Category Archives: Isamaa

Ei ole puhast algust

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Isamaa

Maarahwa kasuline kalender 2017

Juuni

Laste kehaline karistamine jäägu minevikku

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/laste-kehaline-karistamine-jaagu-minevikku/

Juuli

“Ent olles nendega eriarvamusel, kaitsen ma nende autorite õigust arvata teistmoodi kui mina. See ongi demokraatia.” Indrek Saare vastus ekre-le http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/indrek-saare-sonum-sirbi-artiklit-kritiseerinud-ekre-le-teie-kaitumine-oonestab-demokraatiat-ja-sonavabadust?id=78927292

August

Mõtteid LGBT+-noortest haridustöös http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/miks-tuleb-opilased-viia-festheartile/

“Neist noortest – tulevastest, aga tihtipeale ka juba praegustest valijatest – tuleks poliitikutel eeskuju võtta ja teha kõik selleks, et inimeste elu oleks võimalikult lihtne ja õnnelik. Mitte nuputada kuskil hämaras tagatoas, mis võiks olla populaarsem, kas toetada abordi keelustamist või surmanuhtluse taastamist.”

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/laulupidu-ja-tallinn-pride?id=79152150

Screen Shot 2017-09-09 at 23.27.55

September

“Igaüks meist on eriline!” presidendi videopöördumine puuetega inimeste aitamise

ja austamise teemal https://www.facebook.com/Sotsiaalministeerium/videos/1666382760041382/

*

Hea, et keegi jaksab endiselt selgitada Ad ja Bd – ehitada rahwa hariduse vundamenti, mida tuleb just sedasi aeglaselt laduda, sest rahvahariduse sein ei tõuse sama kiiresti kui Eesti kivikeste või plekkide karbis rahnud maha sajavad!

Lisa kommentaar

Filed under Isamaa, Kordus

Lugemiseks

sest siin on paar kena kildu prof Kirsilt (vt kasvõi intervjuu päris lõpus),  väärikuse ja intelligentsuse võrdkujult. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/vanadusele-otsa-vaadata-on-hirmutav/

Lisa kommentaar

Filed under Emakeel, Isamaa

“Küll oli ilus mu õieke”

screen-shot-2016-12-11-at-04-12-11Oma armastatule olen eesti luuletajatest saatnud enim Anna Haava luulet. Olen lugenud, üle lugenud Haava luulet, et leida sealt tuttavlikku kõla, mida enda kirjade teksteisse põimida. Ei ole seni pidanud Anna Haavat lesbiluuletajaks, ei ole selle peale tulnudki, kuid täna, kui lugesin “Südameta” ja tema kuulsat “Küll oli ilus mu õieke”, tulin mõttele, et arvatavasti oli Haava üks armastatutest naine, kellele mõeldes on kirjutatud mitmed luuletused (ehk nt ka “Sa kõige armsam mulle”, mis kõneleb armastuse salgamisest – teema, mis on mitmes teiseski Haava luuletuses, nagu “Võin”: “Võin aga põue põhjas Sind kanda keelmata.”). haava-kahe-tundmatugaAnna Haava ei oleks ehk nõus väljendiga “üks armastatutest”, sest mitmes tema luuletuses on väljendatud mõtet, et inimene armastab vaid korra, kui armastusele järgneb teine, st ei olnud armastus (“Ja uuel’ armul’ aset annab, See – armastus ei olnudki.”).screen-shot-2016-12-11-at-01-12-00

Arvamust, et noorelt surmale kaotatud peiu kõrval oli Haaval veel teinegi armastus, toetab see, et tema lembeluules esineb kaks suurt teemat. Üheks on kaotatud või kaugel oleva kallima idealiseerimine (armastatu on ingel, püha kuju luuletaja südames, mida ei saa sõnadega väljendada. Vt nt luuletused “Ei ole sina minu ingel” ja “Sinu nimi”, milles read: “Ei sinu nime iial ma teistel’ nimeta”.) ning pidev igatsus tema järele. Teisal on aga Haava armuluules pinge, isegi kiivus ja viha (luuletuses “Sa kõige armsam mulle”, milles: “Sa kõige armsam mulle, Ja siiski vihkan Sind! Võin haavu lüüa sulle – Ja endal lõhkeb rind!” ning luuletuses “Siis mine!…”: “Kui sina mu silmist ei loe, mis heliseb südames mul, Siis mine! Sest igavesti Siis võõrad oleme küll!…Luuletuses “Ma vihkan sind”: “Ma vihkan sind nüüd, igavesti!…Kuid suurem on mu armastus!…) ning keelitus, et tema süda rahule jäetaks (luuletuses “Tead küll, mu kuldakallis”: “Sind tahan unusta’, Su kuju kustutada Mu põuest jäljeta.”).haava-vasakult-teine

Poetess pöördub mitmes luuletuses ka kõiksuse poole, kust leida üleivamat, millega oma kallimat ehtida (luuletuses “Oh võiksin”: “Oh võiksin taevatelgilt Kõik tähed paluda /…/ Sind, sind siin elu vilus Siis krooniks sellega!”).

