Miks suhted keskeas persse lähevad

Sest keskeas teavad inimesed üldjuhul, mida nad tahavad, naisteajakirjas öeldaks “teab, mida suhtelt ootab”. Teavad ka, mida nad suhtega seoses ei soovi oma ellu. See tingib teisele inimesele pragmaatilise, sihtotstarbelise või omakasupüüdliku lähenemise. Ja see välistab omakorda armastuse, sest siiani oleme meie kultuuris määratlenud armastust eelloetletud motiivide vastandina.

On võimalik, et heteronaiste hulgas on pragmaatilisus eriti levinud, see morjendab aga heteromehi, kelles on erakordselt sageli, isegi vanemas keskeas, säilinud naiivne usk, et keegi võiks tahta neid tervenisti ja nii nagu nad on. Heteronaistele aga piisab sellest, kui nende jumaldamist partneri poolt enam-vähem tõepäraselt ja regulaarselt eteldaks.

*

Kahtlemata kohtles ta teisi inimesi kui vahendeid, empaatiat ja inimestevahelist solidaarsust suutis ta tunda vaid abstraktsemal grupi tasandil – näiteks oli ta solidaarne naiste, seksuaalvähemuste ja puudega inimestega. Talle oli enesestmõistetav, et abordiõiguse eest tuli tänaval marssida, kõik uued eluruume sisaldavad hooned tuli ratastooli kasutajale juurdepääsuga varustada; kui arendajad selle nõude vastu sõdisid, tuli neid määruste, ettekirjutuste ja kohtuasjadega pitsitada. Liikumispuudega inimesi tuli neid nende võitluses igal moel toetada, tal ei olnud võitluskaaslaste ettevõtmistesse panustades kahju oma energiast ega ajast. Konkreetne teine inimene, olgu vend, vanem, armuke või kolleeg, oli aga harva ta silmis “ligimene”, st keegi, kelle ängi ja puudusi ta lõpuni välja kannatada oleks suutnud. Ta sõbrunes naistega, kes olid talle sarnased – intellektuaalsete või kunstiliste ambitsioonidega karjäärinaised, kes ei põlanud isegi sõprussuhetes kasutada teist inimest enda huvides, nende alluvad ja kolleegid pidid nii ehk nii nende sirgjoonelise elust läbi liikumise diktaadile alluma, olema sõnakuulelikud ja hästitöötavad isikupäratud mutrid nende ettevõtmiste suures detailideni läbimõeldud skeemis. Lõppeks oli ka sõprus inimlik vajadus, mille rahuldamist pidi keegi nagu iga teistki teenust pakkuma.

Nii et kui ta nende esimese kohtingu õhtul mehe kerge eine ja seksi eesmärgil enda koju tõi, oli ta üllatunud, kui ta üle köögilaua meest kuulates ja vaadates teise vastu suurt õrnust tundis – seda ei olnud temaga enne seksi ja seksiga kaasnevat oksitotsiini laengut kunagi juhtunud. Ootamatu tundmus tõi kaasa tavapäratu käitumise. Kui mees öösel kella kolme paiku koju hakkas asutama – ta ei suutvat elevuse ja uudsuse tõttu äsja kohatud inimese kõrval magada -, vastas tema, tavapäraselt koduukse lukustamist päevas vähemalt kümme korda kontrolliv sundkäituja, läbi une muretult, et mingu aga, uks las jääda lahti, sest ega keegi siia sellisel tunnil ei tule. Õrnus, muretus ja siiras huvi teineteise vastu piirdus neil selle esimese õhtuga. Sealt edasi läks kõik allamäge. Ta süüdistas selles ennast, nende lapsepõlve kogemusi, samuti vanust (nad mõlemad olid viiekümne lähedal).

unekordus

öösel kordub päev, päeval mõeldu. päeval mõtlesin kordustest. sama kodu talvel ja suvel mahajäetuna, sama rutiin, sama muutus, mida oodata aastaaegade vaheldumisel. mina kui kellegi teise – tädi A. või tädi E. või tädi H. kordus. keegi ütleks, et alateadlik kordus, nemad olid tõelised eeskujud su enese teadmata. nagu nemad oma elu valitseja, oma aja ja korduste kuningas – tiitel, mis saab selgeks alles pärast teatud arvu kordusi.

uni ei paljasta midagi, juba päeval on korduse turvalisuse varjuks ängistav küsimus: kas nii jääbki korduma? uni ei suurenda ängi, ega leevenda, ise vajud taas kordusesse, sest selle rahu on nii kutsuv ja pehme.

