Category Archives: Isamaa

“Küll oli ilus mu õieke”

screen-shot-2016-12-11-at-04-12-11Oma armastatule olen eesti luuletajatest saatnud enim Anna Haava luulet. Olen lugenud, üle lugenud Haava luulet, et leida sealt tuttavlikku kõla, mida enda kirjade teksteisse põimida. Ei ole seni pidanud Anna Haavat lesbiluuletajaks, ei ole selle peale tulnudki, kuid täna, kui lugesin “Südameta” ja tema kuulsat “Küll oli ilus mu õieke”, tulin mõttele, et arvatavasti oli Haava üks armastatutest naine, kellele mõeldes on kirjutatud mitmed luuletused (ehk nt ka “Sa kõige armsam mulle”, mis kõneleb armastuse salgamisest – teema, mis on mitmes teiseski Haava luuletuses, nagu “Võin”: “Võin aga põue põhjas Sind kanda keelmata.”). haava-kahe-tundmatugaAnna Haava ei oleks ehk nõus väljendiga “üks armastatutest”, sest mitmes tema luuletuses on väljendatud mõtet, et inimene armastab vaid korra, kui armastusele järgneb teine, st ei olnud armastus (“Ja uuel’ armul’ aset annab, See – armastus ei olnudki.”).screen-shot-2016-12-11-at-01-12-00

Arvamust, et noorelt surmale kaotatud peiu kõrval oli Haaval veel teinegi armastus, toetab see, et tema lembeluules esineb kaks suurt teemat. Üheks on kaotatud või kaugel oleva kallima idealiseerimine (armastatu on ingel, püha kuju luuletaja südames, mida ei saa sõnadega väljendada. Vt nt luuletused “Ei ole sina minu ingel” ja “Sinu nimi”, milles read: “Ei sinu nime iial ma teistel’ nimeta”.) ning pidev igatsus tema järele. Teisal on aga Haava armuluules pinge, isegi kiivus ja viha (luuletuses “Sa kõige armsam mulle”, milles: “Sa kõige armsam mulle, Ja siiski vihkan Sind! Võin haavu lüüa sulle – Ja endal lõhkeb rind!” ning luuletuses “Siis mine!…”: “Kui sina mu silmist ei loe, mis heliseb südames mul, Siis mine! Sest igavesti Siis võõrad oleme küll!…Luuletuses “Ma vihkan sind”: “Ma vihkan sind nüüd, igavesti!…Kuid suurem on mu armastus!…) ning keelitus, et tema süda rahule jäetaks (luuletuses “Tead küll, mu kuldakallis”: “Sind tahan unusta’, Su kuju kustutada Mu põuest jäljeta.”).haava-vasakult-teine

Poetess pöördub mitmes luuletuses ka kõiksuse poole, kust leida üleivamat, millega oma kallimat ehtida (luuletuses “Oh võiksin”: “Oh võiksin taevatelgilt Kõik tähed paluda /…/ Sind, sind siin elu vilus Siis krooniks sellega!”).

a-haava-1955

A. Haava luule kohta Villem Grünthal-Ridala: http://www.digar.ee/arhiiv/en/download/113869

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Iha, Isamaa, Lesbid, Luule

Kõige kurvem eesti laul

on “Aeg läheb, aga õnn ei kao” ning Tootsi pulma rõõmsad pulmalised ümber laua, kelle nägusid järjest Suves lähedalt kadreeritakse, süvendavad minus seda tunnet. Võibolla pidasin lapsena abiellumist lõplikuks lapse-mina hülgamiseks, omamoodi surmaks, kust ei ole tagasiteed tõelisse mina-autonoomsusse, mis on võimalik vaid lapsena. Tänini, alati kui seda stseeni vaatan, koorub südameroosi ümbert üks kiht kroonlehti ja langeb põrmuks. [Türa, minust ei ole lüürikut! :D]

(Pärast ca 20 vaatamist oli mul meeles, et proviisor räägib enne laulu, aga eksisin.)

