaskonda, muuseumitöötajate, teatriinimeste, kunstnike, kirjanike, etnoloogide või looduskaitsjate ridadesse – usk inimese vaimuavaruse võimalusse taastub! Vaimusektorid ja võimusektorid – siin peitub segregatsioon, mida peaks uurima, mille kahjulikust mõjust rääkima!

“Ah, väike asi, kiire, ootamatu kevad..”

Jõuan oma õitekuningriiki enamvähem õigel ajal, kõik õitseb veel. Ilma minuta on Sinibe veel metsikum, kontrollimatum ja nii ilus, et see on isegi natuke hirmutav. Mul on tunne nagu ei oleks teda sada aastat näinud – kas tõesti olin sel talvel veel siin. Esimesel ööl saan vaevalt magada – mu madrats on kivikõva, P. padi liiga väike ja kl kolm öösel läheb lahti ööbikute orgia. Laksutamine on vali – nad on P magamistoa akna all, kus sel korral magan. Mul hakkab pea valutama, sest lahendan läbi une oma peas mingeid mõistatusi, aga ikkagi tahaks paljalt aeda minna ja õunapuu all ööbikuid vaadata-kuulata.

Esimesel päeval niidan, korrastan rattaid, õhtul on mul Karja vanal kalmistul kohtumine Viktor Kingissepa vanaema vaimuga. Jõuan loojangu ajaks, olen enne käinud läbi kiriku juurest, kuraasikalt lubanud hea ja kurja vaimu väljatõmbamise raiddekoori ees, et mu vaimu võib seal samas ka minu suust välja tirida (mõtlen seal kirikunurga taga, et kas polegi siin parem üksi olla, kui palju neid inimesi on, kellele neid kohti näidata oskaksin, ehk ei saaks isegi Tema sest aru!). Kingissepa vanaema vaim jätab tulemata, saadab enda asemel noore kitse ja ühe rammusa puugi.

Väljas on vaid kuus kraadi, käed hakkavad rattalenksul külmetama, ehkki päevad on olnud päikselised – mamma ütleb, et ta ei mäleta nii päikeserohket kevadet. “Muidu on meil ikka nii, et pilved tulevad ja lähevad, aga nüüd on hommikust õhtuni ühegi pilveta selge taevas!” Nõustun.

Abielusegadus

Mu vana sõbra T. pulm. Laulatuse hommikul istume kolm-neli naist ja mõned noormehed pruudi juures. Pruut kardab ja käitub nagu hüsteerias laps, ronib jalgadega toolile, endal silmad punnis, ta pole ka veel pulmarõivais. Ta pole sel momendil ilus ja ma mõtlen, et kui keegi vajaks veenmist, et ei tasu abielluda, siis juuresolev pilt aitaks. Mõtlen toas olevate noormeeste peale, et neil läheb küll pärast selle triangli nägemist vaeva, et iial abielluda.

Siis on T. imeõhukeses sirge lõikega ja kandilise kaelaauguga linases kleidis. Ilus suvekleit, mõtlen, aga mitte pulmakleidi mõõtu. Ta on ülevoolavalt õnnelik nagu 16aastane äsjaarmunu. Nuputan, kas ta ikka abiellub selle sama mehega, keda tal tean aastaid olevat. Ei, peigmees ongi uus! Veel noorem ja hulluksajavam kui varasem! Peale pruudi on peigmees ajanud hulluks ka mu geist sõbra A. See ei selgu aga kohe.

A. on ka päriselus kaunis ja elav, aga unepulmas ilmub ta mu ette nagu narkopilves 20aastane. Ta tume jume on veelgi tumedam, ta mustad juuksed on pikad – noor Paganini! Jälgin muutust temas ja teen paari inimese ees nalja, et A. on küll oma hinge kuradile müünud, kuidas muidu ta nii noor välja näeks. A. vaatab kurjalt mulle silma sisse. Ta jookseb pulmapaviljonis ringi nagu arutu nooruk. Mõistan, et ta on hoopis armunud ja et ihaldatu peab olema T. peigmees! Üritan missmarple´ikult tõe jälile saada. Võibolla tuleks sõpra tagasi hoida või pruuti hoiatada?

Pulmi peetakse Võru kesklinna uhkes Linnahalli meenutavas kultuurimajas. T. pulm oleks justkui Võru linna suursündmus. Kesklinn on täis pulmalisi ja elevust on palju.