***

Paar päeva tagasi nägin aga taas Teda unes. Esimest korda õudusunenäos. Ta elas või hängis asotsiaalses majas, kus aknad eest ja aiapoolset seina polnudki. Olime voodis “vaatega” aiale ja trepikojale ning meie kahe vahel oli kuulus kunstikriitik, kellest ma midagi ei pea. Kunstikriitik tahtis minuga musitada, mul ei olnud huvi, aga lasin sellel juhtuda. Kunstikriitikul läks kõvaks ja ta võttis oma türa välja, näitas seda meile uhkusega – see oli ilmatu suur, võibolla 40 cm pikk või pikemgi. Ma hakkasin kartma. Kartsin valu ja mul ei olnud mingisugust huvi intiimsuseks. Meist möödusid paar inimest, kes suundusid aeda. Selle peale Kunstikriitiku tähelepanu hajus ning ta järgnes neile. Olin hiidkürvast pääsenud, aga mingit positiivset emotsiooni ei järgnenud, sest Tema oli akontaktne nagu katatoonik või nõdrameelne või keegi, kes on mulle tundmata raske vaimuhaiguse kütkeis.

pärisinimesed

Mõtlen palju inimestest ja pärisinimestest. Viimaseid on justkui vähemaks jäänud või pole nad nii esil.

Eile oli mul paha tuju, kui Virtsust Tallinnasse sõitsin, kõik tundus Eestis elavate inimeste juures vale ja vastik, maailm raisus, mu enda elu võrdne surmaoruga jne. Premeerisin end peatusega Ristil, kaalusin süüa ühe jäätise (My soul screamed for ice cream), aga sõin hoopis kaks võiroosi.

Risti Coop on suuremaks ehitatud, ehkki on samas vanas nurgapealses majas. Kaks müüjat rääkisid omavahel õiglusest kolleegidevahelistes suhetes, üks neist pesi poe eeskoda. Pood oli väga puhas, kaubad kuidagi eriliselt sätitult ja korralikult välja pandud, natuke nagu mängupoes. Oleksin tahtnud vaid vaadata, mitte midagi puudutada. Ilus puhas pood tund enne sulgemist, kõik juba valmis järgmise päeva (Risti taluturupäeva!) ostjate jaoks.

Poe teeristilt sõitsin maanteele välja mööda teed, mis viib ringile, möödusin aiast, mis oli täis lilli, viljapuid, köögiviljapeenraid ja kartulivagusid. Vana mees seisis õhtupäikeses vagude vahel ja silmitses kartulipealseid. Ta oli oma aias, isegi autosõidult oli näha, et ta oli selle üle uhke ja rahul. Mulle meenus Jaapani tarkusetera, mida tutvustas mulle aastaid tagasi Christian, rõõmu pikkusest, mida pakub meile armastus versus pikk õnn, mis saabub aia rajamisest, ka see, et minust ei ole aiarajajat.

Vanasti, st 80ndatel, oli Tartus veel palju pärisinimesi – pea kõik mu vanavanemate sõbrad ja kolleegid olid pärisinimesed, me käisime läbi ka mõnede pärisvanaaja inimestega. Näiteks mamma sugulase Lalla Grossiga, meie muti sõjaeelsete sõbrannadega (nt proua Kull, keda kutsuti alati, ka seljataga, proua Kulliks – ma ei teagi tema eesnime!), kes olid ratsaväe ohvitseride lesed – punaste venelaste võim oli nende mehed mõrvanud. Kõik nad olid väga päris, nende tuum oli nende isiku või keha (?) keskel, nad ei kaldunud sellest kaugele kõrvale. Nad teadsid, mis on, mida peab ja kuidas olla (mh väärikas).

Pärisinimesed ei sebinud ega tõmmelnud, nad ei oleks võtnud kisendava häälega sõna automaksu vastu samas suure neljavedulisega igal nädalavahetusel mööda Eesti teid ühelt olengult teisele kihutades, neil ei olnudki paljudel autot ja kui oli, siis oli selge, et see luksus tuleb kuidagi kinni maksta.