(Paremat versiooni ei leidnud:)

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Elu, Ilu, Isamaa, Kino

Mäletan oma esimesi kohtumisi läänest tulnud inimestega 90ndate alguses. Olime nagu põhjuseta vangistatud, kes tahtsid ukse avanedes ebaõiglusest kogu maailmale teada anda. Pettumusega sain peatselt aru, et minu või meie lugu ei olnud midagi, mida nii hõlpsalt saaks seltskondliku olengu käigus arusaadavalt edasi anda. Ka kõige traagilisem noot jutustaja hääles ning suure veenmisjõuga seletatu ei jõudnud kuulajale kohale. Nagu ei mõistetud minu silmis minu järjest täpsemateks ning kuivemateks ajalookirjeldusteks kujunevaid jutustusi, millega üritasin pakkuda kuulajale mugavamat ärakuulaja rolli. Toona panin selle “lääne inimeste” moraalse ja intellektuaalse loiduse ning ka üldise lotakil olemise viisi süüks (tihti tundsin siis, et pean hoidma tagasi enda sees mäslevat kirglikku soovi paisata endast teise peale/ette kõik kõige tähtsam, tugevam oma teadmises ja kogemuses, et sobituda sordiini all kulgevate seltskonnakaaslaste sekka). Hiljem, pärast sadu palgest palgesse kohtumisi kultuuripiiride eripoolte esindajate vahel, kui veendusin, et lääneliku seltskondliku suhtluse etiketti ei kuulu kirglikult räägitud ning inimliku suhtluse baastundele – empaatiale – apelleeriv vägivaldne lugu, kui jutustaja ei suuda end kogejast distantseerida, mis lubaks suhtuda räägitusse kui lihtsalt loosse, mis on kurioosne, meelelahutuslik või isegi naljakas, ning pärast mõnevõrra küpsema ja talitsetuma suhtlusmaneeri omandamist, tunnen endiselt vahel, et on kohatu võimatu vastata ausalt küsimustele: Mida tähendas elada Eestis II ms ajal või pärast sõda? Mis siis ikkagi juhtus? Mida oli teie-kogemuses teistsugust meie-kogemusest? Mis oli/on see suur narratiiv, mis sinu või sinu pere elu määras ja määrab? (Nii täpset küsimust ei osanud tavaliselt keegi küsida, ise eeldasin vahel, et küsitakse just selle järele).

Viimased kümme aastat olen olnud tihti ka ise küsija oma hiina, valgevene, vene jt rahvustest tuttavate vastas. Olen tundnud endas õrna õlaväristust, kui vestluskaaslane enda või oma lähedaste äärmuslikest kogemustest rääkides jõuab sõnadega väljendamatu piirialale, transitaolisesse jutustaja positsiooni, kus kogetut peab rohkem kui sõnad andma edasi häälevibra, emotsiooni sumbuv sõnatus. Sõnatus on tsivilisatsiooni piir. Kogetu sõna mõistmise alus. Vene transaktivist ütleb 80ndate keskel Lääne-Euroopas või Eestis sündinud inimestele, et vabadust ei ole, sõna kasutamise eest võib vangi minna ning ma näen kuulajate nägudelt, et nad ei mõista, mida kuulevad, nende kogemuses ei ole midagi, millega neid sõnu mõistetavaks muuta. Märgin selle momendi enese jaoks ning üritan viia jutu seltskondlikult kütkestavamatele teemadele, milles egoistlikult kalambuuritseda.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Huumor, Isamaa, Kõne, Kirg

Kui tõene on minu järeldus – jah, järeldus, mitte eeldus, sest kuidas saaksin midagi mõtte-eelselt eeldada -, et mullusuvise mee kombel lõhustamatuks klombiks kivistunud nomenklatuurile saavad tõeliselt vastu hakata need (dissidendid), kes on poliitilise kasvulava priviligeeritumad vesikasvud, need, keda liiga noorelt pole räsitud-lõigatud, sest  homse komposti lootuses, ent tänase sita varjus kosuma jäetud võsu ei too endaga puhtamat õhku ega elustikku, mis kiirendaks kivi lagunemist.

