Category Archives: Õhtu

Uks

Sel päeval, kui me selle koha ostsime, tulime notari juurest otse siia. Toona käidi majja mitte esiuksest, vaid rehealuse õuepoolsest laudaukse moodi sissekäigust, millel oli vana sepistatud taluukse link, mis väljast nupule vajutades sees riivi üles tõstis, ja lukuks taba. Vana peremehe poeg, kelle arvele osturaha läks, otsis taskust suure kimbu võtmeid, astus siis ukse eest kõrvale ja ütles mulle võtmeid ulatades, et perenaine tehku ise uks lahti. See uks ongi jäänud minu ukseks. Ka nüüd, kui elumaja eesuks on töökorras ja kaasaegse lukuga.

Uks ise ei ole enam see vanauks, millel põiki üle laudade ümar peenike roigas, mida mööda kiisud ukse kohal olevasse aknaavasse ja veel kõrgemale katusealusesse ronisid, nii et roigas  käte ja käppade paljudest puudetest tumedaks ja siledaks, peaaegu läikima läks. (Kui mugav oli rasket ja suurt ust laudadest eemale kaarduvast roikast haarates kinni tõmmata!) Ka nüüdne uks on ise tehtud, lauad on uued ning vana, mu käele nii tuttavaks saanud, lõgistatavat linki ja roigast ei ole enam.

Täna õhtul, selge taevaga, paistis Uksele madalate hangede vahelt üle õue looklev kitsuke must rada, sest viimatisel sulapäeval ajasin kuurini käru jaoks lume lahti. (Kui lund annab ajada, tuleb seda teha, sest iial ei või teada, mis ilm on tulemas. Kui pärast sula külmetab, ei liiguta enam lund kuhugi. Praegu on lumi “kandma” hakanud. St et võisin täna kuurist metsani joosta pealmisel jääkirmel lumme vajumata.)

Juba tean, et ka sel korral ei ole pidamist. Küllap läheb nii nüüd lõpuni. Olen aasta jooksul kolinud kolm korda ja ees seisab veel üks kolimine kohta, kuhu ma tõenäoliselt pidama ei jää. Ju siis igale ei ole paiksust antud, nagu ei ole ka muist muud antud. Loen üle ühe eesti Vana Perekonna lugu (suured tähed ilma igasuguse irooniata! Vana pigem selles tähenduses, et mitme põlvkonna (tuntud ja vähem tuntud) inimesi ühendab nende elus ja Eesti kultuuriloos perekondlik side.) ja imetlen ning kadestan nende ühes olemist, meil ei ole see välja tulnud. Võibolla oli 1950ndateks (mil ka minu loetu perekonnaloo jutustus algab) liiga vähe alles, et midagi kandvat luua. Ja ometi on meid järel veel tervelt neli ning ühel neljast uus põlvkond inimesi kasvamas.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Asjad, Õhtu, Iha

Ta ütles, et ta ema ei kallistanud teda kunagi, v. a üks kord siis, kui ta kümnesena kodust ära jooksis ja politsei ta tagasi koju tõi. Et ta on pigem idioot kui persevest, ning et mina olevat ka idioot. Nii toredaid komplimente pole ammu kuulnud. Sellistele meeldib, et emme ta eest ära jookseb, aga mina ei jõua enam.

*

Pariis on alati Pariis. Berliin pole kunagi Berliin. Aga tol nädalavahetusel oli. Ma ei tea, kas mulle meeldib Fassbinderi telesari Alexanderplatz, aga ma nägin esimest korda kohti, mis olid nagu punased kaadrid sellest sarjast.

Berliinis sukeldud öhe ja jääd sinna, kordagi mõtlemata, et on öö.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu, Füüsiline, Iha

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Nothing remains. Not a thing.