Olen T. sõbra kodus, kust hakatakse koos minema pulmapaika. Lapsed on kenasti riides, naised on pikkades kirjudes sitsikleitides. Kodus tehakse enne lahkumist veel üks lauluringmäng, mida ebamääraselt kaasa tammun. Imetlen ilusaid inimesi ja nende kaunist kodu. Võru “linnahalli” jõuan liiga vara. Kõmbin ringi ja jälgin A. tegemisi.

Siis algaks justkui uus unenägu. Abielluma hakkab A. Ja naisega! Tunnen, et pean A.-ga kindlasti rääkida saama – kas ta ikka adub, et abiellub naisega, st tema “pruut” pole teda hullutanud noormees – T. peigmees. A. on nagu äratehtud, ja minul on missioon ta silmad avada.

Unenägude vältel ei näe ma kordagi selgelt T. peigmeest ega A. pruuti.

mis muud üle jääb

B. noorpõlvearmastus oli ühepoolne ja keskeaarmastus sai õnnetult surma, mis muud jäi tal üle, kui endale hõimuülene roll võtta. Siis hakkas ta tõsisemalt kirjutama. Vanadel filmilõikudel on ta oma rolli väga sisse elanud nagu oleks ta kogu rahva vanaema või šamaan. Ta teab, et tal on midagi öelda, et tal tuleb öelda.

*

Koju sõites mõtlesin P. hiljuti öeldud mõttele, et iga pere on oma olemuselt rusuv koorem, et ta teadis juba noorena, et ta ei ole valmis oma pere looma. Hea, et ta mulle seda 20 aastat hiljem ütles! Ma ei tea, kas ma tean midagi rusuvamat ja koormavamat kui… See on imelik, et ma ei ole juba ammu põgenenud, et ma olen ikkagi osanud ka truu olla.

Kui teine roomab su poole sama raske koorma alt, siis ei ole küllap üldse võimalik olla. Seda mõistes annad nad kõik vabaks.

ääremaa

Loen järele sügisel ilmunud arvamusi okupatsioonivõimu püstitatud monumentide eemaldamise kohta. Silma jääb see, et nii traditsioonilised isamaalased kui ka Eesti kontekstis nn progressiivsed liberaalid paigutavad selle debati laiemasse maailma konteksti, aga teevad seda kuidagi vildakalt ja arglikult. Nt on saanud woke punasõdurite maha tõmbamise kontekstis mõlema leeri kriitikanooli. (Kas ma saan õigesti aru, et Eestis ei ole isegi esiliberaalid rassismi väljajuurimise poolt? Ja meie konservatiivid ei julge end seostada muu ebaõigluse vastu astumisega kui vaid see, mis lähtus kommunistidest?)

*

Enesekriitiliselt tuleb tunnistada, et minult võtab liiga palju energiat juba nende arvamuslugude lugemine. Olgu Epner, Madise, Kunnus või Vaino, nende lõputud enesekindlad arvamusavaldused on lõppkokkuvõttes osa mürast, sest nende uurimistöö ja argumentatsioon on keskpärased, osade nende seisukohad lisaks mulle absoluutselt vastuvõetamatud. Mu esimene reaktsioon on tõmbuda tagasi vaikusse – olen küllap üks neist laiskadest ja tundlikest vasakpoolsetest, keda Žižek on viimastel aastatel süüdistanud, et emotsioonidele (solvumisele jms) viidates ei suuda nad parempopulismiga isegi mitte dialoogi astuda, mistõttu paremäärmuslaste argumendid avalikus ruumis domineerivad. (Ma ei suuda isegi Eesti liberaalidega dialoogi astuda, saati ekrelastega debateerida!)

Mitu päeva juba on Sinibe aed kaetud härmatisega, kogu küla on mähkunud udusse ja on eriti vaikne. Tulime eile metsas teele langenud suurt saarepuud raiumast ning Sinibe oli nagu Oscar Wilde´i muinasjutuaed. “Igal pärastlõunal, kui lapsed koolist koju tulid…”

punasümboolika ärakorjamise küsimuses

üks väheseid arvamusavaldusi, mida jagan:

https://www.err.ee/1608755053/urmo-raus-kunst-kuulub-rahvale-ja-too-teeb-vabaks

Kalmu ja Tamme sõnavõtte lugedes hoian aga pead kinni.

nagu surmaudu

Kui igaühes on hullust, osad on ehk aga hullumad kui teised, siis ei olegi midagi väga teha. V.a ehk oodata ära keegi, kel on piisavalt klassikaline haridus, suur süda ja kannatlikkus.

