Arvan, et lähiajal saab Eestis olema üks avalik vaidlusküsimus usk või usulised veendumused. Eestlased on olnud pikalt uhked, et nad on Euroopa kõige ateistlikum rahvas, kuni selleni välja, et salamisi ollakse uhked, et ristiusk on relvaga siia toodud jms. Teatud pinge usuküsimuses on muidugi olnud alates 90ndatest seoses religioonideõpetusega. See on olnud hirmutav teema eestlasele ning lapsevanemad on kartnud, et see viib usu “vastuvõtmiseni”, nende lapse ateistliku kasvatuse ohustamiseni. See teema on siiani lõpuni lahti rääkimata.
Ma olen imestanud, et suuremat debatti ei järgnenud paari aasta tagusele uudisele, et nüüd on suurim usk Eestis õigeusk, st õigeusklikena identifitseerivaid inimesi on rohkem kui luterlasi. Eeldasin, et see kõigutab eestlaste minapilti, aga ei. (See küsimus jäi tähelepanuta nagu vaadatakse Nevski katedraalist mööda ja läbi justkui seda ei seisaks Toompeal. Mul võttis palju aastaid enne kui oma jala sinna tõstsin, sinna oma väliskülalisi viisin.) Euroopasse, ja paratamatult ka Eestisse jõudvad islamiusulised toovad usuküsimuse siiski avalikku debatti. Teame, et KAPO on “kõrgendatud tähelepanuga” jälginud muslemite keskusi Eestis, eeldades, et need on terroristide kasvulavad. Võibolla on see nii, ma ei tea. Oleme väga kaugel sellest, et öelda: Ka islam on on meie usk, st meie hulgas on inimesi, kelle usuline veendumus on koraanist lähtuv õpetus. Kuna seda ei ole tehtud õigeusuga, ma arvan, et kohati isegi luteriusuga mitte, seda raskem saab see olema eestlasele väga tundmatu usuga. (Mind pani mõtlema Taani kuninganna Margrethe Teisega tehtud interjuu Spiegelis, kus ta ütles, et just see, et tal on oma usk, aitab tal paremini mõista teiste usundite esindajaid.)
1968. aastal sai Tarseem Singh Sandha’st esimene sikhist bussijuht Londonis.
Kui olen loengutes kasutanud näiteid, et tööandja üks kohustus – tagada töökeskkonnas võrdne kohtlemine erinevate gruppide esindajatele, sh erinevate usuliste veendumustega inimestele -, hõlmab vabu päevi erinevate konfessioonide pühadekalendrite järgi või puhkepause, et palvetada, ka vormirõivastuses ususümbolite lubamist (miks ei võiks bussijuhi vormirõivastuse juurde käia sikhide turban! Samas, tuletõrjuja küllap ei soovigi kiivri alla oma ususümbolit.), on mõistmatus olnud tohutu. See on muidugi nii paljudes riikides. Samas ei saa ma öelda, et need näited on juriidilised kohustused, kõik need on kohtus vaidlustatavad, st üldjuhul peab need kohtu kaudu välja võitlema, sest palju ei ole neid tööandjaid, kes on valmis usulist paljusust enda kollektiivis taluma. Eks näe.