I

I

 

 

Ometi istud kaheksa tundi laua taga, täidad pabereid, tuled koju, vaatad uudiseid, vihastad tobeda trahvi peale jne jne jn

 

 

******

 

 

*****

 

I

I

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Day Without Art

mida inimesed seletuseks ära ei ütle! vahel tulevad mõned meelde:

tead, talle läheb kunst väga korda, nagu minulegi nooruses… see pidi vaigistama valu ja asetama tragöödia (kunstilisse) perspektiivi. sellest perspektiivist seisan ühtviisi kaugel kui lähedal

*

seletades riskime paljuga

*

naeruväärne – 50 inimest ühte korterit vaatamas, oma mõttes olen juba kuuse alla kolimas.

minu jaoks on meeldiv ruum, kus ei ole inimesi, tajun seda teravalt, kui vaiksesse tühjusse sisenen.

*

kas aeg, mille paned üliõpilastööde parandamisse, läheb asja ette? muidugi ei lähe. tudengid on tööd üle andes sellega juba lõpparve teinud.

*

kogu elu rühkimine autonoomsuse suunas, sõltumatuse suunas ikka veel ei ole kohal

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Teie viied peas kumisemas

See on hea dokumentalistika. Kui seda peaks hindama romaanina, siis oleks mu hinne 3.

Hea kuis peegeldab argist keelekasutust ja Eesti mentaliteeti, kui selline asi olemas on – puhas ratio või püüdlus selle poole. Hea kuidas heiastab tagasi Eesti günekoloogide ja õdede kohati ebainimlikku või lihtsalt rabedat suhtlemisviisi. – Võibolla mõne aasta pärast loevad seda nooremad kui kurioosumit minevikust.

Aga mul on ka palju ette heita – raamat tundub vähe toimetatud, kirjanduslikku või kunstilist kujundit on väga vähe – v.a klaaslaps ise, mis on muidugi suurepärane leid.

Mulle ei meeldi, et kõik inimesed on oma nimedega ning nii äratuntavad, samas, see on dokumentalistika, eks. Autor avab end täiesti – ma ei mõtle eraelu või kehaliste kogemuste jagamist teksti kaudu, vaid poolfilosoofilistes või eetilistes mõtisklustes vaimu paljastust -, mul on tunne, et ma ei taha ilukirjanduslikus tekstis näha, et autori vaimusügavuse põhi on käes, see on siin käeulatuses. (Isiklikus plaanis olen ma nõnda erineva eetilise taustsüsteemiga, et mõned “ratsionaliseerimised” jäid väga kaugeks või internetifoorumi stiili laadseks).

Ja võõrkeelte kasutamine tundus edevusena; kui palju on eestlasi, kes suudavad kõiki neid keeli originaalis lugeda, kas pole see lugeja kiusamine!

Sellised mõtted. Lugesin, teie viied koguaeg peas kumisemas.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu, Lugemine

kui esimest korda siia tulin, oli videvik, rõdult nägi üle katuste õhtusina.

mulle meeldib, et olen kõrgel, et ma ei näe inimesi ega tänavat, ehkki ka siin on tänavapoolsetes tubades kuulda ronge, sireene ja automüra. köögi- ja vannitoaaknast paistab plinkiv teletorn. Berliin, Alexanderplatz. Olen oma tornis.

palusin kolijatel jätta mu kastid veel lattu, mul ei ole südant neid siia üles käsutada. hingeldan, kui viimast trepivahet tõusen; ka sportlik ning noorem Sofi hingeldas, kui võtmeid tõi.

seega olen raamatuteta – vaid üks kott topeltekseplare, mida ei saanud eestis maha müüa, on siin: Pentti vana tumesinine väike luulekogumik, Üdi Tiibadega raamat, üks Unamuno… ja viimasteks jõuludeks saadud raamatud. olen need hoolikalt magamistoa ja elutoa riiulitele ja kummutitele laiali laotanud.

lugesin ühel õhtul pentti luuletusi, need ei ole mulle kunagi nii head tundunud, kui loetuna tubades, mida alles kodustad oma raamatute, vanade kaaslastega.

*

peaksin kirjutama lesbidest ja nende emadest, kes oma tütreid vihkavad, aga see on labane ja kuri teema. pesen selle asemel põrandaid, küürin oma värske ja uue korteri pindu, et need läigiks…läigiks.

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu, Linn