Tean täpselt, kes mu sõpradest on päris ja mis mahus, millised mu kallimatest on olnud päris, või vähemalt, kas nad on päriskodudest (P. kodu oli väga päris, I. kodu oli päris, A. kodu oli päris, M.-i kodu oli päris! – neis kodudes võeti ka mind hästi vastu ja võeti omaks). Vahel ma mõtlen, et ehk ma hetketi olen isegi pärisinimene, tean aga, et periooditi, ka pikki perioode, olen see teine inimene. Tuleb end tuuma ümber kokku korjata!

kelle üle võimutseda

Printsu, sa tahad olla vaba, olla väike stubbi, kangekaelselt nii palju õues kui võimalik, aga sa oled minu võimu all nagu kõige armsamad peaksidki alati olema. Kelle muu üle võimutseda! Kelle teisega vereni õrnutseda!

mees/naine, keda ei olnud

teise armastus tõmbab olemisse, mis pole kunagi päris vaba. kui ei armasta, siis ei ole. olemisse tõmbamist saab takistada sõnadega. nõnda lobises ta katkematult autos, köögilaua taga, teatripuhvetis ja isegi turismitalu terrassi sohval või voodis lebades. sõnu kuuldavale tuues oli ta kindel, et ta ei ole vangistatud sellesse reaalsusesse, milles oli ja armastas teine. ainult keel oli tõeliselt vaba. vabadus oli võimalik vaid läbi keele, mille mänguväli ja -reeglid olid piiramatud. olemine ja keha olemises olid alati piiratud, vangid või orjad isegi siis, kui kehad olid nautimas, rahuldamas enda või oma isanda – vaimu – ihasid.

ta võis jääda varjule olemise eest vaid siis, kui ta vastustas teise pealetungi – mis muud oli armastus!

lõpuks teda ei olnudki. vabaduseiha ja isetus* olid taandanud ta olematusse.

*Isetus nõuab eraldi selgitust, aga täna olen selle andmiseks liiga väsinud.

ometi tuli ära!

kirikuisasid, nagu mõtteidki, ei saa usaldada

Aga kui saavutakski mõttedistsipliini, kui isegi ei näeks enam neid mööda kihutavaid kahtlusi, mis hetkega tujulanguse toovad, mis siis alles jääb? Olete te näinud kedagi, kes on valgustunud? (Mul tuleb äkitselt meelde metropoliit Stefanuse kurja näoga pilt, millele eile sattusin, artikli juures, milles ta Jumala nimel(?) keelitas, et lesbidel ja geidel ei tohi lubada abielluda – sellised fotod ja artiklid panevad inimesi radikaliseeruma. Kas pole Eestis tegutsevad erinevate konfessioonide “jumalamehed” kõige hirmutavamad kitsarinnalised vaenurid! Ometi on olnud neil kogu oma tööelu, et valgustuda. Millega on nad oma tööajal tegelenud?) Vaatasin hommikul korra perekonnaseaduse muutmise arutelu ülekannet, rääkisid vastased. Ma ei suuda seda kuulata, isegi 5 minutit on liiga palju. Kui erinev saab see muutus olema piltidest, mis on tuntud Iiri meediast, USAst. Kust see rõõm veel võtta, kui kuude kaupa on olnud sopast läbi vedamist?

*

Ma vaatasin laval toimuvat pingsalt, pingutasin, et ükski sõna ei läheks kaotsi, ja lisaks rääkisin hääletult endaga. Analüüsisin, otsisin (sala)sõnumeid, tõlgendasin. Muusikalistes ja tantsuga kohtades üritasin mõtteist irduda, olla vaid liikumatu pilk, üldvaade, generaalplaan. Kõik oli nii tuttavlik, nagu olekski ta kõnelenud ise enda kohta, nagu poleks autoreid olnud mitu.

