Monthly Archives: oktoober 2017
Filed under Õhk
Toidupoes arve 32 eurot. Tunnen end süüdi, et nii palju söögi peale kulutan. Kui poleks just palgapäeva olnud, ei annaks ma korraga nii palju raha välja. Pugin end kodus magusat täis, sest see on peaaegu keelatud mõnu, harv ja viimaseks jääda võiv mõnu. Mõtlen palju rahast, rikastest, mõnust ja laisklemisest. Samuti pole ma kunagi oma mõtetes niivõrd oma vasakpoolsest maailmavaatest kaugenenud kui nüüd. Teen plaane panga heaks töötamisest, äri asutamisest, ning põlgan kunagi meeldivana tundunud väljavaadet elada kommuunis, jagada isegi korterit või autot. Nagu kardaksin ühes võimaluste kokku kuivamisega isegi minatuks lahustuda.
Filed under Õhk
Eesti on ilus, sest vaene, sest kuri, sest löödu.
Kuus kitse koristatud põllul loojangu ajal.
Kui väike tundub Euroopa siit. Puiatu, Päri, Verilaske, Tänassilma…
Vanas majas kuuendal korrusel. Ma ei tea, kas sina seal papat käisid vaatamas, kui tal kopsust vett välja võeti.
Filed under Õhk
Filed under Õhk
Mina, kala!
Ära nimeta mind! Ära osunda mind!
Ma ei ole su nimetatu ega su osundatu. Ainult mina saan end nimetada, ennast öelda.
*
Kas tead, et me ei olegi vee peal!
Muidugi oleme.
Ei, see seal on määrdunud vana peegel, või oota, virvendav ekraan, aga samuti määrdunud.
Aga siin all on ikkagi vesi, tule vaata!
Me mõlemad vaatame mõnda aega läbi paadisilla lauavahede enda alla.
Kas Sa kalu näed?
Ei näe, ma tõesti ei näe! Sa oled ehk seeni söönud, et siin kalu näed.
Ma näen korraga kolme. Näe, liikusid risti üle me vaatevälja!
Nüüd näen.
Mitut kihti Sa näed? Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse… Kõigepealt on sinine taevas, siis puude võratipud, siis järvepõhi ja liiv, mille kohal väikesed kalad, siis vee all seisev paadisild, kalakotkasilmade mustavad koopad kitsas pilus, keegi pool-loom pool-lind olevus, kelle silmade sulgumist ma saan kontrollida.
Ma näen ehk viite. Ma ei teadnud, et kalad moodustavad oma kihi, et ma võin ennast, mida ma ei näe, aga mida tunnen, ka üles lugeda.
Ma näen Su ühte silma! Ja Su naeratuse poolikut.
Ma näen vaid Su juukseid, ei näe Su silmi.
Kust ma valgust siia saan! Kuidas Sina nii palju päiksekiiri püüad?
Ikka näen vaid Su juukseid.
Näen kõrvale vaadates, et ta on keeranud end sõlme, et head vaatenurka saada, et edvistab mu veeminaga, püüab mu veepilku.
Mulle meeldib elajas, kes ma olen – olen ilusam kui ükski teine.
Ujumas Zeesener sees :)
Vesi umbes 15C, õhk päikse käes vähemalt 22C. Nagu väikesed poisid kuukusime terve päeva paadisillal, käisime ujumas ja passisime läbi silla lauapilude kalu ja endi nägusid vee all, kus mitu kihti maailmu.
Filed under Õhk
Filed under Õhk
Sami Frey – 80
Nägin Sautet’ César et Rosalie’d esimest korda Helsingis 2000. aastal (kõlan nagu Ristikivi :).
Filed under Kino
Lapsik rassism
Nii varjamatut ja idiootset rassismi kohtab reklaamis õnneks harva (Dove’i puhul aga juba mitu korda, samuti kasutavad nad endiselt loomi, et oma tooteid testida):
Filed under Õhk
Unenägu
Kui väljusime, esinesid tuleneelajad. Šokolaadimaja oli juba kinni. Stadtmittest Ruhlebeni poole. Kaks peatust edasi valjuhääldist, et saabume Stadtmittesse. Kuidas see võimalik on? Isegi kui oleksin valele poolele sõitnud.. Terve päev migreen, väga palju tablette, aga etenduse ajal ei tundnud midagi.
Ta oli korraks nagu noor Kinski. Hea, et saal ei olnud päris täis, seal oli selle jaoks ruumi.
