unekordus

öösel kordub päev, päeval mõeldu. päeval mõtlesin kordustest. sama kodu talvel ja suvel mahajäetuna, sama rutiin, sama muutus, mida oodata aastaaegade vaheldumisel. mina kui kellegi teise – tädi A. või tädi E. või tädi H. kordus. keegi ütleks, et alateadlik kordus, nemad olid tõelised eeskujud su enese teadmata. nagu nemad oma elu valitseja, oma aja ja korduste kuningas – tiitel, mis saab selgeks alles pärast teatud arvu kordusi.

uni ei paljasta midagi, juba päeval on korduse turvalisuse varjuks ängistav küsimus: kas nii jääbki korduma? uni ei suurenda ängi, ega leevenda, ise vajud taas kordusesse, sest selle rahu on nii kutsuv ja pehme.

***

Paar päeva tagasi nägin aga taas Teda unes. Esimest korda õudusunenäos. Ta elas või hängis asotsiaalses majas, kus aknad eest ja aiapoolset seina polnudki. Olime voodis “vaatega” aiale ja trepikojale ning meie kahe vahel oli kuulus kunstikriitik, kellest ma midagi ei pea. Kunstikriitik tahtis minuga musitada, mul ei olnud huvi, aga lasin sellel juhtuda. Kunstikriitikul läks kõvaks ja ta võttis oma türa välja, näitas seda meile uhkusega – see oli ilmatu suur, võibolla 40 cm pikk või pikemgi. Ma hakkasin kartma. Kartsin valu ja mul ei olnud mingisugust huvi intiimsuseks. Meist möödusid paar inimest, kes suundusid aeda. Selle peale Kunstikriitiku tähelepanu hajus ning ta järgnes neile. Olin hiidkürvast pääsenud, aga mingit positiivset emotsiooni ei järgnenud, sest Tema oli akontaktne nagu katatoonik või nõdrameelne või keegi, kes on mulle tundmata raske vaimuhaiguse kütkeis.

Meelelahutus

Olin väljasõidul. Mind ümbritses Mustamere või Vahemere kauneim kuurort. Vaateväljas oli rippaedadega park, taimed olid lopsakad, terrasside kohal suur valge maja jne. Päike siras eredalt. Kõik inimesed mu ümber olid eestlased. Mind arvati gruppi, kes pidid astuma meelelahutuslikul esinemisel üles laskurina. Pidime ritta paigutatuna kordamööda laskma meist allapoole jääva terrassi liikumatuid kitsi, kelle massi langemine maha pidi käivitama keerulise meelelahutusahela. Mõtlesin, et olen ju loomaõiguslane, kuidas käib lõbustusena loomade pihta tulistamine kokku mu põhimõtetega.

Me ei harjutanud esinemiskava, nägin vaid paari meest, kes mõned korrad ette näitasid. Minus tekkis ärevus – ma ei ole kunagi olnud hea laskja, isegi keskpärane mitte, nüüd pannakse mind vastutusrikkasse rolli demonstratsioonesinemisel; relv, mida pidin käsitsema, oli minu jaoks uus, polnud kordagi seda proovida saanud. Hakkasin meestele arglikult oma argumente esitama. “Ma vaatan, et tegu pole automaadiga, mida ma tunneks. Kas keegi saaks olla minu lähedal ja vajadusel mind juhendada?” “Mis siis, kui relv tõrgub ja pean selle osadeks võtma, selleks peaksin relva tundma!” Ja viimase hädaabinõuna: “Ma ei ole väga osav laskja.” Paar meest kuulasid ja tegid kiire otsuse, et siis tõesti mind laskjate hulka ei võeta.

Algselt pidi laskmist jälgitama laskjate selja tagant, vaid pisut kõrgemalt terrassilt. Kellelegi tulid aga meelde ohutusnõuded ning kõik pealtvaatajad käsutati nurga taha, nii et loomade kukkumist ja ahela käivitumist ei olnud võimalik enam näha. Keegi küsis, et milleks on see vajalik. Hakkasin selgitama kuuli rikošeti teekondi.

Meelelahutusliku etenduse kõrgpunkt pidi olema osa nimega “Fööniks”. Paar inimest pidid näitama inimeste ees n-ö trikki, kuidas nad põlema pannakse. Ka see tundus mulle nii esinejatele kui ka pealtvaatajatele ohtlik ettevõtmine. Fööniks pidi olema ahela osa, kuna korralduses oli aga muudatusi, muutus ka süütamise mehhanism.

