Meile Printsuga meeldib vahtida pimedasse aeda, olla mõni meeter majast või rehealuseuksest – pääseteest – , siiski pilkases. Vabiseda või tarduda hirmust ja naudingust. Siis päästa teineteist liigutades end valgusti anduri ees.
*
Heade ja õiglaste vari on tihti eriti tume, pahupool erakordselt jälk. Sestap tõmbavad üha enam ilmsed pasakotid – sealt ei tohiks halbu ootamatusi tulla.
kuulan sisseloetud The Price of Salt´i, kõik valud on kontrolli all (miski ei maanda nii hästi kui katkine keha, füüsiline haav, ristpistes haavaniidid, mis hoiavad katkist liha koos ja hakkavad esimesel õhtul tugevast valuvaigistist hoolimata natuke tuikama), ja mõtlen, kui erinevad on “armastused” võrreldes selle ühega. kuidas on võimalik, et me lepime vähemaga. kõigile reetmistele see veel ka lisaks!
ma tunnen nagu oleks see korter päris esimene oma koht, nagu oleksin 18 ja esimest korda kodust pääsenud, valmis ise enda eest hoolitsema, laskma lapsepõlve kaugele unustusse. see ongi esimene, pole põhjust, miks ei võiks seda esimeseks pidada.
Maja tundub tühjemana, sest teenijatel on vaba nädal. Söön otse potist makarone, et ei peaks taldrikuid pesema. Iga joogi jaoks on oma lähker, mida kasutan kogu päeva vältel. Teetass, kohvikruus ja veinipeeker.
Ilm läks jahedamaks, mul algasid päevad. Aiale laskub vaikus, milles aiman nahkhiirte ja teiste pimedusearmastajate kohalolu. Jätan terrassile portveini ja pestud valgeid sibulõunu. Ärgu mind puutugu! Autot ei puutu, see on kleebitud täis ikoonikleepse, esiklaas on täis luigesulgi, külamehed korjavad neid mulle ja jätavad kojameeste vahele. Valged jõud hoiavad kokku.
Olen oma valget nahka kaitsnud, aga ikkagi olen näost päevitunud. See uus päike tuleb läbi klaasi ja kreemi. Eile väntasin päikese laskudes Marju hauale, et vaadata, kas pärgade lindid on maha maetud, haud tasaseks tehtud. Kõik on comme il faut. Tasane, keskel rida punaseid begooniaid (mamma jälestaks, et valiti punased, ja mulle on ka see punasepõlastus külge hakanud). Kalmistu oli vaikne, käisin kikivarvul, et mitte liialt surnute rahu rikkuda. Haudade vahel ringi tippides mõtlesin Marju asemel rohkem Marisele, sellele, kui palju olen nüüd ta üle elanud. Olin tänulik, et mulle on rohkem aastaid antud ja kahetsesin, et talle nii vähe.
Filed under Õhtu
Olen laevalael. Ees on sile meretee. Teel ees kaks laeva. (Kuidas neid nii palju siin saab olla.) Päike sillerdab laevateel, mereribal laevade vahel.
Kuldne sära? Kas midagi täpsemat kui see trafarett ei ole? Teemantid? Lainte täied teemanteid, millel ometi enestel säravõimalust pole. Ikka on vaja päikest.
Päikesekuld. Päikesesära. Kuld. Sära. Kassikuld.
Laeva kere lõikab läbi vee, selja taha keerdub pitsiline vahuvolang. Pitsiline? Kas midagi täpsemat ei ole?
Ei ole.
Ees on sile veetee. Täies päikeses. Täies tuulevaikuses.
Filed under Õhtu
Aed oli roheline, ainult ja täienisti roheline. Rohu kohal laiusid suured lõikamata viljapuud, mis ei lasknud taeva sinisel rohulibledele teisi toone heiastada. Päeva lõpul vaatas ta enda ümber, nagu ikka tungis kõikjal, kuhu silm ulatus, peale rohurinne, ükskõik kui tihti ta trimmeriga seda tagasi ei tõrjunud, ta tundis nagu hulbiks ta suure hapuoblikasupi sees.