Jah, mulle meeldis! Ja ma tean, miks meeldis. Mis oli hea. Ja lisaks tundsin nagu oleksin pooleteisttunniga saanud kehaliselt tervemaks ja tugevamaks. Kõndisin läbi sooja õhtupäikeselise linna ilma jalgu järele vedamata, õnnelik, et see oli olemas.

kehatu vaimutu

Ta jaksas juba püsti tõusta ja püsti püsida ilma et ilmeksimatu minestamistunne teda oleks vallanud. Ta seisis suure peegli ees ja kammis oma juukseid, ta ei pidanud enam püstiseismise sekunditega kokkuhoidvalt ümber käima. Milliseid komplimente mehed teevad! Talle oli öeldud, et tal on paksud viljakusele viitavad juuksed. Kas saab olla banaalsem või fantaasiavaesem! Kui ka otsid endale “viljakat” laiapuusalist kahupead, miks seda kinnisideed oma komplimentidesse põimida! Haigus toob kehasse, aga sellega ka kaotad keha, mõtles ta. Haigus oli peaaegu parem kui seks või lendamine või narkouim, sest teadvuse moondus oli võimsam ja ihaldusväärsem, sest tahtele kontrollimatu. Jah, haigus allutab vaimu kehale, valule, nõrkusele ja seeläbi vabaned ise vaimudiktaadist. Vabaned nii vaimust kui ka kehast, mis Jungi sõnul peaks olema lahutamatud – alles nüüd oli ta seda Jungi mõtet lugenud ja imestanud selle idee üle. Ongi nüüdisteaduses lahutamatud, aga tajume neid ometi eraldi. Või on see vaid sisekõne, mis on eraldi?

Mees oli endiselt aegajalt ta korteris – ta tegi täpselt seda, mida naine tahtis, oli täpselt nii vaikne või jutukas, õrn, hooliv ja vähe ruumi võttev kui naine tahtis. Nad mahtusid kahekesi mugavalt naise väikesele sohvale, ruumi jäi ka kassidele. Nüüd sai ka naine rääkida ja vestlust juhtida. Kas polnud selline fantoomsuhe kõige meeldivam? Printsu ei pidanud kartma meest, tema ootamatuid liigutusi või hääli. Naine võis muuta meest, et ootamatuid liigutusi ei olnudki, mees ei mäugunud enam, kui kassidele tere tahtis öelda, sest see ei meeldinud kassidele. Kõik oli täpselt nii nagu ta tahtis.

“Ah, väike asi, kiire, ootamatu kevad..”

Jõuan oma õitekuningriiki enamvähem õigel ajal, kõik õitseb veel. Ilma minuta on Sinibe veel metsikum, kontrollimatum ja nii ilus, et see on isegi natuke hirmutav. Mul on tunne nagu ei oleks teda sada aastat näinud – kas tõesti olin sel talvel veel siin. Esimesel ööl saan vaevalt magada – mu madrats on kivikõva, P. padi liiga väike ja kl kolm öösel läheb lahti ööbikute orgia. Laksutamine on vali – nad on P magamistoa akna all, kus sel korral magan. Mul hakkab pea valutama, sest lahendan läbi une oma peas mingeid mõistatusi, aga ikkagi tahaks paljalt aeda minna ja õunapuu all ööbikuid vaadata-kuulata.

Esimesel päeval niidan, korrastan rattaid, õhtul on mul Karja vanal kalmistul kohtumine Viktor Kingissepa vanaema vaimuga. Jõuan loojangu ajaks, olen enne käinud läbi kiriku juurest, kuraasikalt lubanud hea ja kurja vaimu väljatõmbamise raiddekoori ees, et mu vaimu võib seal samas ka minu suust välja tirida (mõtlen seal kirikunurga taga, et kas polegi siin parem üksi olla, kui palju neid inimesi on, kellele neid kohti näidata oskaksin, ehk ei saaks isegi Tema sest aru!). Kingissepa vanaema vaim jätab tulemata, saadab enda asemel noore kitse ja ühe rammusa puugi.

Väljas on vaid kuus kraadi, käed hakkavad rattalenksul külmetama, ehkki päevad on olnud päikselised – mamma ütleb, et ta ei mäleta nii päikeserohket kevadet. “Muidu on meil ikka nii, et pilved tulevad ja lähevad, aga nüüd on hommikust õhtuni ühegi pilveta selge taevas!” Nõustun.

armuahelik ehk matemaatika õhtuõpik

A. armastab B-d, aga B. armastab C-d. C. armastab D-d, kes ei armasta kedagi, ka ennast mitte. Magasini tänava majja, kus nad neljakesi elavad, ilmub pühapäeva õhtul vanakuri ja pakub vahetuskaupa. Kui annad end soovimatule austajale, leebub vastamata armastuse süda. Kui kõik on nõus, tekib armuahelik. (Mitte polüamooria!) Mitu südant päästab kuri armuvalust? Mitut magamistuba on vaja Magasini tänava majja armuaheliku käigus hoidmiseks?