a-haava-1955

A. Haava luule kohta Villem Grünthal-Ridala: http://www.digar.ee/arhiiv/en/download/113869

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Iha, Isamaa, Lesbid, Luule

Kõige kurvem eesti laul

on “Aeg läheb, aga õnn ei kao” ning Tootsi pulma rõõmsad pulmalised ümber laua, kelle nägusid järjest Suves lähedalt kadreeritakse, süvendavad minus seda tunnet. Võibolla pidasin lapsena abiellumist lõplikuks lapse-mina hülgamiseks, omamoodi surmaks, kust ei ole tagasiteed tõelisse mina-autonoomsusse, mis on võimalik vaid lapsena. Tänini, alati kui seda stseeni vaatan, koorub südameroosi ümbert üks kiht kroonlehti ja langeb põrmuks. [Türa, minust ei ole lüürikut! :D]

(Pärast ca 20 vaatamist oli mul meeles, et proviisor räägib enne laulu, aga eksisin.)

(Paremat versiooni ei leidnud:)

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Elu, Ilu, Isamaa, Kino

Mäletan oma esimesi kohtumisi läänest tulnud inimestega 90ndate alguses. Olime nagu põhjuseta vangistatud, kes tahtsid ukse avanedes ebaõiglusest kogu maailmale teada anda. Pettumusega sain peatselt aru, et minu või meie lugu ei olnud midagi, mida nii hõlpsalt saaks seltskondliku olengu käigus arusaadavalt edasi anda. Ka kõige traagilisem noot jutustaja hääles ning suure veenmisjõuga seletatu ei jõudnud kuulajale kohale. Nagu ei mõistetud minu silmis minu järjest täpsemateks ning kuivemateks ajalookirjeldusteks kujunevaid jutustusi, millega üritasin pakkuda kuulajale mugavamat ärakuulaja rolli. Toona panin selle “lääne inimeste” moraalse ja intellektuaalse loiduse ning ka üldise lotakil olemise viisi süüks (tihti tundsin siis, et pean hoidma tagasi enda sees mäslevat kirglikku soovi paisata endast teise peale/ette kõik kõige tähtsam, tugevam oma teadmises ja kogemuses, et sobituda sordiini all kulgevate seltskonnakaaslaste sekka). Hiljem, pärast sadu palgest palgesse kohtumisi kultuuripiiride eripoolte esindajate vahel, kui veendusin, et lääneliku seltskondliku suhtluse etiketti ei kuulu kirglikult räägitud ning inimliku suhtluse baastundele – empaatiale – apelleeriv vägivaldne lugu, kui jutustaja ei suuda end kogejast distantseerida, mis lubaks suhtuda räägitusse kui lihtsalt loosse, mis on kurioosne, meelelahutuslik või isegi naljakas, ning pärast mõnevõrra küpsema ja talitsetuma suhtlusmaneeri omandamist, tunnen endiselt vahel, et on kohatu võimatu vastata ausalt küsimustele: Mida tähendas elada Eestis II ms ajal või pärast sõda? Mis siis ikkagi juhtus? Mida oli teie-kogemuses teistsugust meie-kogemusest? Mis oli/on see suur narratiiv, mis sinu või sinu pere elu määras ja määrab? (Nii täpset küsimust ei osanud tavaliselt keegi küsida, ise eeldasin vahel, et küsitakse just selle järele).

Viimased kümme aastat olen olnud tihti ka ise küsija oma hiina, valgevene, vene jt rahvustest tuttavate vastas. Olen tundnud endas õrna õlaväristust, kui vestluskaaslane enda või oma lähedaste äärmuslikest kogemustest rääkides jõuab sõnadega väljendamatu piirialale, transitaolisesse jutustaja positsiooni, kus kogetut peab rohkem kui sõnad andma edasi häälevibra, emotsiooni sumbuv sõnatus. Sõnatus on tsivilisatsiooni piir. Kogetu sõna mõistmise alus. Vene transaktivist ütleb 80ndate keskel Lääne-Euroopas või Eestis sündinud inimestele, et vabadust ei ole, sõna kasutamise eest võib vangi minna ning ma näen kuulajate nägudelt, et nad ei mõista, mida kuulevad, nende kogemuses ei ole midagi, millega neid sõnu mõistetavaks muuta. Märgin selle momendi enese jaoks ning üritan viia jutu seltskondlikult kütkestavamatele teemadele, milles egoistlikult kalambuuritseda.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Huumor, Isamaa, Kõne, Kirg

Kui tõene on minu järeldus – jah, järeldus, mitte eeldus, sest kuidas saaksin midagi mõtte-eelselt eeldada -, et mullusuvise mee kombel lõhustamatuks klombiks kivistunud nomenklatuurile saavad tõeliselt vastu hakata need (dissidendid), kes on poliitilise kasvulava priviligeeritumad vesikasvud, need, keda liiga noorelt pole räsitud-lõigatud, sest  homse komposti lootuses, ent tänase sita varjus kosuma jäetud võsu ei too endaga puhtamat õhku ega elustikku, mis kiirendaks kivi lagunemist.

On võimalik, et kui üldse keegi, siis just Kallased saaksid hakkama sellega, mida nii väga Kaljuranna pooldajad ihkavad, aga ma võin ka eksida.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Isamaa, Võim