Kaks meest tulid pealtvaatajate ette, mu tähelepanu koondus ühele neist, kes naeratas laia hambutut naeratust – alumistest hammastest olid tal alles vaid üks keskmine, ülemistest kaks teineteisest eemal seisvat hammast. Mu lähedal hüüdis üks naine lava poole, et ärgu vähemalt naeratagu. Olin naisega nõus. Mõtlesin, kuidas mehe nahk tule ja tule kullaga hakkama saab. Kas on võimalik, et tema elu ohverdatakse meie meelelahutuse nimel?

Käivitus Fööniksi ahelmehhanism. Parempoolses seinas ilmusid nähtavale kaljud, väänlevad ja looklevad pinnavormid, ussid, kes sülgasid kuuma sulakulda, mille plärtsatus maandus just teatud kauguses ning tõi kaasa mehhanismi osade uue liikumise. Ahela algus oli tagasihoidlik, võis arvata, et tegu on üksikute kullapurtsatustega, mida edasi, seda suuremaks läksid loomad, kelle suust kulda purskas. Hambutu mehe pihta lendas suurim kogus kulda kolme mitu meetrit kõrge lohe suust. Mees kattus vähehaaval kullaga, ta nahk muutus kuldseks ja metalseks. Vedel sulakuld jahtus kokkupuutes tema nahaga ning sai tema osaks. Kuld andis mehele üleloomulikud võimed, ta keha oli nüüd suurem, musklid väljajoonistunud, ta oli selgelt ruumi kõige võimsam ja karismaatilisem olend. Tema käe all paendusid paar tiigrit, kes jäid samuti kullarahe alla ning lava täitus kullaga kattuvate olendite särava kompositsiooniga.

Leevendus

Unenäo algus on reaalne hirm. Lähen kontserdile ja näen seal teda. Häbi levib kuumalainena üle mu näo, kaela ja rinna, punastan juuksejuurteni, karvad tõusevad peas püsti ja süttivad põlema. Tuli levib momentaanselt üle kogu keha, minust saab tulekera, mis teeb kontserdikülaliste vahel mõne tiiru kuni kombustiivne mateeria parketile tuhaks pudeneb.

Unes aga on kõik teisiti. Kerge erutusega märkan, et mu hirm on tõeks saanud – ta on publikus. Vaatan ta poole silmanurgast ja noogutan tervituseks, püüdes hoida nii madalat profiili ja neutraalset nägu kui võimalik. Ta noogutab vastu, aga mitte jahedalt või tüdimusega, vaid innukalt ja meelitatult. Ta on ümbritsetud inimestest, tegevuses, aga koguaeg mu vaateväljas ning otsib mu pilku nagu väike poiss – siiras, elevil ja flirtiva pilguga mu tähelepanu nuruv. Ootamatu positiivne tähelepanu elektrifitseerib kogu mu keha nagu oleksin armunud. Unearm on magusaim.

Isamaale: lastetu naise unenägu

Oli päikseline augustipäev. Kohe-kohe pidi saabuma september. Lastetu naine istus Pärnu mnt ääres pingil ja vaatas möödujaid. Ta mõtles: “Kohe-kohe on 1. september. Lapsed lähevad kooli, aga minul ei ole lapsi, keda kooli saata.” Mööda tuiskas rulluiskudel Ülle Madise, ühe käe otsas kuldne retriiver ja teise otsas lapsed. “Isegi temal on lapsed ja koer!”, imestas lastetu naine ja läbikukkumise kibe äratundmine tegi tema meele mõruks ja mustaks.

Galerist ja muusik

A.H. viis mind galeriisse, mis oli veel kuum koht, aga mitte enam uudsus; nagu ikka olin seisnud vastu survele avastada uut, mis kõigile meeldis. Ruumid olid väikesed, eksponeeritud teosed polnud midagi enneolematut. Ruumid olid täis nooremapoolset kunstihuvilist rahvast. Järsku juhatas A.H. mind galerii suurima aknani, mis avanes meres laiuvale kunstiväljale. Olin ruumis olles tajunud, et seal on aken, et seal on midagi vaadata, aga ei olnud julgenud astuda enesekindlalt selle juurde, et vaadata.

Aknavaade reetis, et oleme väga kõrgel. Siit vaadates oli Tallinna linnahall meie all ja kõik rajatised ja teosed selle ümber nagu peopesal. Vaade rabas mind – tasases tumedas vees olid betoonist ja kivist geomeetrilised elemendid, ka linnahall paistis sellisena. Iga kujund või ese eraldi oli kaunis. Vette rajatud kunsti- või arhitektuuriaed oli teostest rikas, aga moodustas mustrite, kompositsiooni, stiili ja esteetilise pinge poolest siiski terviku.