Kunagi oli ta siia mõned külalised lubanud, nad olid teda vaid häirinud, tahtnud aias ringi käia, kommenteerinud õunapuude olukorda või sõstardest turritavaid nõgeseid – ka kõige lähemad sõbrad tundusid siin sissetungijatena. Talle meenus trullakas Annabella, kolme lapse ema, vapper ja lootusrikas ka siis, kui laste isa ta rahata ja üksi jättis. Ta ei võinud Annabellat kannatada, sest too uskus, uskus kõigest hoolimata, et tema nõiarohtude ja kandle ehitamise laagrid ning aknale asetatud kristallid aitavad tal väärikalt elust läbi tulla, leida armastuse. Annabella oli vaadanud ühe vana punaste õuntega puu tüvele ja selgitanud, kuidas osad tema tuttavad metallharjaga sammalt maha koorivad, et puu pikemalt vilja annaks. Iga lause, mille Annabella kuuldavale tõi, oli öeldud tõsiselt ja sügava veendumusega. Ta oleks tahtnud sülitada, hirnuda või ropendada, võõrustajale kohaselt pobises aga vaid midagi tüvede liigtugeva kraapimise kohta. Annabella leidiski uue armastuse, koos sellega ka alanduse, mida rumala ja ambitsioonika mehe tähelepanu endaga toob.
Õhtu on elu lõpp. Mitte midagi pole alles hommiku jaksust või lootusest teha ära enneolematu kogus tööd, kadunud on keskpäeva soojus ja pärastlõunane rammestus puuvõrade küljelt langevas valguses. Nahk on ka talvise metsatööjope all jahe, näole maandub hobusääsk.
Linnatänavatel kõndides rahustan end samaga, millega ennegi – kõik pudeneb tolmuks, kõik ehitatakse üles. Üritan senisest veel rohkem märgata ja meelde jätta maju ja tänavaid – kui neid ühel hetkel enam ei peaks olema: vahetänav, tegelikult nurk Lossi tänava õppehoone ja vana keemiahoone kokkupuutepunktis, Lossi tänavalt vaadates ei näe tegelikult peahoonet, aga ta on seal, kes teab, näeb teda oma vaimusilmas – Kas minna mööda ülikooli tänavat ja näha teda kogu ilus või lõigata läbi pimeda nurga? -, Emajõe tänav mõne ilusa säilinud vana majaga, mida vaatan Ujula puiesteelt, Staadioni tänav ja majad, mille aknad avanevad üle linna õhtupäikese poole, Raekoja plats 10, mis on praegu välja rentida, Kroonuaia läheb üle K. E. von Baeri tänavaks – siin elasid onu Valdo ja tädi Virve ja nende Siiami kassid, jne jne. Õhtuks kasvab aga paanika, kui tõesti mõelda ja üritada ette kujutada. Nii et nüüd tuli ka küüditamine ära.
Phi helistab vähemalt korra päevas ja räägib mulle veel uudised üle, et kontrollida, kas tean iga nüanssi, ta ei tee päevad läbi muud kui tarbib uudiseid, võrdleb brittide, belglaste ja prantslaste saatejuhtide ja telekülaliste teadlikkust – prantslased olevat Vene küsimuses täielikud turakad, see ei üllata mind. Vist eile rääkis ta, et venelastel on veok, milles on krematoorium langenud sõduritele – hea, et Eesti uudised kõike õudust üles ei korja.
Võib-olla jääbki üle vaid palvetada. Vanad tuttavad näod, nagu Eerik-Niiles Kross, Rainer Saks, Merle Maigre, Lauri Mälksoo jt, on eetris kuidagi eriti kohkunud või murelikud, mis räägib rohkem kui see, mida nad räägivad. Ja siis on teised, kellele sõda on mõjunud toniseerivalt – Jonatan Vseviov, Kusti Salm, kindralleitnant Herem. Nende realism (võimalik, et sõda tuleb ka siia, selleks peab valmis olema, me oleme valmis jne jne) ja kuraas rahustavad mind. Mind rahustab ka see, kui näen, et meil on praegu neis võtmeametites tõsiseltvõetavad inimesed. (Mul on raske ette kujutada, et Riho Terras kaitseväe juhatajana minusse praegu usaldust süstiks.)
Üldse olen sõja ajal kõige parema meelega kuulanud just sõjaväelaste kommentaare – nende juttudes taandub sõda taktikaks, tehnikaks ja võitlusvaimuks, millekski kontrollitavaks, millekski, milles võid osaleda ja siiski ellu jääda.