On võimalik, et kui üldse keegi, siis just Kallased saaksid hakkama sellega, mida nii väga Kaljuranna pooldajad ihkavad, aga ma võin ka eksida.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Isamaa, Võim

Ma tahan, et president oleks penskar või lesbar või feminist või trans või muslim või tibla või pede või tolerast või invaliid…

MRP 77. aastapäeval korrati ETVs  kandidaatide polstertooli-intervjuu saadet. Sellepeale ütlen, et mina tahan presidenti*,

kes ajaks vähem isamaa armastuse ja kodumaa vabaduse, Mul oli juba rahareformi ajal palju raha! – olen alati väga hästi elanud, Tee tööd, siis Jumal aitab!, USAs tuleb mustade ja valgete vahel kodusõda, Aga m a käisin agaralt Moskvas!, Naeratus, Terrorism ei kao kuhugi!, Naeratus, 20 aasta pärast on loodetavasti Kadrioru lossi aia hekk natuke kõrgem ja begooniate asemel roosid, Püsib vaid Eestimaa ilus loodus  -juttu, ning teaks,

et siin elab palju-palju inimesi, kes pärast 40 tööaastat ei saa endale lubada muud toitu kui puder ja sai, kellel ei ole autot, kes ei käi kinos ega kontsertidel, kelle kodus ei ole üle 25 aasta remonti tehtud,

et paljud perearstid annavad üle 70-aastastele patsientidele mõista, et nende uuringutele saatmine on raha raiskamine,

et naine, kelle tööandja saab katseajal teada tema rasedusest, ei tohi enam 10-tunnise vahetuse ajal puhkepause võtta,

et üks suurimaid linnu otsustab hoida raha kokku südamehaigete invatranspordi pealt, sest “jalgadel nad ju seisavad”,

et rätiga musliminaist sõimatakse poes teenindaja poolt kutsumata pagulaseks isegi siis, kui ta on maksev klient,

et iga teine klienditeenindaja ärritub, kui ta saab aru, et klient on “kõva kuulmisega”,

et naine, keda on aastaid ahistanud asutusele kõvasti raha toonud mees, ei saa iial hüvitist kadunud aja, alanduse ja häbi eest,

et paljudel transinimestel ei ole ravikindlustust ning kui ongi, siis ei võeta neid ka gripiga paljudes kliinikutes jutule, sest “me ei tea, kuidas selliseid ravida”,

et osad riigiasutused väidavad teadvat paremini kui inimene ise, mis soost ta on,

alandust, mis saab psühhiaatrilise erivajadusega inimesele osaks linnaosa kliiniku registratuuris, kui tuleb välja, et tal ei ole juba kaks kuud ravikindlustust, et tal ei ole raha maksta seekordse visiidi eest,

et “diagnoosiga” töötaja aegluse küsimuses kutsutakse kokku kogu kollektiivi koosolek, et “probleemi” arutada,

kuidas on tulla Soomest tagasi kodumaale  ning olla pool aastat töötu,

mis tunne on töötada aastakümneid pedagoogina ning saada koondatud, sest su emakeel ei ole see õige

jne jne.

 

*Vt ka https://iwantapresident.wordpress.com/i-want-a-president-zoe-leonard-1992/

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Füüsiline, Iha, Isamaa

Lapsena mängisime vennaga miilitsa ja päti mängu. Pätt sai valida, kas ta on süüdi või mitte, ning miilits pidi mõistatama, kumb siis on. Süüd või süütust pidi väljendama miimikaga, sõnu kasutada ei tohtinud – süüdlasel süüdlase nägu ja käpad, süütul eksimatu ilme. Lubatud oli topeltmäng. Teen ebaausa näo, siis teine arvab, et olen süüdi, aga tegelikult olen puhas. Vahin ausa talleilmega, aga ise olen süüdi.

Nüüd aga arvavad, et süüdi. Kui selle juures süütu nägu, siis küllap ebaõigesti süüdi, ehkki tegelikult ikka süüdi.