Vastused järgmise nädala mõistatuses.

varjamatu kurjus

Kas mul oli kavatsus kurja teha? Jah! Lähenesin talle kurjade kavatsustega, teadlik, et tõmban teist armastusse vedades ta kurjusse. Tõeliselt hea loobub sellest naudingust. Üksnes sellepärast tunneb korvisaanu häbi – kui armastajad on kaassüüdlased, siis tema on oma väikse kuritöö ja süüga üksi.

meenutus

Istusime eile pikalt Pelgulinna elutoas ja meenutasime. Ma juhtisin ta juttu enam kui tavaliselt, et saada teada uut. Ja küsisin ka asjade kohta, millest tahaksin õppida. Kogu oma jutukuse juures ei ole ta teatud asjadest (armusuhted!) rääkinud või on neist üle libisenud. Miks tädi H. lahutas, miks neil Aksliga lapsi polnud (ma olen siiski H. võimaliku lesbilisuse ise välja mõelnud!). Kui kaua nad papaga enne abiellumist kurameerisid, kui pikalt enne kohtumist kirjutasid. Nende esimene abielusuvi aastal 1955 – papa tahtis, et mamma oleks tema juures, kui ta suveks maale turbarabasse kraave läks kaevama, ja mamma ütleski oma töö Tartus hambaarstikabinetis üles, ehkki nad olid toona väga vaesed (kui ta seda ütleb, siis ta naeratab, nagu vaid tema teaks, et see oli nende kõige õnnelikum aeg ja nad ei vajanud midagi, ja iga päev praekartulite söömine ei olnud mingi vaev). Nüüd kommenteeris ta, et kuidas sai ta nii enesekindel olla, miks muti midagi ei öelnud tema tööst loobumise peale. Muti pidi nägema papa ilmumist nende ellu kui suurt õnnistust ja täpselt seda see tagasivaates oli ka (ehkki perekonna ametlik lugu alahindas teda süsteemselt – mamma põhikroonikuna rakendas siin abielunaise igapäevaste solvumiste tõttu liiga karmi karistust).

Ma ei näinud nende õrnust palju aastaid, mul oli raske mõelda neist kui armsamatest, aga lõpupoole oli õrnust ja armu omajagu (kui mammal oli südameoperatsioon, siis kasutas papa toibumispalatis meie ees esimest korda ühte nende vana hellitusnime – kiisuke; mäletan, et olin sellest rabatud). Ja alguses oli seda, paistab, väga palju – lapsed ei saagi seda mõista!

Mõned aastad tagasi ütles tädi E. keset perekondlikku pidu naerdes, et J.-l käis abiellumine väga kähku. Ta tuli vangilaagrist tagasi, sõitis Tartusse ja siis teataski, et tema abiellub. Tähendab, mina olen pärinud papa impulsiivsuse.

Sel aial pole minu lahkumisest sooja ega külma

Õunaaed on liikumatu. Suur jalakas samuti. Taustal on läbipaistmatu udu. See pole ükskõiksus. Vaatan teda pikalt lõunaaknast. Ta ei ole pärisaed, märgunud tüved, sammal võrade all, vaid minu võluaed. Ilmub pikalt vaatajale, nähtav vaid nägijale.

Ärevus on paralüseeriv – kõht valutab ja kisub krampi, pidevalt tahaks oksendada ja süda jupsib ka. Aga aial pole minu lahkumisest sooja ega külma.

Foto

Ta tegi oma järjekordset tiiru ümber mu elutoa. Seisatas igal sammul, kui märkas midagi uut. “Heh, mul on nii huvitav! Ma ei ole sellega enam harjunud.”

Ta küsis, mis pilt see on.

Sellel on mu vanavanaema, vanaema ja ema lapsena. Aasta võib olla 1960. Nad seisavad Ülikooli tänaval, peahoone nurgal, aga peahoonet ei ole näha. Näe, praegune prantsuse filoloogia osakond on selles majas. Suurest õudusest on möödas vaevalt kümme aastat. Emal on seljas valge jänesekasukas ja jalas potikud. Ka vanaemal ja Mutil on kiiskavad kummisaapad. Nad on nagu tavaline pere, kes on linnaminekuks pannud selga linnariided.