Filed under Õhk
Jõime niisama Ku’dammi kandis, et oleks pehmem kunstisaali saabuda, kuni galeriid kinni pandi. Õhtul läksime Mölkenmarktile drink&draw’le. Hoovimaja viimasel korrusel avasime märgistatud ukse, mille taga tehti ühele naisele käsivarretätoveeringut (hiljem tulid nad peegli ette tööd üle vaatama, subjekt hakkas seepeale peaaegu nutma). Ruumist läks edasi teise ruumi, kus valgustatud poodiumil istus troonilaadsel tugitoolil iludus, tema ees kaares istus umbes kuus-seitse inimest, kes teda vaikides joonistasid. Üks korraldajatest võttis aega ja andis iga paari minuti tagant teada, kui palju seda positsiooni veel on jäänud. Maksime sissepääsu eest ja varustasime end paberi ja kirjatarvetega, ja õllega.
Modell oli varastes kahekümnendates, põlveõndlateni ulatuvate pruunide juustega naine, kelle ilu jäime jõllitama. Ta laup oli kõrge ja järsu kumerusega, oimukohtades ta kolp kitsenes tunduvalt. Kulmud olid erinevad, kohati puhmas, kohati auklikud.
Mõtisklesin pikalt, kas ta kannab meiki, ülevalt alla suunatud prožektor ei lubanud seda kohe kindlaks teha. Üritasin joonistada kõike muud kui tema silmi, mille kuju oli kui kitsas siuglev pilu või kala, mille saba lõi silmanurgas ülespoole lopsu, ta pea mustad vikerkestad pendeldasid silma ühest servast teise, et meie käitumist jälgida, sest see oli ainuke liikumine, mida ta 10-, 15- ja 20-minutiliste sessioonide jooksul endale lubada võis. Kõrgete ümarate põskede vahel oli ta sirge ja tugev nina, mille juure piirjooni võis ainult aimata valguslaigu järgi, mida lamp ta nina paremale poolele heiastas. Ninaots heitis vahetult enda alla tugeva varju, mis sulas ühte tema mustavate ninasõõrmetega. Ülahuulte kaared olid teravad nagu mäetipud maal, kust ta esivanemad võisid pärit olla. Nende vahel laius sügav vagu.
Ka tema huuli ei suutnud ma joonistada, sest ehkki need paistsid minuni täiusliku vormiiluga, ei olnud ma kindel, kus on nende piirid või milline nende värv. Olin kindel vaid selles, et näen varju, mille lõua ülaosale heidab ümar alahuul, et ülahuulele on lambivalgus jätnud alles tooni, mida alahuult katval peegeldusel ei ole.
Tundus võimatu tema nägu üles joonistada. Proovisin skitseerida kogu tema keha, mis oli end nelja püstise sambaga tugitoolil kerra tõmmanud, ja tegi proportsioonide arvutamise keeruliseks. Otsustasin olla hästi õrn, aeglane ja ettevaatlik. Märkisin piirjoonena paberile vaid tema peakuju, mida siis kitsamaks ja konkreetsemaks joonistama hakkasin. Üks tumedus – parem ninasõõre, vasak kulmupuhmas, mõned üksikud juuksekarvad, mis lambivalguses selgelt püsti turritasid. …
Filed under Ühe käega lugemiseks
Kaela süü, et pea ei kanna
Millise naudinguga lavastavad nad krimiloo, milles Maigret tagaaetava sarimõrvari õuduste eest vastutavad hoopis mõrvari naine ja ema. Mees on aetud hulluks, teeb hullu tegusid, kuid süüdi on ta ema ja ta naine.
*
CNN profileerib tulistajat – vanus ja perekonnaseis (lastetus). Kõrvalloos intervjueeritakse tema eksnaist. Ei saa olla, et mehepoeg ise oma tegude eest vastutab, mitte siis, kui tegu on mõiste(tama)tu.
Esmaspäevaõhtuti saame me Mööblis kokku. Siis ei tohi sinna mehed tulla, ka geid ning transmehed mitte. Mõnikord tekib baaris uus ruum, kus ei ole isavõimu ega mehejõudu, on puhas ja toores energia inimeste pilkudest, isikutest, ka puudutustest, kõik on kohal ja vastutavad viimase sõna ja teoni enda eest, see tunne paneb vere südamevatsakestes tarduma, kardan, et midagi juhtub, keset tantsupõrandat, baari ees, tualettide eeskojas valgustub kellegi kuju ja kehad liiguvad ettenägematul viisil, kuju kukub või pöörab ümber avaldades nõnda mõju teisele kehale, ja on juba hilja võtta liikumist tagasi, see on kandunud teisele kehale, on suund
Surematus ja ülestõusmine kõigile!
HKWs Vene kosmism, sh Anton Vidokle suurepärane filmitriloogia.
https://www.hkw.de/en/programm/projekte/2017/art_without_death_russian_cosmism/start.php
näitus 