Lisa kommentaar

Filed under Etno, Isamaa, Süü

Vabadus vaadata tagasi

Mulle on alati meeldinud kohad, mis on kunagi olnud sündmuste keskpaigas, mille huviväärsust tuleb tolmu alt välja kaevata, otsida raamatutest ja küsida teadjatelt jutustajatelt. Eesti on selline paik ja Prantsusmaa. Pea kõik kohad, vaatamisväärsed linnad ja külad, mida olen Prantsusmaal külastanud, on huvipakkuvad tänu millelegi, mis seal on kunagi toimunud, olnud – olgu need Normandia dessandi randumiskohad või väike Cambrai linn, mille kõrgaeg jääb 16. sajandisse, kui see oli peapiiskopkond, mis allus vaid Reimsile, ning mille alad olid tohutud, ja kuhu mina sattusin algselt tänu perekondlikele sidemetele. Isegi Avignonis olles olen mõtelnud, et teatrifestival ei tõmbaks nii, kui see oleks mõnes muus tolmuses Lõuna-Prantsusmaa linnas, kus ei oleks paavstilossi ega minevikuhiilgust, mis varjutab igal hetkel sündmused, mis võivad aset leida praegu.

Ja Eesti on selline paik. Kuigi vahel tundub, et siia on varjutavat tolmu kogunenud liiga palju ning otsitavad varemed on väga madalaks varisenud. Viimastel aastakümnetel on üritatudki luua uut Eesti lugu, mis keerleks tänase Eesti ümber ning milles vihjed möödunud aegadele ja inimestele oleks veel peidetumad. Ükski neist ei ole mind palju köitnud ega veennud piisavalt, olgu see turistile tere tulemast soovimine, meeldiva üllatuse maa ohe, e- või skaibiriigi või muu enese kohta jutustatud narratiiv. Seoses okupatsioonide muuseumi muutumisega vabamuks (või Vabamuks või VABAMUks), mõtlesin, et see on järjekordne soov võimendada tänast mineviku arvel (võib-olla ka eelistada noori vanadele, naudinguid kannatustele jne jne). Iga teine muuseumi- ja ajaloohuviline käivitub Eesti 20. sajandi okupatsioonide kirjust minevikuloost, vähem monumendist vabadusele, vaprusele, püsivusele. On põhjus, miks üle maailma on orjanduse-, holokausti-, ghetto- ning okupatsioonimuuseumid. Need on üksikud monumendid inimkogemusele, mille jäämine mällu ja teadvusse on ilma teadliku meenutamispingutuseta vähe tõenäoline, mis on pea alati väljaspool kogejat ennast määratud unustusse*.

(Kui vabadusele kavandatud monument nimetati ümber Vabadussõja mälestusmärgiks, siis minu silmis oli see loogiline samm, sest Eesti kontekstis on vabaduse lugudel erinev kaal ja jutustamise aspektist erinev huviväärsus – võrdle muistset vabadusvõitlust, ärkamisaega, Vabadussõda ning laulvat revolutsiooni. Eesti on riik tänu Vabadussõjale ja 1980ndate sündmustele Euroopas, ma ei tea, kui tõsiselt keegi peale Arnold Rüütli võtab narratiivi riigi vabaks laulmisest. Abstraktne ausammas vabadusele on nagu vabaduse kell, mille puudumist keegi ei märkaks, kui see ühel ööl peaks maaprakku varisema, vabaduseiha ei kahane sellest, ikkehirm ei kasva.)

* On iseküsimus, kuhu üldrahvalikus vaimses ruumis on määratud jääma president ja tema ametiaegadel korda saadetu. Erinevalt linnapeadest ei saa president lasta ehitada sildu, et jäädvustada end rahva tänamatus ja lühikeses mälus, küll aga saab teha uudissõnade võistlusi ning võtta kasutusele uusi sõnu, mis jäävad, kui olemasolevate sõnade seadmine ei leia teed inimeste südametesse.

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Ajalugu, Õhk, Emakeel, Iha, Isamaa