Nende taga on risuhunnikud, vähemalt nii näen neid määrdunud lumehangi mina, sest ma kipun fantaseerima – Tartu pommitamisest on vähe aega möödas, kiviklibu on veel tänavatel. Tuletan endale meelde, et see on vaid kivistunud lumi, aasta on hilisem.

Ma uurin mamma ja Muti nägusid, et kas neist peegeldub midagi – näiteks kimbatust või vähemalt imestust, et nad elavad tavalist elu, käivad linnas sisseoste tegemas, viivad lapse kohvikusse.

Laps, st ema, seisab pildi keskel. Keegi ei hoia ta käest, ta seisab nagu seisavad enesekindlad väikesed tüdrukud, kes teavad, et nad on teeninud ära kõigi ümbritsevate täiskasvanute tähelepanu. Kõik vaatavad otse kaamerasse, poseerimata, ilma tehtud naeratuseta, nagu oleks pildistaja nende hea sõber. Onu Kutt või onu Valdo? Nagu oleks nad kõndinud ja vaid hetkeks palumise peale peatunud, et teha see pilt.

Foto kinnitab, päästab vaid arm.

ma magan onu Tiiduga

Wise at last, my eyes at last, are cutting you down to your size at last..

viimasel õhtul tuli ta hilja. lükkas välisukse juurde astudes käe kõrval ratast, peas nokamüts. siis jooksis nurga taha, kuhu oli jätnud koti kingituste ja lilledega. ta nägi minu meelest tore välja. nagu oleks ta noor nägus ameerika poiss ja mina lihtsalt üks noor naine, kelle juurde tullakse.

umbes tunni pärast jõi ta kööginurgas üksi valget veini, mina ei joonud, sest olin juba päeval teise sõbraga šampust joonud. võtsin üles meie lahtiharutamata sõneluse teema. arglikult ja ettevaatlikult, enda seisukohta selgitades, mitte süüdistades või kritiseerides. ta nägu muutus. järsku oli mu ees väsinud keskealine mees, kes nägi välja nagu onu Tiit 25 aastat tagasi, kui mina olin Noor ja tema lihtsalt üks onu, kes oli kena ja sümpaatne, kellel puudus aga mu silmis igasugune seksapiil (- kuidas küll tädi A. sellist meest enda kõrvale tahab!). Isver, ma magan onu Tiiduga! Tal on seljas isegi sarnane ruuduline särk, kui Tiidul aastal 1997!

Tracey, mu arm

traumad

kuulan sisseloetud The Price of Salt´i, kõik valud on kontrolli all (miski ei maanda nii hästi kui katkine keha, füüsiline haav, ristpistes haavaniidid, mis hoiavad katkist liha koos ja hakkavad esimesel õhtul tugevast valuvaigistist hoolimata natuke tuikama), ja mõtlen, kui erinevad on “armastused” võrreldes selle ühega. kuidas on võimalik, et me lepime vähemaga. kõigile reetmistele see veel ka lisaks!

ma tunnen nagu oleks see korter päris esimene oma koht, nagu oleksin 18 ja esimest korda kodust pääsenud, valmis ise enda eest hoolitsema, laskma lapsepõlve kaugele unustusse. see ongi esimene, pole põhjust, miks ei võiks seda esimeseks pidada.

kolmekas

ühe lausega

lõpetab lõppematu nädala kurnava valuseeria. Sul on ikka uskumatult ilus hääl. sõnad kui jahe käsi kuklal.

Terve elu olen üritanud seda ette kujutada. Olen elanud jutustuse sees sellest. Aga ma ei tea sellest ometi mitte midagi. Nüüd tean, et mulle saab osaks mu oma katkestus, ootan isegi seda, romantiseerin teda, ka kardan, ja seepärast tõmbab ta vastupandamatult enda poole. Sellepärast ei põgenetud, ei astutud mõistlikke ettenägelikke samme. Meil ei ole võimet pöörata selg, isegi kui on teada, et armust saab piin. Oleme täienisti ebatäiuslikud olendid.