Category Archives: Unenägu

peaches-peaches-singer

Lisa kommentaar

by | Laupäev, veebruar 18, 2017 · 04:59

Rongad kogunevad (stsenaariumi sünopsis)

See oli selline lugu: olin kodus, vihma hakkas kõvasti sadama kõigist aknavahedest ja lampide laeavadest hakkas vett sisse tilkuma maha tekkisid loigud. tahtsin minna kohe üles Malle-Reedale teatama. üle põranda minnes üritasin vett vältida kartsin, et ka kassid võivad saada elektrilöögi. sain esikusse, lülitasin elektri välja. olin alasti viskasin hommikumantli peale ning läksin trepikotta.

järgmine, mida  mäletan, on see, et ärkan kaubamaja kandis ühes idamaises restoranis. kuidas ma sinna sain, ei tea. hirm on suur. hakkan teistele jutustama, et olin kodus, vihma hakkas sadama… jutustamise käigus tahan uurida kuidas ma siia sain. inimestes ei tekita mu lugu huvi. jään jälle magama.

taas ida restoranis ärgates satub mu kätte pakk vanu kinnistudokumente, millel üks nurk ära rebitud. restoranis tutvun ka turske eesti mehega, ta äratab minus kahtlust, kuid kuna kardan vägivalda, hakkan ta kallimaks. ta liigub jõmmide ja hirmutavate meeste seltskonnas. hakkan üksi minema paika, kust peaksin leidma talu, mille dokumendid on minu käes. Paberil on keerulises kirjaviisis kohanimed: Lääne-Virunigula vms, Risti küla, loetamatu talu nimi. küsin kohalikelt vanameestelt teed olen usaldav räägin neile oma lugu miks olen külla tulnud. nad juhatavad et külas olla põõsaste vahel rada, mis viib alla orgu ja heinamaale ning ojale. mingu ma sinna. vanamehed on aga kuritegelikus kambas, olen nagu rumal metsloom, kes varsti ümber piiratakse, kes jahimehed oma pesa juurde juhatab.

külas on kohalik tatari/muslimi/kasahhi vms kogukond elanud aastaid tagasi üle suure tapmise eestlaste poolt. seda on hoitud saladuses mõrva on mälestanud vaid kogukonna naised. neil on selleks maja, kus naised kõikjale küünlaid läidavad, ise vaikselt lauldes küünlad käes kogunevad. väga vaikselt nagu rongad kokku lendavad. ronkadest on ka nende laul. nemad on mind valinud seda lugu avastama et viia meid (!) tallu, kus kuritöö on toimunud.

liigun mööda punaka küünlavalgusega maja see on nagu allmaakäikude, kanalite ja sildade rägastik –  mälestustelinn nende kodumaalt? see on ilus ja imeline maailm, imestan, et midagi sellist on olemas.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Füüsiline, Unenägu

Me olime õppusel – kogu meie rühm. Aga kõik olid kuidagi nannipunnid ja turakad, nii et ma mängisin ennast koguaeg rühmajuhiks, et turakaid plindrist välja tuua. Meid jaotati kolme jakku, nagu kursuselgi, ning igale jaole anti väike tank – pidime tanki punktist A punkti B viima. Tank – madalam kui meie – liikus ise, meie ümber tema. Kohe teekonna alguses sisenesime  kitsasse käiku, milles kitsas mudane tee. Oli selge, et tank siit läbi ei saa. Saatsime tankid tagasi, et nad ringiga meile käigu väljapääsu juurde vastu tuleksid. Kui välja jõudsime, ei olnud tanke seal ning ma teadsin, et see oli olnud kapteni – meie kapten oli ka selle õppuse vastutav läbiviija – lõks meile. Käiku sisenedes olin aimanud lõksu, aga muud väljapääsu ei paistnud meil olevat.

Tankid olid, seega, meilt võetud. Kartsin, mis karistuse see võib kaasa tuua. Meie poole hakkas tulema mees, kes seadis meie lähedusse lõhkeseadeldisi, pidime ta elimineerima. Aga olime Vabaduse väljakul ning ümber tsiviilautod ja inimesed. Pelgalt mehe nägemisest vajutasin kogemata päästikule – relv tolknes mul kanderihma pidi käes, raud paralleelselt maaga. Tegin vea, relv läks lahti ilma käskluseta, teravmoon lendas suvalises suunas. Aga kas mina ei olnudki rühmajuht? Kes siin üldse juhtis? Täielik segadus, mehed seisid püsti, formeerimata. Karjusin neile, et selliseid nannipunne ei ole enne nähtud. Käsutasin kõik ringkaitsesse. Üritasin oma relva korralikult kätte võtta, raud endast eemale ja sihikul, see oli raske, sest relvaraud ilmatu pikk. See oli nagu kuulipilduja, ja samas nagu raketiheitja. Ma ei teadnud, kui kaugele saan sellega lasta, kuidas kaitseriivi peale panna… Meie ette väga lähedale oli jõudnud mees, kellel oli käes lõhkamismasin, ta vedas süütenööri. Vaatasin teiste otsa, nemad vaatasid omakorda ringi – mida kapten meilt ootab, kas me peaksime ta maha võtma või paneme end sellega lõhkeseadeldiste tõttu ohtu. Sel hetkel sain aru, et see on viimane test enne kursuse lõpetamist – st ma ei olnud ikka veel kursust läbinud! – pidime end veel viimast korda tõestama. Teadsin juba, kuidas selle lõppedes seisame poolkaares norus kapteni ees, kes meid manitseb kui lapsi.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Süü, Unenägu

Elusisu unenäotüüp

Vaatasin Õunpuu viimast filmi – iga vaataja saab “osaleda” filmis nagu unenäos, nagu oma elus, kõrvuti teistega.

