Monthly Archives: oktoober 2017

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Postimees aastal 2017

Screen Shot 2017-10-25 at 23.30.16

Lisa kommentaar

by | Neljapäev, oktoober 26, 2017 · 00:32

Toidupoes arve 32 eurot. Tunnen end süüdi, et nii palju söögi peale kulutan. Kui poleks just palgapäeva olnud, ei annaks ma korraga nii palju raha välja. Pugin end kodus magusat täis, sest see on peaaegu keelatud mõnu, harv ja viimaseks jääda võiv mõnu. Mõtlen palju rahast, rikastest, mõnust ja laisklemisest. Samuti pole ma kunagi oma mõtetes niivõrd oma vasakpoolsest maailmavaatest kaugenenud kui nüüd. Teen plaane panga heaks töötamisest, äri asutamisest, ning põlgan kunagi meeldivana tundunud väljavaadet elada kommuunis, jagada isegi korterit või autot. Nagu kardaksin ühes võimaluste kokku kuivamisega isegi minatuks lahustuda.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Eesti on ilus, sest vaene, sest kuri, sest löödu.

 

Kuus kitse koristatud põllul loojangu ajal.

Kui väike tundub Euroopa siit. Puiatu, Päri, Verilaske, Tänassilma…

Vanas majas kuuendal korrusel. Ma ei tea, kas sina seal papat käisid vaatamas, kui tal kopsust vett välja võeti.

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Mina, kala!

Ära nimeta mind! Ära osunda mind!
Ma ei ole su nimetatu ega su osundatu. Ainult mina saan end nimetada, ennast öelda.

*

Kas tead, et me ei olegi vee peal!
Muidugi oleme.
Ei, see seal on määrdunud vana peegel, või oota, virvendav ekraan, aga samuti määrdunud.
Aga siin all on ikkagi vesi, tule vaata!
Me mõlemad vaatame mõnda aega läbi paadisilla lauavahede enda alla.
Kas Sa kalu näed?
Ei näe, ma tõesti ei näe! Sa oled ehk seeni söönud, et siin kalu näed.
Ma näen korraga kolme. Näe, liikusid risti üle me vaatevälja!
Nüüd näen.
Mitut kihti Sa näed? Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse… Kõigepealt on sinine taevas, siis puude võratipud, siis järvepõhi ja liiv, mille kohal väikesed kalad, siis vee all seisev paadisild, kalakotkasilmade mustavad koopad kitsas pilus, keegi pool-loom pool-lind olevus, kelle silmade sulgumist ma saan kontrollida.
Ma näen ehk viite. Ma ei teadnud, et kalad moodustavad oma kihi, et ma võin ennast, mida ma ei näe, aga mida tunnen, ka üles lugeda.
Ma näen Su ühte silma! Ja Su naeratuse poolikut.
Ma näen vaid Su juukseid, ei näe Su silmi.
Kust ma valgust siia saan! Kuidas Sina nii palju päiksekiiri püüad?
Ikka näen vaid Su juukseid.
Näen kõrvale vaadates, et ta on keeranud end sõlme, et head vaatenurka saada, et edvistab mu veeminaga, püüab mu veepilku.

Mulle meeldib elajas, kes ma olen – olen ilusam kui ükski teine. 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Kõne, Lesbid, Loodus

Ei ole puhast algust

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Isamaa