Filed under Õhtu
Päeval annan talle kätte kõrvaklapid, mida keegi ei kasuta, mida aga võib veel vaja minna. Tal on koht, kuhu need ära toppida. Ta istub oma voodil ja mina voodi kõrval potitoolil, millele on visatud loomanahk, et varjata tooli otstarvet. Ta küünitab voodiotsa poole ja avab madala kapi lükandukse, mis on tihedalt vastu voodit, alumine riiul jääb vaateväljast välja. Mõtlen, et ta elu on nüüd surutud siia toanurka. Voodi, riiulike, öökapp. Tegelikult on ta suurema osa oma elust siin elanud. See on mu meelest masendav.
Pärastlõunal pesen kiiruga põrandaid, et kinno jõuda. Esik ja köök on nii väikesed, et seal pesen põlvili, lapp käes. Esikus mõtlen neile tänapäeva idiootidele, kes jutlustavad minimajade evangeeliumi – kui mõnus ja minimalistlik, ja ei pea laenu maksma, ei pea isegi töötama. Nad ei tea, millesse nad end suruvad. Nad on pärit keskklassi peredest, kus lapsed kasvavad majades või vähemalt korterites, kus igale lapsele on eraldi tuba. Olla sunnitud elama väikses korteris, kus iga nurk on asjade all, iga eset, mitte ainult mööblit (“Tõstate voodi kappi ja alla laskuvast kapiuksest saab söögilaud. Kui geniaalne – te ei pea väikses ruumis millestki loobuma!”), peab ruumi süvistama nagu sillutisekivi tänavasse. See linoleum mu sõrmade all on iidne, aga mitte nii iidne, et ma ei mäletaks selle vahetamist. Enne seda oli sama mustriga, kui see väga läbi kulus, lõigati uus tükk samast rullist, millest eelkäija pärit oli. Ma tulin neile külla ja märkasin kohe, et põrand on vahetatud. Mäletan, et olin pettunud, et uus oli kulumata vana.
Kogu elu kanda endas kaotust ja tühjust, mis on palju suuremad kui üks väike korter mahutab. Selle peale võib inimesel minna kogu energia, nii et muuks ei jää midagi üle. Meie aga oleme nagu rumalad käinud ta järel lootes, et ehk ta märkab meid, ehk oleme tähtsamad sellest tühjusest. Aga me ei ole.
Filed under Õhtu
Üleöö on mind võetud vastu üle 60ste naiste seltskonda – minuga räägitakse kui võrdsega, ma ei ole enam ühe sõbranna kummaline tütar. Ka siis, kui oled pidanud vastu vaid ühe nädala hooldades vana sugulast, tead seda, mida peab teadma, et rääkida hoolitsemise väsimusest. Tead, kuidas silmad kipitavad kogu päeva, nahk ja suu kuivavad, isegi kui kreemitad end hommikul ja õhtul, ehkki jood tassi vedelikku iga söögikorra juurde. Ostukotte kolmandale korrusele tassides hakkab süda kiiresti lööma, hing jääb peaaegu kinni – see ei ole haige süda, vaid pidevalt verre nõrisev kortisool.
Nad küsivad: “No kuidas on?” ja see tähendab, et kas pead vastu, kas su hoolealusel on olnud kehvi päevi, kas juba on alanud väljakannatamatu lõpp. Sa vastad: “Olukord on stabiilne.” See tähendab, et oled väsinud, ärritunud, sest töö on tänamatu, rääkimata hooldatavast, täna oled tulnud välja kammimata peaga, tööl on mõni projekt viivituses, aga üldplaanis on kõik kontrolli all. Küsid vastu: “Kuidas sul?” A. vastab, et tal leiti sõeluuringu käigus rinnast tükk, nädala pärast on operatsioon. Vaid hetkeks lähevad A.-l silmad niiskeks, vähem tähelepanelik pilk ei märkakski. Jah, ta on õnnega koos – saab nii kiiresti opile, pandeemia on leevenenud, korraline ravi taastumas. Arstid andsid kaasa pataka pabereid, aga ta ei ole veel neid lugenud. Ta ei ole veel neid lugenud, ehkki loeb umbes raamatu päevas. “Klubi” uue liikmena ei tea ma veel, kuidas seda vestlust lõpetada. Ütlen, et pead vapper olema – see on muidugi üleliigne, arvestades, et A. hooldas kümme aastat ärevushäirega vennapoega, kes ei lahkunud oma korterist. Kaks aastat tagasi tappis noormees end hoolimata tädi hoolitsusest. A. pöördus esimest korda elus psühholoogi poole.