Esmalt nautisin üldvaadet. Kui kõrgel peame olema, et seda kõike linnulennult näha? Kuidas on võimalik, et ma ei ole sellise ime vastu varem huvi tundnud? See on olnud Tallinnas ja ma ei olnud seda veel näinud! Ruumis hakkas rääkima galerist – umbes 50aastane lühikestes pükstes ja maikas päevitunud mehelik naine, kelle lühikesed blondid juuksed olid higist või niiskusest sorakil. Tema tõsise ilmega räägitud jutt oli sisendusjõuline selles mõttes, et ta oli justkui kogu oma olemisega selles, millest rääkis – oma galerii kunst, kunst üldse. Nagu oleks kunst tema jaoks ainuke tähelepanu vääriv fenomen, nagu erutaks ja paeluks kunst teda igal hetkel täielikult. Ta hääl oli madal, rääkides ei vaadanud ta kellelegi otsa. Ta ütles, et peab sinna alla minema, st vees laiuvale kunstiväljale, et kohtuda kliendiga. Tal olid juba jalas kummisäärikud. Võimalik, et see oli A.H., kes seejärel akna juures mu tähelepanu erinevatele töödele juhtis – nüüd sai vabamalt teostest rääkida, galerist oli all vees.

Vees olid betoonpontoonid, millest astusid üle mustadesse ülikondadesse riietatud puhkpille käes hoidvad orkestrandid. Nad kõik olid mehed. Mehed justkui puhusid pille ja muudkuid astusid üksteise järel ringiratast pontoonile, nagu oleks see nende teed takistav kivi, ja siis tagasi vette. Nad olid rõõmsad. Ma ei küsinud midagi, nt seda, kas performance on vaid täna ja praegu või kui kaua nad oma ülikondi ja kingi lirtsutada kavatsevad. Kas kellelegi läks üldse korda, et keegi etendust näeks? Peale minu ja A.H., kes me aknast seda jälgisime, ei olnud pealtvaatajaid.

*

Jätan mõned detailid rääkimata. Nagu ikka läheb unenägu üle teiseks unenäoks, mis leiab aset teises ruumis – maamajas. Mul on afäär Jaan Tättega, paralleelselt intiimsusele, mida temaga teki all kogen – liigkiire seemnepurse veel enne kui jõuan ta türa oma suhu võtta – naljatlen ka oma sõbra M.-iga, et kes oleks arvanud, et inimene, kes ei või kannatada Tätte laule, alustab temaga armuafääri. Samas ei ole Tätte unenäos tema ise, vaid tema vanuses meeste sümbol – võibolla ka välimuse sarnasuselt viide mõnele mu päriseksile. Maamaja ja selle atmosfäär (pigem segamini ja pime), nagu ka seks ja kogetud seksuaalse ja emotsionaalse rahuldamatuse tunne, on pigem rusuvad – intiimsus ongi alati ebaturvaline.

tüütu

Ta oli nii armukese kui ka patsiendina ebahuvitav, aga ometi magasin temaga edasi. Ühel sessioonil tegin vea ja rääkisin oma tunnetest – teisest mehest (olgu ta tähistatud tähega K), kelle vaim mind paelus. Samal ööl nägi patsient (olgu ta R) meid kolme unes. Uni oli järgmine:

Oli jaaniöö ning une autor R kusagil Lõuna-Eestis. Ümberringi käis tähistamine. Kohal olin ka mina ja K. R küsis K käest Eesti kuuga seotud traditsioonide kohta, sest parasjagu paistis ere kuuvalgus. K olevat vastanud reserveeritult, aga enesekindlalt. Ka mina olevat unes sellisena R-ile paistnud. Siis tundis R end pisut haigena ja otsustas minna ujuma. Tal ei olnud kaasas ujumisriideid, sestap lähenes ta veele rätikusse mähitult. Ta palus kellegi abi, ent keegi ei nõustunud teda aitama. Rätik langes seetõttu vette. Siis sai R aru, et ta on hoopis basseinis, mitte meres. Siis juhtus midagi ja R muutus kurvaks, et ta oli otsustanud Eestist detsembriks lahkuda. Võibolla oli see siiski vale otsus, kahtles ta.

*

Patsient otsib unenäost vaid freudistlikke “sümboleid”, nagu ta ise neid nimetab. Tema silmis on unes vaid kaks tähelepanuväärivat sümbolit – kuu ja vesi. Kuna ta ei ole ärkvel oma tunnetega kontaktis, ei näe ta ka unenäos valjult kõnekaid sõnumeid.