Õunpuu oli viinud meid mahajäetud limonaaditsehhi ja kõdulõhnalisse taluhoonesse, ühest pääsest teise ning teisest esimesse. Ta lasi meil seal ringelda. Kõik kohad olid täis vanu riideid – haisvaid inimeste elutarbeid. Seisime selle keskel ega teadnud, mida peaksime tegema – meid oli jäetud stsenaariumita. Pidime ise leidma stseenide mõtte ja sisu. Osad meist tõesti mõtlesid. Hakkasid juhtideks – “Teeme nüüd nii, et tülitseme oma abikaasadega, teeme nagu see olekski meie elu!” Või hakkame neid riideid voltima, seame kõik korda, ehk viiakse meid siis edasi, pääseme sest niiskest laohoonest. Mõni ütles: “Kui me ka kõik siin korda teeksime, ei juhtuks midagi. Mõte ei selguks, pääsu poleks.”

**

Kõik tuleb kokku pakkida! Kõik. Iga käevõru, alustass, raamatuke & linik. Mu emale on see liig, närvid ütlevad mitu korda üles. Lähen talle appi – kas võin pakkida neid elutarbeid: nõusid, ehteid vms. Jah!

Esimest korda nende sadade pakkimiskošmaaride jooksul usun, et ma suudan kõik ära mahutada, me suudame kõik kaasa võtta. Olen tugevam ja teised võivad minu abile loota.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Unenägu

olin sõitnud ülesmäge lumisel kitsal mõlemal serval sügava kraaviga metsateel, teised masinad olid jäänud pidama ja lennanud uppi.

teel, mu ees, seisis väike poiss. ka kolmanda signaali peale ei läinud ta eest ära. kergitas pisut oma rippuva käe sõrmi nagu öeldes, et tasa-tasa, kohe. minu kõrval ja taga autos olid inimesed. ütlesin, et see on Joosep.

väljas, kraavi pervel seisis väga noor ja sale naine helelillas mantlis, roosades sukkades ja helelillas mütsis. läksin ta kõrvale ja varisesin põlvili – miks on kõik läinud nii valesti? mõtlesin oma armastust, oma maja ja last, mille kõik kaotasin.

Piia vaatas mulle otsa leebe ja armastava, leppiva pilguga ning ütles, et meil oli väga suur armastus. ma armastasin sind nii kõvasti, et selle kohta on isegi seaduses paragrahv. ta põimis oma käsivarre ümber mu pea nagu mao ja hoidis mind. Joosep vaatas samal ajal järsaku lahtise liiva taustal selgest taevast langevaid lumeräitsakaid, mis liuglesid kraavivette.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õhk, Unenägu

Unenäotee

Unenäos on asjad ja nähtused iseenese sümbolid. Mingit nihestatust ei pruugi olla. Näiteks nõukogude aja lasteaia äratuntav tüüpmaja, milles unenäos asuvad pesupoed – kombineed, pesukomplektid, öösärgid ilutsemas suurtel poeakendel, mis ju ei kuulu selle tüüparhitektuuri juurde! -, mina sõitmas silmad krõllis ümber maja nagu motoriseeritud filmikaameral, on ikkagi lasteaed, mitte pood või midagi muud. See on lasteaia sümbol. See, et lasteaiamajas on ka poed, akendel minu ihaldatuga, ei ole nihe, vaid unenäokontekstis üksnes lisandus. Unenäomeenutus ja -ülestunnistus – kas tõesti on mu lemmikloom surnud, kas tõesti olin see mina, kes ta me maja taha maha mattis – ühes fotolavastusega, kus olen asjade, boade, riiete all,  ärapeidetud loomakestega, ise hoidmas nalja pärast poomisnööri, mida unenäos kasutab keegi mu mälestuste elustamiseks, on sümbolite konstruktsioon. Pilt on lavastatud fotokompositsioonide sümbol, mitte midagi muud, nagu ka lemmikloomad ja nende surm ning matmine ei ole midagi muud kui see, mis nad unenäos näivad. Unenäo asjad kui sümbolite sümbolid, elu, lapsepõlve kõige esmaste, mõni ütleks ka sügavaimate, valusaimate ning ehk ka sõgedaimate, jälgede representatsioonid mõjuvad just seetõttu kui labidalöök vastu rindu, käed ümber kõri, ärkan nutt kurgus ja suus, see nutt, mida ma tundsin ilmsi viimati lapsepõlves.

*

__________________________________________________________________________

Ümber on siiski pööratud lasteaia jälestuse ja hirmu kogemus, millest nüüd on saanud ihaldatu- ja ilukaubamaja.

Lisa kommentaar

Filed under Unenägu

V Ainuke barokkloss, seintel must florett kuldornamentidega, meie naeruväärsetes korsettides ja parukates klaveri-kaminasaalis,

A kõrval Rüütel mereväe paraadmundris ooperiaariaid harjutamas, itsitamine, tal läheb valesti, me plaksutame, ta on kohmik. Ja ilus

F Helena üleni valges 80ndate kostüümis, tõstan ta kõrgele üles.

F Ja õde ja vend, et kasuema ja -isa ei näeks, kõigis tubades, looritatud klaasuste ees, kliimaks kaisutusest.

A Nad on siin kõik sinu, see on täielik ning ühegi kriimuta.

N

.

.

.

.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Ühe käega lugemiseks, Füüsiline, Iha, Unenägu