Enne rinnaoppi on ta arstidega vaid korra kokku puutunud – kummaline varbaoperatsioon, mille järel ta kuu aega jalas metallvarrast pidi kandma. Kui tuli aeg ora jalast välja võtta, võttis tuttav arst tangid ja tõmbas. “Tegin vaid korraks “aih!”” Naerame mõlemad.
Filed under Õhtu
Teist päeva udu, sest nii soe. Nagu oleks suvi korraks tagasi tulnud, midagi maha unustanud. Naabri põllule kasvama jäetud üksikud puud on hallis udumeres saanud millekski või kellekski muuks. See maastik, mis on päikese käes ilus, on nüüd veel ilusam. Seisan korra ristteel, uute naabrite juures on valgus ja jutukõmin. Ma olen ikkagi inimeste-inimene, ma ei tahaks olla tühjas külas.
Mamma sai täna 92. Käis eile taksoga juuksuris ja veetis seal kolm tundi. Esimene tund läks Elsaga kohvitamisele. Nagu igal aastal, oli ka täna neil telefon punane. Ema ütles, et mamma istub kahe telefoni valves, mis mõlemad päev läbi helisevad. Kui Saaremaa ja Tartu vahel käiks lennuk, oleksin paariks tunniks Tartu lennanud. Teist nädalat järjest seda teekonda autoga ette ei võta.
Eelmine pühapäev sai A. 95 – keegi ei ole meie suguvõsas nii kaua elanud, ehkki mitmed on pikaealised. Sangaste vanaema elas 93aastaseks, nüüd on A. käes uus rekord. Ta oli habemesse kasvanud ja väga kõhn, voodilt ei tõusnud. Ta nägi välja nagu eesti talumees mõnel 20. saj. alguse mustvalgel fotol. Hüvastijätul hoidis mu kätt ja ütles, et ta loodab, et me kohtume veel. Ma mõtlesin, et võib-olla tõesti, võib-olla on see võimalik. Kui Jumal annab! Sama üritan mõelda Hummuli maja osas. Kui see meie perre tagasi peab tulema, siis tuleb. Ma ei ole valmis kolmanda põlvena uut alandust ja ebaõiglust läbi elama.
Filed under Õhtu
Esimene niitmine. Õhtul esimesed käod. Üks lähemal, teine kaugemal Karja kiriku pool. On nurmenuku-aasta. Eile hakkas õitsema metsõunapuu, täna meelespead. Keset kassiala õunapuu sisse pesa teinud kuldnokkadel on pojad koorunud. Nad on ettevaatlikud ja neid kaitseb ümber puu veetud võrkaed – kuldnoka-ala. Mul on ühte kilekotti pakitud kõige vajalikum, et mamma tervise halvenedes kiirelt Tartusse sõita.
Filed under Õhtu
Nüüdisaja infantiilne argipsühholoogia jutlustab Muistsetele Mõttesüsteemidele viidates, et õnn ei peaks sõltuma välisest, õnne kui seisundit tuleb inimesel ise seesmiselt kultiveerida, välisesse ehk olemasolevasse aga leplikult, isegi tänulikult suhtuda. Õpetust kuulavad tähelepanelikult Õnnetud, kes ei suuda alati õnne- ja edukultuuris õnnestumise survele vastu seista. Nõnda tunneb vahel Õnnetu, et ta o n õnnelik või väga lähedal õnnele. Ta mainib seda ehk isegi mõnele sõbrale või abikaasale – teadaanne, mis viimastes vaid umbusku äratab: Mis on sündinud? Millest see äratundmine? Teravapilgulised lähedased näevad teates vaid järjekordset tujuvõnget.
*
Palju aastaid kaikusid mu peas ühe mu eksi lausutud kibedad sõnad. “Sa oled üks õnnetu inimene,” ütles ta mulle ja minu tõlgenduses viitas see tema äratundmisele, et “õnnetus” on minu olemus. Küllap teadsin juba selleks ajaks, et ma ei ole õnnelik Õnneseene moodi, läbinisti ja alati heas ja õnnistatud tujus, ning ilma igasuguse läbinägelikkuseta “olemasoleva” osas. Kui õnnesta(ma)tute süsteem on lihtne ja binaarne, siis on Õnnelike kõrval kurvameelsed ja rusutud ning nende eluvõimalus seisneb vabaduses jääda truuks oma natuurile, leida omamoodi õnn spliini püsivuses, ebaõnne(stumise) kindlas muutumatuses. Ütlen seda kui heatahtlik olevaga kontaktis olev sõber, kelles õnneteade kahtlusi tekitab.