*

See on nagu jääkülm udu, mille ma ise laiali puhun, või rõskus, mis tõuseb minust endast. Isegi palvetasin, et suudaksin udu sees sooja verd säilitada, kuidagi jäise puhangu üle elada. Piinlik oli Jumalaema poole hüüda, aga hädas proovid kõike. Ei midagi.

Läksin allkorrusele, seal olid ruumid päriselt külmad. Kas ma saaksin keset ööd minna tänavale, lasta auto mootoril käia, et sooja saada? Naeruväärne! Alati tuleb jääda tuppa, üritada jääda mõistuspäraseks. Panin jalga teksad ja sokid, dressika selga ja heitsin väikse poisi voodisse, keda ma polnud veel näinudki. Üritasin lugeda raamatut, mis mulle eelmisel päeval kingiti, aga see oli võimatu. Kustutasin tule, kindel, et ma ei uinu. Aga uinusin. Nägin unes, et olin koonduslaagris või raudteejaamas, kuhu inimesed olid äravedamiseks kokku aetud. Inimesi oli mu ümber palju ja peamine tunne oli, et mul ei ole inimeste seas turvaline. Ärkasin unest ja olin tänulik, et olin väikse A. voodis. Uinusin taas.

*

Kell 7 läksin hommikusse linna, udu polnud hajunud ja sellega ei harju. Solarise ees seisis umbes 20aastane nuttev tüdruk. Heitsin talle pilgu ja ta silmad klammerdusid minusse. Vene või inglise keeles? Inglise. Telllige mulle palun takso. Ma ise maksan. Aadress. Meil venelastel ei ole Eestis turvaline. Rääkisime, mehed, naised, üks eesti mees lõi mind.

Kas ma panin oma käe ta käsivarrele, et talle toetust avaldada? Või oli see mu pilk? Ta vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma kallistaks teda. Kallistasin teda nagu oleks ta olnud mu õde või tütar, pikalt ja tagasihoidmata. Ta nuttis ja tundsin, kuidas ka mul hakkavad pisarad voolama. Keegi on sel hommikul minust õrnemas konditsioonis. Ta rahunes natuke. Ütlesin, et kutsun talle bolti ja maksan ise. Ootasin temaga autot. Ta palus, et me istuksime. Tahtsin talt küsida, kas ta löömist politseisse ei taha teatada, aga ta ei saanud minust aru. Auto tuli kiirelt ja ta sai ära koju, käes poolik pudel vermutit, ma ei olnud seda varem ta käes märganud.

Terve elu olen üritanud seda ette kujutada. Olen elanud jutustuse sees sellest. Aga ma ei tea sellest ometi mitte midagi. Nüüd tean, et mulle saab osaks mu oma katkestus, ootan isegi seda, romantiseerin teda, ka kardan, ja seepärast tõmbab ta vastupandamatult enda poole. Sellepärast ei põgenetud, ei astutud mõistlikke ettenägelikke samme. Meil ei ole võimet pöörata selg, isegi kui on teada, et armust saab piin. Oleme täienisti ebatäiuslikud olendid.

teraapiaks

ma ei tea, miks jaanuar on alati nii raske – nagu visataks raske tekk üle pea. päeval peab tööl taluma keskealisi rumalaid mehi, kes on endast heal arvamusel (nad ei ole üksnes imaginaarsed eksperdid ühes valdkonnas, vaid suured asjatundjad mitmel erineval alal, menopausieelne kuri naine katkestab nende jutu poolelt sõnalt ja surub neile keset koosolekut oma kontsakinga rindu), õhtul teistsuguseid lamedusi (täiskasvanud inimesed ei peaks koos elama, keegi ei peaks õppima tundma “lähedaste” arulagedust ega nende kehade eripära). Ravin end suurte kommikoguste ja Woody Alleni filmidega.