Kuidas Jung ütleski: “…on inimesi, kel on neurootiline seksuaalelu, ning te peate nendega tollest seksiasjandusest rääkima, kuni neil kõrini saab, ja nii pääsete ka teie sellest tüütusest.” (Londoni loengud, lk 192).

valgusejanu

Üks neist pikkadest paljude detailidega unenägudest, mida ka ärgates täpselt mäletad. Olin Helsingis ja M. viis mu ajaloomuuseumisse, mis oli kuidagi seotud nii Helsingi ülikooli, ülikooli vana raamatukogu kui ka vist toomkirikuga. Muuseum oli valge ja pea pimestavat valgust täis, mina aga janunesin sõna tõsises mõttes selle teadmise järele, mida arvasin muuseumit pakkuvat. Esimeses ruumis olid kipsskulptuurid ja mulle tutvustati inimesi, kes pidid mind läbi kollektsioonide juhatama. Nende seas oli lühikeste juustega keskealine naine (kas polnud ta kahtlaselt sarnane ühe vana tuttava lesbi uue naisega, kellega Pride´il tuttavaks sain?), kes mulle kavalalt naeratas ja hakkas inglise keele asemel kiiresti rääkima mingisuguses soome murdes, mida vaid osaliselt mõistsin. (Kõik sõnad, mida naine kuuldavale tõi, olid väljamõeldud unekeeles, keelekõla oli ometi soome keele sarnane.) Arvasin mõistvat, et ta küsis, et kas keeleinimesena oskan ka soome keelt. Vastasin, et ma pole keeleinimene, et olete eksinud.

Võimalik, et enne muuseumisaalide läbimist jooksin nagu elevil laps muuseumi suveniiripoodi, mis oli suur ja lai ning täis mulle huvipakkuvaid esemeid. Jooksingi müügilettide vahel ja vaatasin ahne pilguga kõiki neid unes imelisena tundunud käsitööesemeid ja meeneid (nt heegeldatud valge koonus, millel kaunistuseks roosa bukett lilli – isegi unes imestasin, et milleks seda küll kasutada saab!). Ei ole enam kindel, kas ma kollektsioone nägin või kõndisin ka neist läbi nii, et teadmist neist külge ei hakanud.

Abielusegadus

Mu vana sõbra T. pulm. Laulatuse hommikul istume kolm-neli naist ja mõned noormehed pruudi juures. Pruut kardab ja käitub nagu hüsteerias laps, ronib jalgadega toolile, endal silmad punnis, ta pole ka veel pulmarõivais. Ta pole sel momendil ilus ja ma mõtlen, et kui keegi vajaks veenmist, et ei tasu abielluda, siis juuresolev pilt aitaks. Mõtlen toas olevate noormeeste peale, et neil läheb küll pärast selle triangli nägemist vaeva, et iial abielluda.

Siis on T. imeõhukeses sirge lõikega ja kandilise kaelaauguga linases kleidis. Ilus suvekleit, mõtlen, aga mitte pulmakleidi mõõtu. Ta on ülevoolavalt õnnelik nagu 16aastane äsjaarmunu. Nuputan, kas ta ikka abiellub selle sama mehega, keda tal tean aastaid olevat. Ei, peigmees ongi uus! Veel noorem ja hulluksajavam kui varasem! Peale pruudi on peigmees ajanud hulluks ka mu geist sõbra A. See ei selgu aga kohe.

A. on ka päriselus kaunis ja elav, aga unepulmas ilmub ta mu ette nagu narkopilves 20aastane. Ta tume jume on veelgi tumedam, ta mustad juuksed on pikad – noor Paganini! Jälgin muutust temas ja teen paari inimese ees nalja, et A. on küll oma hinge kuradile müünud, kuidas muidu ta nii noor välja näeks. A. vaatab kurjalt mulle silma sisse. Ta jookseb pulmapaviljonis ringi nagu arutu nooruk. Mõistan, et ta on hoopis armunud ja et ihaldatu peab olema T. peigmees! Üritan missmarple´ikult tõe jälile saada. Võibolla tuleks sõpra tagasi hoida või pruuti hoiatada?

Pulmi peetakse Võru kesklinna uhkes Linnahalli meenutavas kultuurimajas. T. pulm oleks justkui Võru linna suursündmus. Kesklinn on täis pulmalisi ja elevust on palju.