Filed under Õhtu
nagu pilt endast, millesse korraks armud ja mis seejärel peegeldab tagantjärele minevikusinu naeru- ja haletsusväärsust.
enese raskemeelsust on piin taluda, teise raskemeelsus on talumatu.
in my case, from brick to water, ütles ta. ei voola minagi veel.
on üks paariaastatagune LR, mida kultuurilehtedel endiselt reklaamitakse, mille kaanel tunnen ikka ja alati esimesena ära Taavi Eelmaa, seejärel tuleb meelde, et nägu kuulub hoopis Bruno Schulzile. esimene äratundmine ei ole tingitud pelgast sarnasusest, pole persona segiajamine, vaatan pilti kirjanikust teadmisega, et tean tema tööd. olen lugenud Eelmaad, pole näinud Schulzi.
Schulz 1935. aastal
*
Nüüd, kui võrdlen nende fotosid, hakkan kahtlema, kas ma mitte ei eksi. Schulz sarnaneb mitme portreega Konrad Mäest, keda näen kaanel võibolla enne “esimest” äratundmist, mu pilk jääb ajakirjale üldse peatuma, sest ma ei saa aru, miks peaks kirjandusajakirja kaanel olema maalikunstnik, seejärel omistan näo Eelmaale.
Rohtu ei ole, on üksikud resistentsemad libled ja kõrred, nende all sammal, mis on ka kuivanud, aga üldmulje on aias siiski lopsakas roheline. Kõik pojengipõõsad õitsevad – õisi on palju, suured rasked tuutud on vajutanud oksad kaarjalt maha. Olen neid kastnud kogu kuiva aja. Tunnen roosade pojengide uimast roosilõhna veel ka oma voodil, ehkki eesukse juba ööseks sulgenud olen. Mõtlen köögiaknast eesõuele vaadates, et selles on mingi ebakõla, et ta on kuskil seal, mina üksi siin. Samas pole ootamist ega tuntavat igatsust, aiaarmuke hoiab mind oma rüpes. Väsitab mind välivoodil päikese käes, kütab ja jahutab, paitab ja piitsutab. Loen päevas mõned veerandtunnid veel vaid moe pärast, pelk keha ja selle ihad.
Päikeseloojangu järel on aias kollakasroheline valgus, mis tavaliselt on siin augustiõhtutel. Kõik on vara, varem kui teistel aastatel. Kas kõik saab ka enneaegselt läbi?
Sel päeval, kui me selle koha ostsime, tulime notari juurest otse siia. Toona käidi majja mitte esiuksest, vaid rehealuse õuepoolsest laudaukse moodi sissekäigust, millel oli vana sepistatud taluukse link, mis väljast nupule vajutades sees riivi üles tõstis, ja lukuks taba. Vana peremehe poeg, kelle arvele osturaha läks, otsis taskust suure kimbu võtmeid, astus siis ukse eest kõrvale ja ütles mulle võtmeid ulatades, et perenaine tehku ise uks lahti. See uks ongi jäänud minu ukseks. Ka nüüd, kui elumaja eesuks on töökorras ja kaasaegse lukuga.
Uks ise ei ole enam see vanauks, millel põiki üle laudade ümar peenike roigas, mida mööda kiisud ukse kohal olevasse aknaavasse ja veel kõrgemale katusealusesse ronisid, nii et roigas käte ja käppade paljudest puudetest tumedaks ja siledaks, peaaegu läikima läks. (Kui mugav oli rasket ja suurt ust laudadest eemale kaarduvast roikast haarates kinni tõmmata!) Ka nüüdne uks on ise tehtud, lauad on uued ning vana, mu käele nii tuttavaks saanud, lõgistatavat linki ja roigast ei ole enam.
Täna õhtul, selge taevaga, paistis Uksele madalate hangede vahelt üle õue looklev kitsuke must rada, sest viimatisel sulapäeval ajasin kuurini käru jaoks lume lahti. (Kui lund annab ajada, tuleb seda teha, sest iial ei või teada, mis ilm on tulemas. Kui pärast sula külmetab, ei liiguta enam lund kuhugi. Praegu on lumi “kandma” hakanud. St et võisin täna kuurist metsani joosta pealmisel jääkirmel lumme vajumata.)