kuhugi minna

Teatriskäigud siin linnas on meeleheitlikud. Kui jõuan saali, näen, et ka teised on tulnud selleks, et põgeneda. Mu kõrval istub naine, kes võiks olla kooliõpetaja – väärikas, kultuursete huvidega, ta sõrmeküüned on hoolitsetud, aga lühikesed, sest teeb aias ja köögis tööd, austab tööd, isegi kui see on rookimine ja rehitsemine. Riik ja kultuur püsivad temasuguste najal. Tajun end tema kui sümboli antiteesina, ta on mulle kättesaamatu suurus, ihkan seda ja vihkan samuti.

the great divide

Lõhe ei peitu mitte selles, et osa inimestest mõistab ja toetab LGBTQI inimeste inimsust ja õigusi ning teine osa ei mõista (arvamuste paljusus, mõistmise erinevus on alati olnud, 90ndatel oli suur osa rahvast nt unustanud, et kunagi oli olnud vabariik, ei teatud, mida tähendab selle taastamine, keegi ei rääkinud lõhest või vastandumise ületamatusest), kuristik peitub ühel väiksel alal elavate inimeste majanduslike võimaluste kardinaalses erinevuses, eraldiseisvate maailmade tekkimises, milles toimetavad inimesed ei kohtu eal oma mikromaailmast välja jäänutega, ei kehalises ega vaimses ruumis. Mõtlesin sellele, kui kuulasin 30ndates eluaastates väga haritud ja taibuka naise juttu, kuidas ta oma abikaasaga Kalamajas 4toalist otsib ja uue kodu hinnapiiriks 400 000 eurot on pannud. Oma üllatuseks avastas ta aga, et Tallinna start-apperitel ei ole kuhugi raha panna, nii et 600 000 eurolised korterid lähevad hästi kaubaks – kes siis veel 400 tonniga midagi müüks! Kalamajast kaugemale ei saa ta kolida, sest mõnikord tuleb trammi mõni õllepurgiga mees. Ta mainis isegi peatused, kus seda võib juhtuda. Võib-olla mõne aasta pärast kihutab tramm neist slummidest mööda?

Aga mis mul teistest! Huvitavam küsimus on see, kas mind ennast huvitaks Eesti ättide ja väärakate saatus, kui ma oleks raha keskele elama sattunud.

Veel lauseid, mida põhiseadusesse kirjutada

“Kui lapsed magasid, seksisime köögis püstijalu, et vältida voodi krigisemist. Nüüdseks tundus abielu mulle institutsioonina, mis vastupidiselt arvatule röövis suguühtelt igasuguse inimlikkuse.” Elena Ferrante

Uhke kväär

Käimas on kvääruhkuse nädal, mis toimub sedakorda peamiselt online, sekka mõni reaalne üritus (peod!). Silma jääb, et ei toimu mitte midagi poliitilist, nagu oleks kõik korras, nagu oleks maailm väike turvaline Eesti, kus kodanikuna kapis istuda. Selle tasakaaluks kolm häält USAst:

tagantjärele

Mina olin Vaskale ammu andestanud. Mul polnud mingeid pretensioone.
Küll aga võttis Buba purjus peaga vana asja korduvalt üles ning tegi Vaskale selle noaloo pärast etteheiteid. Nii ka tol olengul, öeldes, et on aeg see roju ära koristada. Ta olla juba niigi palju jama korraldanud. Seepeale tahtis Vaska püsti tõusta, kuid mina panin kargu nende vahele ja olukord rahunes maha. Mina karguga kumbagi e i löönud!
Siis jõime edasi. Veidi aja pärast hakkas Vaska uuesti püsti tõusma ja Bubat sõimama ning hüüdis: “K e d a peab ära koristama!?” Seepeale Buba lükkas teda. Vaska kukkus sellest kõhuli. Buba jooksis tema juurde ja hakkas teda jalaga peksma ning hüppas ta selja peal. Tolik, kes samuti meiega jõi, palus kamraad Jussil sekkuda ning Vaska eemale viia. Seda Juss teha ka üritas. Buba tõi aga seepeale teisest toast mobiilijuhtme ja hakkas Vaskat kägistama. Tolik läks sel hetkel wc-sse. Tagasi tulles nägi Bubat Vaska kohalt tõusmas, nuga käes ja Vaska kõrval oli pea juures vereloik. Seepeale ütles Tolik, et tehke, mis tahate, tema läheb ära. Ega mul muud suurt öelda pole.