Olen T. sõbra kodus, kust hakatakse koos minema pulmapaika. Lapsed on kenasti riides, naised on pikkades kirjudes sitsikleitides. Kodus tehakse enne lahkumist veel üks lauluringmäng, mida ebamääraselt kaasa tammun. Imetlen ilusaid inimesi ja nende kaunist kodu. Võru “linnahalli” jõuan liiga vara. Kõmbin ringi ja jälgin A. tegemisi.

Siis algaks justkui uus unenägu. Abielluma hakkab A. Ja naisega! Tunnen, et pean A.-ga kindlasti rääkida saama – kas ta ikka adub, et abiellub naisega, st tema “pruut” pole teda hullutanud noormees – T. peigmees. A. on nagu äratehtud, ja minul on missioon ta silmad avada.

Unenägude vältel ei näe ma kordagi selgelt T. peigmeest ega A. pruuti.

Raoul Kurvitz minus tahab sind

Burdach eksis, vahel kordub päevane elu oma pingutuste ja naudingutega unenäos ning uni ei vabasta meid.

Kruisisime mööda Koplit. Ta nägi välja nagu Raoul Kurvitz – sale, sitke ja oli talvest hoolimata palja ülakehaga. Kaasas oli tal kitarrikast, millel automaatrelva kuju. Ta esitles mulle kasti – näitas selle kuju ning neetidest kaunistusi. Rääkis pidevalt riimides. Mida täpselt, ei mäleta.

Läksime tunnimotelli, kus oli just toimunud politsei-reid. Litsid olid voodites, kliendid põgenenud. Tahtsin teda, aga ta mängis minuga tahab-ei taha-mängu, aga ka see erutas mind. Olime voodis, ent panime end riidesse, ta õpetas mulle, kuidas sääriseid jalga ajada. Lahkusime motellist ja ta hakkas ühe vana meesliteraadiga mööda tänavat minnes koos laulu jorisema. Isegi see ei tüüdanud mind.

Ei mingit nihestust ega kujundioriginaaliat.

5 globaalset megatrendi, mida maha magada

Pilgeni täis saalides kuuled kõlavaid uudissõnu, mis viitavad uueaja nähtustele, mida tuleks õhust haarata ja kodustada. Pea alati tunduvad aga “megatrendid” sellised, mille olemasolu tuleks võimalikult kaua ignoreerida, nende ilmnemisel külge keerata, nende populaarsuse kõrghetk maha magada. Robotid, krüptoraha, töö automatiseerimine, investeerimine pensionifondidesse, tõhususe nimel kl 4 hommikul ärkamine jne jne – kui hea meel mul on, et pinin nende asjade headuse kohta ei ole mind unest äratanud!

skript

Filmivõtted nõukogudeaegse haigla basseinis. Bassein on neerukujuline, asub ruumi sügavuses; seintelt koorub värv ja vesi on sogane. Näitlejad istuvad madalas vees, tunnen neile kaasa. Hakkan laskuma basseini poole, põrand on libe ja kaotan kontrolli. Liuglen suurte metallballoonide suunas, milles on vee kütteks gaas(?). Kas minu raskuse “sõit” nendesse toob kaasa plahvatuse? Kokkupõrge jääb ära, olen klammerdunud küüntega linoleumi, pidurdanud oma languse kiirust. Olen sügavikus ja sirutan käe Näitleja poole, kes seisab ülal. Ta ulatab käe vastu ja ma üritan, et ei haaraks tema käest tugevalt, et ma ei “ripuks” robustselt päästjast, et selle asemel oleks õrn moment, elegantne tõusmine tagasi üles. Vaid meie sõrmede õrnast puutest suudan kõndida üles libedast liumäest. Ma tean, et see on tähendusrikas, isegi romantiline, kui see õigesti välja mängida, kui mu näoilme ja liigutused järgivad filmikäsikirja, šablooni. Näitleja on häbelik ning tundub mulle pisut naeruväärne. Ta on lakanud näitlemast, ei kontrolli oma nägu, millel on nüüd tobe naeratus, ja ma mõtlen unes, et kõige teatraalsem ja ülepakutum on siirus ja maskide langemine.

alla eapiiri?