Juba tean, et ka sel korral ei ole pidamist. Küllap läheb nii nüüd lõpuni. Olen aasta jooksul kolinud kolm korda ja ees seisab veel üks kolimine kohta, kuhu ma tõenäoliselt pidama ei jää. Ju siis igale ei ole paiksust antud, nagu ei ole ka muist muud antud. Loen üle ühe eesti Vana Perekonna lugu (suured tähed ilma igasuguse irooniata! Vana pigem selles tähenduses, et mitme põlvkonna (tuntud ja vähem tuntud) inimesi ühendab nende elus ja Eesti kultuuriloos perekondlik side.) ja imetlen ning kadestan nende ühes olemist, meil ei ole see välja tulnud. Võibolla oli 1950ndateks (mil ka minu loetu perekonnaloo jutustus algab) liiga vähe alles, et midagi kandvat luua. Ja ometi on meid järel veel tervelt neli ning ühel neljast uus põlvkond inimesi kasvamas.
Ta ütles, et ta ema ei kallistanud teda kunagi, v. a üks kord siis, kui ta kümnesena kodust ära jooksis ja politsei ta tagasi koju tõi. Et ta on pigem idioot kui persevest, ning et mina olevat ka idioot. Nii toredaid komplimente pole ammu kuulnud. Sellistele meeldib, et emme ta eest ära jookseb, aga mina ei jõua enam.
*
Pariis on alati Pariis. Berliin pole kunagi Berliin. Aga tol nädalavahetusel oli. Ma ei tea, kas mulle meeldib Fassbinderi telesari Alexanderplatz, aga ma nägin esimest korda kohti, mis olid nagu punased kaadrid sellest sarjast.
Berliinis sukeldud öhe ja jääd sinna, kordagi mõtlemata, et on öö.
Filed under Õhtu
Nothing remains. Not a thing.
I
I
Ometi istud kaheksa tundi laua taga, täidad pabereid, tuled koju, vaatad uudiseid, vihastad tobeda trahvi peale jne jne jn
******
*****
I
I
Filed under Õhtu
mida inimesed seletuseks ära ei ütle! vahel tulevad mõned meelde:
tead, talle läheb kunst väga korda, nagu minulegi nooruses… see pidi vaigistama valu ja asetama tragöödia (kunstilisse) perspektiivi. sellest perspektiivist seisan ühtviisi kaugel kui lähedal
*
seletades riskime paljuga
*
naeruväärne – 50 inimest ühte korterit vaatamas, oma mõttes olen juba kuuse alla kolimas.
minu jaoks on meeldiv ruum, kus ei ole inimesi, tajun seda teravalt, kui vaiksesse tühjusse sisenen.
*
kas aeg, mille paned üliõpilastööde parandamisse, läheb asja ette? muidugi ei lähe. tudengid on tööd üle andes sellega juba lõpparve teinud.
*
kogu elu rühkimine autonoomsuse suunas, sõltumatuse suunas ikka veel ei ole kohal
Filed under Õhtu
See on hea dokumentalistika. Kui seda peaks hindama romaanina, siis oleks mu hinne 3.
Hea kuis peegeldab argist keelekasutust ja Eesti mentaliteeti, kui selline asi olemas on – puhas ratio või püüdlus selle poole. Hea kuidas heiastab tagasi Eesti günekoloogide ja õdede kohati ebainimlikku või lihtsalt rabedat suhtlemisviisi. – Võibolla mõne aasta pärast loevad seda nooremad kui kurioosumit minevikust.
Aga mul on ka palju ette heita – raamat tundub vähe toimetatud, kirjanduslikku või kunstilist kujundit on väga vähe – v.a klaaslaps ise, mis on muidugi suurepärane leid.
Mulle ei meeldi, et kõik inimesed on oma nimedega ning nii äratuntavad, samas, see on dokumentalistika, eks. Autor avab end täiesti – ma ei mõtle eraelu või kehaliste kogemuste jagamist teksti kaudu, vaid poolfilosoofilistes või eetilistes mõtisklustes vaimu paljastust -, mul on tunne, et ma ei taha ilukirjanduslikus tekstis näha, et autori vaimusügavuse põhi on käes, see on siin käeulatuses. (Isiklikus plaanis olen ma nõnda erineva eetilise taustsüsteemiga, et mõned “ratsionaliseerimised” jäid väga kaugeks või internetifoorumi stiili laadseks).
Ja võõrkeelte kasutamine tundus edevusena; kui palju on eestlasi, kes suudavad kõiki neid keeli originaalis lugeda, kas pole see lugeja kiusamine!
Sellised mõtted. Lugesin, teie viied koguaeg peas kumisemas.
näitus 