Laupäev

Meil on tülid. Regulaarsed lahvatused eimillegi peale. Olen pea iga päev üritanud oma valupunkte külmutada, olla madalast jamast kõrgemal, olla targem, aga ikka ja jälle leiab ta üles mõne koha, mis on hell. Ta ei pea isegi kõvasti vajutama, ma hüppan üles kui pärislaengust, hakkan huupi end kaitsma ning esmalt tunnen, et ma jälestan teda, mitte kunagi ei ole esimesena enda pärast häbi või jälestus enda suhtes. Alati teise. Tema on süüdi, värdjas, vastik jne jne.

Poen peitu oma “individuaalkabiini” – ülikooli raamatukogu teisel korrusel. Milline vabadus ja õndsus on see meeter korda meeter klaaskupliga kuut! Kõigepealt võtan ära saapad, siis maski. Jalad viskan üles kirjutuslauale. Kabiinis süüa ei tohi, aga alati söön. Masturbeerin, kuulan muusikat ja tunnen end kui teismeline, kes on pääsenud vanemate pilgu alt. Kui olen kabiini tulnud “tööd tegema”, sest mõne töö tähtaeg on juba möödas või teine tulemas, siis lükkan töötegemist edasi, et tunda end vabana. Kui suudan endale sisendada, et ma ei peagi seda tööd ära tegema, saaksin ka muud moodi hakkama, suudaksin ikka ära elada, tunnen end päriselt vabana.

Lugemist

https://www.newyorker.com/culture/the-new-yorker-interview/judith-butler-wants-us-to-reshape-our-rage

Imetlusväärne pole üksnes tema intellektuaalne elaan või kestvus, vaid ka jätkuv aktuaalsus. Peab inimesi armastama, et jaksata kannatlikult nagu lastega nendega rääkida, neid üritada mõista. Eestis on sarnane Lauristin – alati elu ja inimeste poolt ning optimistlik. See on mulle olemuslikult võõras, ehkki ma tunnen selle ära ja imetlen seda.

Kristjan Randalu, TÜ aulas 21.01.22

oli nii hea, et minestus tükkis peale. Isegi suure minestaja kohta on see harvaesinev reaktsioon muusikale. Seevastu, näiteks kinokunst kutsub teadvusetuse hõlpsalt esile.

“Peale lõpu algust” andis ühe stsenaariumi ja vähemalt ühe raamatu idee, kandis mind Helsingi ja üldse õppimise aegadesse, mõistagi ka Tartuga seotud mälestustesse, hõljusin muusika taustal oma mõtetetõusus – kõõlusin aula avatud aknal ja vaatasin alla kevadisele linnale. “Sinu hommikuvalguse hetk” oli intensiivsem, aga nagu ilu, mis lähtub kurjusest, ongi ise kuri või väljakannatamatu. (“Kas peab juba läbielatavat apokalüpsist muusikasse panema! Kas pole see kuidagi ettearvatav hakata nüüd kliimakatastroofist kirjutama!”) Esimestest nootidest peale hakkas mul paha, mõtted ei saanud mind kaitsta, ja ehkki ma istusin, ei suutnud ma enda südant käsutada, pulss vigurdas muusikatahtsi. Istusin neljandas reas, “kui peaksin kollapseeruma”, mõtlesin, “keeran selle teose esmaettekande tuksi”. “Kas nad mängiksid ja laulaksid üldse edasi, kui mind on saalist välja talutatud? Kui kiiresti saavad nad end koguda? Putsi, oli mul vaja siia ette istuda!” “Võib-olla jaksan veel kukkumata kõndida tagumistesse ridadesse, võimalik, et seal on ruumi, saan visata pikali ja keegi ei pane tähele või vähemalt ei pea kontserti peatama. Ma jõuaksin oma kaaslasele veel kiirelt sosistada, et ma pean õhupuudusel eemalduma”.

Harva olen pingsamalt soovinud ühe teose lõppemist. “Saagu see ometi läbi, ma keeldun kuulamast ja kuulmast muusikat ja sõnu, püsigu ma ometi aplausini püsti!”. Viimase osa ajal rebisin maski eest, nina oli juba ammu väljas, vehkisin kavaga endale kõvasti tuult ja pöörasin pea lavalt ära, et mitte enam kontserdil olla, ja jäin püsti.

*

Aastaid tagasi, kui A.-d Tallinnas kontsertidele vedasin, pillis ta oma esimesel sümfooniakontserdil (mulle ei meenu, mida nad mängisid – mitte midagi, mida saaks pisarakiskujaks pidada), mäletan, et ma ei olnud liigutatud, vaid mul oli piinlik – okei, ta on noor, aga mitte nii noor, et kontserdil ulguda. Minu silmis oli see osa tema teatraalsusest – Vilniuse kesklinnas tuli suvel purskkaevu ronida, kontserdil nutta jne. Võimalik, et vanuigi muutun ise veel dramaatilisemaks.

teisel kohtumisel küsis ta

kuidas sa oma lähedusevajadust rahuldad?

teraapiaks

ma ei tea, miks jaanuar on alati nii raske – nagu visataks raske tekk üle pea. päeval peab tööl taluma keskealisi rumalaid mehi, kes on endast heal arvamusel (nad ei ole üksnes imaginaarsed eksperdid ühes valdkonnas, vaid suured asjatundjad mitmel erineval alal, menopausieelne kuri naine katkestab nende jutu poolelt sõnalt ja surub neile keset koosolekut oma kontsakinga rindu), õhtul teistsuguseid lamedusi (täiskasvanud inimesed ei peaks koos elama, keegi ei peaks õppima tundma “lähedaste” arulagedust ega nende kehade eripära). Ravin end suurte kommikoguste ja Woody Alleni filmidega.

väljalõige 2

väljalõige

Viimane kuldsetest, surnud