Unes A.K. Väga õbluke ja väike – tema sõrmed mu ees kohvikulaual peenemad kui pliiatsid, lühikesed nagu laste rasvakriidid. Tema välimuses ei meenutanud miski päris A.K.-d. Ega tema käitumises. Ta tahtis panna oma põse minu põse vastu, et lapsikult õrnade puudutustega enda nägu kõditada. Mõtlesin teda vaadates, et ta on ära keeranud, et kas see ei ole ebageilik käitumine, ja et kas me ei ületaks sellega sõpruse piire. Lasin tema näo enda põse lähedale ja sulgesin naudingust silmad.

nihked

Jalutasin kiisudega Tartus Riia tänaval. Nad käisid mu ees ja järel nagu sõnakuulelikud koerad, mul ei olnud mingisugust hirmu, et nad plehku panevad, kaovad vmt. Bussipeatuses istus brünett naine, kes vestles kahe noore mehega. Kui ta selja tagant möödusin, vaatas ta minu poole, tundis minu ja kiisud ära ja hüüdis teatraalselt: “Oh, heldeke!” Ta oli täpselt selline nagu ta alati unenägudes on. Võimalik, et täpselt selline nagu ta ka reaalselt on.

Samal hetkel muutusid kiisud 7-aastaseks kitsa ja tõsise näoga pojaks ja väikseks kõhnaks koeraks. Poeg ja mina olime riietatud gooti stiilis musta, kandsin nahktagi ja siin seal välkus mõni terasneet ja pannal. Võimalik, et poeg kandis nagu minagi musta silmapliiatsiga tehtud meiki või oli ta lihtsalt haiglaselt kõhn ja tumedate silmaalustega. Vihma sadas ja ma talutasin neid kodu poole – elasime Riia tänaval, samas majas, kus vanasti elas Riina R. Kui maja ette olime jõudnud, oli koer muutunud 2-3-aastaseks ümara ja suhteliselt inetu näoga tütreks, kel oli seljas erksavärviline vihmamantel. Tütar ja poeg olid natuke hädised, sest olime jalutanud ja nad olid läbi vettinud. Hakkasin vankrit kokku panema, et seda trepist üles kanda. Käsitsesin seda esmakordselt ja pusisin natuke enne kui sellega hakkama sain. Samal ajal rääkisin lastele rahustavalt, et nüüd lähme koju, ma teen midagi süüa. Siis tuli meelde, et kodus ei ole võibolla midagi, millest süüa valmistada. Küsisin poja käest, kes vaatas mind kurbade täiskasvanu silmadega, kas ta mäletab, kas meil on külmikus midagi süüa. Tahtsin ta poodi saata, mulle jäi mulje, et ta oli sellega harjunud, et ta poodi saadeti, aga mõtlesin siis ümber. Vaatasin tütart märjas mantlis, tema suur pisut viril nägu oli mu ees, mõtlesin, et pean ta kodus kohe vanni panema, et ta haigeks ei jääks. Kogu unenäo jooksul tundsin end rahulikuna, isegi R-i nähes, isegi perspektiivis talutada üksi trepist üles kaks väsinud last ja vanker, ilma igasuguse ärevuseta nagu päriselus pea iialgi ei juhtu.

pimenurk

Algusest peale tõmbas Isa tähelepanu tõeliselt tähelepanuväärselt kõrvale. Nende esimesel ööl nägi Ta isast nelja unenägu, ühes seisis isa voodi kõrval ja vaatles neid kõrvuti magamas. Toona tõlgendas teine seda erilise ja hea märgina. Mõne aja pärast ilmus isa unes väikse puhta-triigitud pea lapse väljanägemisega inimesena, kes oli püüdlik ja õrn, nii et see tegi Ta kurvaks ja Ta tundis “väikesele” isale kaasa. Mida aeg edasi, seda õudsemaks läksid unenäod. Isa ilmus unne haige zombina, seejärel surnuna, kes on pealtnäha terve, n-ö surma üleelanud, ja lõpuks oli unedes tühjus ja teadmine, et isa on surnud, teda ei ole, on vaid kurbus.

Ta arvas, et see on lein, võibolla mingi isaga seotud trauma, võibolla oli isa Teda lapsena väärkohelnud, võibolla oli Tal jäänud midagi isa haiguse ja põetamisega seoses südametunnistusele kripeldama. Ta oli aga jätnud tähelepanuta ühe vihje Vanalt Psühhiaatrilt – “Vahel on ema süü see, et ta on oma tööd emana liiga hästi teinud.” Pärisisa oli tavaline, mitte liiga kauge ega liiga lähedane, hooliv ja pere juurde jäänud füüsilist tööd teinud mees, kes tahtis oma lastele paremat elu. Unenäoisa oli Ta ise. Mida selgemaks sai, et Ta ei suuda teist armastada, seda grotesksemaks läksid unenäod. Vahetult enne lahkuminekut oli Ta haiglane elussurnu, pärast lahkuminekut “paranes” Ta kiiresti (“Sinust eemalolek teeb mu hingele head!” – lause, mille üle teine oma sõpradega oli kibedalt naernud), aga jäi surnuks, eluvõimetuks. Üksindusega leppides kadus isa kui elaani sümbol ja Ta oli tagasi alguse tühipunktis.

O M O

Unenäoruum on halvasti valgustatud vana tööstushoone kunsti käsutuses. Seinal on metallist diginumbrid, mis moodustavad sõna OMO, ja tähed, mis liiguvad ringiratast nagu kella hammasrattad ja moodustavad uusi tähendusi. Ma tean, et sõna, ehkki valesti kirjutatud, sümboliseerib geisid, ekre on rünnanud just lgbtqi kogukonda ja üks seltskond on teinud sellel teemal kunstiprojekti. Erinevad inimesed on andnud teleintervjuusid ja kommenteerinud olukorda, M. nende seas. Tunnen tugevat kiivustunnet, et minult ei ole intervjuud küsitud, mõtlen, mis kuradi pärast on teemakauge inimene palutud küsimust lahkama. Mind ei huvita samas, mida M. räägib, nagu kaotan huvi ka terve kunstiprojekti suhtes.

Hommikuks üks katke unenäost: minust on möödumas keegi tuntud nägu, keda esimesel hetkel pean kellekski teiseks. See on väga väsinud ja muutunud (kaalus kaotanud) Elmo Nüganen. Oleme lennujaamas, märkan teda ja ta muutumist ning tunnen empaatiat.

Ta jooksis mu poole. Kiiresti, hüpates. Nii nagu ta jooksiski, kui teda hüüdsin või kui ta mind märkas. Ja ma mõtlesin, kas see on tõesti tema. See on tema! Süda rõõmus. Kui ta päris lähedale oli jõudnud, nägin, et ta oli muutunud. Nina ja suu kohal puust silinder, nagu oleks ta nüüd marionett. Ja ma mõtlesin, et see on arusaadav, sellest on aega, kui teda viimati nägin, temaga pididki muutused olema toimunud.

Sõitsin turistide grupiga Tartu uusi kunstimuuseume külastama. Ühel nimeks Burro, teisel Bubyrro. Prantsuse turistid pidasid viimast nime kummaliseks iseäratsemiseks.  Väiksel ringteel vahetult enne muuseumiparklat juhtisin nende tähelepanu performance’ile, staatilisuse tõttu ütlesin võibolla “installatsioon”. Nooruke kerges valges riides naine, paljad jäsemed paistmas, lebas madalal alusel. Tema kõrval oli kerra tõmmanud valge sale koer.

Selgitasin, et sama tüdruk on vedanud mööda linna oma surevat/surnud puudlit – jaganud oma meeleheidet ja tuletanud kõigile meelde surma. Muuseumi lähedusse on paigutatud selle installatsiooni näol tema tragöödiale monument, kivistatud lein, ehkki kehad on veel liha. Nad olid seal, kaks valget, kõrvuti lebamas, väga ilusad, ring aga väike ja mannetu, nagu Tartu vahel on, me isegi ei peatanud bussi, südamest “käis vaid korraks läbi”.

See on siis milleks suudan destilleerida nädalaid mööda metsi jooksmise ja ahastamise.

näitusel

kõndisin näitusesaalides, Kunstnik, vanemas keskeas pikka kasvu oma kunstnikuks olekut ülevoolavalt markeeriv mees, oli ise kohal, ka tema abiline või ehk kuraator või ihukriitik oli seal. Kui olin kõik teosed ära vaadanud – mul ei ole meeles ühtegi tööd, ka seda mitte, mis tehnikas need olid – pidin lahkudes mööduma Kunstnikust. Oleksin ise talle vaid mõmisenud midagi, ā la oli huvitav või palju õnne vms. Ta hakkas  mind aga pinnima. Mingi teose, mille kohta ta küsis, kommenteerimiseks mainisin enda muljet või emotsioone, see aga käivitas ta. Ta hakkas mulle kõva häälega epistlit lugema, tema silmad vaatasid tihti üle minu, et adresseerida ka kõiki teisi ruumisviibijaid. “Sa ei saa kunsti niimoodi enese traumade haavatuvankri ette rakendada! See on tüüpiline. Sa pead neist asjadest muul viisil üle saama. Viga on sinus! Pole mõtet kunsti selliselt tõlgendada. Oleksid võinud mulle lihtsalt õnne soovida.” jne jne. Siis hakkas ta rääkima oma varasematest teostest. Kõneldu ilmus kohe tema kõrvale teleekraanile. 1970ndatel olevat ta teinud videofilmi raamatutest ja inimestest. Inimeste tulemusteta rallist tähenduste poole. Mustvalges videos oli inimmass pandud ringiratast liikuma väikesele looklevale kardirajale. Inimesed, kes olid liiga pikad, liikusid istudes, ehkki sõiduvahendit ei olnud näha, koerad ja lapsed olid loomulikus asendis. Kurvide siseloogetesse olid asetatud rahnud, mille vahel inimmass voolas. See oli minu silmis briljantne töö. Tahtsin nüüd lahkuda. Ma poleks talle kätt andnud, kuid ta oli ohtlikult lähedal, ta pani poolnaljatlevalt poolpealetükkivalt ette suudelda, nagu paljud teised tema põlvkonna enesekindlamad mehed seda juubelitel ja teistel pidudel teha üritasid. Ta sulges silmad ja hakkas oma huultega mulle lähenema. Mu reaktsioon oli kiire, taganesin ja ütlesin kõva ja selge häälega: “Käi putsi!”

Laskusin treppidest pimedasse koridori, kus asus garderoob ja tualett. Riidesse panemise asemel võtsin riided ja botased ära, voltisin riided ja panin ruumi nurka nagu hakkaksin magama minema. Järgmisel hetkel tahtsin treppe pidi tõustes kunstihoonest, see tundus olema Gropius Bau, lahkuda. Kõik tundus aga väga vaikne. Olin liiga kauaks garderoobi kohmitsema jäänud. Uksed on kindlasti juba lukku keeratud. Mul tuleb leida inimene, kes mind siit välja laseks. Ei, klaasuks enne väljapääsu oli lahti. Ka läbipaistmatu suur uks avanes, selle taga vooris palju inimesi, kes kõik olid tulnud avamisele. Siin-seal seisid inimesed järjekorras, tuttavad üritasid mu tähelepanu saada, ma tahtsin kiirelt ja vaikselt lahkuda. Miks ei olnud ma teadlik, et avamine on alles täna! Ma oleks näitusele pärast, mitte enne avamist tulnud.

streigivaim

Nägin unes, et õhutasin kolleege streigile. Töötasin lasteasutuses, vist oli nõukogudeaegne lasteaed. Lohutu ja inetu maja, aga nii tuttavlik, et kodune. Pedagooge näha ei olnud, see-eest oli terve hulk “ehitusmehi”, kes käisid ringi käes torujupid. Kõigi heaolu sõltus neist asjatajameestest. Ebaõiglus, mille vastu teisi streikima õhutasin, ei olnud üks kindel otsus, praktika või tegu, see kasvas järk-järgult. Mu taluvuspiir oli saavutatud, ehkki ebaõiglus ei puudutanud mind nii otseselt kui teisi. Mina olin üldse lahkumas, mu teenistus selles asutuses pidi kohe-kohe läbi saama. Arusaamatuks jäi, miks ma veel end mingi streigiässitusega vaevasin. Unenäo kolleegid olid passiivsed, päriselule sarnaselt tuimad ja kõhklevad.

*

Unenägu on, muidugi, väga lihtne. Viimases töökohas arutasime aasta enne minu lahkumist ametiühingu asutamist. Tol hetkel ei olnud minul veel asutuses nii halb kui teistel, vanematel olijatel. Siis jäi asi soiku. Aasta aega hiljem, kui olukord oli paljude jaoks väljakannatamatuks muutunud, võttis väike grupp inimesi ametiühingu loomise enda peale, mina nende hulgas. Olin juba mõnda aega tööd otsinud, kui oleks võimalus olnud, oleksin päevapealt sealt ära kõndinud. Esimene ametiühingu loomise koosolek, mis kukkus haledalt läbi, jäi aega, kui teadsin, et lahkumine on nädalate küsimus. Tegin seda põhimõtte ja paari kolleegi tuleviku huvides. Kuigi aasta enne koosolekut olime teinud nalja ka selle üle, et ehk peaksime korraldama streigi, siis streigi korraldamiseni asi kunagi ei läinud. Kõige “radikaalsem” vastuhakk oli töötajate viisakas kiri juhtkonnale, mida arutati asutuses kuid, kuid mille tulemusel muutus vähe.

Miks aga lasteaed? Sest see on ebamugava asutuse kroonsümbol, allutamise ja vangistamise tuumkujund. (Hästi, see ülevõlli traagika ajab mind ennast ka naerma.)